Kasutajainfo

Alison Sinclair

Teosed

· Greye La Spina ·

Old Mr. Wiley

(jutt aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: Weird Tales, märts 1951
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)

Nunnu ja igavavõitu õudusjutt. Rõhutud on kaastundele haige poisi vastu ja vastumeelsusele pirtsaka ning enesekeskse ema vastu. Poiss on pikemat aega haigevoodis, lisaks füüsilistele vaevustele on ka mingid hingehädad, elutahe kadunud jne. Tüli on tal ka beibe-tüüpi emaga, kes ei taha koju teist koera lubada. Üks koer juba on - kääbusspits, ema sülekoer. (Ingl keeles - pomeranian. Sain uue sõna teada; algul arvasin, et haigetuppa astuval emal on kaenlas mingi pomerants või pomelo või miski, mida süüa saab...). Öösiti hakkab poisi juures käima üks vaikne vanamees, kes annab poisile mängida ühe kutsika - poisi seisukord näib paranevat. Valves olev halastajaõde arvab, et tegu on poisi vanaisaga, aga hiljem selgub, et hoopis vaarisa. Ja veel hiljem selgub, et see vaarisa on juba 15 aastat surnud ja teda võib ühe koeraga näha suure halli seina peal maalil...
 
Lugu heldimisaltidele inimestele.
Teksti loeti inglise keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Selle raamatu sain raamatukogust noorteraamatute riiulist, põhilised tegelased on 17-aastased. Märksõnad: satanism, ohtlikud sektid.
 
Lugu saab alguse ühelt erapeolt, kus Gerda tutvub Sixteniga. Samal peol tapab keegi rituaalselt naabri koera ja külaliste seas nähakse musta riietatud võõrast poissi. Sixten on üks kahest tegelasest, kelle kohta me teame, et tema päris vanemad pole teada. Teine poiss on Stefan - teda kasvatab vanaema. Poisid ei ole omavahel tuttavad ja seda, et nad on kaksikvennad, saame teada alles raamatu keskpaigas. Mingil hetkel selgub, et nende ema viibib juba aastaid vaimuhaiglas ja et ta oli noorena tõmmatud satanistide sekti. Seal sünnitas ta sekti juhile kaksikud, kes lubas need aga tehingu käigus Saatanale. (Nii et siis peaaegu nagu Eesti oludesse toodud "Rosemary's Baby".) Lepingu täitmise ajaks pidi olema poiste 18. sünnipäev. Nüüd on selle tähtpäevani veel lühike aeg ja tekib küsimus, kuidas toimuvat ära hoida. Poisid ise ei ole kaastööaltid, sest neis süvenevad saatanlikud jooned: nende teadvuse võtab aeg-ajalt keegi või miski üle ja sellel ajal teevad Stefan ja Sixten nii mõndagi tülgastavat.
 
Süžee jõuab lugejani erinevate tegelaste silmade läbi ja lühikeste peatükkide ajajoon ei ole lineaarne. See sunnib mõnevõrra pingutama, kaasa mõtlema. Lisaks põhiliinile on põimitus loosse muidugi sugupooltevahelisi suhteid ja ka neid probleeme, mis tekivad siis, kui üks sõpradest on jõukate vanemate laps ja teine peab leppima miinimumiga.
 
Ma oletan, et vastavale vanusegrupile on see täitsa tore raamat. Seda lugedes oleksin tahtnud noorem olla, siis oleksin ilmselt parema hinde pannud ja arvatavasti ka mõnedele liiga lihtsatele lahendustele läbi sõrmede vaadanud.
Teksti loeti eesti keeles

See peaks olema seitsmes (aga mitte viimane) raamat kahasse kirjutatud sarjast "Professionalnõi oboroten". "Libahuntide arhiivid" liigitub koomilise ulme alamžanri, ent samas ka paljude fännide seas hinnatud kassiulmesse.
 
Romaanis seiklevad ukraina/vene/tatari taustaga abielupaar Aleks ja Alina ning trullakas kõnelev kõuts Pusik. Kõik kolm on eriagendid salajases tulevikuorganisatsioonis nimega Baas, kassi ja abielupaari vahel ei ole peremehe/lemmiklooma suhet. Kuigi lugu on kirjutatud Alina silmade läbi, eendub dünaamilisest triost kass, kelle totaka käitumise tõttu saab igasugust nalja: kõuts on buliimik, kõrge enesehinnanguga, rahahimuline, keeruliste peresuhetega. Kolmiku ülesandeks on teleporteeruda ajas ja ruumis sinna, kuhu vaja, ja võidelda igasuguste pahalastega, kes pärinevad slaavi mütoloogiast, ilukirjandusest. Nt lk 107 on lühike loetelu Baasi viimastest töödest: Röövel Ööbiku vahistamine ja väljasaatmine Istanbulist, Peata Ratsanikule uue pea hankimine, Gulliveri vabastamise apellatsioonikaebuse esitamine, tegelemine Winnie Puhhiga, kes Põrsakest pantvangis hoiab jne.
 
""Libahuntide arhiivid" koosnev 5 peatükist, millest igaüks sisaldab kolmiku ühte missiooni. Esimeses osas teleporteerutakse Arhangelskisse, aastasse 1775, kus üks kikimora on asunud kimbutama kohalikku kõrtsi ja - nagu selgub - soovib koos Rootsi isandatega Vene impeeriumist eralduda, luues omaette riigi. Teises episoodis sõidavad Aleks ja Alina oma kassile järgi Tsooni (Strugatskite omasse), kus too otsib koos teiste stalkeritega mingit kõike soove täitvat võlupalli. Kolmandas peatükis teleporteerutakse Holmesi-aegsesse Londonisse, kus ülesandeks on päästa kuulus detektiiv Moriarty käest, sest Reichenbachi joa juures toimunu sai nii õnnelikult lõppeda vaid seetõttu, et tulevikust tulid eriagendid ja aitasid Holmesi. Neljandas osas otsitakse taga kassi eksabikaasa küüneterituspalki ja viimases episoodis põrutatakse Rooma, kes Julius Caesari Vari turiste tapab.
 
Romaanis on ainest viieks komöödiafilmiks. Ega ei ole lihtne kirjutada 300 lk teksti, kus igas lauses või vähemalt lõigus on kild, vaimukus, nali, totrus, ja jääda sealjuures kõrgele tasemele. Seetõttu ei ole iga vaimukus väga vaimukas, aga mingil moel püsivad autorid siiski pinnal. Kõrvuti inimestega tegutsevad kääbikud, gnoomid, trollid, näkineiud, vampiirid, biorobotid jne. Kohati jääb mulje, et inimesed on üldse vähemuses. Komöödiažanr lubab vältida loogikat ja tõsiseltvõetavust, mis annab kirjanikele vabamad käed. Tulevikuagentide kõikvõimsus vaheldub nende ootamatute hättajäämistega, aga alati on mingi deus ex machina, mis nad päästab. Kohe algusest on selge, et midagi halba kangelastega juhtuda ei saa - isegi kõik n-ö pahalased on omamoodi nunnud ja lobisemishimulised tegelased.
 
Ajaviiteline koomika neile, kellel on vastavat soolikat. Neli miinus.
Teksti loeti vene keeles

Järg eelmistele osadele adventures of "Deadly Dimensions" ja "Neural Psychoses" (sarja nimi on "Sherlock Holmes vs Cthulhu"), kuhu jookseb ka hulk selle raamatu sündmusi. Üldiselt on see üks erakordselt jabur tramburai, mille tegevus toimub 1891 Innsmouthis, Lovecrafti loomingu tundjatele teada-tuntud rannikulinnakeses. Holmes, Watson, Watsoni naine, väike laps, lapsehoidja, professor Moriarty, Cthulhu, Dagon ja veel mitu tegelast varasematest osadest kogunevad ühel ajal sinna, et lahendada dagoniitide ordu ja planeedi Maa eksistentsiaalseid küsimusi. Moriarty probleem oli vist tegelikult maisem - saada kätte tüüp, kes oskas tinast ja väävlist kulda valmistada.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 1936. Järgmine aasta on kirjanik Lovecrafti surma-aasta, aga ta ise seda veel ei tea muidugi. Ta saab kirja Pennsylvania karupersest kelleltki Ezekielilt, kes tahab, et Lovecraft aitaks tal valmis kirjutada väidetavalt dokumentaalse teose "The Animal Truth". See peaks kujutama metsas elavaid loomi, kes on hakanud mõjutama koduloomi nende peremeeste vastu. Millel need väited põhinevad, pole selge. Lovecraft keeldub ja saadab ettemaksuks kaasa pandud raha tagasi.
 
Siis liigub kaamera sinna karuperse, kus näeme seda Ezekieli. Ta on oma maamajas äsja tapnud isa, aga ta ei püüagi mõista, miks vanamees mitu päeva voodis lebab ja haiseb. Ezekiel on vägivaldne, inimvihkajalik, viskijoodik. Öösel läheb ta metsa jahile, käib neljakäpakil ja ulub. Teda kardetakse. Ta on nagu tegelane mõnest Lovecrafti teosest. Tema järgmine kiri Lovecraftile ja telefonikõne on juba ähvardav.
 
Siis saame teada kohaliku konstaabli mõtetest Ezekieli mineviku kohta: kuidas ta ema end peale poja sündi kahtlastel asjaoludel üles poos; kuidas käisid jutud, et ema näitas end piirkonnas veel pärast surma; kuidas nende maamajast leiti voodoo-nukkude sarnaseid esemeid. Politseinik läheb maamaja kontrollima igaks juhuks, sest isa ja poega pole mõnda aega näha olnud. Majast leitu sunnib teda hooneid kiiresti põlema panema. Kirjanik Providence'is sellest midagi ei tea, aga ta täheldab teravaid valusid kõhus, haiguse intensiivistumist... (Ta suri peensoolevähki.)
 
Mitmeti tõlgendatava lõpuga lugu on väga sisutihe ja selles oleks olnud materjali kas või romaaniks.
Teksti loeti inglise keeles

Väike kaevanduslinnake (1000+ elanikku) Delaware'i osariigis. Aasta on umbes 2017. Söekaevanduse ümber tiirlev elu kulgeb nürilt juba üle 100 aasta. Peategelane Allison on suutnud siiski kaugemal keemia-alase kõrghariduse omandada, ent saabub nüüd tagasi koju. Kaevurist isa on vahepeal surnud, matusele tütar ei jõudnud. Kummalisel kombel ei taha ema rääkida isa surma asjaoludest, ka teised tuttavad on sõnakehvad. Allison hakkab uurima isa surma, kaevates muuhulgas üles isa surnukeha: on ainult mõned luud, pealuu on kadunud. Selgub, et juba sadakond aastat on kaevanduses hukkunud või jäänud kadunukd vanemaid kaevureid, enamasti juhtub see kevaditi või sügiseti. Kaevandus aga maksab lesele tavaliselt elu lõpuni head kompensatsiooni. Mis toimub?
 
Allison siseneb öösel salaja kaevanduse hoonetesse ja avastab sealt keemialabori ning mingi protoplasma taolise piiritute mõõtmetega elusorganismi moodi olluse. Ent jääb ka kohe valvuritele vahele.
 
Peaaegu romaani mõõtu loost jäävad vastandlikud muljed. Ühelt poolt väga teravapilguline psühholoogiline vaatlus - seksuaalsuhete psühholoogilised nüansid (seksi on loos rohkem kui tavaliselt ulmelugudes), hariduse, väikelinna trööstituse, vanemate-laste suhted. Teiselt poolt on süžee ulmeline osa kuidagi väga mannetu - kosmiline olevus, selle huvi naise keha vastu, kaevanuses toimuv kui justkui täiesti teadmata asi julgeolekustruktuuridele, jms.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Korralik ja fantaasiaküllane käsitöö, kus domineerivaks muljeks pole mitte action, Kiievi ja Moskva Vahtkonna juhtide napisõnalisus, sügavamõtteline vaikimine: ikka ja jälle jäävad need tüübid mornilt vaid, vahivad alluvaid informeerimata enda ette. nii jääb ka lugejal kannatlikult oodata, et millal teadmamees suu lahti teeb ja selgitab, mis siis tegelikult toimus või toimuma hakkab. Ma arvan siiski, et aasta pärast oskan ma selle romaani kohta öelda vaid seda, et "olen lugenud ühe vene autori raamatut - autori nime ja raamatu pealkirja ei mäleta -, kus tegelaseks oli ka üks eestlasest maag-inkvisiitor Edgar"...
Teksti loeti vene keeles

Nõukogude Liit, Moskva, 1938. Kõrge julgeolekukomissar Jessenin saab ülesande uurida noore naise Marina kadumist. Marina oli ministeeriumis töödanud tõlk, kelle lummav sarm oli toonud kaasa palju murtud südameid nõukogude kultuurilise ja poliitilise eliidi seast. Teda tundsid nii Stalin kui ka ülesande saanud Jessenin. Kadumisest on möödunud 7 kuud. Viimati nähti naist uusaastaööl, kui ta viibis keelatud džässmuusikaõhtul, millele tehti haarang. Ta pidi minema kellegi juurde võimikoridorides, et päästa õnnetuid muusikuid.
 
Jessenini probleem on selles, et tema ise tappis tol ööl Marina ja mattis selle koos gorilla-tüüpi autojuhiga maha. Ent Marina vaim jäi "ellu" ja hakkas Jesseniniga kaasas käima, ajades temaga juttu ja esitades aeg-ajalt küsimuse "Miks sa mu tapsid?" Mees ei oska sellele õigesti vastata. Teda hakatakse hulluks pidama, kui ta räägib tapetu vaimuga, keda keegi teine ei näe ega kuule. Nüüd hakkab ta läbi viima vormilist uurimist, vaadates, kas saab tapmise kellegi kaela sokutada.
 
See on väga muljetavaldav lugu, lausa ootamatu oli sellise peale sattuda. Erinevate episoodide kaudu avaneb terrorirežiimi süda, selguvad suhted NKVD kõrgemas ešelonis, süsteemi ja lihtsa inimese vahekorrad. Kas see kõik nii oli, ei tea, aga jääb usutavuse mulje, sest see on lihtsalt nii hästi kirja pandud. Kõike seda seob erinevate meeste armastus kauni - ja juba surnud - naise vastu. Väga tundeline lugu, ma ütleks.
Teksti loeti inglise keeles

 
"Ma pöördusin tagasi Dublinisse suvel, kui ma oli saja kaheksakümne seitsme aastane."
 
Selle lausega algab igavese elu mõistatuse avastanud okultisti/maagi jutustus. 30-aastase mehe kehas elav Charles on sündinud aastal 1810, ta on elanud läbi palju erinevaid elusid, nii luksuslikku ja naudingurikast kui ka askeetlikku ja rasket - vahelduseks. Ta on intelligentne, palju lugenud ja mõelnud, ta on kindlate eetiliste põhimõtetega. Pika elu jooksul on ta olnud ka palju kordi suhtes/abielus, olles siiski pärast paarikümneaastaseid perioode lavastanud enda surma, et vältida tema suure saladuse ilmsikstulekut.
 
Nüüd on aga tema kannul teised rituaalse maagia harrastajad ühest ringist (The Circle), mille liige ta on olnud. N-ö kolleegid on mõistnud, et Charlesil on võti igavesele elule ja nad soovivad selle temalt välja pinnida, sest kes siis ei tahaks surma vältida? charles leitakse üles, teda veendakse, meelitatakse ja ähvardatakse. Mees ei nõustu kolleegidega oma saladust jagama. Ta on veendunud, et nood kasutavad seda halbade tagajärgedega. Kavatsused võivad olla head, aga inimkonnale oma headuse-nägemuse pealesurumine ei saa lõppeda hästi. Ta otsustab vastu võtta lahingu, teades, et on oma võimetelt teistest üle. Asja komplitseerib tema uus naissuhe, kes juhuslikult mõistab, et Charles on ligi 200-aastane.
 
Loos on pikki mõttekäike üksikisiku vastutusest, moraalist. Üldiselt on see küllaltki intellektuaalne ja hästi kirjutatud lugu, hoolimata leierdatud teemast.
 
Mul on mõningaid kahtlusi selle loo avaldamisaasta suhtes. Lugesin kogumikust "Other Voices, Darker Rooms. Eight Grim Tales". Samas on võrgus vihje, justkui oleks autor abaldanud aastal 1983 romaani nimega "The Stranger". Loos on alla 60 lehekülje, nii et kahtlused jäävad. Kaudselt toetab aastat 1983 siiski asjaolu, et loo tegevus algab aastal 1982.
 
Autori kohta leiab võrgust rohkem materjali seises tema tegevusega Ameerika Natsiparteis ja muudes valgete ülemvõimu pooldavates organisatsioonides.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sisu sarnaneb mõnevõrra "Kümnele väikesele neegrile".
 
Ilmakuulsat rockbändi on tabanud kaotus - nende kitarrist sureb narko üledoosi. Bändi juht ja laulja Jenny on maenduses, ent mõne aja pärast teeb ansambli mänedžer ettepaneku minna salvestama uusi laule kaugel Walesi pärapõrgus asuvasse äsja avatud lindistusstuudiosse. Stuudio on ehitatud iidse mungakloostri varemetele ja saja aasta eest on seal pesitsenud kummaline enesetapusekt. Veidi eemal metsas on druiidide kiviring, stuudio omanik ja tema abilised on haaratud mingisugusest New Age'i teooriast...
 
Lumetorm lõikab stuudio ülejäänud maailmast ja majas hakkavad järjepanu toimuma surmajuhtumid. Iga surmaga kaasneb kirjake, kus anonüümne saatja tsiteerib surmadega kokkusobivaid laulusõnu. Tapamajaks muutunud hoones on ilmselt mõrvar, aga kes? Asja ei tee lihtsamaks teisest ilmast ühendust võttev surnud kitarrist, kes astub Jennyga vaimu kujul ka armuühtesse ja sekkub teadmata meetodil ka bändi uutesse salvestustesse.
 
Lobedalt kirjutatud põnevuslugu, kuigi klišeesid on rohkem, kui olla võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Õhtu maamajas, verandal istuvad viis inimest, 2 abielupaari ja veel üks mees. On nii-öelda ühine õhtusöök. Kohe maja juures on ka väike metsatukk, kus kunagi olla olnud nõidade kooskäimise koht. Trükiruumi on kulutatud 5 inimese omavaheliste suhete ja suhtumiste kohta. Sümpaatseima mulje jätab majaperemees, kes eriti ei räägi ja näib pigem tukkuvat. Üks külaline märkab metsatukas mingit liikumist ja minnakse kambaga "nõida" kinni püüdma. Kätte saadakse aga hoopis üks mustlasneiu, kes olla juhuslikult maja lähedale sattunud. Mustlanna veetakse tuppa, antakse süüa ja kästakse tal seltskonna lõbuks ka ennustada. Ennustamine - klaaskuuliga - hõlmab aga ka vaadet minevikku ja kui ennustaja räägib üksikasjalikult ära kellegi mineviku truudusetuse ja kellegi tuleviku truudusetuse, löövad osalistel emotsioonid lõkkele. Vaid vaikne majaperemees jääb rahulikuks ja teeb kiire otsuse lahkuda koos mustlasnaisega taborisse.
 
Sümpaatne lugu. Seda võiks määratleda ka nukratoonilise psühholoogilise jutuna.
Teksti loeti inglise keeles

Kuressaare, vabaõhukohvik, aasta 1924 (aastaarvu pole küll mainitud, aga et tegelaste hulgas on para-ajakirja Fakiir toimetaja ja see ajakiri ilmus ainult nimetatud aastal, siis tuletame). Endine linnapea Heinrichsen omab meediumivõimeid ja peamiselt kasutab ta neid võimeid surnud kuulsate luuletajate teispoolsusest kohaletoomiseks - eesmärk lasta neil kirjutada uut loomingut, et siis sellega äri teha. Ei-tea-mitmendat-korda juba kutsub ta välja Puškini, kes on tüübist tõsiselt väsinud. Käsu peale ta siiski luuletab midagi, millega Heinrichsen siiski rahul pole, parandades ja kirjutades suurvaimu poeesid oma meele järgi üle. Kui kohvikusse tulevad kohalikud konstaablid, relvad vööl, tekib vihasel suurvaimul mõte proovida siinpoolsuses midagi muud kui lihtsalt luuletada...
 
Humoorikas ja puändikas lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tagakaanelt: "Metafüüsiline teos käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Elu on toonud näitelavale meediumi, teadlase ja politseiniku ning teiste hulgas ka mõne kummalise tegelase." Väited vastavad tõele. Kõige enam on see siiski "Salatoimikute" stiilis põnevik, kus üleloomulik põimub kuriteo või muidu tavapäevase eluga.
 
Proloog algab linnuse õuel, kus näeme leekides hukkuva naise teadvust. Oma vaimu- ja hingejõudu pingutades väljub ta kehast ja valmistub järgmiseks eluks. Et järgmises peatükis oleme tänapäeva Eestis ja näeme maailma nooremapoolse naise Natali silmade läbi, tuleb eeldada, et tegu on reinkarnatsiooniga. Natali on nn selgeltnägija, kel on võime (tahtmatult) ka poltergeisti tüüpi nähtusteks, paigutades välgukiirusel nt lauanõusid ühest toa otsast teise. Ühe korra on ta ka tahtmatult materialiseerinud sõbranna kadunud sõrmuse. Ta on aastaid olnud abiks politseile kuritegude lahendamisel. Kui jõudsin mõelda, et tegu on vägagi New Age'i hõngulise raamatuga, tuli kohe järgmises lõigus ette koht, kus peategelane väljendab oma suurt vastumeelsust ja põlgust nn uusvaimsuse suhtes - aga see vist käib selle nähtus ejuurde: nagu hipster ei tunnista end meeledi hipstteriks...
 
Põhisündmused saavad alguse järjekordsest politsei abipalvest - tuleb tuvastada Läänemerel sõitev kahtlane laev - mis on koormaks, kuhu sõidab jne. Samal ajal soovitakse Natali võimeid uurida ühe teadlase poolt, kellel on katsetel kaasas ka ilmselt julgeoleku või sõjandusliku maailmaga seotud tüüp. Üldsielt - selgub, et Natali on oma ande tõttu saanud teada liiga palju ja ta muutub ise tumedate jõudude sihtmärgiks. Teine peategelane - politseiuurija Rainer - saab mingil moel tema kaitseingliks ja samuti saab mees omakorda kaitset sensitiivilt. Et Rainer on lahutatud mees ja ka Natali elab üksi (kui välja arvata nõia kaaslane, kassipoeg), siis ei tasu imestada, kui asjad lähevad nii, nagu nad tihtipäevale lähevad. Omavahel põimuvad Natali eelmine elu, tema hukkumine tuleriidal nõiasüüdistuse alusel, tänapäeva kuriteod, teadustöö, armukolmnurk ja muu selline. Kuigi Natali väljendab üleolekut New Age'ist, läbivad tema maailmanägemust sellised termind nagu karmaline taak, keha meridiaan, ülitaju, egost loobumise tee, vikerkaarekeha, energiad jne.
 
Ei tea, kui tõsiselt autor ise nendesse suhtub, aga raamatukaanel on peetud vajalikuks mainida, et autor on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt, viibinud Himaalaja mägedes kloostrites, õppinud hiima meistrilt taji'd ja kirjutanud ülikooli lõputöö Laozi "Daodejing'ist". Üldiselt on selles raamatus kummaline kompott justkui kerglasest põnevusest ja suhetest ning teiselt poolt Oriendi-hõngulisest metafüüsilisest maailmatunnetusest, mis on paljude inimeste jaoks midagi põhilist ja fundamentaalset. Väga vastu see kombinatsioon mulle ei hakka, aga vaimustust ka ei tekita. Seda lugu ei ole raske ega vaevaline lugeda. Pigem soovitaksingi seda neile, kellel on põnevusromaanide soolikat ja kes ootavad raamatust sündmuste hoogsat arengut.
 
"Meedium" on Olivia Mindi (ilmselt pseudonüüm) esimene romaan ja selle nime alt me rohkem teoseid näinud ei ole. Tegu on ka kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" ilukirjanduse žanris äramärgitud tööga. Panen kolm plussi.
Teksti loeti eesti keeles

Nunnu ja igavavõitu õudusjutt. Rõhutud on kaastundele haige poisi vastu ja vastumeelsusele pirtsaka ning enesekeskse ema vastu. Poiss on pikemat aega haigevoodis, lisaks füüsilistele vaevustele on ka mingid hingehädad, elutahe kadunud jne. Tüli on tal ka beibe-tüüpi emaga, kes ei taha koju teist koera lubada. Üks koer juba on - kääbusspits, ema sülekoer. (Ingl keeles - pomeranian. Sain uue sõna teada; algul arvasin, et haigetuppa astuval emal on kaenlas mingi pomerants või pomelo või miski, mida süüa saab...). Öösiti hakkab poisi juures käima üks vaikne vanamees, kes annab poisile mängida ühe kutsika - poisi seisukord näib paranevat. Valves olev halastajaõde arvab, et tegu on poisi vanaisaga, aga hiljem selgub, et hoopis vaarisa. Ja veel hiljem selgub, et see vaarisa on juba 15 aastat surnud ja teda võib ühe koeraga näha suure halli seina peal maalil...
 
Lugu heldimisaltidele inimestele.
Teksti loeti inglise keeles

See on vampiirilugu, millel on märkimisväärseid sarnasusi Le Fanu klassikalise"Carmillaga": tegevus toimub mõisahäärbertites (ühte nimetatakse chateau'ks), vampiiri ohver on alaealine ja teda kasvatab üksikvanem. Erinevalt Carmillast on vampiir ja ohver meessost ning sündmused kulgevad palju hiljem, umbes 1950, kuigi õhustiku mõttes mõjub ajastu palju arhailisemalt.
 
Inglismaa. Rikas maaomanik on hiljuti matnud naise ja tal on hea meel, kui saab juhtumisi vaheldust pakkuda oma pojale: nende kandist satub läbi reisima prantslasest härra (samuti hiljuti üksikisaks jäänud), kes teeb ettepaneku, rakendada tollal moodsat nn lastevahetust - ühe pere lapsed lähevad mõneks ajaks teise perre elama. Denis hakkab koolivaheaegadel Prantsusmaal käima. Ent siis teatab Prantsuse võõrustaja, et Denis rohkem tulla ei saa. Et on juhtunud midagi ja ta peab kaitsma ennast ja teisi - selline segane jutt. Inglismaale tagasi saabuv Denis on otsekui "ära tehtud" ja igasugune usaldus isaga on kadunud. Ei-tea-kuidas saabub ühel päeval aga Denisi juurde keegi kummaline mees Raoul, kellega Denis olevat Prantsusmaal parimaks sõbraks saanud. Pereisa ei ole suuteline kummalisest mehest lahti saama, kuni ühel päeval ta vihahoos ründab meest, kes haihtub otsekui õhku. Poeg põgeneb kahtlast sõpra otsides Prantsusmaale ja üle poole lühikese romaani tegevusest toimubki Mandri-Euroopas.
 
Kui hakata mõtlema, siis sõna "vampiir" vist kordagi tekstis ei kasutatagi. Põhjus, miks Raouli ja Denisi kummaline suhe Denisi isa ärritab, võis olla ka kahtlus poisi seksuaalses kuritarvitamises. (aga ka selliseid sõnu tekstis ei kasutata). Otsesõnu ei viidata ka vereimemisele, vaid räägitakse poisi kuhtumisest. Üldsiselt on kogu lugu psühholoogiliselt veider ja ebausutav. Kui tegevus oleks toimunud 100 aastat varem, siis ma võiksin ehk veel kuidagi kahe prk-pea käitumist mõista. Arvatavasti on ebausutav käitumine vajalik selleks, et loo sündmused enne nede algamist ära ei lõpeks.
Teksti loeti inglise keeles

Suurepärane lugu ulme vanimast, hinnatuimast ja väärikaimast alamžanrist.
 
Advokaat saab kirja vanalt armastuselt, kes kutsub teda kiiresti enda juurde maahäärberisse. Tema abikaasa on haige, aga ilmselt mitte füüsiliselt haige, ja naine on hädas. Kohapeal selgub, et majaperemees tunneb seletamatut hirmu, vahib pidevalt ühele küljele, võpatab iga krõpsu peale. Tema vestlusteemades on hakanud domineerima kohalik (Šotimaa) vanem ajalugu, paganlikud riitused, roomlaste ajajärk. Ta on soetanud koju haruldase Justinianuse büsti. Lõpuks soostub ta oma murest rääkima: ta tajub enda lähedal mingisugust varikuju, kelle kohta ta on veendunud, et see on Kurat ise. Kurat ei jäta teda rahule ja väidetavalt poeb ka tema kehasse, kui mitte pole seda juba teinud. (Ka keiser Justinianus oli väidetavalt Saatanaga lepingu sõlminud.) Advokaat peab juttu hullumeelsuseks, ent nii tema kui ka kohalik vaimulik hakkavad samuti tajuma hirmutunnet ega oska seda kuidagi seletada. Sündmused ja hirmud kulmineeruvad mõne päeva pärast sellega, et n-ö seestunu tormab kodust välja mägede ja soode maastikule, kus siis teda kätte saada püütakse ja kus selgub, et asi ongi tõsisem kui tavaline vaimuhaigus.
 
  Justkui mitte väga põnev sisu, aga kui sugestiivselt edasi antud - ega minu sünopsis ei saa kirjaniku haarava sulejooksu vastu. Jutus on palju šoti murrakus või šoti päritolu sõnu, mistõttu sõnaraamat on lugemisel tarvilik.
Teksti loeti inglise keeles

Gerald Deane on arst, kes loo alguses saab kokku lapsepõlvesõbraga. Vestlus läheb üle igavese elu võimalikkusele, teadvuse püsimesele pärast füüsilise keha surma. Deane'il on rääkida kummaline lugu iseendast, mis moodustab mahuliselt suurema osa sellest jutust.
 
Deane'il on nõrk tervis seoses asjaoluga, et tema veri ei hüübi eriti, mistõttu on ta vastuvõtlik ka väiksematele traumadele. Ta on mures, et kui temal n-ö minek tuleb, siis naine ei saa temata hakkama, eriti majanduslikult. Naisega on neil aga väga tihe vaimne side ja arst on harjutamise teel ära õooinud telepaatilise sideme abikaasaga - ta suudab edastada (ka kauge distantsi taha) oma mõtteid naisele. Naine smasugust võimet omandada ei pole suutnud. Ühel õhtul saab Deane infarkti ja sureb. Tema teadvus eraldub kehast. Selle erilise seisundi kirjeldus on üsna pikk ja üle keskmine huvitav. Mingil hetkel mõtleb surnu kehatu teadvus, et kui ta suudaks naisele edastada kutse tulla tema kabinetti, kus surnukeha on, siis saaks abikaasa ehk teda elustada, sest möödunud on veel üsna vähe aega. Arstil on kapis ka elektriline seade, mis saab kahte elektroodi kehasse isestades anda kergeid elektrilööke. Ütleme siis, et elektrišokiaparaat, mis loo kirjutamise ajal oli veel ulme. Plaan õnnestubki ja tundidepikkuse elustamise järel naaseb "hing" kehasse.
 
Jutu paremad osad on inimese tajude toimise analüüs ja võimalused kogeda ümbritsevat ilma viie meeleta, vaid otsekui üheainsa tunnetusliku meelega. Peategelase mure ja ja armastus naise vastu annavad loole ka üsna tundelise varjundi, kuigi tekst on üle keskmise meditsiinilis-filosoofiline.
 
Charles Romeyn Dake oli tuntud Ameerika homöopaat ja ta oli ka ajakirja Homeopathic News (kus lugu ilmus) toimetaja. Looga samas numbris on ka artikkel temast kui arstist ja inimesest. Selles artiklis on tema sünniaastaks märgitud 1850, nii et siia väike küsimärk. Dake'i ilukirjanduslikuks panuseks jäi 2 juttu ja üks romaan - "A Strange Discovery" (1899), mis on järg E. A. Poe "Arthur Gordon Pym'ile". Dake sooritas 1899. aastal enestapu, kui oli saanud teada, et põeb vähki. Ta oli abielus, võib-olla ta naine jõudis, võib-olla elab tema teadvus edasi...
Teksti loeti eesti keeles

"Dark Chamber" on gooti stiilis romaan ja liigitub ilmselt ka nn hullu teadlase alamžanri. Tegevus kulgeb umbes romaani kirjutamise ajal USAs, kus peategelane, 30-aastane muusik, on kutsutud tööle ühte maahäärberisse. Häärberis elab jõukas härra, nimeks Richard Pride, kes püüab leida kinnitust oma teooriale nn esivanemate mälu säilimise kohta iga elusolendi (ala)teadvuses. Selle teooria üsnagi tuntud osa on see, et teatavad aistingud (lõhn, heli, pilt jms) ergastavad mingisuguse mälestuse minevikust, mille inimene on juba ammu unustanud või mida ta pole teadlikult kunagi mäletanudki. Teooria tundmatu osa liigub ajas veel tahapoole, kus stimulantide (peamiselt narkoained) saab inimese teadvuse viia esivanemate teadvusega ühte ja näha kauges minevikus toimunut. Sealhulgas ajast, mil inimene polnud veel inimenegi, vaid nt mingi vee-elukas.
 
Oma minevikku uuriv hr Pride on palganud endale palju agente, kes peavad ajama jälgi tema minevikus toimunud sündmuste kohta, mida ta ise enam ei mäleta. Muusikust peategelase roll on aga mängida "teadlasele" muusikapalasid, mis ergastavad mingeid mälestusi, samuti jälgida, et narkodoosid halvasti ei mõjuks. Häärberis elavad ka peremehe 40-aastane abikaasa ja 20-aastane tütar, kes mõlemad sobivad muusikule vanuse mõttes ja majas viibitud 5 kuu jooksul jõuab ta armuda mõlemasse. Eriline subjekt on veel majavalvurist tige koer Tod (Surm), kelle käitumine ei allu tavaarusaamadele selle loomaliigi tavadest.
 
Häärberi ja selle elanike kohal hõljub mingi salapära, mingi saladus, ja see ei näi olevat seotud ainult majaperemehe ebahariliku mineviku-uuringuga.
 
Romaani on taevani kiitnud H. P. Lovecraft, kirjutades muuhulgas Clark Ashton Smithile: "God, but I'd give three-fourth of my soul to be able to write a book like that - with all sorts of shades of macabre mood poignantly crystallised without the least trace of extravagance or slipping-over!". Paraku ei jaga mina Lovecrafti muljeid ja romaani lõpule jõudes sain teada, et minuga ühte moodi mõtlesid ka paljud omaaegsed kriitikud. Nimelt on "Dark Chamberi" 2005. aasta kordustrükile lisatud autori essee "Logodaedaly" (ilmunud 1927 Book Notes Illustrated' is), milles ta vastab kriitikutele, eelkõige selle romaani, aga ka eelmise ("God Head") stiili ja sõnakasutuse kohta. Põhiline probleem on selles, et paljulubav miljöö ja sündmustik mattub raske stiili alla - et autor on kirjutanud raamatu selleks, et näidata, et ta oskab niimoodi kirjutada. Et tekst on justkui stiilivõimekusega uhkustamisega ("show-off"), kus autor valib sihilikult ebaharilikke sõnu ja see ei mõju loomulikult. Üks kriitik ütles "I am afraid he occasionally endangers his reader interest by doing so". Cline selgitab, kuidas ja miks ta niimoodi kirjutab, ja ütleb, et tema meelest on siiski loomulik niimoodi kirjutada. Ta toob võrdluse kõrtsiolukorraga, kus baaridaami poole tuleb õlle tellimiseks kasutada lihtsaid sõnu, aga kirjandus on midagi muud: kõike ei pea lihtsalt ette nämmutama ja võib-olla on mõnda raamatut, lauset või lõiku lugeda mitu korda, et selle tähendus või impressioon kohale jõuaks. Üldiselt ütleb ta üsna otse, et keelekasutusele etteheiteid tegevad kriitikud (sh siis ka mina) on baaridaami tasemel. Samas on tema essee keelest ja selle seosest muusikaga väga huvitav - ka romaanis on muusika küllalt olulisel kohal.
 
Olgu, ma tean, et mulle ei meeldi rskepärane stiil ja postmodernistlik "intellektuaalsus" jne ja las ma siis olen ka baaridaami tasemel tüüp. Lisaks stiilile ei olnud aga õnnestunud ka loo lõpp, kus 2 või 3 enesetappu ning peategelase lahkumine häärberist koos 20-aastase peretütrga panid lihtsalt pead kratsima. Mulle näib see romaan mingis mõttes minetatud võimaluste loona. Raamatul oli arvatavalt mõju tolleaegsetele kirjanikele ja varsti pärast selle ilmumist kasutasid seda nn rassimälu või esivanemate mälu motiivi ka C. A. Smith, Henry Whitehead, Donald Wandrei, Lovecraft ja 20 aastat hiljem ka August Derleth.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Aasta on umbes 2080. Maalaste kosmoselaev kapten Carlsseni juhtimisel leiab ilmaruumist mahajäetud hiiglasliku (80x50 km) võõrtsivilisatsiooni laeva. Laevas on mh mõnikümmend inimesesarnast olevust, kes näivad viibivat letargias või vegetatiivses seisundis. Otsustatakse  kolm tükki Maale kaasa võtta - kaks mees ja üks naine (naine on väga seksikas, ka seljali lebades on tema rinnad vetruvad ja kikkis). Paraku osutub see otsus valeks, sest tegu on vampiiridega, kes otsivad võimalusi elusorganismide elujõu endasse imemiseks. Palju juttu käib lambda-välja ümber, mis on elusorganismi tunnus. Vampiirid hülgavad oma kehad ja hakkavad hüppama ühe inimese seest teise sisse. Süümepiinu tundev kapten Carlssen hakkab koos ühe teadlase ja politseišefiga vampiire jälitama, mis pole aga lihtne, sest väliselt midagi tuvastada ei ole. Jama ka see, et üks vampiir seestub Suurbritannia peaministrisse. Lõpuks läheb kõik siiski hästi.
 
Seda lugu on mingil määral huvitav lugeda, aga lõpus keeratakse peale mitu keerulist puänti ja ega ei viitsinudki meelde jätta, mis kogu selle segase loo taust oli. Natuke pani muigama, et kuigi inimkond või tiirutada kauges kosmoses, näib Maa peal romaani kirjutamise ajaga võrreldes olevat suurim tehniline saavutus videotelefon (telescreen), mida saab aga kasutada ainult lauatelefoni põhimõtte, st ruumis, kus see juhtmega seina küljes on.
Teksti loeti eesti keeles
10.2021

Jaan Tepp - kui ta just pseudonüüme ei kasuta - ei ole peale "Taalri" rohkem ilukirjanduslikku proosat avaldanud. Seda arvesse võttes on "Taaler" muljetavaldav saavutus, mille kallal on autor ilmselt palju vaeva näinud. Romaanist on ilmunud aasta pärast esmatrükki ka teine, parandatud väljaanne, mis lehekülgede arvu järgi otsustades on umbes viiendiku võrra lühem (vastavalt 491 ja 408 lk). Mina tutvusin selle lühema versiooniga. Väljaanded on erineva kujundusega, aga mõlemat kujundust tuleb kiita - ma poleks seda raamatut ilma sümpaatse kujunduseta ostnud.  

Sündmused kulgevad umbkaudu 1790-ndatel Vahemere-äärsetes maades, peategelasteks 19-aastane nooruk Gianni ja johanniitide ordu meister Quirino. Gianni asub Amalfis laevale, et saada elukogemust ja põnevust jne. Et see reis kujuneb nii pikaks (üle poole aasta), ta veel ei tea. Laeval tutvub ta reisijana kaasas oleva Quirinoga, kelle missioonis segunevad usulised, poliitilised ja salakuulaja funktsioonid. Kahte meest ühendab aga eriline võime, mida võiks lihtsustamise mõttes nimetada ka telepaatiaks: see on oskus tajuda (ja tahte suunamise teel seda taju suunata) teise inimese mõtteid või tundeid, nii et need vormuvad sõnadeks või nägemusteks. Selle "telepaatia" abil saavad selle valdajad suhelda, samuti vajadusel "sulguda" teiste võimalike telepaatide eest. Sõna "telepaatia" romaanis ei kasutata ja nähtuse kirjeldamisel on abi otsitud mõistetest "muster", "küünitamine" jms. Selle seisundi kirjeldamisel on kaldutud kohati sõna- ja kujundirohkusse. Romaanid esineb ka üks samasugust mõttelugemist ja mõttesuhtlust valdav ronk.

 

Johanniitide meister näeb noores Giannis potentsiaali ordu liikmena ja algavad sellesuunalised mõjutamised. Gianni ei tea isegi, mida ta tahab - mõtted on pigem maha jäänud pruudi juures.

 

Igal juhul algab veel enne laevale asumist seikluslik rännak, kus ei puudu märatsevad kaptenid, laevaõnnetus, sattumine Aafrikasse, peategelaste orjaks müümine, napid pääsemised ja põgenemised. Sedasi ühte lausesse kokku võetuna võib jääda mulje, et tegu on tempoka seikluslooga, ent pigem oleks täpsem sõna "staatiline". Tegu on trükitehnilises mõttes tiheda tekstiga ja kui 400-le või 500-le lk-le paigutada umbes 10-15 teravamat  sündmust, ei anna see veel ilmset efekti. Tempot pidurdab mu meelest üksikasjalik (ja vist ka asjatundlik, aga mind on kerge petta, sest ma olen ise neis asjades võhik) olude kirjeldus.  Autor näib olevat end põhjalikult kurssi viinud rohkem kui 200 aasta taguse ajastu ja võõraste maade poliitika, geograafia, ühiskondlike suhete, religiooni, looduse, arhitektuuri, tarbeesemete ja eriti merenduse/laevandusega. Kõike seda on kirjeldatud põhjalikult ja küllaltki tegevusega seotult, nii et see ei mõju ebaloomulikult. Tempot võtab see siiski maha (mis pole etteheide). Lihtsalt üks tekstilõik, mille produtseerimiseks tuleb minu meelest eelenvalt teemasse süveneda (lk 334):

 

Felukisarnaseid aluseid oli mitu, enamasti peenemas nikeduses, puhtamad ja paremini sätitud ning üks köitis Gianni tähelepanu siidsiledaks lihvitud pähklipuust plangutuse ja õlitatud pindadega. Kõik kinnitusotsad olid heledad ja kulumismärkideta - nagu üksteise kõrval rõngasse puhitud valged magavad maod. Plangutuse ja teki liitekoht olid tugevdatud kollase metalliga ning tulliaugud valatud kiiskavast messingist, reelinguserv kaetud sama kollase ribaga ja ja kruviaugud tasaseks poleeritud. Paadipõhi oli kaetud punasest puidust pilsivõrega, takistamaks külaliste jalgade niiskumist. Laeva esiotsas oli kinnine tekk kahe punutud korvtooliga ja tagaosas kinnine kajut ning pikendatud tüür jooksis kajutilaele, neli paari aere oli paigutatud kahele poole masti.

 

Tegevuse paigutamine kaugele maale ja kaugesse aega on ilmselt üks põhjusi, miks see lugu mind hoolimata usutavast kohavaimu tunnetamisest siiski üsna külmaks jättis. Kauge minevik, võõrad probleemid. Ajalugu ja poliitika mõjuvad pigem vastumeelselt. Teppi keele- ja kujundikasutus on silmatorkavad, võib-olla kohati isegi üleliia (lk 352): "Hommikuvalgus hiilis kohale sama vaikselt kui meeste väsimus, nagu salamõrtsukas lustimisest väsinud haaremisse, tõmmates siidpeenelt terava noaga üle emiiri ebasoosingusse sattunud naiste kulmude. /.../ Hommikuhahetust võeti nagu paratamatust, midagi, mis tuleb nagu peigmehe ootamisest tüdinud mõrsja, kes veinilõhnalist armsamat enam armastada ei suuda ja kes kustunud sädet enam üles ei saa ning kirele lihtsalt selja keerab." No on ju kuidagi ülepingutatud kujundid.

 

Tegelaste kõnepruuk tundub olevat õnnestunud, ei ole ülekonstrueeritud arhailisust. Ühes kohas kahtlesin, et kas 19. sajandi lõpul oli kasutuses sõna "alateadlik", ühes kohas mõtlesin, et kas retooriline "Mis mõttes?" ei ole ikka mitte viimase kümmekonna aasta noortepärane trendiparool ja veel ühes kohas jäi pilk peale väljendile "põgene, vaba laps", mis seondub mulle aastaga 1969...

 

Gianni ja meistri lugu jätab mulje otsekui pikemast initsiatsiooniriitusest, meheks saamisest, või isegi omapärasest armeeteenistusest (6 kuud). Lugedes ei ole selge, kuhu see kõik peaks välja viima, aga lõpule - kus ei ole erilist puänti - jõudes oleks tahtnud selle omapärase staatilise seiklusloo sees näha mingit originaalset või eriti huvitavat käänakut, ideed või midagi sellist. Seda ei olnud. Kõik otsad justkui lõpuks sõlmiti (kuigi lõpplahendus võiks lubada ka järge), ent vaimustust ei tekkinud. Justkui peavoolu ajalooteemaline romaan. Natuke vanamoodne, aga ei midagi eriist. Tekkis mõte, et kui autor oleks rakendanud oma kirjanduslikku annet ja süvenemisvõimet tänapäeva või lähimineviku Eestisse paigutuva tegevusega romaanis, oleks see oletatav raamat äratanud tähelepanu ja saanud kiidusõnu n-ö tõsist kirjandust austavate kriitikute käest. Aga see on niisama uitmõte, sest arusaadavalt ei olnud tegevuse viimine just sellesse aega, kohta ja sellistele teemadele mitte juhus, vaid kõik see oligi juba autoril sees ja tuligi selline omapärane romaan, mille kallal nägi autor veel vaeva ka parandamise/kärpimisega.

 

"Maria Theresia taalri" kohta on kirjutanud Postimehes arvustuse ka R. Sulbi: Romaanide hulka kadunud - Kirjandus - Kultuur (postimees.ee) Võin ka tema mõtetele täiesti alla kirjutada, välja arvatud see, et Teppi raamat meenutab väliste tunnuste järgi romaani "Korsaaride hulka kadunud". Kuna ma seda korsaariraamatut pole lugenud, siis jään esialgu reserveerituks.

Teksti loeti eesti keeles

Aeg on umbes 20 aastat pärast karoonapandeemia lõppu, tegevuspaik Tallinn, Viru Väljak. Reisimist eriti ei toimu. Viru Hotell on omalaadne teatri moodi asutus, teisel pool teed on (ilmselt siis Nordic Hotel Forumis) ülimalt elulähedasi virtuaalreise pakkuv reisifirma. Kõikjal on TIO-d, tehisliku Intellekti Olendid, kes on inimestest eristamatud olevused ja kaasatud paljudesse eluvaldkondadesse. Peategelased on Virtuaalteatri ja virtuaalreise pakkuva asutuse juhid, vanemad mehed, ammused tuttavad või koguni sõbrad, kes arutavad omavahel maast ja ilmast ja eetilistest küsimustest. Teistest muredest eendub teatrimehe abikaasa küsimus - naine on teinud enesetapu, ent abikaasa varjab juhtunut avalikkuse eest ja serveerib näitlejannast kadunukest publikule virtuaalses vormis edasi.
 
Staatilisevõitu lugu, kuidagi liiga kirjeldav ja nukrast, ning võib öelda, et õnnestunud meeleolust hoolimata kipub domineerima teatav kuivus. Autor on vikipeedia andmetel töötanud ise Viru Hotellis kommunikatsioonijuhina.
Teksti loeti eesti keeles

Erakordselt vilets raamat. Kohati tundub, nagu oleks see kirjutatud 150 aasta eest. Või siis peetakse lugejaid infantiilseteks. Või siis peab autor nii ennast kui ka lugejaid targaks, aga ei saa aru, et... Nagu on tabavalt öeldud: surnutel ja rumalatel on ühine joon - neil pole oma seisundist sooja ega külma, nad ei saa sellest aru, aga lähedastel on raske.
 
Suurbritannia. Tosinkond noort, kõrgseltskonnast pärit neiut on sooritanud lühikese ajavahemiku sees teadmata põhjustel enesetapu. Asi ei ole veel avalikkuse ees. Ühendavaks lüliks on kõigi surnukehade juurest leitud kummaline kujuke. Kõik laibad on surnuaiast üles kaevatud ja ära viidud. Asja lahendamiseks pöördub üks kõrge sõjaväelane Niall Tregellise poole - see on nooremapoolne antropoloogiaprofessor, kes on varem töötanud sõjaväeluures ja füüsiselt ning vaimult igati pädev. Kursis okultismi teemaga. Tregellis märkab, et kõik surnud olid õppinud ühes Walesi "finishing school'is", mis annab jõukatele neidudele pärast gümnaasiumi veel täiendava lihvi. Tregellis munsterdab ent sinna kooli - mis asub vanas, kurja kuulsusega kloostris poole kohaga loengupidajaks või niisama uurijaks. Kohe algusest on selge, et kooli juht on satanist, must maag, kes Astarothi teenides (ja ekspluateerides) on loonud enda ümber sektilaadse kogukonna, kus lisaks mõnele õpetajale on ka hulk neidudest kasvanikke - nood viibivad poolhüpnootilises seisundis. Tregellis asub tegutsema, sest kaalul näib olevat terve maailma saatus. Plaanis on tappa UK-sse visiidile saabuv NSV Liidu riigipea, misjärel puhkeks tuumasõda. Võimu planeedil haaraksid siis Astarothi jüngrid.
 
Rumal ja saamatu süžee. Sisse on toodud veel zombilaadsed enesetapjatest tüdrukud, libahunt, endine natsist sõjaväelane jms. Kõik on lihtne, läbipäistev ja ajuvabalt lapsik. Kuigi Tregellise vastas on üleloomulike võimetega maag, mängib professor tolle mängleva kergusega üle, sest too on lisaks ülivõimetele ka väga rumal ja loo finaalis selgub, et Tregellise relvaarsenalis on veel ka üks võlusõna - Jumala tegelik nimi - mille ütlemisel kogu satanistide sekt ja nende manatud olevused suure pauguga hävivad.
 
Romaan on ilmunud aasta pärast esmatrükki veel pealkirjaga "The Daughter of Satan". Autori teiste raamatute hulgast leiame astroloogiaentsüklopeedia, õudusunenägusid tõlgendava raamatu ja mitmeid gooti romansse ning põnevikke. ISFDB annab ta sünniaastaks 1939, mis ei vist pole siiski õige.
Teksti loeti inglise keeles

Roland Tõnissoni omakirjastuslikus jutukogus "Tuuleväljad II" sisladub 5 ulmelist juttu, millest koguni 4 on ajarännu-teemalised. "Sinine udu" on neist ilmselt kõige sümpaatsem.
 
Aasta 1976. Kaks noormeest ja kaks noort naist sõidavad Volgogradist välja piknikut pidama. Jõele, mille kaldal süüakse juuakse, laskub tihe udu. Selle seest koostab korraga lahingukära ja pärast seda appihüüdeid. Mehed lähevad vaatama, aga tagasi tuleb ainult üks - Vasja jääb kadunuks, haihtudes nagu õhku. Laipa leita, mitte midagi.
 
Järgmine episood on aastast 1992. NSV Liit on lagunenud, Eestis peetakse parlamendivalimisi. Kuusteist aastat kadunud Vasja saabub tagasi. Ta pole vananenud ja on olnud enda teada ära ainult ühe öö. Oma jutu järgi sattus ta Venemaa kodusõtta, valgete kätte vangi. Lugu on uskumatu, aga paremat eiole. Vassilil ei ole uues ühiskonnas n idagi teha, sest tema pruut elab uue mehega USAs ja kommunismi, millesse ta uskus, ei ole enam. Ta läheb tagasi jõe äärde, et ehk tuleb udu uuesti. Udu tuleb...
 
Erilist innovatiivsust ega muud säravat selles loos ei ole, ent ometigi sunnib mingi nukker miljöö selle jutu positiivsema poole peale liigitama. See on Tõnissoni ulmejuttudest ka kõige tõsisem ja kõige žanrilikum, kus valdavalt on hoidutud koomikast. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles