Kasutajainfo

Alison Sinclair

Teosed

· Andrzej Sapkowski ·

Czas pogardy

(romaan aastast 1995)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.7
Arvustused (10)

Kuigi see raamat ei võitnud Poolas mitte ühtegi auhinda (oli küll mitme auhinna nominant), pean ma romaani «Põlguse tund» sarja eelmisest raamatust paremaks. Ilmselt jääb see võrdlus minu südametunnistusele, aga mulle meeldis ikka ilgelt. Noh, Tshehhi Science Fiction, Fantasy & Horror Akadeemia andis oma aastaauhinna ikkagi sellele romaanile, kui parimale mitte angloameerika tõlkele ning romaan jõudis ka samas viie parima fantasyraamatu hulka koos Terry Pratchetti, Robert Holdstocki ja Tim Powersi romaanidega – väärt seltskond, mis!

Romaanist endast ka.
Kui «Krew elfow» oli justkui sissejuhatus ja Ciri arenemise lugu, siis nüüd läheb madinaks ning suuremat sorti soolikalaskmiseks. Otsa teevad lahti võlurid ja maagid, kes oma suurkogunemisel üksteisele kõrri kargavad... räme ja võigas kirjeldus. (Sapkowskil on üldse need maagiaga tegelejad suht tujukate ja üleolevatena kujutatud ning selline on ka nende omavaheline tapatalg.) Iseäranis mõjuv on stseen ühest maagist, kes nutab pärast pisemat kõrilõikust... on küll üleolev paarisaja-aasta vanune maailma saatuse määraja, aga reaalne veri ja surm lööb ka sellise liimist lahti... ning seal aknaorvas nuuksub lihtsalt üks tujukas ja ärahirmutatud suur laps.

Ka Nilfgraad alustab uut sõjakäiku... maa on tules, inimesed põgenevad ning Nilfgraad röövib, tapab ja orjastab.

Ning kõik otsivad Cirit... Ciri põgeneb võlurite/maagide tapatalgusaarelt Kajaka Tornis asuva teleportvärava kaudu. Kahjuks on Kajaka Torni portaal vigane ning viib sinna kuhu juhtub. Ciri maandub kuhugi kõrbesse, Nilfgraadi aladele.

Sünge ja painav (aga superhea) romaan, mille tõttu näen ma juba kolmandat ööd unes sõdu ja laastamist, verd ja tuld.

Teksti loeti vene keeles

Otsene järg sarja eelmisele romaanile. Soolikalaskmisest, sõjast ja laastamisest Jyrka juba rääkis. Ekspluatatsiooni käigus pekstakse muuhulgas ka peategelane Geralt sedavõrd poolvigaseks, et ta ennast Brokilloni laanes järgmise raamatu alguseni ravima on sunnitud. Ciri liitub Nilfgaardis kohalike retsidivistide bandega. Hindeks paneks sedapuhku viie väikese miinusega. Mitte et ta halb oleks, lihtsalt sarja seniloetud osadest kõige vähem ylivõrdeid vääriv.
Teksti loeti vene keeles

"Põlguse tunnnis" tuleb ehk kõige teravamalt välja, mispärast Sapkowski loodud Sortsi-seeriate maailm nii vihkamist täis on. Inimestest vallutajad, röövijad ja marodöörid on kunagi ammu-ammu tulnud merelt elfide maale ja selle üle võtnud. Iga suurema asula juures turritab mõni elfideaegne varemekönt, võlurite saare hunnitud ehitised osutuvad lähemal vaatlusel illusoorselt restaureeritud varinguohtlikuks ahervareks, kusjuures teleport on kas inimeste lollusest lõhutud või elfide poolt enne maha jätmist tahtlikult rikutud. Lühidalt, tüüpiline inimtsivilisatsioon, mis on rajatud agressioonile ja võimujanule.Mispoolest siis see autor parem on kui sajad teised. On ju pea igas fantasy-loos mõni koht, kus jäle palgamõrtsuskas (näiteks siniseid kristallprille kandev Professor) laibana kõrtsipõrandale kukub, nii et põrandapragudest tolm üles põrub. Või eksleb kangelanna (Ciri) üksi surmakõrbes, kõrvetav päike peakohal, saatjaks vaid ükssarvik ning sööb sipelgaid. Stiili- ja kontseptsioonitunnetuse järjepidevust igal autoril tõepoolest ei ole. "Põlguse tunni" realistlikkus (usutavus) tuleb tegelaste kannatuste ja tapmissteenide naturalistlikust kujutamisest. Maailm, mille eksistents kulgeb ühest kataklüsmist teise ilma igasuguse lootuse ja tahtmiseta asju muuta, millel on vaid kaks tasandit (tavareaalusus ja põrgu), ei saagi midagi muud pakkuda. Geralti jaoks on Ciri laps, keda tuleb kaitsta, ümritsevale kirjule ühiskonnale on ta järjekordne hävitaja, keda saab oma huvides ära kasutada - iidse inimeste- ja elfidevahelise vaenu, aga ka võimatu armastussuhte kehastus.See sari võiks ju kanda Ciri, mitte Geralti nime. Miks ka mitte? Maailmas, kus võimust midagi ülemat pole, on üksik paratamatult hukule määratud. Kõigi poolt naiivseks tunnistatud Geralt saab jälle peksa, aga jääb ellu. Miks ja mille jaoks? Üks võimalik vastus on: et oleks, mida edasi lugeda, sest alati on Geralt see, kes lugejalegi ilmselged räpaste inimeste ja tigedate elfide mõttekäigud ja tegevusplaanid kuhugi võimatusse ilmakaarde ära väänab.
Teksti loeti vene keeles

Lugesin romaani kohe pärast Geralti juttude kogumikke. Asudes arvustama, avastasin üllatusega, et üks romaan jäi mul vahelt lugemata, aga lugemisel küll millegi puudumist ei märganud. Seda effekti (et mingi osa vahelejäämine ei häiri) on Sapkowski juures juba märkinud teisedki arvustasjad ja juba see näitab imho autori meisterlikkust.

Järjestikusel lugemisel oli ka teine effekt - romaan mõjus kogumikest tagasihoidlikumalt, kuigi (veidi ette rutates) on ta ikkagi viit väärt.

Sisust on siin juba eelnenud arvustustes juttu olnud, ei hakka kordama. Kuigi Sapkowski lood on kõik mitmeplaanilised, on igal lool siiski mingi põhiline teema. Ja minu jaoks oli antud juhul selleks sõda. Olgu Cyri arenemisega ja Geralti ning Yenniferi armulooga kuidas on (ka need on siin olulised), aga vihkamine ja sõja julmused jätsid väga sünge ja painava mulje.

Lõpetuseks häiriv pisidetail, millest siin arvustustes ennegi juttu olnud - wiedzmin EI OLE SORTS!!!

Teksti loeti vene keeles

"Elfide veres" sätiti malendid lauale, nüüd hakatakse kombineerima ja tuld andma. Algab sõda, mis üsna maailmasõja mõõdu välja annab. Võlurid kogunevad konsiiliumile, sinna liigub ka Yennefer koos Ciriga, et tüdruk pärast võlurite kooli anda. Geralt julgestab neid eemalt, tapab muuhulgas kolm palgamõrtsukat ja palkab eranuhid Ciri päritolu välja selgitama. Kogu lugu on läbi põimitud rohkete poliitiliste intriigidega, keegi ei usalda kedagi, igalühel on omad motiivid. Vihkamisest ja kahtlustusest on ainult üks samm Põlguseni, mis siis valla pääseb. Sõna "halastus" on unustatud.

Geralt tapab ka siin paar peletist (mantikori), sest tal on raha vaja. Nüüd aga ainult Ciri päästmiseks ja tema eest hoolitsemiseks. Geralti motivatsioon on Ciri; jäädes küll anakronistlikuks üksikuks hulkuriks, ei tee ta enam midagi, mis pole seoses Ciri heaoluga. Kuhugi on Geralt kohale jõudnud. Ühtlasi avaneb ka võimalus Yenneferiga suhted selgeks rääkida...nagu alati saab nende õnneaeg olema üürike.

Ciri saab oma esimesed vereristsed; Yennefer kaob kuhugi; Geralt pekstakse poolsurnuks; suurem osa võlureid notivad üksteist maha; maad laastab räige sõda. Tundub, et kogu maailm on peast lolliks läinud ja ainult vägivallaga on võimalik midagi saavutada. Mõistust ei paista kuskilt. Kõik valitsejad tahavad ainult sõdida, kusjuures sõja tegelikke põhjuseid - peale laastava Põlguse, mis kõike varjutab, nagu polekski.

Hea nagu Sapkowski ikka. Ja võib kindel olla, et päris ilmaasjata pan midagi ei kirjuta. Siiski jäid mõned kohad romaanist nagu veidi logisema. Eriti just kaks viimast peatükki, kus Ciri kõrbes ellujäämisega tegeleb ja hiljem vangi võetakse. Päris lõpp ise - Ciri sattumine Rotibandesse oli aga küll hea.

Hindeks jääb väga tugev "neli".

Teksti loeti vene keeles

Kui GRRMartin loeks poola keeles, siis võiks ju arvata, et ta on oma rahavamassidele pealemineva meinstriim-epopöa maha viksinud Sapkowski pealt. Tõsi küll, ehedat (lääne)slaavi jõhkrust, metsikust ja süngust tema lugudes pole või kui ongi midagi sinnapoole, siis Sapkowski ületab Martinit suht lõdvalt. Tea kas kellelegi veel meenutas elfide taandumine järjest jõudsamalt laieneva inimasustuse ja loodavate kuningriikide eest esimeste Uus-Inglismaa indiaanihõimude kokkupuudet valgete kolonistidega? Ja noh, Nilfgaardi rünnaku põhjuseks olnud mingi küla vallutamine ja paralleelid Poolaga olid sama ilmsed.

Väga, väga tahaks juba kolmandat osa lugeda. Mõnusalt pooleli jäi kõik.

Ja kuhu see Yennefer üldse kaduski...?

Teksti loeti inglise keeles

Kuna "Krew elfow" meeldis mulle väga ja olin kuulnud, et sarja teine romaan on veelgi parem, olid mu ootused suhteliselt kõrged. Petetud need ootused ei saanud, ehkki ei ütleks, et "Czas pogardy" oleks nüüd sarja esimesest osast kõvasti parem olnud. Käesoleva romaani sündmustik käivitub nagu veidi aeglasemalt, ajapikku aga muutub lugu tõeliselt võimsaks, sisaldades mitmeid meeldejäävaid episoode (nagu Ciri eksirännak kõrbes).

Vaadates Baasi eelmisi arvustusi (millest vanim pärineb aastast 1998) võib näha, et fantasy-teksti kirjutamine sünges ja verises võtmes avaldas vanasti lugejatele hoopis suuremat mõju. Tänaseks on sarnased teemad tänu Martinile juba ammu laiade massidena jõudnud ja Abercrombie on neil teemadel vindi nii üle keeranud, et Sapkowski tegelaskujud mõjuvad keskmiselt vägagi südamlike ning inimlikena. Mis ei vähenda kaugeltki Sapkowski Geralti-sarja väärtust. Muide, Ciri tegelaskuju ja tema eksirännakute kirjeldused hakkavad mulle järjest enam "Troonide mängu" Aryat meenutama.

Teksti loeti inglise keeles

Sapkowski on väga andekas kirjanik. Andekas just eelkõige sellepoolest, et jutustab lugu väga mõnusal viisil: ta põimib erinevaid loosiseseid niite omavahel väga sujuvalt ja elegantselt, andes jutustamise käigus edasi ka päris palju ümbritseva maailma kohta. Iga peatükk moodustab terviku.
Teine kiiduväärt asi on Sapkowski huumor, mida pole küll eriti palju, aga see-eest on see väga nauditav. Näiteks väikestes tekstilõikudes, mida võib leida enne igat peatükki.
 
P. S. Soovitan Geralti saagat lugedes kõrvale võtta mõni internetist leitav tolle maailma kaart. See aitab hästi luua seoseid ja mõista, kustpoolt need nilfgaardlased siis õieti tulevad.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

"Tiffany Aching" + "Kärbeste jumal" + "Pipi Pikksukk" + "Aarete saar" + "Rapanui vabastamine..."
Mõnus lugemine, kuid tegelikult ei saanudki hästi aru, mida kirjanik selle raamatuga saavutada tahtis. Ootused olid palju suuremad.
 
Teksti loeti eesti keeles

See jutt oli Matthew Hughesi poolt kirjutatud kogumikku "Rogues" (mis anti välja George R.R. Martini ja Gardner Dozoisi poolt). 
Wikipedia andmetel mõeldi tegelaskuju (hädavaresest varas) algselt vaid "Rogues" kogumiku jaoks, kuid autor nägi selles tegelases potentsiaali ja kirjutas talle hiljem lisaks veel 8 juttu. Koos on nad ilmunud kogumikus "9 Tales of Raffalon". Võibolla loeks millalgi ka neid.
Jutu stiil ja maailm on midagi Pratchetti kettamaailma ja Abercrombie "Esimese seaduse" maailma vahepealset.
 
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles