(romaan aastast 2010)
Graham Hancock oli kunagi kaheksakümnendate lõpus päris mõnus mees, valutas südant Kolmanda Maailma pärast ja kirjutas imperialistide mahhinatsioone paljastavaid artikleid. Aga mingil hetkel hakkas talle tunduma, et “ametlik” ajalookäsitlus on täis vastukäivusi, ja sealt edasi läks kõik allamäge. Ta muudkui leidis/leiutas uusi tõendeid, küll sellest, et tuntud ehitised (nagu sfinks ja Giza püramiidid) pärinevad jääajast, küll sellest, et kunagi eksisteeris meie planeedil hävinud supertsivilisatsioon. Eriti naljakas on sealjuures see, et ta on oma kronoloogiat korduvalt muutnud, kinnitades iga kord, et iidsed ehitised (templid, püramiidid, kiviringid, mullakünkad) on ülitäpselt orienteeritud konkreetsetele taevakehadele konkreetsetel aastatel. Ta ei vaevu selgitama, kuidas tal õnnestub tähti või päikest veenda asukohta muutma, kui ta korraga järeldusele jõuab, et see või teine ehitis valmis tegelikult sajandeid hiljem.
Kuldne aeg asub alati minevikus, ole sa marurahvuslane või lillelaps, ja pole raske näha, miks ka Hancocki tuhandete aastate taha tõmbab — kui oma väljamõeldis eelajalukku paigutada, võib alati öelda, et kõik tõendid on tänaseks hävinud. Hancock läheb veel kaugemale ja väidab konkreetselt, et tema tsivilisatsioon sai otsetabamuse komeediga ja sellest ei jäänud ühtainust mutrit ka alles. Vähesed ellujäänud rändasid laia maailma ja hakkasid karvastele metsinimestele õpetama, kuidas kive riita laduda ja savitahvlitele kriksadulle joonistada. Tema auks peab ütlema, et erinevalt paljudest teistest vandenõuteoreetikutest hoiab ta tulnukatest eemale ja tema iidne supertsivilisatsioon on puhtalt maist päritolu. Ufoloogiale kõige lähemale jõudis ta “Marsi müsteeriumis”, kus ta räägib Marsil asuvatest püramiididest ja sfinksist (varasematest palju parema kaameraga Mars Global Surveyor polnud raamatu ilmumise ajaks veel jõudnud seda piirkonda pildistada) ning spekuleerib, et sealne tsivilisatsioon hävis asteroiditabamuse tagajärjel.
Kui üheksakümnendatel oli Hancock lihtsalt ülemäära elava fantaasiaga tüüp, kes suutis tänu kõrgele intellektile ja suurele lugemusele kõiksugu veidratele ideedele põhjendusi leiutada, siis hiljem hakkas ta pidurdamatu narkootikumide tarbimise tõttu uskuma, et tema luulud on tõelisemad kui tegelikkus ise. Kanep, nagu ta tunnistab, tekitas tal lihtsalt paranoiat, aga tosinkond aastat tagasi hakkas ta päris karme hallutsinogeene panema ja nüüd ei saa temaga enam inimese moodi rääkida, sest ta on sisuliselt religioosne fanaatik, kes järgib oma ainulaadset pühakirja.
Mind ennast vaktsineeriti kõiksugu ebateaduslike lolluste vastu varajases nooruses, kui ma leidsin umbes kümneaastasena vana Horisondi, milles räägiti (eel)ajaloolistest kontaktidest tulnukatega. Otsisin ka artikliseeria ülejäänud osad üles ja pettumus oli suur, kui selle lõpetas ümarlaud, kus teadlased kogu asjale (mis oli refereeritud mingist von Dänikeni raamatust) vee peale tõmbasid. Kuidas see nii juhtus, et seda imperialistlikust riigist pärit antikommunistlikku šarlatani üldse avaldama hakati, rääkimata sellest, et seeria lõpuni ilmus, on siiani raske mõista. Aga muidugi õppisin sel moel varakult ära, et “põnev” ja “tõelevastav” ei ole teps mitte identsed kategooriad. (Eesti ulmefännile tuleb siinkohal ilmselt meelde Tiit Tarlapi “Äraneetute pärijad”, mille autor ei saanudki seda õppetundi selgeks.)
Romaan? Romaanist pole mõtet rääkida, see lihtsalt kordab Hancocki luulusid ilukirjanduslikus vormis. Märksõnadeks kõrgematel sagedustel vibreeriv peenmateeria, ajarännakud, astraalprojektsioon, kõrgemad olendid — ja muidugi annavad šamanistlike hõimude kasutatavad hallutsinogeenid otsese ligipääsu kõrgemale tõele, mille meie materiaalne õhtumaa on hüljanud. Siinsamas Eestiski on imelapsi, kelle sulest purskub sarnaste üllitiste vahutav juga. Stiililt on tekst üllatavalt abitu, palju kehvem kui tema mitteilukirjanduslikud raamatud, meenutades kõige rohkem Dan Browni. Browniga seob teda ka armastus hakitud tegevustiku vastu (pehmekaanelises väljaandes on 343 lehekülge ja sinna mahub ära 99 peatükki). Kaks püüdlikult vaheliti laotud tegevusliini toimuvad vastavalt neandertallaste-aegses minevikus ja tänapäeval ning saavad kokku alles lõpupoole, ehkki autor vihjab jõuliselt, et suur kurjam on mõlemas sama. Ma lugesin algusest kümmekond peatükki, lõin siis käega ja hakkasin sirvima, et süžeest mingit aimu saada.
Ehkki loo lõpp jääb õhku rippuma, pole sellele siiski järge ilmunud. Neandertallaste asemel hakkasid Hancockile meeldima asteegid ja eurooplaste sissetungi aegsest Mehhikost on ta kirjutanud juba kolm romaani.