Kasutajainfo

Alison Sinclair

Teosed

· Maniakkide Tänav ·

Laevakaitsjad

(romaan aastast 2021)

ajakirjapublikatsioon: Lääne elu 31.03.2020-5.01.2021
Hinne
Hindajaid
1
0
0
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (2)

 

„Laevakaitsjad“ kuuluks täie õigusega legendaarsesse sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Aeg on teine, vorm on teine ja ka tegevuse intensiivsus hoopis teine. Kuigi sari oli mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, olid tollased raamatutegelased selgelt vanemad kui Paul Möldri või Malte (vrdl. „Purpurpunaste pilvede maa“ või „Aeliita tegelastega), ka olid nad tollal kas insenerid, kosmonaudid vm. olulised asjapulgad.
Laevakaitsjad sai ühe hooga läbi loetud ja kahetsen, et kuuekümnendatel aastatel, kui ma poisieas veel olin, selliseid hoogsaid raamatuid polnud. Raamatule hindeks kindel viis.
Siinkohal tänusõnad Joelile, kes mind selle raamatuni viis.

Teksti loeti eesti keeles

20-aastane Paul Möldri elab Uraani orbiidil tiirlevas (gaasi)kaevanduskeskuses nimega Heim. Loo alguseks on ta veetnud umbes kaks kuud koduarestis, lukus on nii üheksaruutmeetrise eluasemeks oleva korterikese välisuks kui võrguühendus. Karistuse on tinginud see, et Paul on ühes oma semu Malte Öbergiga pannud püsti mänguserveri "kergemeelsete ja vägivallakallakuga virtuaalmängude" mängimiseks ja sellise kui seadusevastase tegevusega vahele jäänud.

Vägivald ja "vägivallale õhutav tegevus, sealhulgas vägivalla matkimine" on nimelt Päikesesüsteemi ühenduses rangelt keelatud. Sõjavägi on laiali saadetud ning korda ja rahu hoitakse jälgimis- ja sotsiaalkrediidisüsteemi kaudu. Kõik on tsivilisatsiooniga justkui hästi, ainult et viimasel ajal on Kuiperi vöös elutsevad piraadid hakanud tüli tegema.

Kuna krediiti jätkuvalt napib, liituvad karistuse kandnud Paul ja ta sõber Malte, kes on selline teen-peedist-pesumasinale-trumli-mees elik laia profiiliga masinaehitaja ja programmeerija, kuu aega varem ellu kutsutud Laevakaitseteenistusega, mille eesmärgiks on a) korjata ühiskonnast ära (virtuaalsele) vägivallatsemisele kalduvad isikud ja b) tõrjuda piraate. Järgneb väljaõpe, aga veel enne selle lõppu ründab väljaõppekeskust piraadilaev. Väljaõppes on tehtud vaid relvadeta kuiva trenni, samuti on väljaõppe läbiviijad samasugused vägivallast võõrandunud mökud nagu enamus Päikesesüsteemi kodanikke, aga õnneks on Paul ja Malte just päev varem valmistanud endale nanotehase abiga ribapüssi koos peotäie laskemoona ja kaks gravigranaati ning Pauli otsustavus nurjab piraatide rünnaku.

Edasi saadetakse laevakaitsjad koos rühma teadlastega tutvuma olukorraga Pluutol. Side Pluutoga on katkenud ja sinna olevat saabunud tulnukad. Ülejäänud romaan kujutab endas arvutimängulikku kõmmutamist Pluuto pinnal, mille käigus Paulist kujuneb militaarne liider. Esineb ka romantiline kõrvalliin - seni vastassooga "vaid paar põgusat kogemust" evinud peategelase väga sündsalt ja aeglaselt (mõtle põhikooli 7. klassile) arenev romanss ühe Pluutolt päästetud tüdrukuga. Mentaalselt põhikooli tasemel on ka kogu ülejäänud tegelaste galerii.

Kui nüüd jätta liitreaalsused, nanotehased jmt. moodsamale ulmele viita butafooria, siis üldiselt on selle teksti juured sügaval pulpmullas. Alustagem kasvõi sellest, et romaani Pluuto on maasarnastatud. Reaalselt on Pluuto kuust väiksem, ebakorrapärase orbiidiga sisuliselt ilma atmosfäärita kääbusplaneet, mille pinnatemperatuur on 40-60K ja mis 30% osas koosneb tahkunud gaasidest ja veest (peamiselt veest, väidetavalt on Pluutol kokku samapalju vett kui tervel meie planeedil). Romaanist loeme aga, et Pluutol on tahke pind, maa raskusjõud, hingatav õhk, st, et vb liikuda skafandrita, „kuigi rõivastuda tuli soojalt“. Lisaks on selles päikesest hüljatud kohas ka külma taluv geenmuundatud taimestik. Juba mõte sellele, mis kolossaalne effort ja energia tuleks selleks magama panna, et Pluutol vastavad muutused esile kutsuda ja see kohutav kogus vett kuskile ära kaotada, paneb pea lõhkuma.

Kui vaadelda, millele keskendub autor, siis on see action ning mulle kangastusid teksti lugedes arulagedad märulifilmid, mida imehästi kirjeldatakse romaanis "Totu kuul" ja mille eesmärgiks oli Lollide Saare asukad lammasteks muuta: "kinolinal jooksid ja kihutasid juba igasugused kahtlased kujud küll maskides ja ilma, küll nugade ja pussidega, pistodade ja püstolitega. Kohe olid ka hambuni relvastatud politseinikud kohal. Nii ühed kui teised jälitasid üksteist, kasutades igasuguseid liiklusvahendeid: autosid, busse, helikoptereid, ronge, kaatreid, aurikuid ja allveelaevu. Järjest kukuti, kaoti kuhugi, plärtsatati vette, uputi ja uputati teisi, löödi millega juhtus, tulistati vastastikku püstolitest ja automaatidest."

Ainus vahe on vaid selles, et justnagu ehtsas arvutimängus toimub „Laevakaitsjates“ tegevus levelite kaupa, igal levelil lisandub tegelaste käsutuses uusi ja paremaid relvi (mingist hetkest ka võimalus hukkunuid taaselustada), aga igal levelil lähevad ka katsumused raskemaks. Lõpuks tuleb edasi liikumiseks suur osa elavjõust ohverdada ning ohverdatavad on nõus surma minema, seda eeldusel, et nad äratatakse pärast võitu ellu, aga tulnukate hävitamise käigus lähevad pöördumatult rikki ka taaselustamise masinad. Suurele võidule ei järgne mingit leinaseisakut – ühelegi ellujäänuist isegi ei meenu see, et keegi nende eest surma läks. Niigi napilt õige ja vale piiril balansseerinud romaani tabab sel hetkel moraalne kollaps.

Ma ei tea, mis kaadrile autor oma romaane adresseerib ja kuidas need romaanid midagi muud kui halba maitset suhu peaks jätma. "Laevakaitsjad" on – tänu taevale - loetavamalt kirja pandud kui mõne aasta tagune "Newtoni esimene seadus", aga muus osas on ta ikka üsna samasugune kirjanduse häkkimine.

Miks ma seda raamatut üldse lugesin? Ütleme nii, et on raske jätta lugemata Stalkeri võitnud teost, mis raamatuna ilmus vähem kui kuu aega enne Stalkeri hääletuse lõpptähtaega ja mida selle lühikese aja jooksul luges rohkem inimesi, kui ükspuha millist teist hääletusnimekirjas olnud eesti autori romaani. Kui seda fenomeni seletab see, et osa lugejaid lugesid romaani Lääne Elu tellija või ostjana või käisid raamatukogus kohusetundlikult lehesabasid lugemas või üritasid seda teha Digari vahendusel, siis seda enam. Näpuga järge ajades poleks „Laevakaitsjad“ üldse pidanud 2021. aasta Stalkerile kandideerimagi, sest järjejutuna ilmunud romaani viimane osa ilmus ajalehe veergudel 5. jaanuaril 2021.

Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
8.2021

 

Käesolevat lugu ligi viisteist aastat tagasi lugedes jäi mind häirima, et otsese kõne saatelauses on ääretult tihti kasutatud verbi say/said. Nüüd lugesin jutu uuesti läbi ja sama tähelepanek! Muidu asjalik ja südamlik jutt, aga lisaks liiglihtsale lauseehitusele  veel ka see viga! Valisin raamaturiiulilt kolm ingliskeelset klassikut ja mõistagi ka Pat Murphy’ jutu. Tulemustest alljärgnevalt:  

a)      R. L. Stevenson A Lodging for the Night (terve jutt, 28 lk, kokku 83 saatelause verbi e. saateverbi, sagedasem say/said, 39x). E = 39/83X100% = 47%. Siin on E enamesineva saateverbi tõenäosus e. sagedus.

b)      W. Golding Lord of the Flies (esimesed 26 lk, kokku 45 saateverbi, enamesinev say/said 25x). E = 56%  

c)      B. Aldiss Outside (9lk) + Who Can Replace a Man (9lk). Kokku 99 saateverbi, enamesinev say/said 60x. E = 60%  

d)      Pat Murphy On a Hot Summer Night in a Place Far Away (kogu jutt, 12 lk). Saateverbe 49, enamesinev say/said 35x. E = 71%  

   Seega: Pat Murphy’ jutt on selgelt ülejäänud valitud juttudest vaesem.  

Aga nüüd oli mu uudishimu tärganud ja ma võtsin lahti ka vene kirjanike mõned venekeelsed teosed. Tulemused:  

e)      M. Bulgakov „Meister ja Margarita“ (7 esim. lk). Kokku 34 saateverbi, enamesinev: vastama 6x. E = 18%  

    f) S. Dovlatov „Kolmas pööre vasakule“ (1984, kogu jutt, 12 lk). Kokku 34 saateverbi, enamesinev: ütlema 10x. E = 29%    

    g) S. Loginov „Mašake“ (jutu algus). 36 saateverbi, enamesinev: rääkima 5x).     E = 14%          

Võrdluseks uurisin väheke ka eesti kirjanikke.  

h)     H. Tammsaare „Vanaisa surm“ (kogu jutt). 49 verbi, enamesinev: küsima 12x. E = 25%  

   i)  I. Hargla „Kolmevaimukivi“ (kogu jutt). 38 saateverbi, enamesinev: ütlema 12x. E = 32%  

   j) Maniakkide Tänav „Laevakaitsjad“ (35 esimest lk). 37 saateverbi, enamesinev:küsima 13x). E = 35%. Siinkohal on hea tõdeda, et eesti kirjanikud ületavad oma ingliskeelseid kolleege mitmekülgse sõnavalikuga, kuid vene kirjandus näib olevat keele poolest ületamatu nii ühtedele kui teistele. NB! Siinkohal pole käsitletud teoste sisulist külge.  

Teksti loeti inglise keeles

 

Eelkõige tänud Joelile, kelleta „Hinged mõõgateral“ poleks mu lugemislauale jõudnud.  

Alustasin muidugi Jaapani-aineliste lugudega, sest jaapani ulme on mu kauaaegne kaaslane. Olen jaapani ulmet kogunud ligi 20 aastat ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õblukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.   

Heal tahtmisel oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse. Nüüd siis kõigi nelja järjekord meeldivuse alusel:   

1. „Nukumeister“. Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis pluss.   

2. „Pajatus daamist punases kimonos“. Libarebastel on nii Hiina kui Jaapani legendides kindel koht (vt Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“). Millegipärast pole mulle ette juhtunud ühtegi jaapani ulmekirjaniku selleainelist juttu. Seda rõõmustavam on Rait Piiri lühiromaan.    

3. „Pilvelinna bluus“. Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.   

4. „Intsident Ceresel“. Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord. Hindaksin neli miinusega.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.    

Kogumikule hindeks viis.  

   

   

   

Teksti loeti eesti keeles

 

„Laevakaitsjad“ kuuluks täie õigusega legendaarsesse sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Aeg on teine, vorm on teine ja ka tegevuse intensiivsus hoopis teine. Kuigi sari oli mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, olid tollased raamatutegelased selgelt vanemad kui Paul Möldri või Malte (vrdl. „Purpurpunaste pilvede maa“ või „Aeliita tegelastega), ka olid nad tollal kas insenerid, kosmonaudid vm. olulised asjapulgad.
Laevakaitsjad sai ühe hooga läbi loetud ja kahetsen, et kuuekümnendatel aastatel, kui ma poisieas veel olin, selliseid hoogsaid raamatuid polnud. Raamatule hindeks kindel viis.
Siinkohal tänusõnad Joelile, kes mind selle raamatuni viis.

Teksti loeti eesti keeles

 

Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.  

Hindaksin neli miinusega.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja -lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis plusssiga.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Olen jaapani ulme vastu ligi 20 aastat huvi tundnud ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õhukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.  

 Kuid siiski oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse.  

Loole kindel viis.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, Wroczek, Bulõtšov) või sisukorra järgi. Mingu siis sisukorra järgi.
 

Läbi valu ja vaeva. Meeldis ja väga – õige pikkusega, läks kohe käima ja puänt olemas. Väga hea.
 

Päästke Galja! Bulõtšov on vene ulmekirjanikest juba aastaid mu lemmik, tema kirjutatu on alati tasemel. Seda ka siin. Madinat ja mürinat palju, finaal vinge. Väga hea.
 

Kuidas lõhnab kohv. Kõige poeetilisem ja kirjanduslikult kõrgetasemelisem tekst kogumikus. Nauding lugeda! Elu jõud sisaldas rohkem ulmet, kuid tekst tavapärane, ei pakkunud lugemise rõõmu. Praeguses jutus ulmekomponent täiesti olemas, kuigi tuli mõtelda, otsida: Algul seisab auto veerand tundi laeva oodates, see peaks ju merelt näha olema, kuid juht ei näinud, siis sõidab aeglaselt laevale; jutu lõpul seisab liiga hilja kohale jõudnud auto kai peal veerand tundi, jõnksatab käima ja sõidab aeglaselt merre – sama sündmus kahest vaatevinklist nähtuna. Vahepealsest tekstis peitub seletus. Väga hea.
 

Suvekuru draakonid. Meeldiv üllatus. Kui Orioni vöö 1 lugu erilist muljet ei jätnud, selline rahuldav lugu, siis see oli hoopis teist maad. Väga hea.
 

Viimane vahitorn. Korralik tükk, kuid teiste hulgas tundus kahvatu. Hea.
 

Hüpoteek. Paraja pikkusega lugu – esitab idee, loob meeleolu, konflikt olemas ja ka lõpulahendud karm. Mis rohkem vaja. Väga hea.
 

BR-2m. Väga hea idee ja ka süžee korralik. Ilmselt on minategelane lihtsakoeline, seepärast ka loo keel kuidagi vaene (ei või võrreldagi Krafinna ja Kivisildniku sõnastusega). Olgu hea suure plussiga.
 

Muutuvad mered. Weinbaumisse mul erilist usku polnud, kuid üllatus-üllatus meeldis. Natuke vanavõitu stiil, kuid grandioosne idee. Hea plussiga.
 

Parun ja Virma. Tugineb etnoulmele nagu avalugu. Algus ja keskkoht haarasid kaasa, mõisamehed toredast kujutatud; lõpus tekkis mulje, et sebimist nagu paljuvõitu. Ei tea, kas õigustatud mulje. Hindeks neli plussiga.
 

Valge jalutuskepp, kaliiber 6,62. EE lugu huvitas mind raamatut avades kõige rohkem, sest Raskused elektriga oli ootused kõrgeks tõstnud. Ja mul ei tulnud pettuda. Väga hea.
 

Ootamatu edu. Esimene tutvus autoriga ja positiivne selline. Jutt õige pikkusega – idee esitatud, ja kõik! Tuleb edaspidigi H. Rebase jutte lugeda. Hea.
 

Küberpunk. Ulmelooliselt oluline jutt. Loetav, suurt vaimustust ei tekitanud. Hindeks neli.
 

Õilis pedofiil sisepaguluses. Pealkiri intrigeeriv. Keeleliselt/sõnastuselt pärast Krafinna lugu kogumikus teisel kohal. Paari hammustust ma ei mõistnud, eksitasid lugemast. Kasvõi torge Kaljuranna pihta. Algul mõtlesin, et kirjutatud presidenti valimise aastal, mil Kaljurand oli Kallase kõrval kõige tõsisemalt võetav kandidaat, ja et Kivisildnik eelistas salajas Kallast või ehk isegi Kaljulaidu. Kuid ei, pole võimalik! Igal juhul, mitmeks minutiks lugemine seiskus ja pärast ei saanudki hoogu sisse. Aga ulme ju täiesti olemas. Selge see, et kui tavainimene kohtab üleloomulikku (kas tontti, jeekimit või tulnukat) ja see tulnuk ei tutvusta ennast, on reaktsioon just selline, nagu jutus kirjas. Hea.
 

Xipehuzid. Lugesin juttu esmakordselt aastaid tagasi venekeelsest väljaandest ”Frantsuskaja fantastitšeskaja proza” (Mir, 1987). Tõepoolest ulmeajaloos väga oluline teos, otse tüvitekst. Aga erilist muljet ei jätnud, nagu ka seekord. Rahuldav.
 

Me pole küll kõiki eelmise aasta ulmekogumikke lugenud, kaugel sellest, aga ilmselt pälvivad Jansi-Kallase antoloogia jutud ja antoloogia ise suvel kolm-neli Stalkerit. Teos on seda väärt!  
 

Teksti loeti eesti keeles

 

Millegipärast kogumik ei meeldinud, kuigi sisaldas minu jaoks olulist Snow, Glasse, Apples’it ja neljaväärseid lugusid Wedding Present, Troll Bridge ja The Price. Mäletan, et tahtsin seda Lumivalgekese ja võõrasema lugu isegi ühte oma antoloogiaase saada. Ei õnnestunud. Kogumiku müüsin Estconil 4-5 aastat tagasi ära. Riiulil vaja ruumi teha eestikeelsele ulmele.
 

 NB! Teine Gaimani raamat, mille ruumipuudusel müüki panin, oli Ameerika jumalad. Ülejäänud Gaimani raamatuid säilitan.
 

Teksti loeti inglise keeles

 

Ei ole see lihtne raamat – pagana raske ja edeneb aeglaselt. Sain Tähtede seisu läbi,  kui tuli välja otsida Trinity kogumik ”Unenägude jumal” ning paar juttu sellele lisaks lugeda. Sama lugu Belialsiga. Kogu maailma valgus ajendas mind kätte võtma samanimelist kogumikku ja uuesti nautima oma lemmikut ”Hoia end kullake, hoia end kurjast…” ja muidugi mitut järgmist. Sama hooga läksid ka kõik tuumapungi lood.    

Teiste autoritega polnud sugugi kergem – jalad kandsid iseenesest ulmeriiuli ette ja hakkasin tahes-tahtmata loetu kõrvale täiendust otsima.    

HOIATUS! Raamatut lugege vaid omal vastutusel. Varitseb oht lisa lugeda või – hoidku jumal! – koguni eesti ulmet juurde soetada. Hoida lastele kättesaamatus kohas!  

Teksti loeti eesti keeles

 

Olin varem lugenud vaid ühe Kalmsteni jutu – Kuuekandjad. Meeldis väga ja huvi autori vastu oli tärganud. Esimesel võimalusel hankisin käesoleva kogumiku, jäin loetuga rahule ja hoian ka edaspidi autori loomingul silma peal.  

Mulle sobisid eelkõige Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus (keeleliselt nõtke ja vaimukas, kuid ka ulmeline osis oli tore), juba varem mainitud Kuuekandjad (müstiline õhustik, südamlik peategelane) ja Murtud süda (väljapeetud alternatiivmaailm ning armastuse hääbumise ja purunemise lugu). Neid kolme hindan siis enda skaalal kõrgeima hindega.  

Ka järgmised neli lugu jätsid sooja jälje hinge. Kõigi nelja maailm on küllaltki masendav ja pessimistlik, kuid kindla käega ja mõttega kirja pandud: Raske vihm, Lumemarjaveri, Põgeneda rottidelinnast; vast neljas jutt Tundmatu surm haaras vähem kui eelmised kolm. Hindaksin neid kõiki neljaga. Seega aastate pärast pöördun nende juurde tagasi.  

Rahuldava mulje jättis Loheisand, kuid erinevalt seitsmest eeltoodust ma seda teist korda ei loe.  

Nüüd kogumiku kolm nõrgemat ehk kolm tõrvatilka kopsakas meepotis. Valitsusaeg I ja II nõudsid minult kui lugejalt teatud vaimseid jõupingutusi, kui läbi ma neist närisin. Millegipärast need mulle ei sobinud, ilmselt oli liiga palju sebimist: väiksesse vormi oli topitud liialt sündmusi ja tegelasi.  

Jutu Optimus – plekid paradiisil jätsin pärast kolme lehekülge pooleli. Südmused ei käivitunud, tegelased ei pakkunud huvi. Ehk loo keskpaik ja lõpp ongi asjalikud, kuid minu jaoks peab lühivormis kohe algul mind miski köitma: kas tegelased või sündmised või äärmisel juhul maailm.  

Kokkuvõtteks: pean kogumikku Manfrd Kalmsteni esimeseks kaalukaks sammuks ulmepõllul ja jään ootama järgmisi (kas uusi kogumikke, aga miks ka mitte romaane).  

Teksti loeti eesti keeles

 

Marina Galina facebook’ist sain teda, et sajad kriitikud ja kultuuritegelased on vastanud küsitlusele 21.sajandi oluliste vene raamatute kohta ja saja kõige olulisema raamatu nimekiri on juba avaldatud. Kahe romaaniga on seal M. Galina, kuid minu tähelepanu köitis 2009 avaldatud Miriam Petrosjani ”Dom, v kotorom…” (e. k. ”Maja milles…”). Autoriks on armeenlasest kunstnik-dekoraator (s.1969), kes on töötanud nii Armenfilmi kui ka Sojuzmultfilmi multiplikatsiooniosakonnas. Oma romaanitriloogiat kirjutas ta kümme aastat ja see ilmus kohe venekeelsena. Nüüd on see tõlgitud inglise, prantsuse, hispaania, itaalia, tšehhi (kolm trükki), poola (kaks trükki), läti jt keeltes. Fantlabi 2925 hindaja arvates on see raamat kümnepallisüsteemis väärt hinnet 8,57. Nii kõrgeid hindeid on saanud üksnes Strugatskite parimad ja Bulõtšovi Alissa lood.  Seda pean mina lugema!  

Tellisin Vantaa raamatukogust ja ollallaa! – kahe päevaga kohal. Eile hakkasin peale ja olen vanainimese aeglast kiirust arvesse võttes päris hästi edenenud: 125 lehekülge 950-st. Tegu on mingit sorti lastekoduga, kuhu on kogutud füüsilise puudega lapsed (kas jalgadeta või käteta; haruldane, et pimedad). Linna ääres on Hall Maja, mida siis kutsutakse kas Majaks või Halliks. Seni olen lugenud poistest, kes on kogutud rühmadeks. Faasanid on kõige distisplineeritum ja kõige korralikumalt käituvate rühm. Kõigil on vaid hüüdnimed. Faasanitel: Džinn, Pikk Vaal, Niff, Nuff ja Naff jne. Rotid on segu punkaritest ja klounidest, nende juhiks on Ruuge. Linnud on kolmas rühm ja vast kõige jubedamad, kuigi Faasanite järel kõige vaiksemad ja distiplineeritumad, nende juhiks on Raisakotkas, kes magab surnukirstus.  

Neljas rühm on logid. Nende juhiks on Pime (tõesti: sünnist saati pime). Tema ei taha millegi peale reageerida, tema eest peab reageerima ja seisukohti võtma Sfinks. Sfinks on omakorda juusteta ja vaatamata noorele eale  täiesti kiilakas. Olulised kujud on ka Lord, Tubaka Šaakal, Leri, Küürakas.  

Majas on ka tüdrukuid, sest ühele tegelasele (kätetule) andis hüüdnime Rohutirts keegi  tüdruk nimega Nõid. See Rohutirts on Majja tulles ilmselt viie-kuue aastane ja kasvataja Põder (Los) paneb ta Pimeda paariliseks. Kahekesi saavad nad (kätetu ja pime) päris hästi hakkama.  

Esimene romaan triloogiast kannab nime ”Suitsetaja”. Poiss on Majas uus, pannakse Faasanite rühma, armastab salaja suitsetamas käia (ca kolmes päevas üks sigarett). Neljanda rühma Sfinks satub talle peale ja annab kohe hüüdnime ”Suitsetaja”, mis korralikele faasanitele on üsna vastukarva. Kui siis Suitsetaja paneb rühmas ette nähtud hallide jooksukingade asemel jalga talle kunagi kingitud punased jooksukingad, korraldatakse üldkoosolek ja kirjutatakse direktorile avaldus, milles ta palutakse üle viis mingisse teise rühma. Alla kirjutavad kõik viisteist faasanit. Suitsetaja satub sedasi anarhistlikku Logide rühma. Siin on tal nii kaitsjaid (Sfinks, Pime, Tubaka Šaakal) kui ka kiusaja: Leri.  

Et anda mingit ettekujutust raamatu stiilist, toon toortõlked Logide ööjuttudest. Seekord on hääles Lord.  

”Mustas metsas on säilinud vähe basiliske. Nad on peaaegu degenereerunud, mitte kõigi pilk pole enam surmav. Ent kui tungida sügavamale, sinna, kus puude koored on kaetud helkiva violetse samblaga, seal võib kohata juba tõelist basiliski. Seepärast sinna keegi ka ei lähe, aga neist, kes on läinud, on vähesed tagasi tulnud, ja naasnutest polnud keegi basiliski näinud. Nii et kust me üldse teame, et nad seal on?”  

Lord: ”… sellest ajast saati, kui rüütel naelutas paraadsaali seinale kahepäise kolba, langes temale lohe needus. Tema soo vanim poeg sündis kahepäisena. Räägiti, tõsi küll, ka teistmoodi: et mitte rüütel ei võitnud lohet selles iidses lahingus, vaid lohe rüütli, ja lossis elutseb inimkehas sisalik, kes ei lase liiga teha oma kahepäistele poegadele, vaid armastab neid rohkem kui ühepäiseid…” Ja et teemat lõpetada, lisab Lord: ”Ma olen selle nõmeda suguvõsa viimane ja ainus poeg. Nagu näete, on mul vaid üks pea. Nii et oleme täielikult degradeerunud, millest mul pole üldsegi kahju.”  

Suitsetaja: ”Võimas! Kas on tegu needusega või lohega?”  

Lord: ”Ei mingit aimu. Tean üksnes, et meie suguvõsa vapil oli kahepäine sisalik idiootse ilmega mõlemal peal.”  

”Sul on siis isegi vapp!”  

”Igal taskurätil ja igal kuradima sokil,” tunnistas Lord vastikustundega. ”Ma kaotan ja kaotan neid, kuid need leitakse alati üles ja tuuakse mulle tagasi. Võin kinkida sulle nii ühest kui teisest kümme eksemplari, aga nüüd räägime millestki muust.” 

Tasapisi nõrgub fantastiline element sisse ja lõpus on seda juba üksjagu. Peamine fantastiline element: väga paljud suudavad "hüpata" (st kas ajas või ruumis või kummaski).

M. Petrosjan ütles: ”Kirjutasin seda raamatut enda jaoks ja mulle oli kõige tähtsam, et see meeldiks mulle. Äärmisel juhul: mulle väga lähedastele inimestele. Vapustav oli teada saada, et selles kitsas intiimses ringis võiks olla nii palju inimesi. Neid on väga palju ja me lihtsalt ei teadnud varem üksteisest midagi.”  

Nüüd olen minagi osa saanud sellest imelisest raamatust. Ja kuigi olen täiesti alguses, arvan, et tasub juba praegu sellest šedöövrist teavitada. Milleks viivitada: viis on viis, on viis.  

NB! Hoiatus. Nii Fantlabis kui ka Goodreadis on ca 5-7% arvajaid, kellele see raamat kohe üldse ei meeldi: laotakse hinneteks yhtesid ja kahtesid. Tegu on maagilise realismiga või fantasyga. Võrdluseks võin öelda, et ulmet on seal rohkem kui Marquezi romaanis "Sada aastat üksildust" või Murakami "1Q84"s.    

   

Teksti loeti vene keeles

 

Loen üle nädala Saturnuse lapsi ja olen juba poole peale jõudnud. Visalt läheb! Üleeile õhtul sain kätte Tondilaterna ja ennäe – pole mu lugemiskiirus langenud sugugi. Eile õhtuks sain läbi ja väga rahul olin. Köitev raamat ka edeneb. Peategelaste Rajari ja Siiri ettevõtmistele võib kaasa elada ja ka kõrvaltegelasi oli mõistlikul hulgal ning need olid meeldejäävad (vend Ants, Sorts, Blagi, Ragnar, Lauri, seersant jne), neid polnud võimalik üksteisega segi ajada.  

Eesti ulmeromaanidest olen korduvalt lugenud selliseid raamatuid nagu Palveränd uude maailma, Pilvelinnuste ajastu langus ja Tõrkeotsing. Kõik need ju teaduslik fantastika, science fiction! Nüüd kuulub ka Tondilatern raamatute hulka, mille paari aasta pärast mõnel pikal sügisõhtul jälle kätte võtan, kui end tugitool mõnusasti sean. Tuleks vaid rohkem selliseid!  

Teksti loeti eesti keeles


Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

 

Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

Teksti loeti eesti keeles


Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

 

Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis. Head laenud Loginovilt ja Triinult. Ja mis peaasi: tegelasi oli mõistlik hulk ning nad ei läinud üksteisega segi (seda on tihtipeale Veskimehe teostes juhtunud). Seda keelelist konarust hoogsa tegevuse juures ei märganudki (ei viitsi ka tagantjärgi uurida).
Teksti loeti eesti keeles



Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

Per homicidum ad astra. 4

Suvitusromaan. 4

Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

Jõulujõud. 3

Penningbüteli kummituse juhtum. 3

Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

 

Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

  

Teksti loeti eesti keeles



Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

 

Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

 

Mis siin vahutada – viis mis viis.

Teksti loeti eesti keeles



Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

 
Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles

Vahetasin Estconil "Poodud võõra" kogumiku "Poliitohvitser, poliitvang" vastu. Esimest lühiromaani lugesin tundega, et olen kõvasti petta saanud. "Poliitvang" oli aga Dicki juttudega samal tasemel ning algne pettumus hajus.
Teksti loeti eesti keeles

Märgatavalt parem lugu, kui "Poliitohvitser". Selliseid Finlay lugusid loeks enamgi. Lõpul pole viga midagi: Max tegi ju kõik endast sõltuva, et tema "kannatuste rada" õnnelikult lõppeks. Ja pealegi käitus ta võrreldes teiste tegelastega küllaltki eetiliselt (suhtumine adareslastesse).

Neli plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani lugedes tuli paarkümmend korda tukk peale ja seda nähtust pole esinenud varem ega ka hiljem. Haruldaselt igav tükk. Sellest see kaks. Aga maailma loomiseks igati tarvilik oopus.
Teksti loeti eesti keeles

Tumeda jõe äär on imelik raamat.

1. Nagu romaanis The Bottoms toimuvad ka siin sündmused Ida-Texases Sabine jõe ääres, kuid kolmkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

2. Kui The Bottomsi minajutustaja arvates oli sarimõrvariks salapärane Goat Man, siis selle romaani tegelased tunnevad hirmu legendaarse Skunksi ees, kes on nime saanud oma jälgi haisu tõttu.

3. Mõlemaid romaane oli mõnus lugeda, kuid Tumeda jõe äär säilitas minu jaoks põnevuse lõpuni.

Nüüd lähemalt sellest, kuidas romaan käivitus ja millest jutustas.

Kohe esimestel lehekülgedel tõmmatakse Sabine’i tumedatest voogudest välja kuueteistaastase kaunitari May Lynni laip. Ei isa, ei politseikonstaabel ega keegi teine tunne huvi kurikaela väljaselgitamise vastu. Kolm mõrvatu sõpra leiavad May Lynni päeviku ja selle abil märgatava rahasumma, mille tapetu vend oli pangast röövinud. Nad võtavad raha endale ja otsustavad May Lynni põletada, et viia tuhk Hollywoodi, kuhu kaunitar unistas minna. Neid tapma ja raha tagasi saama palgatakse Skunks, kes esitab tellijale alati tõendiks tapetute käed. Algab põgenemine ja ellujäämisvõitlus Sabine jõel ja selle ääres…

Mu meelest oli kolme noore mõttemaailm usutav ja nende kasutatud keel väljendusrikas. Nautisin (ehk oli põhjuseks ka hea venekeelne tõlge – oleks võidud ju ära lörtsida!). Tumeda jõe äär on hea raamat, viievääriline.

Teksti loeti vene keeles

The Bottoms on suurepärase lühiromaani Mad Dog Summer laiendatud variant. Ca 70 leheküljelise novella maailm on muutunud sügavamaks, 300 leheküljeseks romaaniks, kuid hoog ja haaaravus on kadunud. Pidin end päris sundima, et raamatut mitte kõrvale lükata. Lisaks elavale maailmale on ka stiil hea, nii et nõrk neli. Lühiromaani mitte lugenu võib sellele isegi kõrgema hinde anda.

Atmosfäär ja sündmustik meenutavad Harper Lee Tappa laulurästast: tegevus toimub kolmekümnendatel aastatel, vägistatakse mitu naist ja süüdlaseks peetakse neegrivana, kes ka lintšitakse. Raamatu minajutustaja on 12-13 aastane poiss. Head lugemist!

Teksti loeti inglise keeles