Kasutajainfo

Alison Sinclair

Teosed

· Richard Morgan ·

Altered Carbon

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)
1.2005

Olgu siis nii. Ma juurdlesin jupi aega, et kas panna raamatule hindeks 4 või 5 ja otsustasin lõpuks viimase kasuks. Ehk siis viis, kuigi väääga pika pika miinusega.

Millega meil siis tegu on. Ei ole midagi uut siin ilmas: tegu on uue autori debüütromaaniga, mis langeb sinna küberpungi-detektiivijutu maailma. Just sellepärast, et tegu on mehe esimese jutuga, otsustasin tema julgustuseks viie panna. Ehk kunagi loeb ja rõõmustab. :)

Aga tagasi raamatu juurde. tegevus toimub kusagil 26. sajandil ja tähtedevahelised lennud ei ole enam midagi erakordset. Selgub, et Marsilende tehes leidsid inimesed hulga nn "marslaste" poolt mahajäetud kola, kaasa arvatud tehnoloogiat ja kaardid, mis viitasid elamiskõlbulikele planeetidele. Egas midagi, kolonistid topiti laevadesse ja saadeti teele, lootes, et nad mingi 100 või rohkema aasta jooksul kohale jõuavad

Selgus, et kaardid olid dešifreeritud õieti, kolonistid saabusidki elukõlbulikele planeetidele ja seetõttu Protektoraat laienes jõudsalt. Selleks, et hallata riiki, kus planeetidevaheline üks ots võib võtta sada aastat on mängu toodud kaks uut tehnoloogiat: silmapilkne infovahetus kahe punkti vahel universumis ja kehade "koorimine".

Tolleks ajaks on juba seadustatud kuklasalvestid, mis varundab kogu inimese olemuse, mälu ja muu sigaretikoni suurusele vidinale. Järjest vähem pööratakse tähelepanu inimese ja tema keha seosele. Kehasi kutsutakse kõigest kestadeks ja kui sind näiteks vanglasse pannakse, siis antakse kest kellelegi teisele seniks kasutada. Protektoraat hoiab sarnaselt kontrolli ka planeetide üle: kehad on odavad, kuid väljaõpe kallis. Sestap kui kusagil läheb sõdureid vaja, siis uploaditakse nad vajalikul planeedil vajaliku kehasse ja saadetakse objektile.

raamat peategelane spetsiaalse väljaõppe saanud agent, kes on viimasel ajal eraäri peale spetsialiseerunud (selgus, et nendele agentidele oli antud nii hea koolituse, et isegi valitsus ei usaldanud neid enam ja nende üksus saadeti laiali). Kuigi ta on pärit ühes kolooniast, kus ta teatavate tempute eest hoidlasse oli suratud, ärkab ta ühel heal päeval maal, uues kehas ja selgub, et ta on palgatud ühe ekstravagantse rikkuri poolt uurima rikkuri surma.

Asi selles on, et rikkur oli tapetud, kuid kuna tema kuklasalvestit oli regulaarselt spetsiaalsesse serverisse koeeritud, siis puhuti talle jälle elu sisse ning ta tahtis teada, kes ta maha nottis.

Ja edasi lugege juba ise: tulistamised, tagaajamised, salapärased mõrvad, tradtsiooniline seks ja vägivald ning kõik muu, mis ühe küberpungi jutu juurde käib on garanteeritud.

Teksti loeti inglise keeles

Neli miinus... tegelikult. Raamat venib päris pikalt, kuid sisaldab uudishimuliku ja väljakutseid meeleldi trotsiva lugeja jaoks paljugi põnevat.Ühest küljest on Morgani stiil raskestijälgitav ja hirmus palju kasinaltvisandatud kõrvaltegelaste nimesid tuleb meeles pidada, teisest küljest - taustteavet jagatakse lugejale pisikeste killukestena, nagu seda teeb ka Gibson, ja see on täitsa värskendav.Paljud ideed on uudsed ja kütkestavad ning Morgan spekuleerib nende üle mõnuga, ent samas muudab see raamatu krimikülje suhteliselt mõttetuks, sest lugejal pole võimalust müsteeriumi omal käel lahendada - ja jääb mulje, et kohati loob autor maailma just nii, nagu loo edasiarendamiseks vaja... ja see häirib.Salapäraste marslaste kadunud tsivilsatsioonist maha jäänud häguseltdešifreeritavad astrokaardid oleks aga nagu otse Pohli Heechee-saagast maha viksitud. Õnneks antud teoses seda teemat vaid riivatakse... Teose järg "Broken Angels" tegeleb sellega lähemalt, kuid see pole veel läbi loetud.Kokkuvõtteks: soovitan, aga teatud reservatsioonidega. Tõsiuskliku küberpunk-ulme fänni ajaks see teos lihtsalt marru (õigemini küll, et seda nii lõdva randmega küberpungi alla liigitatakse) ja kriminullisõprugi võib vallata kibestumus, ent kummagi žanri osas eelarvamusi mitteomavale seiklejale jätkub teoses põnevust küllaga.Ah jaa, erootiline on "Modifitseeritud süsinik" kohati ka. Aga selle juures stiilne. Tegelikult on seksstseenid siin üldse kirjanduslikult kõige muhkem osa.
Teksti loeti inglise keeles

Ühinen Prontoga ja panen hindeks “viie”, kuigi miinusega. Miinuse põhjustest allpool.

Karm, kõle, sünge, depressiivne ja muud taolised omadussõnad on esimesed mis “Muudetud süsinikule” mõeldes pähe tulevad. Kirjanik maalib tulevikuühiskonnast ikka erakordselt rõveda pildi, kuigi erakordsena võib see paista muidugi ainult minu jaoks, kes ma küberpunki seni ikka suhteliselt igavaks ja tüütuks alamzhanriks olen pidanud.

Morgan on andnud oma stoorile hard-boiled detektiivjutu vormi. Peategelane Takeshi Kovacs on nii kõva mees, et ei mahu hästi tuppa äragi. Kuna teadvusi on võimelik salvestada kuklas asuvale väikesele vidinale, pole kehade vahetus mingi probleem. Lugu saabki alguse kui Takeshi ärkab ootamatult Maalt, kuigi ta ise on Harlan`s World – nimelise planeedi elanik. Ärkab kellegi kehas, mille eelmine omanik oli keegi võmm. Miski miljonär palub iseenda mõrvalugu uurida, et ametlik versioon ei taha hästi klappida. Miljonärid teevad oma teadvusest loomulikult pidevalt varukoopiaid ja kehasidki kasvatatakse spetsiaalsetes tünnides juurde. Takeshi asubki vastumeelselt asja uurima.

Kuskilt poole pealt kaotab mõrvamüsteerium suuresti oma mõtte ja valdavaks saab ääretult perverse tulevikuühiskonna vaatlus. Inimese juures on tähtis ainult seesama kuklas asuv vidin, “stack”, kehasid, “sleeve`sid”, vahetatakse nagu sokke. Mehe keha, naise keha, ei mingit tähtsust. Leidub ka sünteetilisi kehasid. Samuti mängib kirjanik mõttega, et kui juba korra saab teadvust kopeerida, saab seda ka korduvalt teha ja nii esineb inimesi, kes esinevad üheaegselt mitmes kehas, kõikidel koopiatel sarnased mälestused kuni kopeerimiseni. Eriti segaseks läheb asi siis kui kõik need erinevad kehad veel omavahel ohtralt sugu teevad. No et mis tunne on mehel naisena “seda” teha jne. Iseendaga erinevates kehades vanainimeste asja ajada peetakse isegi selles ühiskonnas jaburaks, kuigi muidu on küberpungile tüüpiliselt igasugu narkootikumide tarbimine pidev ja massiline. Seda tänu nanotehnoloogiale ja igasugu kehasisestele täiendustele, sest need on kõrvaldanud ohu tervisele. Takeshil on dessantniku taust ja koolitus, lisaks veel ohtralt abivahendeid, näiteks neurochem, mis võimaldab igasugu ohuolukordades reaktsioone tunduvalt kiirendada.

Kerge miinusena võiks välja tuua asjaolu, et kõrvaltegelasi on palju, kuid enamust mainitakse neid ainult üks kord. Ja kui siis seesama tegelane raamatu lõpupoole osutub mingiks loo seisukohast küllalt tähtsaks tüübiks, nõuab see sadade lehekülgede uuesti lappamist, et kes see nüüd siis täpselt oli ja kus ta varem esineski. Päris lõpp ei olnud ka just see, mida oodanuks, aga üldmulje on siiski niivõrd vägev, hinge kinni panev ja depressiivne, et hindes pole siiski kahtlust. Soovitada saab soojalt, sest kirja on asi pandud päris huvitavalt ja heas lihtsas keeles pealekauba.

Teksti loeti inglise keeles

no nii, sai viimaks läbi loetud ja kokkuvõttes oli tegemist positiivse üllatusega - kuigi tänu BAASi olemasolule ei alanud ootused ju päris nullist. sisu ei tahaks veel kord üle jutustada, taustainfot antakse tekstis küll meeldivalt killustatult, nagu eespool juba öeldud; osa kilde annavad maailma ajalugu, osa peategelase senist elukäiku ja osa mõlemat. selline pealiskaudne info jagamine on muidugi õigustatud - ei hakka me ju näiteks kartulit süües mõtisklema, et see tegevus sai võimalikuks ainult tänu kolumbuse ameerikaretkele vms. aga mulle kangesti meeldis selline detail, kui umbes 250 lk paiku ütleb üks tegelane teisele, et juhtumisi ma olen sündinud just sel päeval, kui me vaaladega rääkima õppisime ja marslastest kogu tõe teada saime.

siiski tuleb hindele päris pikk miinus sappa. esiteks, asi venib liiga pikale - viimased viiskümmend lehekülge oleks saanud viiele kokku võtta. no et igasugused kaklused ja lahingukirjeldused ma jätan nagunii vahele. ja pikka vestlust peategelase ja peapaha vahel oli tarvis ainult selleks, et autor saaks ära seletada, mis ja miks ikkagi juhtus - aga see ei lisa midagi, lugejal on asi niigi selge. haledat heategevust polnud lõppu kah eriti vaja.

omamoodi huvitav on võrrelda, kuidas samast asjast erinevatel aegadel kirjutatakse. sest scheckley mindswapis on ju mõneti analoogiline olukord: teadvuste up- ja download, mille käigus mõni keha jääb vahel nagu üle või puudu. aint et siis oli see puhas fantasy. läheb 35 aastat mööda ja sama värk on juba peaaegu tõsiteaduslik ulme :) natuke jama on muidugi sellesse digitaliseeritud teadvusse viiruse sokutamisega. no et kui see on ainus tee hästikindlustatud inimesest vabanemiseks - pista varukoopiasse viirus ja hävitada siis käigusolev kandja - siis on ju hämmastav lühinägelikkus hoida varuks küll lausa mitut spegiaalhäälestusega kesta, kuid ainult kõige viimast backupi teadvusest. erinevad tegelased tegid backupe 18-48 tunni tagant, poleks eriti hull ka eelviimast kasutada. aga maailm oli huvitav, tekst ladusalt loetav, paljud detailid hästi läbi mõeldud ja värvikad, annab siis selle ühe loogikavea esialgu andeks...

PS - kui just peab sellele eestikeelset pealkirja välja mõtlema (ma ei usu, et romaani kunagi eesti keelde tõlgitaks), siis on selleks muudetud/võltsitud koopia. carbon copy, eksole.

Teksti loeti inglise keeles

Raymond Chandleri stiilis hardboiled krimka, ainult et tegevus on üpris kauges tulevikus. Inimesed on saavutanud sisuliselt surematuse, sest isiksuse ülekandmine uude kehasse on käkitegu. Ainus pabin on see, et keegi su pea sodiks laseb. Aga isegi seks puhuks on rikkamad inimesed valmis - teevad endast iga nädala-paari tagant salvestuse. Peategelane on väärastunud psüühikaga endine eriüksuslane, kelle surmaga raamat algabki. Ta teab, et ees ootab tohutu pikk karistusuni mälupangas. Kui aga ärkab, selgub, et on saanud jumala korraliku keha ja aega polegi surmast eriti möödunud, pluss veel on ta kolkaplaneedilt Maale lohistatud. Selgub, et ta on välja lunastatud Maa ühe rikkama vanamehe poolt, kes oligi ta enda arvates hiljuti mõrvatud (mees muidugi on tagasi elus, ainult, et viimase nädala sündmusi ei mäleta). Et kui peategelane suudab välja uurida, kes ja miks vanamehe mõrvas, saab ta uue keha endale jätta, senistest karistustes vabaks ja palju raha ka veel. Hea raamat, nii krimkana kui ka ulmekana, aga minu maitse jaoks natuke tegelastega üle kuhjatud - vahepeal läks mul seal kõik lihtsalt sassi.
Teksti loeti inglise keeles

Lõpetasin mõne päeva eest autori (hetkel) viimase (2008 kirjutatud) romaani ja sain eraviisilise vihje, et alustasin autori lugemist valest otsast. Noh, nüüd ma siis proovisin teisest otsast. Kogumulje autorist -- käib kah. Ma ei hakka peatuma raamatu sisul, sest peaaegu kõik aspektid on eespool ära räägitud. Mõneti mulle meeldis see, et kusagil raamatu keskel taandub krimilugu teisejärguliseks ja minu jaoks muutub raamatu huvitavamaks -- autor hakkab kiiremas tempos sisse tooma maailma kirjeldusi. Hinne tuleb kokku kahest asjast -- ühelt poolt oli päris põnev, teiselt poolt aga jätab autor palju huvitavaid võimalusi kasutamata ja raamatus on vähemalt 3-4 kohta (eriti lõpp), mille oleks saanud tugevasti kokku tõmmata.
Ma ei loe ühtki raamatut ainult žanrimääratluse järgi, ja kui raamat on hea, siis minupärast võidakse seda ka horroriks pidada, ega see ei sega. Tõtt-öelda olin üllatunud, leides siit eest nii palju arvustusi... Ütleme, mulle meeldis, et maailma loogika töötas alguses samamoodi kui lõpus -- asi oli paigas. Mulle meeldis, et seal polnud läbinisti häid ega läbinisti halbu (kui üks välja arvata) tegelasi. Mulle meeldis, et autor oli natuke vaevunud mõtlema, ette kujutama ja ka läbi terve teksti korralikult kirja panema sellise kehast kehasse hüppamisega kaasnevad efektid. Mulle ei meeldinud seesama loogikaauk, millele vihjab üks eelarvustaja ja ma pakkusin endale raamatu alguses välja kaks võimalust, kuidas lugu laheneb ja üks -- minu arust vähem intrigeerivam, labasem -- osutus õigeks.
Noh, aga lugemist ei kahetse, kuigi mingit erilist sädet või elamust siin küll ei olnud. Tavaline, loetav.
Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kolonel Orhan on impeeriumi armee insenerivägede ülem. Impeerium sarnaneb mitmes mõttes vana Roomaga, eriti selle poolest et impeeriumi südameks ja sisuliselt sünonüümiks on Linn, mida kipuvad kimbutama erinevad barbarite hõimud. Tegelikult ei kuulu ka Orhan ise privilegeeritud põhirahvuse hulka. Aga terav mõistus, parajalt küüniline ilmavaade ja oskus impeeriumi bürokraatiamasinaga enda ja oma väeosa huvides manipuleerida on viinud ta sellisele suhteliselt kõrgele positsioonile.
 
Romaani sündmused käivituvad sellest et mingi järjekordne mereröövlite armaada ründab sadamalinna kus Orhan parajasti mitte just päris ametlikke kanaleid kasutades üritab oma väeosale hankida sillaehituseks vajalikku 60 kilomeetrit köit. Selliseid rünnakuid on varemgi ette tulnud, nüüd aga läheb olukord ootamatult tõsiseks. Esimesele rünnakule järgnevad eri regioonides veel mõned. Ilmselt ei ole niisuguse koordineeritud rünnakulaine taga mingid juhuslikud väikesed hõimupealikud, aga kes neid niite siis tõmbab, see jääb esialgu mõistatuseks. Igatahes on varsti olukord selline et kogu impeeriumi armee on maha notitud, välja arvatud Orhani juhitud insenerivägede üksus mille liikmed on pigem ehitajad kui sõjamehed. Ja Orhan, kes ei ole oma karjääris silma paistnud just erakordse riigitruudusega, asub juhtima ülekaaluka vaenlase poolt ümber piiratud Linna kaitsmist.
 
Seda mis järgneb on kirjeldatud üsna tempokalt ja samas mõnusa kuiva huumoriga. Siin juhtub kõike mida ühest vanaaegsest linna piiramise loost oskaks oodata. Ja kuna peategelane on ikkagi insener siis üsna põhjalikult saame tutvuda erisuguste piiramise või kaitse seisukohast oluliste masinaitega. Kas teie näiteks teadsite mille poolest erinevad teineteisest "trebuchet" ja "catapult"? Mina pidin Wikipediast järele uurima.
 
Tegelased peale Orhani enda on kujutatud üsnagi skemaatiliselt, kohati isegi karikatuurselt. Suure isiksuse- ja suhteromaaniga kindlasti tegemist ei ole, rõhk on selgelt seiklusel. Maailma kus tegevus toimub ei ole väga põhjalikult kirjeldatud aga siiski on antud omajagu intrigeerivaid viiteid ajaloole ja poliitikale. Sellest piisab et tekiks tunnetus et tegu pole lihtsalt geneerilise vana Rooma klooniga.
 
Lõpp tuleb loole küll väga järsult. Võib-olla võiks seda mõista sest tegu on alles triloogia "The Siege" avaosaga, samas aga on lõpp üsnagi "lõplikult" vormistatud nii et päris huvitav on näha kuidas sellele loole jätk on külge poogitud. Võtangi selle kohe järgmiseks käsile.
Teksti loeti inglise keeles

Siin me siis nüüd oleme, kümme aastat ja üheksa romaani hiljem. Mida kokkuvõtteks arvata? Ma ütleks et tegu on küllaltki heal tasemel kosmoseooperisarjaga, aga siin-seal silma jäänud võrdlused mille kohaselt tegu olevat lausa kosmoseooperite "Jää ja tule lauluga" on küll pehmelt öeldes tugevasti liialdatud. Vähemalt ühes osas ta muidugi ületab seda Martini fantasy-epopöad - sari jõuab tõepoolest lõppu välja.
 
Kõige suurem probleem mis mul selle viimase osa juures tekkis oli süvenev tunne et siin ei ole midagi uut. Kesksed tegelased ehk siis kosmoselaeva Rocinante meeskond on juba läbi ja lõhki tuttavad ja kogu nende tegevus ja dialoog on sama etteaimatav nagu vaataks "A-rühma" järjekordset osa. Samuti juba teab mitmendat korda selles sarjas ilmub lavale üks uus "peaaegu peamine paha" tegelane ja lõpus selgub siiski et ega ta päris üdini paha ka ei ole.
 
Kuna tegu on ikkagi massiivse sarja finaaliga, siis muidugi pannakse püsti ka selle vääriline hädaoht mille peategelased kõrvaldama peavad. Varasemates osades on võitlus käinud üldiselt ikkagi inimeste vahel, kuigi seejuures on olulisel kohal teatav "iidsete tulnukate" tehnoloogia. Nüüd aga tuuakse mängu tõeliselt interdimensionaalne oht mis ähvardab vaata et kogu universumi minema pühkida, ja inimkonna koos sellega. Paraku ei ole see liin kuigi veenvalt välja kukkunud ja mõjub rohkem müstitsismi kui ulmena.
 
Samas loo lõpp kuhu viimaks välja jõutakse on päris hea selles mõttes et võtab tõepoolest, kui kulunud väljendit kasutada, kõik otsad kenasti kokku.
 
Kõigist loetletud puudustest hoolimata leian siiski et tegu on sarjaga mille läbilugemisele tasus aega kulutada.
Teksti loeti inglise keeles

Kätte on jõudnud düstoopiline tulevik. Umbes üks inimpõlvkond tagasi on toimunud ühiskonna globaalne kollaps, mille laiemaid tagamaid võime ainult aimata. Romaani tegevus toimub kunagise Linna varemetes, mille eksistents juba enne katastroofi oli tihedalt seotud Firmaga. Firma tegevusalaks oli biotehnoloogia - valmistati erinevaid geniaalseid ja jubedaid organisme mis ilmselt olid eelkõige mõeldud kasutamiseks relvana. Kui kõik kokku kukkus, lõppes ka organiseeritud tegevus Firmas ja kogu see saatana loomaaed valgus laiali mööda Linna ja selle ümbrust.
 
Sellel biotehnoloogia prügimäel hoiavad endal elu sees viimased inimesed, kelle põhiline ellujäämisstrateegia on biotehnoloogia enese huvides ära kasutamine. Iga varemetest leitud tehismardikas või killuke oskusteavet võib anda olelusvõitluses eelise mis lubab elus püsida veel ühe päeva, veel ühe nädala...
 
Romaani peamine tegevusliin jälgib ühte linnaelanike paari, kelleks on endine Firma töötaja Wick ja temaga koos elav segastel asjaoludel Linna sattunud Rachel. Ühel igapäevasel kogumisretkel leiab Rachel mingi uutmoodi organismi ja toob selle koju. Esialgu paistab tegu olevat küll unikaalse aga mitte eriti kasuliku asjaga, mis meenutab lihtsalt toataime. Seega lastakse tal rahulikult aknalaual vegeteerida. Pikapeale siiski selgub et sel tegelasel on sisu rohkem kui väljast vaadates aimaks, ning ta käivitab tegevusliini mis ähvardab Wicki ja Racheli kooselu lausa lõpetada.
 
Kui düstoopiline tulevikumaailm on autoril minu meelest hästi õnnestunud, siis sellesse maailma paigutatud süzee on paraku viisakalt öeldes suhteliselt triviaalne ja ei võimalda teos tervikuna nautida. Sellel paistab eksisteerivat isegi järg, millega tutvumiseks minul igatahes huvi ei tekkinud.
Teksti loeti inglise keeles

"Das Boot" hüperruumis. Toomas Tursk on selle juba nii hästi kokku võtnud et ega mul palju lisada ei ole.
 
Pisut häiris lugemisel tegelaste rohkus, või siis visandlikkus. Minategelane viitab jutu sees nimepidi paljudele laevameeskonna liikmetele, ja paljudel juhtudel tekkis minul igatahes raskusi sellega et nime taha ka mingi isik manada.
 
Huvitav tegelane oli vana vintske, lõputust hulgast missioonidest võidukalt läbi tulnud laevakapten, kes alailma piipu popsutas, ja keda kõik kutsusidki lihtsalt Vanameheks. Seejuures oli see Vanamees tõesti vist meeskonna vanim liige, lausa 26-aastane...
 
Ja loomulikult kass.
Teksti loeti inglise keeles

"Võililledünastia" sarja kolmandat romaani said lugejad oodata lausa 5 aastat. Tundub et autoril läks asi "pisut" käest ära. Oli ju sari esalgu triloogiana mõeldud, nüüd aga jõudis meieni 1000-leheküljeline tellis mis, nagu välja tuleb, on alles "viimase osa esimene pool". Jah, Ken Liu kirjutas triloogia kolmanda osa ühe raamatuna valmis aga see sai avaldamiseks liiga tüse. Nii et neljas osa ilmub nüüd poole aasta pärast. Küünikud ütlevad ilmselt et autor tahab fännidelt veel ühe korra raha korjata. Aga mina ei kurda sest tegu on igati lugemist väärt teosega.
 
Loo taustsüsteemiks ja ühtlasi suuresti ka sisuks on keeruline poliitiline olukord mis kujunes välja pärast eelmises osas kujutatud Lyucu vallutajate sissetungi Dara saarestikku. Sissetung õnnestus osaliselt. Kaks saart on Lyucu poolt okupeeritud ja seal valitseb pinev kuid vähemalt esialgu suhteliselt veretu vastasseis vallutajate ning okupeeritud tsiviilelanikkonna vahel. Ülejäänud Dara saarestikku valitseb endiselt Võililledünastia. Nominaalselt on troonil Kuni Garu lesk keisrinna Jia, ja ega ta ei ole seal kellegi käpiknukk. Samas ei ole ta ka päris absoluutne monarh, sest mitmed Kuni ja Jia lapsed osalevad samuti võimu teostamisel. Nende ideed selle kohta kuidas Lyucu vallutajad okupeeritud saartelt minema lüüa on ema omadest erinevad, mis tekitab kuningakojas pingeid.
 
Samal ajal on üks Võililledünastia printsess rännanud üle ookeani Lyucu kodumandrile, et sõlmida sõjaline liit Lyucu poolt allasurutud Agoni rahvaga ja niimoodi Lyucu ülemvõim hävitada. Sellega peab ta toime tulema enne kui ookeanil kaht mannert eraldavas Tormide Müüris tekib järgmine lühiajaline läbipääs mis võimaldaks Lyucul saata Darasse lisavägesid oma vallutuse lõpuleviimiseks.
 
Mulle avaldas lugemisel muljet see kuivõrd Ken Liu loodud maailm tundub "päris". Kohati see nagu ei olekski klassikaline fantasy mis kujutab mingisugust troonide mängu, vaid justkui olustikuromaan mis lihtsalt juhtumisi leiab aset väljamõeldud maailmas. Meile esitatakse palju fragmente selle maailma filosoofia ajaloost, aga ka kokanduse ja restoranipidamise valdkondadesse saame põhjaliku sissevaate. Vahepeal tekkis mul selliste kohtade peal lausa tunne et autor on siia liiga kauaks kinni jäänud ja hakka või arvustuse hinnet langetama, aga see tunne läks siiski üle ja tagantjärele mõeldes tundub see kõik pigem tore.
 
Sarnaselt sarja eelmise osaga kujutab Ken Liu ka siin suure entusiasmiga ja ülipõhjalikult mitmesuguseid uuenduslikke "vanahiina" tehnoloogiavidinaid ja nende kasutusvõimalusi. Ma ei suuda hoiduda kujutlemast et küllap tal ka päriselt kodus mõni pisike isejuhtiva vankri prototüüp ringi sõidab...
 
Mõnevõrra ootamatult ja mind lugejana isegi segadusse ajades sajab kuskil poole raamatu pealt sisse värvikas kamp täiesti uusi tegelasi. Nad seavad end lehekülgedel mugavalt sisse ja muutuvadki hulgaks ajaks uuteks peategelasteks. Fookus kitseneb globaalselt poliitiliselt areenilt ühe provintsipealinna toitlustussektorisse ja algaks justkui täiesti uus romaan. Pikapeale muidugi selgub siiski et see kõik on eelneva ja järgnevaga seotud.
 
Kui tahaks midagi ette heita siis võiks ette heita just seda et 1000 leheküljega ei jõuta "maailma päästmisele" peaaegu üldse lähemale. Aga kui nii kaasahaaravalt jutustatakse, siis võib küll mõneks ajaks paigale istuma jääda.
Teksti loeti inglise keeles

Paar päeva tagasi kuulsin kõrvalt kuidas kolleeg A küsis kolleegilt B: "Kas sa tead et uus Expanse sarja raamat on ilmunud?". Sel hetkel oleksin tahtnud vahele pista et jah, mina tean, ja selle autor on Adrian Tchaikovsky.
 
Või noh, tegelikult ei oleks tahtnud vahele pista, aga nii on kombeks kirjutada.
 
Igatahes, selle romaaniga alustab Tchaikovsky uut kosmoseooperi-sarja "Final Architects". Tegevus toimub universumis mida asustavad mitmed mõistuslikud tsivilisatsioonid, nende hulgas inimesed. Läbisaamine teiste tsivilisatsioonidega, aga ka erinevate inimkolooniate vahel, ei ole alati just roosiline. Siis aga ilmuvad välja eriti apokalüptilised vaenlased - Arhitektid - kes hävitavad pidurdamatult kõiki mõistusliku eluga planeete ja kelle vastu kõik teised on sunnitud moodustama vastumeelse ühisrinde.  
 
Selleks ajaks kui lugu päriselt algab on Maast järel see mis romaani pealkirjas nimetatud. Pärast mitmeid Arhitektide rünnakuid on inimkonna riismed laiali paisatud mööda eluks halvasti sobivaid kolooniaplaneete. Ja selles segadikus seikleb ringi väike kangekaelne kosmoselaev Vulture God, mille pardale saatuse keerdkäigud on kokku toonud värvikireva meeskonna.  
 
Seega loo põhiskeem ei ole midagi ülearu originaalset. Kindlasti aga ei taha ma Tchaikovskyt lihtlabases kopeerimises süüdistada, sest eristuvaid aspekte on siin ikka omajagu. Tooksin esile kasvõi selle et ainult mõned laevameeskonna liikmetest on inimesed. Samas on võõrliikide esindajad kujutatud piisavalt sümpaatsels, laskmata lugejal seejuures unustada et tegu ei ole inimesega - asi milles autorid minu meelest sageli ebaõnnestuvad.  
 
Kõige kesksemad tegelased on siiski inimesed, ja eks nendega ole see probleem mis selliste seikluslugude peategelastega sageli - nad on natuke liiga kangelaslikud selleks et päris inimestena mõjuda. Sellised tavalised kosmoseooperi tegelased kelle tegemisi on huvitav jälgida aga kellega samastuda lugeja eriti ei saa.  
 
Kokkuvõttes hindaksin seda teost tugeva neljaga. Vähe tõenäoline et ma sellele kahe aasta pärast eriti tagasi mõtlen, aga sarja järgmise osa võtan kindlasti käsile kui see ilmub.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmiste Revelation Space sarja osade lugemisest on mul tänaseks ligi 10 aastat möödas. Enne "Inhibitor Phase" avamist ei mäletanud ma nende sisust eriti midagi, aga meeles oli et üle keskmise positiivne mulje oli nendest jäänud.
 
Tuleb tõdeda et minu silmis ei suutnud Reynolds selle romaaniga ootuste tasemel püsida. Absoluutskaalal (kui selline olemas oleks) ei olegi ehk tegu halva looga, aga Revelation Space eelmiste osade kõrval jääb see küll liialt hõredaks, kahvatuks ja lihtsaks. Natuke liiga mitu korda juhtub seda et tegelase seest koorub välja mingi vanem, targem ja võimekam tegelane kes jällegi aitab maailmalõpule natuke edukamalt vastu seista kui tema eelmine kehastus. Ja iga kord ei olegi see ülekantud tähenduses :) Lõpuks mõjub see kõik nagu üks suur deus ex.
Teksti loeti inglise keeles

Suuresti saan nõustuda eelmiste arvustustega. Romaani kaks liini on üsna erineva iseloomuga lood, ja väärtuslikum nendest on kindlasti see mis leiab aset minevikus. Seda on eelnevad arvustajad juba piisavalt kiitnud, nii et ma ei näe põhjust nende juttu üle korrata.  
 
Tulevikus, peategelaste kaasajas toimuv on selline suhteliselt vodevillilik jant. Kuigi ka siin on tegelikult asi naljast kaugel, inimesed surevad. Praegu, ligi 30 aastat pärast ilmumist, on aga sellele autori tahtest sõltumatult tekkinud lisaväärtused mis vägisi sunnivad ka seda osa kõrgemalt hindama kui ehk vahetult pärast teose ilmumist olekisn teinud.  
 
Puhkeb epideemia.  
 
Ülikoolilinnak pannakse karantiini.  
 
Esimese asjana tekib mure et WC-paber saab otsa.  
 
Oxfordi tänavatel toimuvad meeleavaldused kus nõutakse Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust.  
 
... ja see kõik pandi kirja aastal 1992.  
 
Veidi jäid siiski häirima selle tuleviku mõned anakronismid - juba eelpool viidatud asjaolu et tulevikus puuduvad mobiiltelefonid ja suur osa jamast tekib selle tõttu et ei õnnestu teha kaugekõnesid.
Teksti loeti inglise keeles

Olles nüüd "Collapsing Empire" triloogiaga lõpuni jõudnud, on aeg kirja panna oma kokkuvõtlik seisukoht.  
 
Sellel sarjal ei ole ambitsiooni pakkuda lugejale erilist uudsete SF-ideede tulevärki ega ka kõrgtasemel inimhingede inseneeriat. Tulevikumaailm on edasi antud üsnagi visandlikult, nagu Raul Sulbi juba esimese osa esimeses arvustuses märkis. Tegelased on konkreetselt jagatud headeks ja halbadeks, iga tegelane teab täpselt kummale poolele ta kuulub ja kellelgi ei tule mõttessegi neid piire ületada. Tegu on lihtsa (kuid mitte liiga naiivse) kõrgtasemel meelelahutusega, mille juures Scalzi peamine juhtmõte näib olevat "põhiline et pulli saab". Ja seda kahtlemata saab. Lugemist kahetsema ei pea vähimalgi määral.
Teksti loeti inglise keeles

Loo põhiline idee ei ole halb, ja kirja on see kõik pandud piisavalt köitvalt et ei teki tahtmist poole lugemise pealt suvalises kohas raamat käest panna ja millegi muuga tegelda.      
 
Päev pärast lõpetamist loetule tagasi mõeldes jääb aga maksimumhinnangust siiski veidi puudu. Nagu eelnevates arvustustes mainitud, lugu on tegelikult lühike ja kuigi sisaldab omajagu intriigi tundub ta siiski kuidagi... lihtne.
 
Lisaks: need paar tegelast kes esitavad "eriti lahedat dialoogi" on kirjutatud natuke liiga lahedaks nii et kipuvad mõjuma pigem karikatuurselt. Ja veel jäi mind painama see kuidas uus imperaator oma esivanemate salvestustega tutvumisel sai suure šokina teada et kogu impeerium on tegelikult üks suur petuskeem mille ainsaks eesmärgiks on teenida keiserliku perekonna majandushuve... No tõesti, ei ole paari tuhande aasta jooksul terves impeeriumis tekkinud ühtki majandusanalüütikut kes oleks selle ilmselge tõe avastanud?    
 
Etteheidetest hoolimata on tegu siiski kindlalt positiivse lugemiskogemusega ja ei ole mingit põhjust miks mitte asuda kohe sarja järgmise osa kallale.
Teksti loeti inglise keeles

Kauge tulevik. Kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Kaotatud lahingu järel hulbib tähtedevahelises ruumis inimeste sõjalaeva vrakk, mille kallal tegutseb väikese lammutuslaeva Kakskümmend Viis meeskond, et päästa rusudest kõik mis on veel kasutuskõlblik. Ootamatult avastatakse vrakilt aga vaenlaste superrelv, ja läheb lahti madin mitme erineva suurkorporatsiooni vahel kes kõik tahaksid selle enda valdusesse saada.  
 
Algus tundus paljutõotav, aga mida edasi lugesin seda madalamale langes paraku hinne mida olen valmis autori debüütromaanile panema. Põhjuseid selleks on paar tükki.  
 
Esiteks, kogu romaani keskne intriig mis seisneb selles et kelle kätte siis see salapärane relv lõpuks jääb, ei suutnud mind kuigivõrd kaasa haarata. Sebimist selle ümber oli omajagu. Kogu aeg ilmuvad välja mingid järgmise suurkorporatsiooni esindajad kes tulistavad eelmisi, ja nad kõik on üksteisega äravahetamiseni sarnased nii et mul on neist kõigist täitsa ükskõik. Mõned korrad tuleb välja, et lammutuslaeva Kakskümmend Viis meeskonna üks või teine liige on hoopis järjekordse korporatsiooni agent kelles siis ülejäänud liikmed kibedasti pettuvad sest aastatepikkune sõprus tuleb ju maha kanda. Varsti aga satutakse mingis tulevahetuses endise sõbraga vastamisi, karjutakse üksteise peale pool lehekülge ja seejärel saadakse aru et tegelikult ollakse ikkagi sõbrad...  
 
Teiseks, see tulnukate imerelv mida kõik üritavad enda valdusse saada jäi mulle oma olemuselt ja toimimisviisilt sügavalt arusaamatuks. Autor küll püüab midagi seletada nanotehnoloogiast, aga tegelikult on see ausalt öeldes ikka pigem müstika. Nanotehnoloogia asemel võiks sama hästi ka alkeemiast rääkida.  
 
"Architects of Memory" kandideeris 2021. aasta Locuse auhinnale parima debüütromaani kategoorias, jäi seal aga kuuendale kohale. Ega ma loetu põhjal selle ebaedu üle ei imesta, autor aga jätkab pingutusi ja tegelikult alles avas selle romaaniga sarja "The Memory War", millest ka teine osa tänaseks juba ilmunud on. Võib-olla läheb edasi paremaks, aga ma ei tõtta seda järele uurima.
Teksti loeti inglise keeles

Loo keskseteks tegelasteks on kaksikud Roger ja Dodger (nime pani neile keegi keda ühe tegelase sõnutsi ei tohiks mingil juhul laste nimetamise ligi lasta). Nad ei ole õigupoolest päriselt inimesed, kuigi nad ise ei ole sellest teadlikud. Lugeja eest seda fakti aga ei varjata. Kohe alguses viiakse meid ühe ülimalt kurja geeniuse-alkeemiku salajasse laborisse, kellel on maailma enesele allutamise jaoks vaja tekitada just sellised erilised kaksikud, kohe pärast sündimist nad üksteisest lahutada, saata erinevatesse kasuperedesse ja siis oodata et juhtuks õige asi.  
 
Mööduvad mõned aastad ja ühel hetkel hakkab koolipoiss Rogeri peas millegipärast rääkima keegi tüdruk. Roger ei suuda esialgu võtta seisukohta kas tegu on tavalise nähtamatu sõbraga kes ju lastel ikka olemas on, või siis algava vaimuhaigusega. Aga igatahes on tundmatust tüdrukust tublisti abi matemaatika koduste ülesannete lahendamisel. Ja nii alustavadki kaksikud teekonda enesele teadmata eesmärgi poole...  
 
Kui selgub et asjasse on segatud alkeemikud siis esimese hooga tekib minul lugejana kerge tõrge - niisuguste tegelastega teost ei saa ju ometi tõsiselt võtta? Tegelikult see antud juhul siiski väga ei häiri. Need alkeemikud on küll sellised üsnagi trafaretsed, aga toreda nüansi lisab näiteks see et nende hulka kuulub mitte ainult üks väljamõeldud lastekirjanik, vaid McGuire on siia tõmmanud ka ühe reaalse lastekirjaniku.
 
Igatahes, see loo algus kõlab nagu üks tüüplilise "noorteka" algus, aga see on siis vast sihtgrupi vanemasse otsa suunatud. Lugu on välja venitatud paarikümne aasta peale (arvestamata sisse ehitatud ajasilmuseid). Tegelased saavad loo käigus täiskasvanuks, nii et selleks hetkeks kui nad lõpuks maailma ära päästavad (vabandust, spoiler) ei ole tegu enam koolinoortega. Vägivalla osas samuti eriti noorsoosõbralikku reitingut taga ei aeta. Verd hakkab purskama juba esimeses lauses, aga päris nii graafiline nagu mõnes George R.R. Martini teoses see verelaskmine siiski ei ole. Seksi, jah, võib leida pigem ridade vahelt.  
 
Jutuvestjana on autor minu meelest hästi hakkama saanud. Olgugi et suures plaanis avatakse lugejale kohe alguses kõik kaardid, on siiski lugedes kogu aeg selline tunne et "tahaks teada mis edasi saab". Ka üksiku lõigu ja lause tasandil leiab sageli põhjust rõõmustamiseks - tegu ei ole mingi tuima "ja siis torkas tegelane A tegelast B noaga" tüüpi reportaažiga vaid pigem ikka sõnakunsti kategooriasse kuuluva tekstiga.  
 
Ja veel üks vahva nüanss. Peatükkide algusesse on paigutatud kuni lehekülje pikkused tsitaadid ühest väljamõeldud lasteraamatust, mis loo fiktsiooni kohaselt on tegelikult üks võimas alkeemia alustekst. Kuuldavasti on Seanan McGuire nüüd nõuks võtnud see väljamõeldud lasteraamat ka päriselt valmis kirjutada :)
 
Targad inimesed kes annavad välja Locuse auhindu andsid 2020. aastal parima fantasy-romaani auhinna just sellele. Ma ei näe eriti põhjust vastu vaielda.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on järjega Arkady Martine'i kaks aastat tagasi ilmunud esikromaanile "A Memory Called Empire". Eelmine lõppes sellega et väljailmunud tulnukate tõttu muutus poliitilne olukord ja Lseli kosmosejaamal õnnestus tänu sellele säilitada iseseisvus Teixcalaani impeeriumist. Lseli suursaadik pöördub impeeriumist koju tagasi, kuid paraku ei oota teda seal erilised kiiduavaldused suure poliitilise võidu puhul. Kuna sündmuste käigus on Teixcalaan saanud haisu ninna Lseli olemasolevast isiksuste surmajärgse säilitamise ("imago") tehnoloogiast, ja selles süüdistatakse just suursaadik Mahit Dzmaret, tuleb tal hoopis karta oma elu pärast.
 
Pääseteeks osutuvad jällegi needsamad tulnukad. Teixcalaani impeeriumi välisluureametnik Three Seagrass, kes eelmises osas tegutses Mahiti käsundusohvitserina, lähetatakse (või pigem lähetab iseennast) looma tulnukatega esmast diplomaatilist kontakti. Tee peal põikab ta Lselist läbi ja suudab veenda sealseid võimukandjaid et need peavad just Mahit Dzmare talle abiliseks kaasa andma. Nii siis suundutaksegi koos rindele.
 
Selle koha peal saab romaani põnevam osa paraku läbi ja järgneb suhteliselt trafaretne kosmoseooper sellest kuidas paar nutikat tegelast suudavad ära hoida apokalüptilise sõja ülekaaluka tulnukate armeega. See ei ole otseselt halb, aga mitte midagi sellist mida poleks varem loetud. Näib et kuna tulnukate rünnak juba mängu sai toodud siis ei olnud autoril pääsu sellest et kuidagi tuleb see olukord ju  lahendada, Lahendatud see saab, nii et võime kõik koos lõpuks kergendust tunda, aga ka pisut pettumust.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

"A Memory Called Empire" on Arkady Martine'i debüütromaan mis tõi autorile kohe ka parima romaani Hugo. Nii ma  internetist lugesin ja ei teadnud kas uskuda või ei, sest seletamatu tundub et see Baasi alles nüüd jõuab.  
 
Kuigi seda on nimetatud kosmoseooperiks on siin tüüpilist kosmoseooperit minu meelest pigem vähevõitu. Paremini sobiks seda nimetada poliitiliseks põnevikuks. Teixcalaani impeerium on paljusid tähesüsteeme hõlmav ja järjest laienev kosmiline üliriik. Selle serva peal asub pisike ja (seni veel) sõltumatu kosmosejaam Lsel, kus elanikke on vähem kui Pärnu linnas. Kakskümmend aastat tagasi lähetati Teixcalaani pealinna (mis võrdub peaplaneediga) Lseli suursaadik. Viisteist aastat ei ole temast midagi kuulda olnud, siis ilmub Lseli lähedusse Teixcalaani sõjalaev et peale võtta uus saadik.  
 
Jõuab siis uus saadik Teixcalaani pealinna. Natukese hämamise järel talle tunnistatakse et eelmine saadik on surnud, väidetavalt õnnetuse tagajärjel. Teixcalaani võimukandjad ei püüa eriti teeselda et nad ise ka seda õnnetuse juttu usuvad, tõde aga keegi muidugi ei tunnista. Uus saadik peab nüüd aru saama mis tegelikult toimub, kes on selles olukorras tema liitlased ja vaenlased ning kuidas säilitada Lseli iseseisvus.  
 
Tegu on sedalaadi romaaniga kus sisuline pool selgelt domineerib ulmelise üle. Kuigi väga laia klassifikatsiooni kasutades on tegu "hard sf"-iga, siis eriti "hard" ta tegelikult ei ole. Sellega ei taha ma kaugeltki hakata vihjama nagu tegu ei oleks ulmega, oh ei. Ulmeline pool ei ole siia kindlasti kuidagi vägisi külge poogitud et teos raamatupoes just sellele riiulile satuks. Ainult üks pisiasi jäi kummalise anakronismina silma kriipima - üldiselt kõrgtehnoloogilises kosmoseühiskonnas vahetatakse kirju mingitel lakiga pitseeritud USB pulkadel...!? OK, liidese tehnilist spekki tegelt ei täpsustatud aga no põhimõtteliselt.
 
Aga olgu need USB pulgad siis pealegi. Ulmeatribuutikast enam tundub autorit huvitavat "võõrana võõral maal" kohanemise ning kultuuride kokkupõrke või lõimumise teema. Ulmekeskkond laseb seda teemat efektiivselt võimendada. Samuti kannab poliitilise intriigi osa täitsa hästi ja võiks loetav olla ka siis kui ulmepoole osas silm kinni pigistada. Lugu jookseb kenasti, ei jää kuskil venima ega lase lugejal huvi kaotada.
 
Mis siis ikkagi maksimumhindest puudu jääb? Ausalt öeldes ei oskagi seda põhjendada, aga ega autor õnneks teada ei saa et ma talle päris maksimumi ei pannud. Jäägu midagi ka Teixcalaani sarja järgmise osa jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Selle romaani mastaapsusest annab kõigepealt aimu esimesel leheküljel ära toodud ajaskaala, mis saab alguse umbes 565 miljonit aastat tagasi ja lõpeb tänapäevas. Ruumiliselt Tchaikovsky meid küll kuhugi kaugele rändama ei vii. Ei olegi vaja Maalt lahkuda selleks et tutvuda mitme erineva hämmastava maailmaga.
 
Päriselt pihta hakkab lugu tänapäeva Inglismaal, kus kaks tüdrukut tegelevad hobi korras esoteeriilse kallakuga sündmuste uurimisega. Sellised juhtumid kus kellegi tuttav olevat näinud metsas lumeinimest, või siis on youtubes  avaldatud udune video millele on "kogemata jäänud" mingi fantastiline elukas. Tüdrukud käivad sündmuskohtadel asja uurimas kuid pigem ei võta seda ise päris tõsiselt. Rohkem on see ettekääne selleks et aeg-ajalt kuhugi linnast välja matkata. Kuni ühel sellisel uurimisretkel jääb üks tüdrukutest teadmata kadunuks, teine aga ei taha iseendalegi tunnistada sündmusi mis selleni viisid. Möödub neli aastat.
 
Niimoodi see algab, väikeste kohaliku tähtsusega sündmustega mis puudutavad üksikuid inimesi. Vahele on pikitud populaarteadusliku loengu vormis haaravaid ideid sellest kuidas evolutsioon Maal oleks võinud minna teisiti ja millised mõistusega liigid selle tulemusel oleksid võinud tekkida. Esialgu ei saa aru kuidas need kaks liini omavahel seotud on. Aga ilma liigse venitamiseta võtab lugu hoo üles nagu ameerika mägedel liikuv rong ja põrutab mööda rööpaid esimesse kuristikku. Juhuu!
 
Lisaks algsele peategelaste paarile ilmub veel teisigi. Lugu antakse edasi vaheldumisi mitme keskse tegelase silme läbi. Tegelaste galerii on lai, alustades transvestiidist geniaalsest matemaatikust ja lõpetades ehtsa Bondi-filmi stiilis maailmavalitsejaks tahtva kurjamiga. Tegelasi ei kasutata mitte ainult lamedate marionettidena fantastilist maailma kujutaval etendusel vaid ka nende tausta avatakse üsna põhjalikult ja veenvalt, mis võimaldab neile lugedes kaasa elada. Loo jutustamisel on teadus ja seiklus väga hästi tasakaalus. Ühest küljest ei hakka praktiliselt hetkekski igav, samas aga juhtus mõned korrad et läksin Wikipediasse mõnd paleontoloogia-teemalist artiklit lugema et ühe või teise aspekti kohta rohkem teada saada.
 
Kas sai juba piisavalt kiidusõnu? Rohkem ei taha lisada sest see ei mõjuks vist enam usutavalt.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmisel kümnendil oma draakonitellistega paljusid lugejaid masendanud Christopher Paolini on nüüd siis kätt proovinud kosmoseooperi vallas. Minu jaoks oli see esmatutvus Paolini loominguga. Aga olles selle läbi lugenud tundub mulle et ma mõistan nende inimeste kannatusi kes siin Baasis Eragoni ja selle järgesid on arvustanud.
 
Kui alustada positiivsest siis esialgu läheb lugu kenasti käima. Kuskil tsivilisatsiooni äärealal on üks planeet, millel on üks kuu mille maasarnasamise perspektiive on saabunud uurima sellel alal tegutseva ettevõtte uurimismeeskond. Meeskonna üks liige avastab mingi võõrtsivilisatsiooni poolt maha jäetud varemed ja seal ringi kolades nakatub millegagi. Järgneb ülimalt dramaatiline ja verine stseen millest saabki romaani tegelik süžee alguse.
 
Aga kui see algus kätte jõuab siis kohe läheb ka asi käest ära. Ühest küljest kuhjatakse kokku suur hulk rohkem või vähem (pigem ikka rohkem) fantastilisi tulnukaid kes kõik omavahel ja ka inimestega sõdivad. Selle keskel on peategelane kelle tegutsemine ja meeleseisund pärast seda kui ta traagiliselt kaotas kõik oma sõbrad on kujutatud sellisena et mul on väga raske seda uskuda.
Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje et kogu aeg justkui toimuvad mingid "seiklused". Samas ei saa lugedes lahti tundest et no miks sellest ometi nii pikalt peab jahuma, ja kas lõpuks kuhugi välja ka jõutakse. Üksikuid häid kohti on, nagu ka päris huvitavaid tegelasi (et just peategelane selline ebausutav muinasjututegelane peab olema!). On isegi mõned ideed mis kvalifitseeruvad teaduslikuks fantastikaks. Aga tervikuna oli sellest tellisest enda läbinärimine siiski raske töö mida meelelahutuseks on keeruline kvalifitseerida.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2020

oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
 
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
 
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
 
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
 
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
 
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
 
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
 
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
 
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Teksti loeti inglise keeles

Huvitaval kombel sattusid mu lugerisse üsnagi väikese ajavahega kaks "inimesed ja ämblikud" romaani - kõigepealt Vernor Vinge "Deepness in the Sky" ja siis Tchaikovsky "Children of Time". Mitmes mõttes on need üksteisele üsna sarnased. Mõlemal juhul areneb lugu paralleelselt hädasoleval inimeste kosmoselaeval ja ämblike tsivilisatsiooni poolt asustatud planeedil. Mõlemal juhul elab lugeja kaasa võrdselt nii inimeste kui ämblike poolele. On selge et kui sündmuste loogika peab vältimatult viima tsivilisatsioonide vahelise konfliktini siis loojutustamise loogika alusel peab see konflikt lahenema kuidagi teisiti kui ühe poole lüüasaamisega. Aga just viis kuidas Tçhaikovsky selle dilemma lahendab oli peamine mis sundis mind hinnet ühe palli võrra langetama. Teine hinnet mõjutanud asjaolu oli puhtalt maitse asi - varem loetud (kugi hiljem kirjutatud) Tchaikovsky "Cage of Souls" tundus subjektiivselt lihtsalt omajagu parem.
Teksti loeti inglise keeles

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles