Kasutajainfo

Alison Sinclair

Teosed

· Andy Weir ·

Project Hail Mary

(romaan aastast 2021)

Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.

Teksti loeti inglise keeles

Andy Weiri nimi on muutunud millekski kvaliteedimärgi sarnaseks ning seetõttu hakkasin "Projekti" kõhklemata lugema. Ei saanud ühe õhtuga (ööga) läbi, sest ei tahtnud detailidest loobuda, aga kahega küll. Järeldus: minu jaoks seisab Weiri nimi samal kõrgusel Clarke'i omaga.
Erinevalt "Marslasest" ja "Artemisest" on see lugu globaalne... enamgi veel, tähtedevaheline. Sisu kohta andis eelarvustaja piisavalt vihjeid, ma üritan ka mitte liiga palju avaldada.
Kirjutab Weir hästi, vähemalt minu jaoks, kes vesipruulilikust sõnaseadmisest eriti palju ei arva. "Хорошо пишет, шельма!", nagu Fjodor Simeonovitš Kivrin ütleks. Õnneks pole kuhugi kadunud autori komme alatasa mõni pisike nali teksti pista. Minu jaoks oli üks paremaid see mõtisklus: "What do I even call noble gases that react with things? Ignobles?". Ja ma liialt ei kadesta inimest, kes seda tõlkima hakkab.
Veel meeldis mulle hirmsasti footonraketi tagasitoomine fantastikasse. Mis sellest, et selleks tuli astrofaagile peaaegu et filosoofilise kivi omadused külge mõelda.
Ja minuvanused leiavad kindlasti palju rõõmu nähes, kellele romaan on pühendatud. (Taas võib tekstist ka vastavaid vihjeid leida).
Kõige ebausutavamaks pean inimkonna käitumist kriisiolukorras. Igapäevaseid uudiseid vaadates-kuulates ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et poliitikud asjadest nii ratsionaalselt aru suudaksid saada ja nii omakasupüüdmatult tegutseda. Kindlasti leiduks mõni merkel, kellel oleks mingit nordstreami hädasti vaja ja kes hakkaks oma soove läbi suruma. Samuti hakkaksid rohelised võitlema atmosfääri puhtuse eest ning lendoravate kaitseks... A' noh, Weir on üldse optimist.
Praeguse elektroonikahulluse taustal on mõnus lugeda ka järgmist: "Tundub veider, et mõni rass suudaks leiutada tähtedevahelise reisimise enne transistori leiutamist, kuid kuulge, inimkond leiutas enne transistorit tuumaenergia, televisiooni -- ja saatis mitu raketti kosmosesse".
Täiesti kindel "viis".
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tegelased tegelasteks, aga olukorra ülesehitus on säärane, et selle ülesehitajad tuleks esiteks lahti lasta ja siis kinni panna. Hullem kui põrandaküttega külmhoone...
Teksti loeti vene keeles

Einoniihull ka ei olnud. Ma pigem vaataksin seda juttu kui katset selgitada, et meile kõigile ongi parem, et Maxwelli deemoneid olemas ei saa olla.
Teksti loeti vene keeles

Esiteks: kus on ulme?
Teiseks: mistahes ametnikemaailma mõnitamine lugejale midagi uut ei paku -- ta puutub säärasega igapäevaselt niikuinii kokku. Autorile jäi vähemasti enda väljaelamise rõõm.
Teksti loeti vene keeles

Teate, "220 päeva tähelaevas" on palju-palju parem. Ning "Plutoonia" või "Sannikovi maa" selle teosega võrdluseks toomine oleks kohatu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi varasemate saavutuste taustal peaksin sellele romaanile "kolme" panema.
Aga.
Esiteks mängib Hea Doktor siin ikka hüperruumis reisimise mõttega, mis on kole optimistlik ja mulle seetõttu meeldib.
Teiseks kasutab ta kümme aastat varem kirjutatud populaarteaduslikus teoses "Extraterrestrial Civilizations" arendatud mõtet, et just säärased kosmoseasundused võivad inimkonnast teha galaktilise liigi. Ja et Maale jäänud äpud, kes kosmoselendude tähtsust mõista ei suuda (vaadakem enda ümber eks), ei saa tulevaste ohtude likvideerimisega hakkama. Eks asundused siis aita natuke :)
 
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weiri nimi on muutunud millekski kvaliteedimärgi sarnaseks ning seetõttu hakkasin "Projekti" kõhklemata lugema. Ei saanud ühe õhtuga (ööga) läbi, sest ei tahtnud detailidest loobuda, aga kahega küll. Järeldus: minu jaoks seisab Weiri nimi samal kõrgusel Clarke'i omaga.
Erinevalt "Marslasest" ja "Artemisest" on see lugu globaalne... enamgi veel, tähtedevaheline. Sisu kohta andis eelarvustaja piisavalt vihjeid, ma üritan ka mitte liiga palju avaldada.
Kirjutab Weir hästi, vähemalt minu jaoks, kes vesipruulilikust sõnaseadmisest eriti palju ei arva. "Хорошо пишет, шельма!", nagu Fjodor Simeonovitš Kivrin ütleks. Õnneks pole kuhugi kadunud autori komme alatasa mõni pisike nali teksti pista. Minu jaoks oli üks paremaid see mõtisklus: "What do I even call noble gases that react with things? Ignobles?". Ja ma liialt ei kadesta inimest, kes seda tõlkima hakkab.
Veel meeldis mulle hirmsasti footonraketi tagasitoomine fantastikasse. Mis sellest, et selleks tuli astrofaagile peaaegu et filosoofilise kivi omadused külge mõelda.
Ja minuvanused leiavad kindlasti palju rõõmu nähes, kellele romaan on pühendatud. (Taas võib tekstist ka vastavaid vihjeid leida).
Kõige ebausutavamaks pean inimkonna käitumist kriisiolukorras. Igapäevaseid uudiseid vaadates-kuulates ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et poliitikud asjadest nii ratsionaalselt aru suudaksid saada ja nii omakasupüüdmatult tegutseda. Kindlasti leiduks mõni merkel, kellel oleks mingit nordstreami hädasti vaja ja kes hakkaks oma soove läbi suruma. Samuti hakkaksid rohelised võitlema atmosfääri puhtuse eest ning lendoravate kaitseks... A' noh, Weir on üldse optimist.
Praeguse elektroonikahulluse taustal on mõnus lugeda ka järgmist: "Tundub veider, et mõni rass suudaks leiutada tähtedevahelise reisimise enne transistori leiutamist, kuid kuulge, inimkond leiutas enne transistorit tuumaenergia, televisiooni -- ja saatis mitu raketti kosmosesse".
Täiesti kindel "viis".
 
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin mis ma lugesin, aga läbi lugesin. Juba üsna väheste lehekülgede järel tekkis mu sees tunne, et tegu on mingi arvutimängu ümberjutustusega. Jutustajaks seda mängu kõvasti mänginud noormees. Kes seetõttu ei viitsi -- aga ehk isegi ei taipa -- mängureegleid mulle selgitada. Igal (või peaaegu igal) leheküljel kirjeldatakse tervet hulka gädžeteid, peamiselt tapmiseks, kuid ka ebaõnnestunud tapmistel saadud vigastuste parandamiseks mõelduid. Ja siis tulevad supergädžetid, mis esimese vooru enam-vähem maatasa teevad. Ja siis tulevad ultragädžetid... Kuid ilma nendetagi on tegevus üpris klišeelik... pahad on ikka pahad, aga selgub, et mõned head on pahemadki, ... Peale Triinu Merese mainitud (mitteoriginaalse) mõtte, et avastusi (mitte üksnes kunstmõistuse loomist) ära keelata ei saa, oli jutus suhteliselt vähe mõtteid. No eks ta äkšn pidanudki olema. Ja lõpp... nojah. Aga läbi ma ta lugesin, kuigi viimased leheküljed läksid ülerealaotusega.
Teksti loeti eesti keeles

Einohjah, omamoodi lähenemine teise isiksuse lubamisele oma kehasse. Ja millegipärast samastus mul vabaduse äraandmisega: alguses annad natuke ja vastu saad palju (nutsu), siis annad rohkem ... ja vastu enam nii palju ei saa... ja lõpuks ongi kõik läinud, su nuts kaasa arvatud.
Kuidagi aktuaalne.
Teksti loeti eesti keeles

 Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu Marsilt Maale saabunud ekspeditsioonist ja selle saatusest. Maa, muide, pole päris selline, nagu meie teda tunneme. Sest kuivõrd Marss on kosmosest vaadates punane, aga Maa sinine, on ju ilmselge, et Maa on kaetud sinise liivaga. ...
Miks "neli"? Sest lugu oli küll igati loetav, kuid ei jäänud meelde.
Teksti loeti vene keeles

NASA laseb orbiidile järjekordse šimpansi (huvitav, miks see 63. aastal veel aktuaalne oli -- kas Wormser kirjutas romaani nii kaua?) ja mingi trikiga omandab pärdik kosmoselennu käigus mõistuse, sealjuures üsna terava. Järgnevad tema edasise elu kirjeldused. 
Ma täitsa usun, et raamat võib sisaldada palju irvitamist tolleaegse USA ja eriti armee aadressil, aga lugeda see küll kuidagi ei aita. Ning teosele, mida ma kuskil keskel hakkasin üle viie lehekülje lehitsema, ei saa kõrgemat hinnet panna.
Teksti loeti vene keeles

Jutt on täitsa hea, aga "viit" ei taha ma ikkagi panna. Miks? Esiteks mina kui autohull tunneksin end tolles maailmas üsna koduselt, ja teiseks ma ei saanud aru, misjaoks oli vaja Suure Jimi (või oli ta Suur Joe) kuju.
Teksti loeti vene keeles

Plussiks on momeelest seegi, et (erinevalt mõnedest teistest samatüübilistest juttudest) ei püüagi Harrison varjata, et uus politseiametnik on robot.
Teksti loeti vene keeles

Lorajutt on muidu päris hea, kuid kannatab üldlevinud häda all: autor püstitab päris põneva probleemi, kuid ei oska sellele enm sama head lahendust pakkuda.
Teksti loeti vene keeles