Kasutajainfo

Mark Hodder

1962-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Mark Hodder ·

The Strange Affair of Spring Heeled Jack

(romaan aastast 2010)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
4
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (6)
5.2011

Järjekordne suurepärane aurupunk. Viimasel ajal on kätte sattunud esmaklassilist aurupunki ja kuna mulle see žanr väga meeldib, siis on topelt heameel tõdeda, et praegune žanri õitsemine on esile toonud suurepärased autorid suurepäraste teostega.

Tegemist on n.ö. klassikalise aurupunkiga. Selles mõttes, et leidub ohtralt tegevust, erinevaid tagaajamisi, värvikaid kurje geeniuseid, kõikvõimalikke vidinaid, mis kõik liiguvad auruga, ajas hüppamist edasi ja tagasi ja kogu see äärmiselt värvikas kompott leiab loomulikult aset viktoriaanlikul Inglismaal. Või siiski tegelikult selles raamatus mitte, kuna kuninganna Victoria langes atentaadi ohvriks ja tema asemel on hoopis kuningas Albert.

Atendaat kuningannale (reaalselt aset leidnud sündmus, lõppes siiski õnnelikult) ongi tegelikult kogu romaani sõlmpunkt, millest saavad alguse paljud asjad, mis ajahüpete kaudu tulevad ringiga jälle tagasi ja põhjustavad uusi sündmusi. Ajahüpete võimalikkus või võimatus ei huvita mind selle raamatu puhul absoluutselt: vastavus meie füüsikaseadustele ei ole siin määrav ja loo seisukohalt on ajas rändamisel vägagi keskne roll.

Tasub ära märkida seda, et kõik peategelased on reaalselt eksisteerinud isikud. Alates Spring-Heeled Jacki ehk Vedrutaldadega Jaagu juhtumit uurivatest Richard Francis Burtonist ja Algernon Swinburne`ist ning õnnetust atendaadisooritajast Edward Oxfordist, kelle kohta võib igaüks wikipeediast järele uurida, kes nad sellised olid ja lõpetades kõigile tuntud Charles Darwini ja Florence Nightingale`ga, kes siin raamatus on kurjade geeniuste rollides. Tegelikult elanud ja olnud tuntud isikud viktoriaanlikult Inglismaalt on pandud tegutsema omalaadsesse alternatiivajaloolisesse värvikirevasse ja fantastilisse settingusse.

Auru on siin palju. Esineb aurujalgrattaid, aurutaksosid aga ka ühe inimese auruhelikoptereid, omalaadseid lendavaid toole. Igasugu tehnikat on palju, sest kui vedrutaldadega ilmuva ja kaduva noori naisi kabistava kummalise olevuse (ka tema on ajaloost võetud) halenaljakad juhtumused kõrvale jätta, siis võib romaani sisuks ka nimetada võimsalt esile tõusnud Tehnoloogide - kes omakorda jagunevad tehnikaga tegelejateks, ehk siis nendeks, kes auruga asju liikuma panevad, ja geenidega manipuleerijateks ehk eugeenikuteks, kes loovad inimese ja looma hübriide ja aretavad järjest veidramaid loomi - ja Libertiinide, kes arendavad pehmemaid alasid, salaplaani võimuhaaramiseks.

Igatahes on see salaplaan kirja pandud äärmiselt kaasahaaraval ja ladusal moel. Burtoni & Swinburne`i seiklused on vist planeeritud kolmeosalisena, hetkel on juba ilmunud ka teine osa, kus seikleja ja luuletaja uurivad Kellavärgiga Mehe juhtumit.

Julgen soovitada kõigile heast aurupungist lugupidajaile. Väga hea raamat oli, mulle väga meeldis. Kindel "viis".

Teksti loeti inglise keeles

Paar kuud tagasi aasta parima esmatrükis pehmekaanelisena ilmunud ulmeromaanina Philip K. Dicki mälestusauhinna võitnud teos kujutab endast totaalset aurupunki. Totaalselt aurupunk on see raamat alates kaante- ja sisukujunduselt (räägin loomulikult ameerika väljaandest, aga eks omal hillitsetud kombel ole seda ka briti versioon) kuni teose aineseni välja. Nii stiilselt ja stiilist lõpuni kinni pidavalt teostatud aurupunki polnudki minu silmad varem näinud.

Tegu oleks justkui absoluutsusele pretendeeriva vahekokkuvõttega aurupungi arengust ja et tegu on veel uue kirjaniku debüüdiga, lisab vaid respekti minu kummarduse sügavusele – üldse on see viimaste aegade kõige rasvasem «viis», mille ma loetule annan, ja ka kõige rohkem puhast lugemisnaudingut pakkunud tekst. Võimalik, et 2010. aasta parim ulmeromaan.

Raamatu, mille esikaanekirjadest moodustub lause «Mark Hodder presents Burton & Swinburne in The Strange Affair of Spring Heeled Jack» tegevus toimub septembris 1861 Londonis, tagasivaadete ja jutustustena (nagu 19. sajandi seikluskirjandusele kohane!) põikame ka teistele kontinentidele ja teistesse aastatesse – minevikus ja tulevikus!

Aurupungi vanaisa Michael Moorcocki jõulise soovitusega algava raamatu peategelasteks on ajaloost tuntud reisimees Richard Francis Burton ja prerafaeliitide hulka kuulunud luuletaja Algernon Charles Swinburne. Eugeeniliselt kohendatud ja sellisena 130-aastase elueaprognoosiga Briti peaminister lord Palmerston (sünd 1784) palkab Burtoni «kuninga agendiks» – kuninga seepärast, et kuninganna Victoria on 1840. aastal toimunud atentaadi käigus tapetud ning Briti impeeriumit valitseb ta lesk, kuningas Albert Saksi-Coburg-Gotha dünastiast.

Samuti soovitab Palmerston Burtonil võtta endale assistent, kuna värskel agendil paistab korraga kohutavalt palju tööd tekkivat. Töö leiab Burtoni üles udusel koduteel juba ööl enne tööintervjuud Palmerstoni juures, töö tuleb Burtonile koju tema kabinetti kätte, meenutab pantri ja inimese ristsugutist, võitleb kui tuulispask... üldse on selles romaanis sisu nii palju, et seda kõike ei jõua ka parima tahtmise korral edasi anda.

Burton saab Palmerstonilt ülesandeks uurida kummaliste inimhuntide mõistatust: nimelt on sellised isendid viimasel ajal Londoni äärelinnades korstnapühkijate abilisi – väikseid tänavapoisse röövinud. Ööl enne Palmerstoni juurde minekut on Burton aga klubist raskes joobes koju tuterdades kohtunud kurikuulsa Jack Vedrutallaga (temast on vist esimese eestikeelse ülevaateartikli «Jack Vedrutald» avaldanud Marduses 1/97 «Guido Kobra», tänapäeval muidugi on parim abivahend ingliskeelne Wikipedia).

See kummaline 19. sajandi briti kõmupressi lemmik (alates aastast 1837) klobib purjus Burtoni korralikult läbi ning patrab sinna juurde justkui hullumeelse sonimisena tunduvat teksti sellest, kuidas Burton elab justkui vales reaalsuses, mida ei tohiks olemas olla, mis pole normaalne. Ta soovitab Burtonil tungivalt teha oma elus valikuid, mis viiksid ta abielusadamasse ja konsuliks Fernando Po saarele, Brasiiliasse ja Damaskusesse ning kirjutuslaua taha raamatuid kirjutama – lühidalt, mis viiks Burtoni elukäigu juurde, nagu me teda ajalooraamatuist tunneme.

Nüüd, selline erinevate ajalooreaalsustega mängimine, tõelisuse ja justkui valesti läinud ajalooreaalsustega võrdlev käsitlus on ulmes üks minu lemmikteemasid – pole ka ime, et autor selliste teemade süvalahkamise eest Philip K. Dicki auhinna võitis. Samuti on aurupunk sündinud ju Dicki kolme noore sõbra – Jeteri, Powersi ja Blaylocki – ühistöös ning selle žanri teised esindajad on varemgi nimetatud auhinna võitnud (Stephen Baxteri «Ajalaevad» meenub kohe).

Igatahes ei saa vintis, kuid üha hirmuäratavama kiirusega kainenev Burton midagi aru valesti läinud ajaloost, millest soigub hullumeelne ja kuidagi haletsusväärne Jack Vedrutald. Ta saab vaid aru, et veidriku poolt talle pakutav elukäik on just selline, millist ta pole valimas: järgmisel päeval võtab ta vastu mitte konsulikoha Lääne-Aafrika pärapõrgus, vaid kuninga agendi ameti ning saadab sellest johtuvalt kukele ka oma kauase pruudi Isabel Arundelli. Samas jääb Burtonile suureks müsteeriumiks, kuidas sai saladuslik Vedrutald teada Fernando Po ja Damaskuse konsulikohast, kuna need võimalused olid maailmas teada üldse vaid paarile-kolmele inimesele...

Niimoodi võiks sellest romaanist veel pikalt kirjutada.

Totaalse aurupungi tiitli teenib Hodder ära sellega, et on tolle valesti läinud 19. sajandi Inglismaa välja arendanud kadedusttekitava põhjalikkuse ja detailitäpsusega, erinevaid auruleiutisi ja masinavärke lendab ja sõidab ringi sellisel hulgal, et võtab silme eest kirjuks ning kõiki neid esitleb ja kirjeldab kirjanik meile selle tempoka põnevusloo vahele justkui muuseas – mistap tekib väga realistlik, n-ö. päris maailma tunnetus.

Samuti on aurupungile omaselt see romaan täis ajaloost tuntud isikuid veidi teistsuguses rollis: nagu Lauri Lukas on juba oma arvustuses kirjutanud, kohtame siin näiteks Charles Darwinit, Francis Galtonit, Gustave Doré’d, Florence Nightingale’i, aga ka tegelasi, kelle nimed ütlevad rohkem 19. sajandi Britannia ajaloost rohkem huvitatud lugejaile: Laurence Oliphant, Isambard Kingdom Brunel, John Hanning Speke, Waterfordi «Hull markii» Henry de la Poer Beresford jne jne.

Minu kolm lemmiktegelast on kolm poissi. Üks on neist küll juba 24-aastane, aga hingelt ikka poiss, ehk küll sellist täiesti vastutustundet tüüpi, nimelt lapsemeelne joodik-poeet Algernon Charles Swinburne, kelle Burton angažeeribki oma assistendiks suuresti ka murest, et see ennast ilma eesmärgipäraste seiklusteta igaöiselt bordellidest kõrtsidesse ja sealt jälle bordellidesse rännates muidu surnuks joob.

Swinburne’i tegelaskuju nagu ka kaks ülejäänud poissi: ajalehepoiss Quips, kes Burtoni eriülesandeid täidab (umbes nagu Baker Streeti vabatahtlikud), ja korstnapühkijaabiliste liiga (selline tänavapoiste ametiühing) president Beetle on Hodderil maalitud suure humoristipintsliga.

Swinburne on selline tahtmatu koomik, kes käsu peale vaenlast jalga tulistada laseb kogemata augu sisse tolle läbipaistval klaaspeal, mille sees olevas vedelikus ujub aju... seepeale hakkab ajuvedelik muidugi välja nõrguma, mistap õnnetu olevus seda auku sõrmega kinni hoidma peab. Salakirjas täheühendit DT nähes pakub joodik-poeet kohe lahenduseks «Delirium tremens»... mina olin suurema osa Swinburne’i stseenidest igatahes naerust kõveras. Ahjaa, lisaks valmistab talle seksuaalset naudingut, kui keegi talle füüsilist valu tekitab, mistap kujunevad üsna naljakaks tema piinamis- ja peksmisstseenid.

Korstnapühkijaabiliste liiga president on saladuslik poiss, keda keegi näinud pole, ta elab ühe hüljatud hoone katusel, ilmub korstna kaudu – ning tema harrastuseks on meeletu raamatukirg. Ta lugevat ajalehepoisi sõnul kõike, aga eelistavat luulet proosale ja üldiselt aimekirjandust ilukirjandusele. Kui Burton käib tema käest raamatute eest informatsiooni ostmas ja küsib lahkudes, mida järgmiseks tuua, vastab Beetle: «Drop three stones into the chimney. I’ll respond. Bring more books» – «On what subject?» – «Philosophy, travel, art, poetry, anything», ning mina lugejana kõõksun sellise tegelase peale jälle naerda.

Ajalehepoiss Quips on samuti meile ajaloost hoopis teises rollis ja paarkümmend aastat hiljem tuntud tegelane, kelle päris nimi avaldatakse alles romaani keskel, aga kelle mina küll kohe esimesest tema killust ära tundsin: «There’s much to be said in favour of modern journalism. By giving us the opinions of the uneducated, it keeps us in touch with the ignorance of the community.» Aga tema tuntud epigramme puistab Hodder tegevuse käigus just sobivatesse kohtadesse pidevalt (Burtoni majja tulles majapidajannale, kes muretseb esikuvaiba puhtuse pärast: «Clean shoes are the measure of a gentleman») ja neidki on täielik lust lugeda.

Sellise tegelastegaleriiga võiks pikalt jätkata. Need ei ole kaugeltki ainsad värvikad pea- ja kõrvaltegelased. Peaminister Palmerstoni kaks probleemidelahendajat Burke ja Hare, politseiinspektor Honesty jne jne. Kogu see koomika pole aga ülepingutatud ja sobib kuidagi väga loomulikult Hodderi romaani, mis ei kaota sellest kübetki oma tegelikku tõsidust ja põnevust, raamatu teises osas esitatud ajaparadokside pundar harutatakse lõnghaaval lahti ja kõik teksti esimeses osas absurdimaigulistena tundunud kohtumised Jack Vedrutallaga ja tema hullumeelse sonimisena tundunud lausekatked on järsku sündmustikku tema vaatevinklist nähes täiesti loogilised ja mõistlikud.

Kokkuvõttes: ilus, kurb, pööraselt naljakas, detailirohke, põnev, fantaasiarikas, visuaalselt aktsioonirohke, ohtrate viidetega 19. sajandi briti ajaviitekirjanduse suurkujudele ning sellisena erakordselt õnnestunud teaduslik-fantastiline romaan!

PS. Ja muidugi ei saa ma jätta muigamata sedalaadi viite üle, kui üks tegelane ütleb teisele, et «I scared the living daylights out of him».

Teksti loeti inglise keeles

Oli hea raamat küll ja ka triloogia teine osa on mul praeguseks võrgupoest ära tellitud. Burtoni ja Speke`i tegeliku looga olen tuttav juba varateismelisena nähtud filmi "Kuumäed" kaudu. Siin romaanis on siis Burton pandud tegutsema alternatiivajaloolistel 1860-ndatel, mis on tehniliselt märksa kõrgemalt arenenud ja meenutavad oma erinevate mässuliste liikumiste ning tehnoloogiavaenulike ja vabameelsete libertiinide osas vaimult pigem 1960-ndaid. Olles tegelikult ka märksa värvikirevam ja huvitavam periood kui reaalse maailma Victoria ajastu.

Sisust on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud. Mainiks vaid ära, et minu meelest oli see ajarändur ikka räme närvihaige psühhopaat ja nii tema käitumine kui ka selle motiivid jätsid veidra mulje. No keda see kauges tulevikus ikka huvitab, kas mõni su esivanem on püüdnud kuninganna Victoriat mõrvata...? Eriti arvestades, et juba tänapäevalgi ei suhtuta Victoria valitsusaega väga positiivselt. Nagu on ka keeruline ette kujutada ajaloolast, kes kardab, et minevikumaailma nägemine ta hulluks ajab ja selle vältimiseks liitreaalsusest abi otsib. Ja eks neid näiteid oli veel.

Teksti loeti inglise keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Ma hakkasin seda raamatut suure huvi ja ootustega lugema, aga jaks kadus kuhugi ära. Liiga seosetu-hüplik ja ülespuhutud näis. Aga põhimõtteliselt ma ju toetan üritust! Saan aru intentsioonist, stiil peab toetama sisu jne, aga ei jää muud üle, kui nõustuda Johannes Trithemiuse mõttega:
"Alkeemia on neitslik hoor, kunagi mitte kellegi embustele allaandev, aga need kes temani jõudsid, lahkusid ilma millegita. Mida omasid, sellegi kaotasid. Rumal muutub hullumeelseks, rikas vaeseks, filosoof lobamokaks, viisakas inimene kaotab igasuguse korralikkuse. Ta lubab püüdlejatele Kröösuse rikkusi, lõpp on aga alati väga kurb: täielik vaesus, üleüldine häbi, väljanaermine kõikide poolt."

Mis puutub raamatu lõpupoole toodud embleemidesse, siis on need 17. saj kogumikust "Tripus Aureus" (Basilius Valentinuse 12 võtit, isegi õiges järjekorras, aga teiste tekstidega, osad embleemid miskipärast imelikult lõigatud või ümberpööratud). Selleaegsed embleemiraamatud olid jah üldjuhul sarnast stiili tekstiga, aga siiski paremini jälgitavad.

Raamatu idee (või vähemalt, mis näib mulle selle idee olevat) mulle väga meeldib, aga paraku on teksti kõige parem osa järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt ja põhimõtteliselt meeldib see raamat mulle väga. Seal on olemas väga palju sellist, millele saab ainult kaasa kiita. Üldiselt hea taustatundmine ja perioodi enesele selgekstegemine (siiski - 17. saj Hollandi kaubavahetus, muide, on väga huvitav teema ning sugugi mitte igav. Piraadid, India, siidikaubandus jms.) Nagu ülal öeldud esines muidugi ka teisi ebatäpsusi, aga see pole ju tegelikult kõige olulisem. Kuigi siin on juttu olnud, et võrdlust Dan Browniga oleks patt teha ning igal juhul on see raamat just eeltöö poolest Dan Brownist üle, siis põhimõtteline sarnasus on neil olemas. Olemuslikult on raamat väga lihtne. Mulle näib, et seda iseloomustab teatud jamesbondilikkus – eksootikaihalus, kokkusattumused, suured varandused, kaunid vaated, head toidud, riigi- ja moraalipiire ületavad saladuste lahendamised, väline butafooria. Lühidalt, kirjanduslikku ambitsiooni jäi justkui väheks ning nt võrreldes «El club Dumas» vms tekstiga, jääb oluliselt nõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pean seda raamatut just moraalsetel kaalutlustel väga meeldivaks - lühidalt, maailmavaatelistel põhjustel viis. Täpselt samuti aga nagu ülal kirjutatud, olen nõus ka sellega, et kirjanikuga vastassooline peategelane ei ole vahest kõige parem valik ning samuti hakkas firmamärkide pidev nimetamine tüütavaks muutuma. Naljakas küll, aga praegusel ajal tundub see raamat juba tehnoloogiliselt vananenud.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti huvitav lugemine. Alguses on asi veel eriliselt paljutõotav, aga seejärel vajub kuidagi üsna sihituks ja tavaliseks rahmeldamiseks. Hea loetavus ja mingi pinge ei kao küll kordagi ära. Mulle isiklikult mõjus häirivana see teismelise paravõimetega iseseisva in your face tüüpi tüdruku kuju. Aga ‘88 aastal ei olnud see ilmselt nii ära räsitud stamp kui praeguseks.

Nagu Murakami puhul tavaline, siis ei ole mõtet siukirjeldust eriti teha, sest see justkui ei anna midagi. Nii palju võib siiski öelda, et on palju seoseid Hitsuji o meguru boken (A Wild Sheep Chase) raamatuga. Romaan järgib nimetu peategelase tegemisi, alates peaaegu poole lause pealt. Peategelane on kuidagi kummalise minevikuga ja viimasel ajal näinud veidraid unenägusid, mis justkui annavad märku, et ta peaks minema tagasi Delfiini Hotelli. See oli film noir stiilis, armetu ja veidi õõvastav lobudik Sapporos, kus ta kunagi elas koos naisega (kellel olid väga ilusad kõrvad). Hotell on praeguseks ümber ehitatud, aga mingi veider meeleolu on seal ikka alles. Hotellis tuleb pilti siis ka Lambamees. Teisteks tegelasteks on veel juba nimetatud teismelise kõrval mitu kõrgklassi prostituuti, kuulus filminäitleja, kunstnik, luuletaja, hotelli administraator ja kõrvaltegelasena veel kirjanik (Hiraku Makimura, ilmselt Murakami enda nime anagramm ja irooniline vihje iseendale ja oma hiljuti ootamatult pähe sadanud kuulsusele). Kõik omavahel keerulisemal või lihtsamal moel seotud.

Raamat lõpeb tundega, et midagi nagu sai lahendatud, aga paljud otsad jäid lahti. Tekibki mulje, et kirjanik väsis ära ja sai aru, et ega kõiki neid seoseid ei jaksa kokku tõmmata – nagu oleks lugenud raamatut, millel on algusest 50 ja lõpust 100 lk puudu. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles