Kasutajainfo

Alison Sinclair

Teosed

· Fritz Leiber ·

Ill Met in Lankhmar

(lühiromaan aastast 1970)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1970; aprill
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
0
1
1
0
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (4)

Parim lugu esimese m66kade-sarja raamatus. Lugu onloetav ja huvitav ja m6istetav ka omaette, ilma taustata. Samas kujundab ta terve sarja algusosa ilme, mis on yhe lyhiloo kohta suur saavutus. See lugu on ka sarja tegelik algus, sest lood kahe kangelase varasemast elust kuuluvad tegelikult omaette maailma. Yhel pimedal ja sudusel 6htul saavad kaks kangelast t2navanurgal inimesi (vargaid) r88vides kokku ja hakkavad jooma. Keset pidutsemist l2hevad nad aga oma naistega tylli ja otsustavad seepeale vargaid tapma minna. Kuna nad on aga juba tarbinud etanoo”li veidi enam, kui selle t88 jaoks soovitatav oleks, l2heb nende yritus vussi ja palju hullemini, kui neile meeldiks v6i kui nad kujutleda osanuks. L6puks tuleb muidugi taplus sortside, deemonite ja muu sellise kraamiga, nagu ikka ja siis tulebki 6nnetu l6pp...
Teksti loeti inglise keeles

Hm - lugedes eelmist arvustust - mina sain sellest nii aru, et üritus ei läinud neil vussi peamiselt mitte liigne etanooli pärast, vaid et see oli algusest peale loll üritus, ja naistel läks pahasti sellepärast, et nemad juhtusid kodus olema, sellal kui kutid vägitegusid tegid.

Nii et tüüpilisel fantasy-taustal käib üks tapmine, tagaajamine ja saagi ülelöömine, sekka paar kena tibi ja kapaga maagiat. Lugeda võib, kui sedalaadi - põnevad, hoogsad ja hästi teostatud, kuid täiesti mõttetühjad - lood meeldivad.

Teksti loeti inglise keeles

See jutt koosneb ainult klisheedest. Kirjutamisaasta 1970. ei vabanda kuidagi välja, need klisheed olid selleks ajaks juba ammu hapuks läinud, sest paika pani nad kunagi igiammustel aegadel Robert Howard. Põhjamaine heledajuukseline lihaseline barbar, lõunamaalasest väike kaval maag, võlurid ja maagid, Varaste Gild ja Kerjuste Gild...Midagi nii primitiivset on raske lugeda. Sellepärast on mul raske mõista, mis küll mõlkus nende inimeste peades, kes sellele jutule 1970. aastal Nebula ja 1971. aastal Hugo omistasid.
Teksti loeti inglise keeles

Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile. 
Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni varemed. Kuna märkide järgi olid Golanda tsivilisatsiooni huku põhjuseks kohaliku eluvormi - ajuparasiitidest hõõgmardikate - esindajad, haarab ka uurimislaeva meeskonda paranoiline kartus ohu pärast nii neile kui ka inimtsivilisatsioonile tervikuna...
Ei midagi originaalset ega vapustavat, aga lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Itch-Shelliks kutsutud planetoidi katab valdavalt mürgine kõrb ja sealseks kohalikuks mõistuslikuks eluvormiks on retsiidid - hiiglaslikud trisümmeetrilised, aga muidu tarakane meenutavad putukad, kellel on välja arenenud julm ning sõjakas tribalistlik kultuur. Inimkonda esindab Itch-Shellil üksik baas, milles elavad erinevate süütegude eest sinna väljasaadetud spetsialistid. Retsiidide eest suudavad nad end kaitsta üsna hästi - kuni ühel päeval röövivad nood ainsa baasis elanud lapse, kolmeaastase poisi Nigeli, ja Itch-Shellile saabub Baaside Keskvalitsuse vaneminspektor Jenny Mall, kelle eesmärk on sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida...
Põnev ja läbimõeldud lühiromaan. Näib, et autor on pannud suuremat rolli sotsiaalsetele kui tehnoloogilistele teemadele - kui kosmoserändudesse puutuv välja jätta, on tegelaste käsutuses olev tehnoloogia üsnagi kirjutamisaja (ehk siis meie kaasaja) tasemel. Seda, mis suunas sündmused tüürivad, võis lugemise jooksul üsnagi aimata, ehk natuke nõutuks tegi epiloogis sisalduv jabur puänt - aga ehk oligi tegu lihtsalt ajakirjaniku väljamõeldisega, nagu üks tegelastest arvas...
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ulmeks see lugu vist tõepoolest ei liigitu. Erinevat tüüpi ja täpse mõjuga (anti)depressantide kirjeldamisel on autor vast mõnevõrra fantaseerinud, aga selle täpseks hindamiseks peaks ilmselt konkreetset valdkonda väga põhjalikult tundma.
Inglismaa tegevuskohana on vene autoril minu meelest päris hästi välja kukkunud, lugu tervikuna aga jätab kuidagi ebasümpaatse mulje - just need antipaatses tegelases inimlikkuse leidmise katsed. Kuna ulmet siin pole ja ka üldine tegevusliin ei mõju eriti kaasakiskuvalt, ei saa ma paraku loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Kaks meditsiinitudengit, noormees ja neiu, osalevad FSB kinnises laboris toimuvatel psühhotroopse preparaadi katsetustel katsejänestena. Kui alguses pole preparaadil neile justkui mingit mõju, siis peagi muutuvad sündmused tõeliselt absurdseteks ja jaburateks... 
Üldiselt selline absurdihuumor ulmekuues mulle meeldib ja vene autoritel näib see eriti hästi välja tulevat. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu olen ulmet lugedes varemgi täheldanud, on ulmeautoritel kombeks kirjeldada tulevikku oleviku võtmes ja "laiendada" oma kaasajale omased probleemid tulevikku. Nii ka käesolevas loos - tänapäeval aktuaalsed islamiterrorismi ja kontrolliühiskonna teemad, ka peategelase Arturi kodumaa on üsnagi tänapäevase Putini Venemaa moodi (laste militaarne kasvatus, õigeusu või tekstis manituna lihtsalt kristluse suur roll).
Eelmises arvustuses sisalduvale tehnika- ja loogika-alasele kirumisele on paraku keeruline vastu vaielda. Raske oleks leida põhjust, miks keegi midagi sellist nagu kaugjuhitavate tankettidega peetava sõja koolilaste kätte usaldamist tegema peaks. Kui Cardi "Enderi mängus" värvati sõjapidamiseks üliandekaid lapsi, siis käesolevas loos on see tavalise kooliprogrammi osaks ja seda arusaamatum.
Kokkuvõttes: lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...
Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul. 
Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.  
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile. 
Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile. 
Teksti loeti eesti keeles

"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust. 
Teksti loeti eesti keeles

Moskvas elava ja oma teoseid valdavalt vene keeles avaldava eesti ulmekirjaniku Helju Rebase loomingut pole eesti keeles pärast 1980. aastaid eriti avaldatud - mõned lood on küll ilmunud Reaktoris ja erinevates antoloogiates. Käesolev kogumik aitab seda lünka täita.
Kogumik jaguneb kaheks - kõigepealt viisteist lühijuttu, siis lühiromaan "Linn Altrusel". Mainitud lühijutud on enamasti ülilühikesed anekdoodilaadsed puänteeritud laastud. Osad neist mõjuvad päris vaimukalt ja andekalt, teised aga jäävad tänu oma lühidusele visandlikeks ning anekdootlikeks. Lugudes torkab silma naistegelaste kujutamine lollide ja karikatuursetena - naisautori puhul üsna üllatav. "Linnast Altrusel" olen eraldi arvustuses juba kirjutanud ega hakka oma juttu käesolevaga üle kordama.
Hinne "3" peegeldab isiklikku keskmist lugemiselamust, hoolimata sellest on käesoleva kogumiku eesti keeles ilmumine igati tervitatav. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kauges tulevikus on kosmose koloniseerimisel otsustatud inimesed jagada kaheks - egoistidest kolonistid on saadetud planeedile Egos, altruistid aga planeedile Altrus. Viimasel, täpsemalt ühes absurdse elukorraldusega linnas, toimubki lühiromaani tegevus...
"Linn Altrusel" sisaldab rohkelt viiteid autori lühematele tekstidele (mulle endale torkasid silma viited erinevatele 1986. aastal Rebase eestikeelses kogumikus  "Väike kohvik" ilmunud lugudele, aga ka käesoleva kogumiku nimiloole ning loole "Kõik puud ei ole ühesugused"). Lühiromaani suurimaks miinuseks on minu meelest see, et tegu näib olevat justkui ulmekuube pakendatud olmelise absurdiga... lisaks jäi arusaamatuks, miks kirjeldatud linn kauges tulevikus ja teisel planeedil on nii oma tehnoloogiliselt arengutasemelt kui ka üldiselt õhustikult justkui 1980. aastate Nõukogude Liidu koopia. Ilmselt on siin mingit varjatud allegoorilist ühiskonnakriitikat (Egos ja Altrus kui Külma sõja ning raudse eesriide allegooria?), ent tänapäeval lugedes paneb selline nõukogulik olmeabsurd pigem õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Žanriulmeks on seda lugu raske pidada, pigem vast maagilise realismi valdkonda kuuluv. Iseenesest korralikult kirja pandud, aga ei jätnud nii sügavat muljet, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Päris lõbus lugu 22. sajandist, mil teadus võimaldab mineviku suurkujusid (s.h. kirjanikke) surnuist ellu äratada. Loo keskmes ongi pealkirjas mainitud Ameerika kirjandusklassik, keda ärritab ta romaanile "Tuulest viidud" Alexandra Ripley poolt kirjutatud järje olemasolu...
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu loetud Rebase kogumikust "Väike kohvik", nüüd siis lugesin tema uuest eestikeelsest kogumikust "Õige valik" selle uuesti üle. Iroonilistes toonides ajarännulugu rumalast ajakirjanikutibist, kes kupatatakse ajamasinaga 18. sajandi Königsbergi kuulsat filosoofi Immanuel Kanti intervjueerima... Sekka veel viiteid nõukogudeaegsele olmeabsurdile.
Üldse mitte paha lugu, aga "neljast" kõrgemalt millegipärast hinnata ka ei taha. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on robotnaisega abielus olev mees, kelle abikaasa soovil võetakse ühiseks koduloomaks geenmuundatud helendava karvaga kass...
Erilist muljet see lugu mulle ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduslikus mõttes päris hästi teostatud lühike maailmalõpulugu, mis mind sellest hoolimata tervikuna pigem külmaks jättis.
3+.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike puänteeritud lugu, mille sisust pikemalt rääkida ei tahakski. Märksõnadena võiks mainida kosmoselende ja taaskord üsna vanamoodsat õhustikku - lugu pärineks justkui kuskilt 20. sajandi keskpaigast.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseuurijad satuvad planeedile, mida asustanud humanoidne tsivilisatsioon on seniteadmata põhjustel hävinud, kohalikel surnuaedadel asuvatel hauasammastel olevate fotode järgi võib aga aru saada, et kohalikud naised olid imeilusad. Selgub, et üks kohalikest kaunitaridest on veidral kombel ellu jäänud ja loo minategelane, kosmoselaeva arst, armub temasse kõrvuni ära ning otsustab meeskonna juurest ära karata ja mahajäetud planeedile elama jääda...
Korralikult teostatud puänteeritud lõpuga novell. Lugu jätab seejuures üsna vanamoodsa mulje, nii et kohati on raske uskuda, et see pärineb aastast 2015. 
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle sellised üsna ühetaoliselt mõjuvad düstoopilised lood steriilsetest, hingetutest ja tasalülitatud tulevikuühiskondadest eriti ei meeldi, mistõttu ei saa ka käesolevale loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Tänavu Lemi sajanda sünniaastapäeva puhul eesti keeles ilmunud kogumiku sisu ei kattu päriselt sellele aluseks oleva 1964. aastast pärineva poolakeelse kogumikuga "Bajki robotow" - kogumiku viieteistkümnele loole on lisatud kuueteistkümnes "Kuningapoeg Ferrycy ja kuningatütar Krystala", mis pärineb hoopis aasta hiljem ilmunud kogust "Cyberiada". Viimase loo tegevus toimub siiski eelmistega samas universumis. Peale ühe loo ("Muinasjutt raalist, kes võitles lohega", mille tõlked on kahe eri pealkirja all ilmunud Eesti perioodikas) on tegu eesti lugeja jaoks uute tekstidega.
Tegu peaks siis olema muinasjuttudega, mida robotitest vanemad räägivad kauges tulevikus oma lastele unejuttudeks. Tuleviku all on siin silmas peetud sellist tulevikku, nagu seda võidi kujutleda 1960. aastatel - kosmoselendude, tuumafüüsika, hiiglaslike algeliste arvutite ja plekist inimrobotidega. Tegevusmaailma ja seda, milline võiks autori toodud infokildudele toetudes olla sealne ühiskond, on pikemalt lahatud kogumiku järelsõnas. Kokkuvõttes võiks vast öelda, et lugudes on nii müütilisi ja muinasjuttulisi elemente, tehnoloogiat kui ka huumorit/satiiri. Ehkki füüsikale ja tehnoloogiale on lugudes palju rõhku pandud, pole kindlasti tegu tõsiteaduslike tulevikunägemustega - müütilisel või muinasjutulisel kombel üle võlli keeratud absurdi on siin selleks liiga palju. Lood on üldiselt väga lühikesed, ehkki rohked illustratsioonid ja tühjad lehed lasevad sisukorral neid pikematena näidata. Minu isiklikuks lemmikuks kogumikus oli "Automateuse sõber".
Ehkki kogumikku on püütud turundada lasteraamatuna (rohkelt värvilisi illustratsioone, millest osad mõjuvad ka üsna lapsemeelselt), liigitaksin ise selle kogumiku siiski täiskasvanud lugejatele mõeldud kirjanduse alla. 
Teksti loeti eesti keeles