Kasutajainfo

Alison Sinclair

Teosed

· Connie Willis ·

To Say Nothing of the Dog: How We Found the Bishop`s Bird Stump at Last

(romaan aastast 1998)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)

Kui Willise ylejäänud loominguga võrrelda, siis kujutab käesolev teos endast ysna õnnestunud synteesi varem kirjutatud raamatutest "Doomsday Book" ja "Bellwether". Yhest kyljest ekspluateeritakse siin ohtrasti ajamasinat ja teisest kyljest leiab aset yleyldine mõnusalt jabur sagin ja sebimine. Vaestest peategelastest hakkab vahepeal päris kahju kohe..

Kurja Vaimuna heljub terve teose kohal Mrs. Shrapnelli tegelaskuju. Tollel daamil on tervelt kolm silmapaistvat omadust. Esiteks on ta tohuturikas. Teiseks tohutult aktiivne ja toimekas. Kolmandaks logisevad tema peas kõik need kruvid milliste mittelogisemine terve mõistusega inimesi Leedi Shrapnelli taolistest eristab.

Oma järjekordse projektina on Leedi Shrapmell ette võtnud Coventry Katedraali taastamise. Too ehitis sai nimelt 1940. aastal sakslaste poolt maatasa pommitatud. Et taastatav hoone vähegi autentne välja saaks nägema, siirdub Shrapnell Oxfordi Ylikooli ajalooteaduskonda ja teatab et "tema on Tallinast ja tema maksab". Kõik ajaloolased läbi ajamasina marss-marss minevikku ja tollipulkadega toda õnnetut klatedraali mõõtma.

Oxfordi teadlased on esialgu rõõmu pärast arust ära. Sellest ajast peale kui selgus, et ajamasina abil minevikust väärtuslikke esemeid kaasa ei saa tuua on igasugu finantseerimine katastroofiliselt kokku kuivanud. Keda see ajalugu ikka niiväga huvitab.

See heameel läheb neil aga peatselt yle. Polkovniku lese maneeridega Leedi Shrapnell paneb terve teadurite kollektiivi tööle 48 tundi ööpäevas. Asi viib lõpuks selleni, et raamatu peategelane Ned, kes on vahet pidamata mööda XX sajandi erinevaid aastakäike ringi jahmerdanud, hakkab magamatusest ja väsimusest lõpuks "kuradikesi nägema" ja satub haiglasse.

Ka seal ei jäeta teda rahule. Niipea kui Leedi Shrapnell vaese Nedi kätte leiaks, saadaks ta tolle kõigest hoolimata jälle mingi idiootliku ylesandega kuhugi minevikku. Selle vältimiseks sokutatakse Ned salamahti kahenädalasele puhkusele. XIX sajande teise poolde, Viktooria ajastusse. Räägitakse et pidada hea rahulik periood olema.

Kak bõ net tak! Vaene ajaloolane satub kostiliseks tollesama Leedi Shrapnelli kauge esiema juurde. Kes ei olnud oma järeltulijast millegipoolest parem, kui nii.. leebelt väljenduda. Peale selle hakkavad ymbruskonnas aset leidma igasugu jaburad ajaparadoksidest tingitud sekeldused. Ette rutates võib öelda, et enese korraliku väljamagamiseni Ned kõige selle käigus ei jõuagi.

Kokkuvõtteks. Igati lõbus lugu. "Bellwether" meeldis mulle tegelikult siiski rohkem. Kuid ka see raamat on igati viite väärt. Võitis muuhulgas ka 1999 aasta Nebula. Willise kuues Nebula, kui ma õigesti mäletan. Lugemisel võib algus, või siis, ytleme raamatu esimene kolmandik ehk pisut segane tunduda. Edasi läheb tekst aga juba selliseks, et ei raatsi raamatut käest panna. Igati vahva asi ja imo oma auhinda väärt.

Teksti loeti inglise keeles

To Say Nothing of the Dog on humoorikas ajarännu-ulmelugu, mis kuulub autori loodud Oxfordi ajarännu-ajaloolaste maailma. Nagu ka eelmises raamatus ("Doomsday Book") kasutatakse siin ajarännu-tehnoloogiat eelkõige akadeemiliseks uurimistööks - ja raha selleks napib, nagu ülikoolis ikka.
 
Seega, kui pururikas Ameerika vanadaam soovib üles ehitada Teises Maailmasõjas hävinud Coventry katedraali ja pakub Oxfordile uskumatuid rahasummasid, et nad ajaloos ringi käies kõik detailid üle vaataksid ja täiuslikult paika paneksid, ei saa nad keelduda. Õige pea enam teadlased muuga ei tegelegi.
 
Kuid ilmnema hakkab häirivaid aspekte rändude enda juures. Seni on olnud selge, et ajarännu-mehhaanika ei võimalda ajalugu muuta ning samuti pole minevikust võimalik midagi kaasa tuua. Nüüd aga tundub ohus olevat Teise Maailmasõja õhulahing Suurbritannia pärast ja seekaudu ka kogu sõja tulemus.
 
Sellest kõigest pole alguses aimugi kahel peategelasel, Ned Henryl ja Verity Kindle'il, kes on saadetud teise ülesandega viktoriaanliku Inglismaa aastasse 1888. Kuid nemadki saavad varsti aru, et kõik ei tundu minevat nii, nagu ajaloos kirjas ja nad püüavad sündmusi vanadesse rööbastesse tagasi pöörata...
 
Ma pean ütlema, et pärast raamatu "Doomsday Book" väga head lugemiskogemust oli see teos pigem pettumuseks. Sellest on tegelikult kahju, sest siin on kindlasti palju toredat ja see tundub üldiselt olevat ka autori enda jaoks selline "rõõmuga kirjutatud raamat".
 
Suures plaanis on tegemist eksituste komöödia tüüpi looga, kuhu ajarännud veel vinti peale keeravad. Willise huumoriga on mul aga kahetine suhe, kus mõned selleteemalised tööd meeldivad väga, sama tihti aga jätavad teised täiesti külmaks. Siinne lugu kuulub paraku selgelt teisele poole.
 
Ning huvitav on veel see, et kõigi autori kasutatud viidetega olen ma tuttav ja need meeldivad mulle sama palju kui (ilmselt) Willisele. "Kolm meest paadis" ja lord Peter Wimsey. P.G. Wodehouse ja Hercule Poirot. Loomulikult lord Tennyson ja isegi Wilkie Collinsi "Kuukivi".
 
Kuid iga kord, kui ma neid viiteid nägin ja nende üle head meelt tundsin, oli mul tahtmine pigem praegune raamat kõrvale panna ja minna hoopis neid üle lugema. Ning ma arvan, et see küll autori plaan olla ei saanud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Life, the Universe and Everything on humoorikas ulmelugu. Tegevus algab umbes samast kohast, kus lõppes sarja teine raamat, The Restaurant at the End of the Universe. Eelajaloolisele Maale lõksu jäänud Arthur Dent ja Ford Prefect põgenevad sohvakujulise aja-anomaalia abil.
 
Nad jõuavad kriketimatšile Inglismaa ja Austraalia vahel - kuid kohe ilmub ka esimesest raamatust tuttav Slartibartfast, kes teatab, et nad peavad päästma universumi Krikkiti planeedi elanike käest, kes lukustati miljardeid aastaid tagasi pärast kohutavat sõda oma koduplaneedile...
 
Ma pean ütlema, et teoreetiliselt oli see raamat üks väga hea mõte. Eelmised kaks osa tõmbasid ühe jutu kokku, seega sai see lugu alustada üsna puhtalt lehelt. Siin on ka lugu üsna selgelt ära planeeritud - kohe alguses antakse otsad kätte ning väikeste keerdkäikudega viiakse see lõpuks korraliku finaalini.
 
See paneb aga küsima, et miks see hea mõte siis lihtsalt... ei töötanud? Olles ise kunagi viis osa järjest läbi lugenud, võib nüüd uuesti sarja vaadates näidata näpuga just selle raamatu peale kui kohale, kus kogu see esimese kahe osa tabamata ime kaduma läks.
 
Vahest tuleb asi sellest, et osad naljad hakkavad end kordama (bistromaatika on kõige silmatorkavam näide). Või selles, et tegelastega ei juhtu eriti midagi huvitavat. Või selles, et aardejaht mingi imeasja laialipuistatud tükkidele on täiesti igivana võte. Või neljandas või viiendas põhjuses.
 
Ma ei taha tegelikult, et see nii hullusti kõlaks. Tegu on siiski üsna ladusa ja arvestatavalt lõbusa looga - Kellegi Teise Probleem näiteks on tänu sellele raamatule mul väljendina püsivas kasutuses. Või see väga inglaslik nali Fahrenheiti kraadide Celsiuseks ümber arvutamisest tulekahju ajal.
 
Kuid kui eelmistes raamatutes oli selliseid momente väga tihedalt, siis siin on need nagu üksikud rosinad, mida tuimavõitu saia seest noaotsaga taga peab ajama.
 
Mingis mõttes võibki seda raamatut võtta nagu lakmustesti. Kui see rõõmu teeb, võib julgelt edasi kihutada ning lugeda kohe neljanda ja viienda osa lisaks (ning miks mitte ka muud Adamsi kirjutatut). Kui ei, siis on see väga sobiv koht, kus veel hea tujuga lõpetada.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

The Inhabited Island on planeediseikluse tüüpi ulmelugu. Peategelane, noor Maksim Kammerer utoopilis-kommunistlikult tuleviku-Maalt satub hätta tundmatul planeedil, kuhu maandudes kaotab ta oma kosmoselaeva ja kogu varustuse. Nii peab ta üksinda ja alasti hakkama otsima mingit võimalust pääsemiseks.
 
Kuid nagu selgub, on asjalood üsna halvad. Kohaliku maailma riigid on hiljuti laastanud tuumasõda ning Maksim satub piirkonda, kus endise impeeriumi ühe nurga varemetele on ehitatud sõjaväeline diktatuur. Seda juhivad salapärased Tundmatud Isad, kelle juhtimisel peetakse sõda nii välis- kui ka sisevaenlastega.
 
Utoopialikust ühiskonnast pärit Maksim on alguses naiivne ja heasüdamlik ning püüab lihtsalt asjadest aru saada. Kuid millegipärast tundub, et iga saladus varjab ainult uut ja hullemat - kes on näiteks sisevaenlastest "degenerandid"? Või mis seos on kõigel õhukaitse-tornidega, mida viletsuses riik rahast hoolimata igale poole ehitab?
 
Ma pean ütlema, et ei lugenud selle teose maakeelset versiooni päris kohe, kui see ilmus, pigem mõned aastad hiljem. Lisaks sellele tõlkele oli nüüd huvitav lugeda ka Andrew Bromfieldi head uut tõlget, mis on sellel kujul inglise keeles esmakordne (eelmine, Helen Saltz Jacobsoni oma oli tehtud kärbitud ja tsenseeritud versiooni alusel).
 
On hea näha, et mingid asjad ei muutu ka korduva lugemisega - nimelt oli see jutustus ka seekordsel lugemisel täiesti suurepärane. Oli väga huvitav vaadata Boriss Strugatski järelsõnast meenutust, kuidas nad olid tsensoritega maadlemisest väsinud ja selle romaani kirjutamist alustanud ideega kirja panna üks lihtne seiklus.
 
Kuid muidugi ei saanud vennad Strugatskid Praha kevade ajal enam tagasi minna "Purpurpunaste pilvede maa" tooni juurde. Nii lisandusidki üdini hea superkangelase seiklustele väga kiiresti sõjast purustatud maa, vangide argoo, kaardiväediviisid, revolutsionääride varjunimed, trahviroodud, jalarätid, rosolje...
 
See ongi lugu, kus - massarakš - on maailm pahupidi pööratud. Ma arvan, et me ei peaks nägema Maksimis tuleviku-inimest utoopilisest kommunismist. Pigem, nagu ka romaanis ""Hukkunud alpinisti" hotell", on Sarakši puhul tegemist meie maailmaga, kuhu on sattunud tulnukas. Võib mõelda, et vendade Strugatskite hilisem metafüüsika-huvi oligi ehk seotud nende tõdemusega et inimesed ja utoopia ei käi lihtsalt omavahel kokku.
 
Kogu see süngus, mis on nii tihedalt meie maailmaga seotud (ja mille tõttu sai romaan algselt tsensoritelt kõvasti rappida) ongi see, mis annab algselt lihtsa seiklusloona planeeritud jutustusele suure väärtuse. See, kuidas superkangelasest saab lõpuks põhimõtteliselt super-terrorist, on üsna uskumatu teekond. Ja veel see lõpu-puänt...
 
Muidugi võib seda romaani ka mitme kandi pealt kritiseerida. Näiteks selle eest, et neljas osa kujuneb suuresti üsna sisutuks ringreisiks. Või selle eest, et Gai käekäik on pea sama huvitav kui Maksimi oma, samas kui Rada jääb algusest lõpuni üsna tavaliseks printsessi-tüübiks. Aga need on ühe sellise suurteose juures üsna kõrvalised pisiasjad.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Best of Greg Egan on jutukogu mis koondab autori parimaid jutte tema (seni) 20 aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. Learning to Be Me (1990) 7/10
 
Lähitulevikus asetatakse vastsündinute ajusse kristall, millest saab masinõppimise teel tagavara-aju. Umbes kolmekümnendates, kui bioloogiline aju on tipptaseme ületanud, eemaldatakse see ja kristallist saab tegelik aju. Kuid peategelasel on selle osas omad kahtlused...
 
Täitsa tugev lugu. Mulle meeldib see, kuidas Egan keskendub meditsiinitehnoloogiale ja isiksusküsimusele. Samuti on hea teema, kuidas olla ainus kahtleja milleski, mida kõik peavad loomulikuks. Puänt oli natuke algajalik, aga tegelikult ei olnud seda üldse vaja, lugu oli niigi hea.
 
2. Axiomatic (1990) 7/10
 
Lähitulevikus on saadavad biotehnoloogilised isiksust modifitseerivad kiibid. Kui peategelase abikaasa saab juhusliku kõrvalseisjana röövlite käe läbi surma, mõtleb ta välja plaani...
 
Jälle ootamatult tugev lugu, kui arvestada lihtsat ideed. Ühtegi üllatust siin pole, kuid pehmeloomulise peategelase kõhklused, hirm ja lein on väga hästi kujutatud.
 
3. Appropriate Love (1991) 9/10
 
Ühe naise abikaasa saab õnnetuses kohutavalt viga. Ainus, mis aitaks, oleks terve uue keha siirdamine. See ei ole küll uus tehnoloogia, aga kindlustusfirmad on välja mõelnud uue viisi, kuidas protsessis kulusid kokku hoida...
 
Kogumiku parim lugu. Seda võib kutsuda feministlikuks ulmeks (kuigi mõned metafoorid on siin natuke jämedakoelised), mina näeks seda aga peaaegu kehaõudusena, millega kaasneb aeglane vaimne... mitte kollaps, aga ehk midagi veel hullemat. Suurepäraselt kirja pandud.
 
4. Into Darkness (1992) 8/10
 
Kuskilt tulevikust või paralleeldimensioonist pärit ussiaugu-eksperiment on juba mõnda aega ilmunud regulaarselt erinevates Maa kohtades, külvates surma ja segadust. Peategelane on "jooksja", üks vabatahtlikest, kes on treeninud sinna lõksu jäänud inimeste päästmist.
 
Väga hea kõva füüsika-ulme! Mulle on alati meeldinud lood, kus mingi osa füüsikaseadusi pea peale keeratakse ning siis peab seda olukorda lahendama. Natuke on siin vendade Strugatskite romaani "Väljasõit rohelisse" stalkeri-tunnet, aga Egan on kirjutanud hoopis üllatavalt positiivse meeleoluga loo.
 
5. Unstable Orbits in the Space of Lies (1992) 5/10
 
Mingil hetkel on inimmõistuste füüsiline hulk murdnud individuaalsuse ja matnud selle konkureerivate kollektiiv-ideede mõjualade alla. Peategelane on üks vähestest, kes elab hulkurina nende mõjualade piiride tasakaalualal...
 
See lugu on kindlasti võtnud ette erilise mõtte, kuid ei tee sellega kahjuks midagi uut ega huvitavat. Ainult ideest siin aga päris ei piisa.
 
6. Closer (1992) 6/10
 
Toimub samas maailmas kui "Learning to be Me". Igavlev paarike katsetab erinevaid asju, mida meditsiinitehnoloogia tänu ajukristallidele võimaldab (näiteks kehade vahetamist). Eriti huvitab meespoolt see, kui lähedalt on võimalik teise inimese isiksust mõista...
 
Kergelt kartesianistlikust filosoofiast tõukuv teema, mille puhul meeldib mulle lõpplahendus - aga enamus selleni viinud teekonda on üsna mittemidagiütlev.
 
7. Chaff (1993) 4/10
 
Lõuna-Ameerikas asuv narkoimpeerium on geenitehnoloogia abil ümbritsenud end läbitungimatu džungliga. Ühel agendil on aga tekkinud plaan, kuidas sinna edukalt sisse pääseda...
 
Jälle üks lugu, kus idee iseenesest on huvitav, kuid teostus on igav ja laialivalguv - ning kui lõpplahenduses oli mingi sügavam mõte, siis jäi see mulle üsna hoomamatuks.
 
8. Luminous (1995) 8/10
 
Küberpungilik põnevuslugu sellest, kuidas paar matemaatikut avastavad, et mingitel tingimustel ei pruugi universumi matemaatikaseadused olla alati ühetaolised. Asjaolu, mida nad hakkavad nimetama lihtsalt "veaks" viib neid aga millegi täiesti ootamatuni...
 
Väga hea kõva matemaatika-ulme! Ma ei mäletagi head võrdväärset näidet põnevusloost, mille keskmeks oleks puhas matemaatika. Midagi enneolematut siin ei ole, aga ühe põnevikuna on see tõesti väga tugev ja hea.
 
9. Silver Fire (1995) 7/10
 
Maailm kannatab juba paar aastat "hõbetule" hüüdnime kandva epideemia all - see pole küll väga nakkav, aga nakatunule on õudne surm praktiliselt kindel. Üks epidemioloog läheb uurima veidrat nakatumiste lainet, mis oleks nagu vastuolus haiguse olemusega...
 
Iseenesest jälle lihtsam põnevuslugu, kuid praegu täitsa huvitavalt taas-relevantne. Egan viibutab siin üsna suurt malakat inimliku rumaluse ja igasuguse spiritualismi-müstitsismi poole, aga mind see otseselt ei häirinud.
 
10. Reasons to Be Cheerful (1997) 8/10
 
Noor poiss on ajuvähis, kuid sellest hoolimata õnnelik - nagu selgub, stimuleerib ajuvähk õnnehormoonide tootmist. Ta ravitakse eksperimentaalteraapiaga vähist terveks, kuid selle käigus kõrvetatakse tal läbi ka õnnetunde tootmise ja tajumise võimed...
 
Väga äge meditsiinilise ulme teemaline lugu. Mitte ainult see, kuidas katkist inimest jälle korda teha püütakse, vaid ka küsimus sellest, kuidas peategelane ravi tulemust oma isiksuse olemusega kokku panna üritab. Osaliselt õudne aga sellest hoolimata lõpuks pigem positiivne ja lootustandev.
 
11. Oceanic (1998) 6/10
 
Kummalisel, kunagi ilmselt inimeste poolt asustatud planeedil, püüab ookeanirahva seast pärit noormees leida tasakaalu merebioloogia, kui oma teadusliku huvi ja religiooni, kui oma hingeliste veendumuste vahel. Täiskasvanuks saanuna viib tema teadustöö aga huvitava avastuseni...
 
Siin pikas, lühiromaani mõõtu loos on väga palju kiiduväärset. On põnev maailmaehitus, alates bioloogiast kuni ühiskonna, traditsioonide ja kommeteni. On hea jutustamisviis, kus kõike seda avatakse tasahilju ja nii, nagu see juhtukski selle maailma elanikuga. Kuid kõigest sellest hoolimata oli kogemus mulle pigem veniv ja igavavõitu, samuti oli religiooni-teema lahendus üsna kulunud. Ma saan aru, miks see on Egani ehk kõige kuulsam jutt, aga mulle see lihtsalt ei istunud.
 
12. Oracle (2000) 4/10
 
Alternatiiv-ajaloolisele Alan Turing -tüüpi tegelasele, keda eriteenistused taga kiusavad, ilmub ajamasina abil tulevikust külaline. Koos valmistavad nad ette tuleviku paremaks muutmist...
 
Erakordselt segane lugu, mille ehk kõige tugevamaks osaks ongi ajalooliste tegelaste vormide kasutamine, et püüda toimunud ebaõiglust heastada. Samas on tegevus kohati nii karikatuurne, et on raske aru saada, mis osa on mõeldud tõsiselt, mis satiirina ja mis on lihtsalt udu.
 
13. Singleton (2002) 8/10
 
Lugu matemaatikutest abielupaarist, kes kaalub lapse saamist - aga mitte tavalise lapse vaid tehismõistusega lapse.
 
Tõesti hea lugu - siin on kõva SF teemasid, nagu mitme maailma teooria, kvantarvutite toimimine ja muidugi tehismõistuste olemus. Siiski on sellest kõigest rohkem eespool abielu ja lapsevanema elu küsimused, eriti siis, kui selle lapse puhul ei ole tegemist millegi tavapärasega. Lühiromaani mõõtu lugu on ehk ainult natuke pikem kui peaks, muidu oleks see veel kõrgemat hinnet väärt.
 
14. Dark Integers (2007) 7/10
 
See on järg loole "Luminous" ning jätkab ka sama teema ja tegelastega. Nad varjavad jätkuvalt leitud matemaatilist "viga", kuid tundub, et olukord hakkab neil käest libisema ja oht on suurem kui kunagi varem...
 
Korralik järjelugu, samuti üsna hoogne põnevik. Järjele omaselt on mastaap suurem ja ohud põrutavamad, kuid siiski on see peamiselt variatsioon, mitte eraldiseisev töö - ja selle võrra ka nõrgem.
 
15. Crystal Nights (2008) 6/10
 
Erinevad miljardärid on alustanud võidujooksu tehismõistuse loomiseks. Peategelane on üks sellistest ekstsentrikutest, kes ei hoia kokku ei riistvara ega ekspertide pealt, et evolutsioonipõhimõtete järgi oma arvutis intelligentne liik kasvatada.
 
Natuke kulunud teemal kirjutatud lugu, millele lisab aga plusspunkte märkimisväärne must huumor. Võiks isegi arvata, et lugu on selge pila meie maailma miljardäride arvel (kas siis olid juba nende kosmoseprojektid alguse saanud?).
 
16. Zero for Conduct (2013) 6/10
 
Afgaani pagulasest tüdruk üritab Iraani koolis raskustele vaatamata haridust saada. Samas on tal erilist annet matemaatika ja füüsika peale ning talle tundub, et ta oleks ühe suure läbimurde lävel, kui ta ainult saaks seda korralikult katsetada...
 
Hea südamlik lugu, aga ei midagi väga erilist. Plusspunktid koha ja tegelaste hea kujutamise eest (hiljem vaatasin, et Egan on ka ise mõnda aega Iraanis töötanud ja tunneb ehk teemat isiklikult).
 
17. Bit Players (2014) 8/10
 
Ilma mäluta naine ärkab uskumatult veidras maailmas - tundub, nagu oleks raskusjõu mõju siin 90 kraadi võrra pööratud. Füüsikaliselt on see loomulikult võimatu, aga mis oleks siis seletus?
 
Jälle üks lugu sellisel teemal, mis mulle väga meeldib. Eriti head on need osad, kus tegelased peavad lihtsat koolifüüsikat rakendades välja mõtlema, mida teha. Lisaks on see asjaolude olemuslikust süngusest hoolimata ood inimlikule leidlikkusele ja visadusele - ja see on väga tore.
 
18. Uncanny Valley (2017) 5/10
 
Vana Hollywoodi staar on suremas - ning ta jätab endast maha oma tehisteisiku, kellele ta ka enamiku oma varandusest pärandab. Kuid teisikule hakkab mõne aja pärast tunduma, et ta on mingist infost ilma jäetud...
 
Siin loos on nii mõnigi hea mõte - kuid enamus neist ei vii selles aeglases ja lohisevas loos eriti kuhugi. Tore oli muidugi näha Eesti mainimist (ainus riik, kes kohtleb tehisteisikuid isikutena ning lubab neile digitaalset residentsust).
 
19. 3-adica (2018) 7/10
 
See on järg loole "Bit Players". Eelmise loo peategelane on leidnud viisi koos abikaasaga erinevate maailmade vahel liikumiseks. Nende sihiks on veider matemaatiline 3-adica maailm, kust väidetavalt ei tulda tagasi...
 
Hea järjelugu (kuigi loole, mis otseselt järjelugu ei vajanud). Maailmade ja tegevuste olemust lahatakse natuke laiemalt ning matemaatiline 3-adica maailm on täitsa huvitav - natuke nagu Edwin A. Abbotti klassikaline "Lapikmaa".
 
20. Instantiation (2019) 6/10
 
Kolmas osa, mis järgneb loole "3-adica". Kogu see mitmete maailmade süsteem on peagi kokku varisemas ning selle tegelased püüavad kinni haarata ühest viimasest võimalusest põgeneda...
 
Kui need lood juba kokku seoti, siis kulus lõpplahendus "3-adica" loole ka ära. Eraldiseisvana see lugu ilmselt midagi erilist poleks, kuid praegusena on see täiesti rahuldav lõpplahendus.
 
Üldiselt võib öelda, et Greg Egan (kellelt ma varem mitte midagi lugenud polnud) on vähemalt minu jaoks selle kogumiku põhjal üks üsna märkimisväärne leid. Põnev on näha kedagi kaasaegset kirjutamas matemaatikast või füüsikast sellise entusiasmiga nagu kunagi seda tegid Isaac Asimov või Arthur C. Clarke.
 
Bioloogia ja meditsiin on samuti tema lugudes tähtsal kohal ning arutlused selle üle, millised keha-modifikatsioonid võivad avaldada mõju isiksusele, puudutavad mitmes mõttes huvitavalt keha ja vaimu dualismi filosoofilist küsimust. Eriti hea on sealjuures, et pea kõik tema ettekujutusi on paigutatud lähitulevikku (ning sellisena ka usutavad).
 
Kui kritiseerida, siis Egani stiil on pigem külma jutustaja oma. Parimates lugudes (kus see sobib teema ja tegelasega) annab see loole juurde, kuid mõnes teises olukorras võib ka ära võtta. Samuti võib ta spetsiifiliste teadmiste osas lugeja maha jätta (seda juhtub kõva SF puhul, kuid märkima peab siiski).
 
Hinnang: 8/10 (lisapunkt hea meele eest uue autori avastamisel)
Teksti loeti inglise keeles

Lord of Light on mütoloogiline ulmelugu. See põhineb legendil prints Siddharthast, kes jõudis õppimise ja mediteerimise abil virgunud seisundisse ning hakkas seejärel seda õpetama. Teda kutsuti paljude nimedega, kuid kõige tuntumaks neist sai Buddha.
 
Kui lugu algab, ei ole seda muidugi kohe aru saada. Esimene peatükk algab hoopis kuskilt, kus põhiosa tegevust on möödunud ja arutatakse, mida nüüd ette võtta. Lugeja ei saa veel suurt midagi aru, peale selle, et tegemist oleks nagu fantaasiamaailmaga, kuhu on sellegipoolest peidetud hulgaliselt tehnoloogiat.
 
Alates teisest peatükist algab lugu päriselt, kui prints Siddhartha läheb reinkarnatsiooni reeglite järgi endale uut keha taotlema. Kuid nagu ta peagi taipab, on jumalad reeglid põhjalikult ümber teinud, et hoida ühiskond paigalseisus ning iseendid igavesti selle valitsejatena. See äratab temas mässumeele.
 
Esil oleva hindu jumalate panteoni, taassünni-süsteemi ning metsikute deemonite taha on aga peidetud kõva SF taust. Siin on lihtsalt tegu sedasorti tehnoloogiaga, mis Arthur C. Clarke'i järgi on maagiast eristamatu. See teeb muidugi isehakanud jumalate tegeliku olemuse veel hullemaks.
 
Ma arvan, et lugesin seda teost maakeelses tõlkes kunagi pea kohe pärast selle ilmumist. Selles mõttes oli seda väga hea ka originaalis üle lugeda, sest mõned asjad olid samasugused, nagu neid mäletasin (nagu see, et alguses tuleb korralikult mõistatada, mis tegelikult toimub), aga osad said natuke uut valgust.
 
Nimelt, kui Zelazny kirjutab üldiselt üsna külmalt, siis siin on ta selle India-pärase maailma müstilise poole kirjeldamisel olnud täiesti ülevoolavalt ilus. Siin on episoode, mille luulelisuse üle oleks ka Rudyard Kipling uhke. Ka see külm pool muidugi olemas, kuid see ei pääse niivõrd domineerima.
 
Lugu ise ei ole muidugi nii keeruline - mäss jumalate vastu on vana nagu Prometheuse müüt, või kristliku poole pealt John Miltoni "Kaotatud paradiis". Kuid variatsioonina on see väga hästi tehtud ning teema inimestest, kes tõstavad end jumalate staatusesse, ei ole selline, mis kuluma kipuks.
 
Eelkõige on see aga imeliselt hea sissevaade hindu mütoloogiasse. Minu jaoks oli see kunagi esmakordne pilk sinnakanti - ning isegi praegu mäletan ma Zelazny lugude jumalaid paremini kui hiljem samal teemal loetud fakte või lugusid. Ning see on juba iseenesest üks väga suur väärtus.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Left Hand of Darkness on märgilise tähtsusega ulmelugu. Väga karmilt külma kliimaga planeedile Gethen on saabunud Genly Ai, noormees Maalt, kes on kõiki maailmu ühendava Oikumeeni saadikuks. Tema ülesandeks on pakkuda sealsele rahvale võimalust Oikumeeniga liitumiseks.
 
Planeedi ühes kahest suuremast võimust, feodaal-anarhistlikus Karhiidia riigis toetab Ai missiooni peaminister Therem Harth rem ir Estraven, kes langeb aga kuninga juures ebasoosingusse ja on sunnitud põgenema teise suurvõimu, kommunalistlik-bürokraatliku Orgoreyni riiki.
 
Olles nii Karhiidia riigisiseses võimuvõitluses ära kasutatud ja kõrvale heidetud, rändab ka Ai Orgoreyni riiki. Seal tundub, et osad valitsuse liikmed on tema missioonist väga huvitatud, kuid samal ajal peitub selle taga midagi palju hullemat ja hirmsamat kui Karhiidias...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et tegemist on ühe sellise raamatuga, mida ma olen aastate jooksul järjest ja järjest uuesti lugenud. Alustades Mirabilia sarja versiooniga 90ndatel, seejärel Varraku uustrükiga 00ndatel, ning mitme erineva originaalkeeles välja antud versiooniga kuni tänaseni välja.
 
Huvitav on sealjuures asi, et ma leian iga lugemisega sellest midagi uut, millele tähelepanu pöörata. Ma arvan, et päris esimese asjana võlus see mind maailmaloome poolest. Sest Le Guin paneb elama kõik sellised väikesed asjad nagu kõrged jäiselt külmad toad, kuuma õlle suitsune lõhn ja kala rookimine auruses töökojas.
 
Hiljem vaatasin ma rohkem sotsioloogilist tausta, mille poolest teos kuulus on. Getheni kahesooline üheskond, kus selliseid meile olemuslikke jõude nagu mehelikkus ja naiselikkus kunagi isegi eksisteerinud pole, pakub sellel teemal hulgaliselt mõtteainet.
 
Sellega seoses on märgiline, kui palju häda see Genly Ai jaoks põhjustab. Ilma oma harjunud maailmapildita on ta ebakindel ja saamatu (mida peegeldab hästi üks pilt hilisemalt rännakult - sattudes eredalt valgustatud, ilma varjudeta piirkonda, ei suuda ta enam kõndida).
 
Kuid tegelikult on loo kandvad teemad palju sügavamad. Nendeks on mõisted nagu armastus ja surm, truudus ja reetmine. Loole lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest (suurepäraselt kasutatud võte, muuseas) kordavad neid teemasid järjest ja järjest üle.
 
Selle kõrval aga annavad need lood vihjamisi ka aimu sellest, mis on raamatu teise peategelase, Estraveni taust. Milline vari käib tema taga ning miks ta oli lindprii oma kodukohas juba ammu enne seda kui Karhiidia kuningas ta kogu riigist välja kihutas.
 
Estraveni kõrval on Genly Ai, kuigi vana ja targa tsivilisatsiooni esindaja, pidevalt õppija rollis. Kuid nagu ta mingil hetkel taipab, vahest see ongi ainus võimalus - ning Oikumeeni valik just niimoodi kontakti luua võibki olla ainuõige valik.
 
Mis puutub armastusse, siis minu arvates on raamatu parim osa alati olnud pikk rännak üle Gobrini liustiku ning kõik mis sellega seotud on. Ning on vähe stseene, mis oleks samal ajal ilusamad ja hirmsamad, kui see kuidas Genly õpetab Estravenile mõttekõnet.
 
Le Guini kuulama jäädes on võimalik, et sa õpid nägema midagi täiesti uut ja mõtled teisel viisil asjadest, millest sa kunagi varem pole niimoodi mõelnud. Ma arvan, et see on suurim eesmärk, mille poole ükskõik milline kirjandus püüelda võib ja enamus kirjanikke ei saavuta seda mitte kunagi. Kuid siin on see eesmärk algusest lõpuni täidetud.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

The Lathe of Heaven on klassikalist tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on George Orr, noor järeleandliku meelega joonestaja, kes elab Portlandis, Ameerika Ühendriikide idarannikul. Kuid maailm, milles ta elab, on ülerahvastatud ja pidevalt nälgiv düstoopia, kus Lähis-Idas on juba aastakümneid kohutav sõda käinud.
 
Erinevate ravimite väärkasutuse tõttu määratakse Orrile kohustuslik ravi psühhiaatri ja unespetsialisti William Haberi juures. Talle tunnistab Orr uskumatut tõde - tal on võime und nähes maailma muuta. Kartes nii midagi hirmsat korda saata ongi ta kasutanud erinevaid ravimeid, et sundida end mitte und nägema.
 
Haber võtab seda esialgu kui sonimist, kuid kuna uni on tema eriala, püüab ta Orrile katseks sisendada mingeid kindlaid asju, mida unes näha. Kui tundub, et need asjad saavadki tõeks, läheb Haber hoogu ja püüab Orri võime abil suuremaid muutusi teha. Tundes õudust oma võime sellise väärkasutuse üle, otsib Orr abi - kuid ainuke, kes teda kuulab on mustanahaline advokaat Heather Lelace...
 
Olen seda raamatut kunagi varem lugenud, kuid hea oli jälle mälu värskendada. Ma arvan, et see on autori ehk parimal loomeperioodil kirjutatud väga tugev teos, mis on natuke teenimatult varju jäänud. Tõesti, pärast romaani "Ilmajäetud" tõlke ilmumist, on see minu arvates üks kahest viimasest olulisemast Le Guini romaanist, mida veel maakeelde pandud pole.
 
Asjaolu on seda üllatavam, kuna erinevalt sellest teisest (väga eksperimentaalne Always Coming Home) on siin tegemist klassikalist tüüpi looga. See on rüütatud küll SF teemadesse (erinevat tüüpi düstoopiad, tuumasõda, tulnukate sissetung, ajaloo muutmine), kuid selle juured on veelgi kaugemal. Nimelt kogu maailmas tuntud muinasjuttudes ja legendides soovidest, mis ei täitu päris nii, nagu tahetud.
 
Kuid seda lihtsat mõtet kasutab Le Guin mitme huvitava teema arendamiseks. Näiteks Orr, kes võib lugejale jätta alguses tahtejõuetu tossikese mulje, on tegelikult Tao printsiibi "paindu, ära murdu" kehastus. Lelace, kes tundub esmapilgul karm ja jõuline, kannab lihtsalt elu poolt talle kasvatatud jäika, kuid habrast kesta.
 
Ning lõpuks muidugi Haber, kes on põhimõtteliselt Teaduse kehastus - natuke nagu Mary Shelley doktor Frankenstein. Ta tahab murda üha edasi ja edasi, nähes igas tagasilöögis ainult ajutist takistust - ning Orris mitte patsienti vaid kõigest uurimisobjekti või tööriista. Kuid kui ta lõpuks vaatab seda, mida Orr on kogu aeg näinud...
 
Muidugi on teost võimalik ka kritiseerida - näiteks on loo viimane kolmandik (alates tulnukate sissetungist) selle algusest mõnevõrra nõrgem. On selge, et utilitarism autorile ei meeldi, aga kohati jääb ideede esitamine siis juba natuke vähem veenvaks. Samas on lõpplahendus jälle hea ning seob otsad väga kenasti kokku.
 
Lisaks, hoolimata kõigest huvitavast, ei ole siin tõesti päris midagi nii erakordset, nagu Le Guini loomingu absoluutses paremikus. Kuid see ei näita mitte romaani nõrkust vaid pigem võrdlusmaterjali taseme kõrgust. Tähelepanuväärne, olgugi et muust loomingust mitmes mõttes natuke eraldiseisev, on see romaan aga kahtlemata.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Compass Rose on Ursula K. Le Guini teine jutukogu†, mis sisaldab (peaaegu) kõiki trükis avaldatud lühilugusid tema umbes teise kümne aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. "The Author of the Acacia Seeds" and Other Extracts from the Journal of the Association of Therolinguistics (1974) 8/10
 
Millalgi tulevikus on õpitud tõlkima kõigi loomade keeli. Lugu on esitatud kolme lühikese teadusartikli vormis, mis kirjeldavad kolme erinevat selle valdkonna juhtumit.
 
Väga tugev avalugu. Mulle on alati meeldinud ulmelood, mis arutlevad selle üle, mis tegelikult võiks olla keel ja kuidas see võiks erinevatel viisidel väljenduda. See lugu viib selle mõtte üsna kaugele.
 
2. The New Atlantis (1975) 7/10
 
Düstoopialikus kapitalistlik-korporatistlik-bürokraatlikus USA-s jõuab matemaatikust mees ootamatult koonduslaagrist tagasi oma tšellomängijast naise juurde. Samal ajal aga on kuulda segaseid teateid müütiliste mandrite merest kerkimisest...
 
Siin loos on tugev ja hästi kujutatud düstoopia-pool ning teatav müstiline allegooria, mis on ka päris hea. Kolmandaks on aga siia lisatud unenäoliseid vahelõike, mis mõjub juba natuke üle soolamisena. Ilma nendeta oleks lõpptulemus tugevam olnud.
 
3. Schrödinger's Cat (1974) 4/10
 
Maailmas, kus kvantmehhaanika on mingil põhjusel mikromaailma tasandilt murdnud makromaailma, püüavad kaks tegelast reaalselt teostada Schrödingeri mõtte-eksperimenti (lootuses, et see muudab midagi).
 
Võib-olla oleks see hea lugemine neile, kes kvantfüüsika peensusi tunnevad? Mulle jäi siit pihku ainult üsna tüütu segadus.
 
4. Two Delays on the Northern Line (1979) 6/10
 
Kaks jutustust kahest erinevast mehest, kes pöörduvad mingil eluetapil tagasi ühte konkreetsesse majja. Lugu toimub autori loodud Orsinia maailmas.
 
See lugu on hea tunde ja õhkkonna poolest. Siin on sellist Ladina-Ameerika maagilise realismi hõngu, et ma pidasingi seda lugedes seal toimuvaks. Alles hiljem vaatasin, et tegelikult on see Orsinia lugu.
 
5. SQ (1978) 7/10
 
Üks professor leiutab vastuvaidlematu testi mõõtmaks, kas inimene on hullumeelne või mitte. Selle kasutamine muutub kiiresti ülemaailmseks. Lugu jutustab professori sekretär.
 
Väga hea humoorikas õuduslugu. Neid kahte asja on üsna keeruline kombineerida, aga Le Guin teeb seda siin väga osavalt.
 
6. Small Change (1981) 5/10
 
Ühe noore naise tädi (kellega nad kahekesti koos elasid) on surnud. Ta hakkab otsima teed teise maailma, aga tema õetütar ei taha temast lahti lasta...
 
Ilusasti jutustatud lugu, kus on mitu huvitavat elementi antiik-kultuurilisest rännakust allmaailma, aga lõpuks siiski ei midagi erilist.
 
7. The First Report of the Shipwrecked Foreigner to the Kadanh of Derb (1978) 5/10
 
Õnnetusse sattunud kosmoseekspeditsiooni viimane liige peab jutustama ühele võõra planeedi valitsejale Maast. Ta räägib peamiselt Veneetsia linnast.
 
Siin on paar huvitavat mõtet (kuidas kirjeldada seda, mis on kirjeldamiseks liiga suur; oluline pole mitte öeldu, vaid see, mis jäetakse ütlemata), aga jällegi, ei midagi väga erilist.
 
8. The Diary of the Rose (1976) 8/10
 
Idealistlik noor arstiteadlane töötab masinaga, mis võimaldab mõtete lugemist. Ühel päeval tuuakse talle iseseisva töö jaoks üks (väidetavalt vaimsete häiretega) poliitvang...
 
Suurepärane lugu. Meeldetuletus sellest, et teadus ja võim ei seisa kunagi üksteisest lahus, isegi kui teadlased siiralt oma parimatest kavatsustest lähtuvad. Lisaks kasutab see vormiliselt hästi ja andekalt ära päevikuformaati (mis ei ole lihtne töö).
 
9. The White Donkey (1980) 6/10
 
Noor tütarlaps Indias kohtab loomi karjatades veidrat valget looma, kellel on üks sarv.
 
See on lihtsalt üks selline lühike ja klaar meeleolupilt, ilus ja kurb.   10. The Phoenix (1982) 6/10
 
Revolutsiooni käigus päästab üks naine raamatukoguhoidja, tirides ta välja raamatukoguhoonest, mille revolutsionäärid on põlema süüdanud.
 
Siin on jälle sellist head Ladina-Ameerika õhkkonda, mis on loo peamiseks tugevuseks. Jutustada Le Guin kahtlemata oskab.
 
11. Intracom (1974) 5/10
 
Peaaegu näidendivormis esitatud tekst kosmoselaeva meeskonnast, kes on kõik rohkemal või vähemal määral aru kaotanud. Lisaks on neil pardal tulnukas (või kas ikka on?).
 
Kohati täitsa lõbus tekst, tegelased ja nende erinevad hulluse vormid on andekalt eristatud. Lõpptulemus siiski väga tugev ei ole.
 
12. The Eye Altering (1976) 6/10
 
Juudi pagulased on koloniseerimas Uus-Siioni planeeti (täpselt ei tea miks, aga mainitakse näiteks, et Jeruusalemma enam ei eksisteeri, ehk siis võib aimata). Võõral planeedil ellu jäämiseks on vaja süüa Maalt pärit proteiinilisandeid ja paljud koha peal sündinud lapsed on haiged ja nõrgad...
 
Jälle üks lihtsalt hea tugev lugu. Jutu mõte on tegelikult üsna lihtne ja ette nähtav juba enne lõpplahendust, aga ilus variatsioon sellel teemal on lugu siiski.
 
13. Mazes (1975) 8/10
 
Jutustaja on vangis mingi hiiglasliku koletise käes, kes sunnib teda mõttetuid eksperimente kordama. Miks ta seda teeb?
 
Jälle üks suurepärane lugu mõistusest ja kommunikatsioonist, kus lühikesse vormi on väga palju sisu pandud. Teatud mõttes on see lugu nagu mõtteliseks paariliseks kogumiku esimesele loole ("The Author of the Acacia Seeds").
 
14. The Pathways of Desire (1979) 7/10
 
Väike antropoloogiline uurimisrühm on esimesed, kes uurivad Ndifi planeedi kultuuri. Esmapilgul on see nagu Lõunamere saarte idüll - aga mingil hetkel hakkab selguma väga kummalisi asjaolusid...
 
Väga hästi kirjutatud lugu üsna unikaalse ideega. Ma usun, et see on tugevasti seotud Zhuangzi kuulsa mõistulooga teadjamehest, kes nägi und, kuidas ta on liblikas.
 
5. Gwilan's Harp (1977) 7/10
 
Keskaegset tüüpi maailmas rändab ringi noor harfimängija. Kuid mis saab siis, kui ta ühe õnnetuse tagajärjel lõhub ära oma harfi ja murrab käeluu?
 
Väga hästi jutustatud lugu õnnetusest ja sellega hakkama saamisest. Iseenesest oleks see nagu väike lugu, aga Le Guinil õnnestub siia mahutada nii palju suurt sisu, et see on lausa imetlusväärne.
 
16. Malheur County (1979) 7/10
 
Noormees, kes on autoõnnetuses kaotanud oma naise, elab koos oma kaheaastase pojaga oma naise ema, üksiku vanadaami juures.
 
Ainus lugu kogumikus, millel pole ulmega isegi kõige õrnemat sidet. Muidu jälle hea lugu, mis räägib armastusest ja leinast ning erinevat tüüpi inimeste nõrkustest ja tugevustest.
 
17. The Water Is Wide (1976) 5/10
 
Unenäoline lugu õest ja vennast, kes on mõlemad oma abikaasad kaotanud ja kellest viimane nüüd haiglas ravimatu vähiga hääbumas on.
 
Selle loo tugevuseks on aeglane üleminek reaalsusest nägemuslikkusesse, kuid muude sarnaseid teemasid kasutavate lugude kõrval siin kogumikus jääb see kuidagi õõnsaks.
 
18. The Wife's Story (1982) 6/10
 
Naine jutustab sellest, mis juhtus tema abikaasa ja laste isaga.
 
Üks variatsioon libahundijutust. Iseenesest lihtne, aga hästi kirjutatud.
 
19. Sur (1982) 9/10
 
Kogumiku parim lugu. Alternatiivajalooline jutustus erinevate Ladina-Ameerika naiste sõpruskonna ekspeditsioonist Antarktikasse, enne Amundseni ja Scotti kuulsat võidukihutamist esimesena Lõunapoolusele jõudmiseks.
 
See on vist kõige sirgjoonelisemalt feministlik lugu (natuke ka eurotsentrismi-kriitiline), mida ma Le Guinilt lugenud olen. Sealjuures on tähelepanuväärne, et see ei muutu loengupidamiseks (nagu sirgjoonelistel lugudel oht on) vaid kõik on esitatud autorile omase sooja ja sõbraliku tooniga. See on selline tekst, mida ilmselt armastataks kirjandusõpikutesse teema illustreerimiseks panna.
 
Kokkuvõttes võib öelda, et see on sellise küpse ja eneseteadliku loomeperioodi kogumik. Esimeses jutukogus siin-seal leidunud kohmakus ja algajalikkus on siin kadunud - isegi need lood, mida ma ei hinnanud või ei mõistnud, on kirjutatud mingi kindla ja selge mõttega. Lisaks, Le Guini keelekasutus on nii ilus, et seda on alati puhas rõõm lugeda.
 
Teisest küljest jälle ei ole siin selliseid tippe, nagu esimese jutukogu Semley või Omelase lood. Mul on tunne, nagu oleks väga kõrge professionaalsuse saavutamine seadnud teisest küljest siin autorile mingid kindlad piirid. Aga lõpuks on need piirid siiski väga-väga kõrged ning ilma neid teisi lugusid teadmata ei suudakski seda asjaolu isegi aimata.
 
Hinnang: 8/10 (põhimõtteliselt madalamat hinnet ei pane)
 
†Tehniliselt kolmas, aga ma ei arvesta hetkel Orsinian Tales (1976) jutukogu, kuna selle lood on seotud kõik ühe teemaga ja kirjutatud praktiliselt ühekorraga.
Teksti loeti inglise keeles

The Wind's Twelve Quarters on Ursula K. Le Guini esimene jutukogu, mis sisaldab (peaaegu) kõiki trükis avaldatud lühilugusid tema umbes esimese kümne aasta pikkuse loomeperioodi ajast.
 
1. Semley's Necklace (1964) 10/10
 
Keskaegset tüüpi maailmas, mille elukorralduse on maailmaruumis lendavate Täheisandate saabumine põhjalikult segi löönud, läheb vaesunud aadlisuguvõsast pärit naine otsima ühte aaret. Selleks on nende perele kuulunud kaelakee, mis maksis omal ajal terve kuningriigi hinna...
 
Suurepärane lugu. Täiuslik näide, kuidas tuttavate klassikaliste fantaasiateemade lugu (kadunud aare, maa-alused gnoomid, nende juures viibitud aja eest makstud hind) saab jutustada kõva SF standardite järgi. Le Guin on öelnud, et see on tema kõige romantilisem lugu ning minul on selliste asjade vastu väga suur nõrkus. Hämmastav on ka mõelda, et sellest väiksest loost kasvas välja kogu Haini lugude universum.
 
2. April in Paris (1962) 6/10
 
Ameerika professor on saadetud Pariisi teadustööd tegema, kuid ta tunneb, et see ei lähe kellelegi korda. Keskaegne õpetlane Pariisis tunneb oma töö osas sedasama. Korraga satub esimene läbi aja teise juurde...
 
Teatud mõttes on tore see, et kuigi tegemist on ajarännulooga, läheb autor siin teist teed, kui oodata võiks. Samuti on üksildustunne hea teema seda kõike koos hoidmaks (see kordub ka mitmes tulevases töös). Midagi väga erilist siin siiski ei ole, selline tugev keskmine töö.
 
3. The Masters (1963) 4/10
 
Varauusaegsele ajale sarnanevas maailmas on arvutamine keelatud. Insenerid õpivad tööks vajalikud tabelid lihtsalt pähe. Kuid üks neist avastab, et arvutamine on tegelikult lihtne - ning teistsuguses numbrisüsteemis oleks veelgi lihtsam...
 
See on selline "religioon kiusab teadust taga" tüüpi lugu, mida iga ulmekirjanik vist mingil hetkel kirjutab. Ei ole millegi poolest eriti köitev.
 
4. Darkness Box (1963) 8/10
 
Nõia väike poeg leiab mererannalt karbi, mille sees on pimedus. Samal ajal valmistub prints lahinguks oma vanema venna vastu, kes nende kuningast isa kukutada soovib...
 
Väga lahe fantaasialugu! Maailm on toredasti kujutatud ja kui lugedes tundub, et midagi on valesti, hakkab see loo arenedes tasahilju selgeks saama. Osad detailid jäävad ehk ainult natuke liiga ähmaseks, aga tervikpilt on ikkagi vaimustav.
 
5. The Word of Unbinding (1964) 5/10
 
Üks võlur on vangistatud kurja võluri poolt, kes vääramatult oma mõju üle saarestiku laiendab. Esimene püüab edutult põgeneda mitmel viisil, kuid siis teeb ta viimase valiku...
 
Selline klassikaline fantaasialugu (muutmise ja vastumuutmise duell on muinasjuttudes päris levinud). Asjaolu, et sellest (ja järgmisest) loost kasvas välja hilisem Meremaa maailm, on huvitavam kui lugu ise.
 
6. The Rule of Names (1964) 6/10
 
Saarestiku ühel väikesel kolkasaarel elab üsna vilets võlur (kohalik külarahvas on rahul, et neil üldse mingi võlur on). Ühel päeval aga saabub paadiga rändaja, kes räägib loo, kuidas üks kuulus lohe on tapetud ja tema aare röövitud...
 
Siin loos hakkab Meremaa maailm juba rohkem ilmet võtma (kõik see päris-nimede tähtsus, lohede olemus ja natuke ajaloost), aga natuke kohmakas on veel see kõik ikkagi. Puänt on samas täitsa tore.
 
7. Winter`s King (1969) 7/10
 
Talveplaneedi noor kuningas röövitakse ning tema naasmisel on selge, et tema mõistust on torgitud. Ta jätab maha oma väikese lapse ja põgeneb Oikumeeni saadiku abil Maale. Kuid seal viibides saab ta mõne aja pärast teada, et Talveplaneedil on asjad halvasti...
 
Täitsa hea lugu, mis on andnud idee Le Guini kõige kuulsama romaani "Pimeduse pahem käsi" maailma jaoks (loo tegevus toimub küll romaanist hoopis hilisemal ajal). Loos on üks väga põnev laste-ja-vanemate element, üsna ebahariliku nurga alt esitatud.
 
8. The Good Trip (1970) 5/10
 
Noormees võtab koos sõpradega narkootikume ning järgneva ulma käigus vestleks ta nagu oma abikaasaga, kes on muidu suletud kinnisesse raviasutusesse.
 
See lugu on jutustatud kenasti, on väike südamlik element ja lõpus on ka puänt, aga midagi eriti huvitavat siin lõpuks siiski pole.
 
9. Nine Lives (1969) 7/10
 
Vulkaaniliselt väga aktiivsel väikeplaneedil juhib kaheliikmeline meeskond maavarade kaevamist. Siis aga tuuakse neile abiks teaduse uusim saavutus - täiusliku kooslusena tegutsev kümneliikmeline kloonide meeskond.
 
Jällegi hea lugu. Suhteliselt lihtsasse klooni-ideesse on autor pannud tegelikult tõsise loo leinast ja sõprusest. Siit loost on pärit ka kuulus "pimeduses käe ulatamise" tsitaat.
 
10. Things (1970) 8/10
 
Lõpp on lähedal ja kõik asjad tuleb hävitada. Loomad tapetakse, põllud põletatakse maha, kaevud mürgitatakse. Kuid üks müürsepp kahtleb selle kõige mõttes ja otsib mingit muud võimalust...
 
See on sedasorti müstiline lugu, mis mulle on alati meeldinud. Kogu hävitamise põhjust või tausta ei avata siin üldse (tegelastele on see nii ilmselge, et keegi ei vaevu arutlemagi) - ja see ongi hea. Ehk ainult lõpplahendus oleks võinud natuke teistsugune olla.
 
11. A Trip to the Head (1970) 3/10
 
Kaks olendit arutavad ideede ja asjade, saamise ja olemise kontseptsioonide üle.
 
Siin on kogu lugu jäänud lihtsalt üsna seosetuks sõnavahuks. Le Guin on öelnud, et ta kirjutas selle loo kirjutamisblokist üle saamiseks - ning seda on näha.
 
12. Vaster Than Empires and More Slow (1971) 6/10   Uurimismeeskond saabub kosmoselaevaga ühe planeedi juurde, kus puudub igasugune loomne elu. Kogu biosfäär on ainult taimne, kuid sellest hoolimata hakkavad meeskonna liikmed tajuma kellegi kohalolekut ja juhtuma hakkab veidraid asju...
 
See on jälle üks selliseid lugusid, mida vist iga ulmekirjanik vähemalt korra kirjutab. Samas on selle üsna segase grupi sisemine dünaamika täitsa hästi kirjeldatud ja veel üks pilguheit Haini universumisse on alati tore.
 
13. The Stars Below (1974) 6/10
 
Maailmas, kus teadus on põlu alla sattunud, põletab inkvisitsioon maha ühe observatooriumi ja tapab kõik sealsed teadlased. Üks vana astronoom pääseb aga põgenema ja leiab peidupaiga tühjas kaevanduses...
 
Veel üks "religioon kiusab teadust taga" lugu, kuid seekord on see jutustatud eelmisest kaasahaaravamalt. Kokku tuleb selline tugev keskmine.
 
14. The Field of Vision (1973) 8/10
 
Kolmeliikmeline meeskond naaseb Marsilt, kus nad on uurinud mõistatuslikku struktuuri. Maal avastatakse, et üks neist on surnud ja tundub, nagu oleks ülejäänud kaks läinud hulluks...
 
Väga hea lugu! On lahe, kuidas Le Guin võtab siin ette millegi, mis võiks olla pulp-stiilis õudusloo mall, aga teeb sellest midagi täiesti iseomast. Ning lõpuks on see tõeliselt, eksistentsiaalselt õudne.
 
15. The Direction of the Road (1973) 7/10
 
Vana tammepuu jutustab sellest, kuidas ta on pidanud elu jooksul oma liikumist mitmel viisil kohendama (seda eriti pärast autode ilmumist).
 
See lugu peab saama kõrged punktid juba ainuüksi laheda idee eest. Tõepoolest, igasugune liikumine on suhteline mõiste, nagu füüsikud hästi teavad.
 
16. The Ones Who Walk Away from Omelas (1973) 10/10
 
Omelas on utoopia - täiuslik igas mõttes. Jah, tõepoolest igas mõttes (kui lugeja peaks midagi välja mõtlema, siis saab see utoopia kohe kohandatud selliselt, et see säilitab oma täiuse). Kuid sellel on üks hind.
 
Fantastiliselt hea lugu. Õigupoolest polegi see lugu ilukirjanduslikus mõistes, rohkem nagu filosoofiline traktaat - kuid seda enam peab esile tõstma seda, kui lähedal võivad üksteisele olla ulmekirjandus ja filosoofia. Lugu võitis Hugo auhinna täie õigusega.
 
17. The Day Before the Revolution (1974) 7/10
 
Vana revolutsionäär meenutab noorusaega. Sellest, mille eest ta võitles, on palju korda läinud - kuid nagu ikka, revolutsioon ei lõpe kunagi (ja tema on praeguseks juba noortest ammu maha jäänud).
 
See lugu töötab nagu eellugu Le Guini kuulsale romaanile "Ilmajäetud". See vaatab samamoodi anarho-sündikalismi ideed, kuid eelkõige on siin teemaks vanadus. Selle teema käsitlusena on see tõesti hea, isegi kui ma seda kõrgemalt ei hinda - aga saan aru, miks see Nebula ja Locuse auhinnad võitis.
 
Kokkuvõttes, kuigi teatud mõttes on see kogumik natuke ebaühtlase tasemega, võibki midagi sellist oodata ühelt kõiki varase loomeperioodi jutte koondavalt teoselt. Pigem võib imestada selle üle, kui kõrge on keskmine tase sellest hoolimata. Ning tipud on siin kogumikus ikka nii kõrgel tasemel, et enamus kirjanikke ei küüni selleni mitte kunagi.
 
Hinnang: 8/10 (põhimõtteliselt madalamat hinnet ei pane)
Teksti loeti inglise keeles

The Word for World is Forest on kultuuriteemaline ulmelugu. Inimesed on parajasti koloniseerimas Uus-Tahiti nimelist planeeti ning kõik läheb sujuvalt - tööstuse jaoks langetatakse järjest metsa ja kaevandatakse maaki. Kohalik intelligentne liik (inimsarnased, kuid umbes meetripikkused ja üleni karvased metsaelanikud) on välja arendanud täiesti vägivallatu kultuuri ning inimeste sõjaväel pole seni isegi midagi teha olnud.
 
Seda kuni ühe hetkeni, kus sajad atšealased (niimoodi kutsuvad kohalikud ise oma planeeti) ründavad ühte inimeste eelposti, põletavad selle maha ja tapavad kõik, kelle kätte saavad. Selle kõigega on seotud kolm peategelast: atšealasi juhtinud Selver, endine inimeste vang; antropoloog Raj Ljubov, kes on tänu Selverile atšeade kultuuri kõige enam uurinud; ja lõpuks sõjaväekapten Davidson, keda seovad eelmise kahega tema sünged kuriteod.
 
Küsimus on ka eriti aktuaalne, kuna just äsja on Uus-Tahiti juurde jõudnud kosmoselaev kahe sõnumiga. Loodud on Maailmade Liiga (laeval on kaks saadikut Hainilt ja Tau Cetilt) ning välja on töötatud ülevalguskiirusel töötav sidevahend. Nüüd on koloniaaladministratsioonil võimalik Maaga otse suhelda ning nagu nad teada saavad, on vahepeal paljugi muutunud - kuid konflikt atšealastega ootab ikka lahendust...
 
Ma mäletan, et lugesin seda lugu korduvalt pärast maakeelse tõlke ilmumist (2002. aastal). Tookord avaldas see väga muljet, kuid vahepeal pole ma seda jälle pika aja jooksul ette võtnud. Kuigi lugu ise on jätkuvalt hästi meeles, oli mälestustesse vahepeal settinud mõte selle suhtelisest lihtsakoelisusest. Natuke samast teemast räägib ka autori enda eelsõna sellele loole (maakeelses tõlkes on sellest hästi lühike järelsõna).
 
Selle pärast ongi ilmselt hea aeg-ajalt asju üle lugeda, sest tegelikult on tegemist palju sügavama ja tõsisema teosega. Nagu tema puhul tavapärane, kasutab Le Guin siin palju erinevaid teemasid - kolonialismi, militarismi ja ökoloogilise tasakaalu teemad on küll kõige ilmselgemad, kuid kultuurilised, nagu keele ja kommunikatsiooni või unenäo ja reaalsuse teemad pole tervikpildi jaoks mitte vähem olulised.
 
Kõige kesksemaks teemaks aga on siin vägivald. Mitte ainult seetõttu, et vägivald (sh seksuaalne vägivald) moodustab olulise osa tegevusest, vaid ka sellepärast, et mingis mõttes uurib kogu lugu tsivilisatsiooni ja vägivalla omavahelist seost. Erinevad kultuurid annavad vägivallale erinevaid positsioone ning suunavad või piiravad seda erinevalt. Atšead on selle näiteks asendanud võistlusrituaalidega ja reaalse vägivalla aja jooksul täiesti kaotanud.
 
Inimeste vägivald, mis on nii reglementeeritud (sõjaväeline) kui ka individuaalne (ametlikult keelatud, kuid mida varjatakse või millele vaadatakse läbi sõrmede) on atšeadele nii arusaamatu, et neil puudub isegi ettekujutus, mida selle osas teha. Seda kuni hetkeni, kui Selver selle idee neile mõistetavaks teeb (andekas on see, kuidas mõisteid "tõlk" ja "jumal" atšeadel sama sõnaga tähistatakse).
 
Mingis mõttes on see teos ehk tõesti Le Guini kohta ebatüüpiline. Kui muidu kirjutab ta nagu kõigutamatu rahulikkuse positsioonilt, siis siia teosesse on oluliselt rohkem tunnet pandud. Samuti pole siin muidu kirjanikule omaseid pikemaid vaikuseperioode, kus teemadel on aega settida. Vastupidi, lühiromaani kohta on tegevus siin esitatud üsna maksimaalse tihedusega ning ei peatu oma liikumises hetkekski.
 
See kõik ei tee seda muidugi halvaks. Pigem on hämmastav, kui tõhusalt ja hästi autor kõik selle nii lühikese mahu juures teostada suudab. Kui üldse midagi kritiseerida, siis mõnes kohas on Vietnami sõja vari natuke liiga otsene (kopteritega sõdurid, kes pidevalt kanepit teevad, tõmbasid vähemalt minu mitu korda sealt maailmast välja). Kuid see on väike teema ning ei takista seda kokkuvõttes tippteoseks lugemast.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Child Garden on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandil jõuti viirusliku biohäkkimisega niikaugele, et uus viirusravi pidi hävitama igasuguse vähihaiguse. Seda see tegigi, kuid kõrvalnähuna lühendas see eluiga rohkem kui poole võrra (inimesed hakkasid vanadusse surema 30, maksimaalselt 35-aastaselt). Kui seda märgati, oli viirusravi jõudnud juba nakatada terve inimkonna.
 
Sellele vapustusele järgnenud maailmarevolutsioon pühkis minema senise elukorralduse ja asendas selle teatud bio-kommunismiga. Olude sunnil ja viirusliku biohäkkimise abil tuubitakse inimesed juba imikueast alates infot täis, kümneaastaselt on nad nii valmis kooli lõpetama ja tööle minema. Haldust ja majanduskorraldust suunab Konsensus, ülemaailmse ulatusega bio-grupimõistus.
 
Loo tegevus leiab aset umbes sada aastat hiljem. Peategelaseks on Milena, Tšehhist pärit tüdruk, kes on terve elu olnud viirushäkkimisele suures osas resistentne ja seetõttu elab natuke nagu ühiskonna äärealal (hetkel töötab ta näitlejana Londonis). Juhuslikult armub ta Rolfasse, tüdrukusse jääkarusarnaseks geenimuundatud inimliigist, mille käputäis liikmeid asub üldse väljaspool Konsensust.
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli ühe kõige väsitavama lugemiskogemusega sel aastal. Mis on iseenesest huvitav, sest loetu puhul ei olnud tegemist otseselt halva või küündimatu teosega. Näiteks maailmaehituses oli kindlasti palju toredat. Samuti oli Milena täitsa huvitav peategelane ning seda ei seganud väga isegi asi, et ta olemuslikult kogu aeg maailma ja enda peale vihane oli.
 
Muidugi ei olnud abiks asjaolu, et loos ei toimunud suurt midagi. Sisuliselt saab kohe alguses teada, et Rolfa on kirjutanud geniaalse ooperi (Dante "Jumaliku komöödia" põhjal) ning Milena tahab selle lavastada. Ja see ongi kõik. Lavastamise osas ei teki mingeid põhimõttelisi probleeme, ainult tehnilisi. Isegi Konsensus on igati abiks (see veider bio-kommunism ei ole düstoopia, lihtsalt omamoodi süsteem).
 
Otseselt ei peagi raamatutes midagi toimuma. Maureen F. McHugh' teos "China Mountain Zhang" (mis mulle meeldis) on heaks võrdluseks: samuti sotsialistlik/kommunistlik tulevikuühiskond; samuti tavaline süsteem, mitte düstoopia; samuti lihtsad episoodid tegelaste elust, ilma millegi eriliseta. Kuid Rymani teos on sellega võrreldes nagu seest õõnes, ilma igasuguse sisuta.
 
Ning olgugi, et Ryman kirjutada oskab ja tema keelekasutus on üsna ilus, ei piisa sellest. Mahtu on selleks siin lihtsalt liiga palju. Mingil hetkel kuskil 200 ja 300 lehekülje vahel saab sellest üks lõputu abstraktne pannoo, mis on küll hästi tehtud, kuid mille detaile ei jõua enam mitte mingil viisil jälgida. Selle kõrval edasi kõndimine toob lihtsalt une peale.
 
Üksikud välgatused (nagu see, kui Milena peab teiste kuueaastastega tunnis Derrida ja Platoni üle väitlema) näitavad aga isegi mulle, et selles kirjanikus on midagi. Selle tõttu ei saa teost ka täiesti maha kanda, aga oma hoiatussildi jätaksin ma sellele siiski külge.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles
9.2021

More Than Human on ulmelugu inimevolutsiooni järgmisest sammust. Lugu ise koosneb kolmest üsna erinevast osast, mis vaatavad igaüks omal viisil ühte kummaliste võimetega heidikute gruppi. Nad avastavad, et üheskoos moodustavad nad midagi palju enamat...
 
Esimene osa "The Fabulous Idiot" on ehk kõige lihtsamalt ja traditsioonilisemalt jutustatud. Selle üheks peategelaseks on Lone, tugeva arenguhäirega poolmetsikuna ringi hulkuv noormees, kes avastab, et ta suudab tajuda teisi inimesi, nende mõistustega ühenduda ja veelgi enamat.
 
Teiseks peategelaseks on Janie, tark ja teravmeelne tüdruk, kes hoolimatu ema eest kodust põgeneb, sõpradeks kaasas tummad mustanahalised tüdrukukaksikud. Janie suudab mõttejõul asju liigutada ning kaksikud Bonnie ja Beanie suudavad hetkega kaduda ühes kohas ning ilmuda teises.
 
Lone suudab kuidagi luua sideme enda ja kolme tüdruku vahel. Kui aga grupp võtab enda hoole alla ning ühendab sama sidemega karvase kääbusena sündinud beebi, kelle mõistus on nagu arvutusmasin, on nende grupist saanud peaaegu kõikvõimas ühisolend.
 
Teine osa "Baby is Three" on aga jutustatud pika tagasivaatena, mida lahendab grupi uus liige, hulkurpoiss Gerry, pärast seda, kui on juhtunud midagi halba. Ning kolmas osa "Morality", on müsteerium, mida peab Janie abiga lahendama vaimselt kokku varisenud endine sõjaväeohvitser ja teadlane Hip Barrows...
 
Ma ei ole ammu lugenud midagi sellist, mida sama raske hinnata oleks, kui seda teost. Ühest küljest näitab Sturgeon siin ennast jutustusviisi ja mõttesügavuse poolest vaimustava kirjanikuna. Teisest küljest aga oli siin ka täiesti vihastama panevalt arusaamatuid valikuid.
 
Kõigepealt, Sturgeon on valitseb sõna ikka väga hästi. Ta liigub uskumatu kergusega õrnuse ja õuduse, huumori ja hirmu vahel. Samuti on ta meisterlik 1940ndate "americana" kujutaja, vabalt võrreldav näiteks sellise suurkujuga nagu Saul Bellow.
 
Mõtte poolest on siin sees omaette arutlus moraalist, eetikast ja kõlbelisusest. Mis on see, mis peaks olema seoseks inimeste ja mitte-inimeste vahel? Lahendus on ehk liiga idealistlik aga mulle kindlasti meeldib, et see on positiivne ja ilma vägivallata saavutatud.
 
See lõpp üllatas mind ka seetõttu, et vägivald on muidu siin teoses üheks pigem negatiivseks pooleks. Erinevate tegelaste õnnetu või kole surm on teinekord kujutatud kuidagi nii tühiselt või mõttetult, et see on kõige muu taustal rohkem kui ebameeldiv.
 
Teine osa kriitikat on seotud struktuuriga. Loo kõik kolm osa on väga erinevad - esimene on lisaks väga laialivalguv (selle teatud osad ei saa tähendust enne teist või kolmandat osa), kolmanda osa puhul on aga päris pikalt segane selle seos muude osadega.
 
Tippteos on see kindlasti ning seda veel enam, kui ilmumisaastat vaadata. Seda ma ei oodanud, kuid samuti ei oodanud ma neid hetki, kus kõik ikka väga vastukarva läks. Lihtsalt head asjad jätab see teos igal juhul kindlasti kaugele selja taha.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Man Plus on ulmelugu inimkeha modifitseerimisest. Alternatiivses tulevikus millalgi 2050ndatel läheb Ameerika Ühendriikidel üsna halvasti. Külm sõda on sisuliselt kaotatud, venelased valitsevad Euroopat ja hiinlased Aasiat. See, mis "vabast maailmast" väljaspool kahte suurt sotsialismiblokki järel on, vaevleb sõdade, terrorismi, näljahädade, kliimaprobleemide ja muu viletsuse käes.
 
Hädasti on vaja mingit suurprojekti, mis optimismi tagasi tooks. Ühendriikide president tuleb hiilgavale mõttele - ameeriklased peavad koloniseerima Marsi. Ning kuna tavalised inimesed vajavad seal liiga palju abivahendeid, mille transport on äärmiselt kulukas, tuleb muuta inimest ennast. "Man Plus" projekt loobki inimese põhjal poolroboti, küborgi, mis suudaks Marsi tingimustes elada.
 
Kuid inimese mõistus ei saa hästi hakkama tema keha poolrobotiks muutmisega. Ning kui esimene vabatahtlik katsealune hulluks läheb, kokku kukub ja sureb, on vaja midagi välja mõelda. Sest teise vabatahtliku, kosmoselendur Roger Torraway puhul peab kogu protsess kindlasti õnnestuma - poliitilised kriisid ähvardavad juba kasvada sõjaks ning mis veel hullem, presidendi populaarsus langeb kivina...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli üllatavalt positiivse lugemiskogemusega. Kui vaadata kogu idee poolt, siis mõne teise autori jaoks oleks siin mahtu enam-vähem ühe lühiloo jaoks. Kogu raamat ongi ainult inimesele uue keha ehitamisest ning sellest, kuidas ta seal sees hakkama saab. Marsile jõudmine on alles kogu loo finaaliks (kuigi hilisem järg on raamatule ka olemas).
 
Kuidagi mängib Pohl aga selle kõik välja niimoodi, et pea kogu aeg on huvitav lugeda. Tehnilised ja psühholoogilised probleemid põimuvad siin nii, et lahendada tuleb mõlemaid korraga. Kuigi see raamat on kindlasti mõjutanud filme nagu "Terminaator" ja "Robocop", on tegemist pigem selle idee pahupoolega, kus vaadeldakse võimsas masinkehas peituvat katkist hinge.
 
Ning kuigi autori loodud maailmas on natuke tunda spetsiifilist 70ndate ängi, on kogu see poliitiline, majanduslik ja ökoloogiline kokkuvarisemise äärel kõikumine ka tänapäeval täitsa relevantne. Lisaks ka see, et suurprojekt saab teoks ainult seetõttu, et Ühendriikidel on seis väga hapu ja neid kübaraid, kust jäneseid tõmmata, presidendi jaoks enam väga palju alles ei ole.
 
Lõpus on ka väike puänt, mis seletab ära need küsitavused, mis lugemise käigus tekkida võisid. Ma ei ole küll kindel, kas see nüüd midagi juurde andis, sest keskne idee kandis niigi hästi. Kohati on lugu sünge, kohati kasutab lausa kehaõuduse-teemasid, kuid lõpp on selle kõige juures pigem positiivne. Ma arvan, et sellest, sisuliselt ühest väikesest ideest, võttis Pohl siin üsna maksimumi välja.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Godwhale on düstoopialik ulmelugu. Millalgi täpselt defineerimata tulevikus satub Larry Dever õnnetusse, kus ta kaotab kogu oma alakeha. Lootuses, et tulevikus suudetakse talle see tagasi siirata, laseb ta end krüogeenselt külmutada. Kuid aastatuhandete pärast ärgates ei ole asjalood hoopiski nii.
 
Maailma elanikkond on kasvanud uskumatu kolme triljonini, kes elavad kõik tihedalt kokku surutuna maa-alustes šahtides - kuna kogu maapinda kasutatakse taimetoidu kasvatamiseks. Ebaefektiivsed loomad on ammu viimseni hävitatud ja kogu proteiin tuleb inimkehade taaskasutusest (raisku ei lasta midagi).
 
Samal ajal aga ärkab juba sajandite eest viimseni tühjaks riisutud ookeanide ühes sopis kõigi poolt unustatud hiiglaslik, mitme kilomeetri pikkune pool-vaal / pool-laev nimega Rorqual Maru. Tal on tunne, et mingil viisil on tema ammused isandad tagasi tulemas...
 
Paar aastat tagasi lugesin sama autori raamatut "Half Past Human", mille tegevus toimub samas "Nebishite" universumis. "The Godwhale" tolle järg otseselt ei ole ning on täitsa loetav ka iseseisvalt, lihtsalt maailmaehitust seletatakse siin natuke vähem lahti ja minnakse kohe tegevusega edasi.
 
Sellest on aga tegelikult kahju, sest arvan jätkuvalt, et maailmaehitus on selle universumi puhul kõige tugevam osa. Kolme triljoni inimolendi elus hoidmine on tõesti koht, kus on võimalik uskuda kõigi nende meetmete vajalikkuse jubedust (natuke naljakas on lugeda mõne teise tolleaegse autori töid, kes nägid probleeme juba nt 4-5 miljardi juures).
 
Tõenäoliselt oli autor mõjutatud ka tol ajal veel väga värskest Calhouni rotieksperimendist. Ja samamoodi ei ole kogu see õudus mitte kellegi kuri plaan - vastupidi, inimkonda juhtivad tehismõistused püüavad kõigest väest kõigile tagada maksimaalset heaolu. Ressursside olemasolu seab lihtsalt omad piirid.
 
Muus osas aga järgib lugu üsna sama skeemi mis teinegi raamat. Maa-alusest ühiskonnast põgenemine - liitumine jõududega väljaspool - võitlused ellu jäämiseks - lõpplahendus. See seikluslik osa ei ole liiga huvitav (kuigi see kamp, kes siin raamatus kokku kogutakse, on kirevam ja lõbusam, mis lisab natuke plusse).
 
Ma arvan, et kui autor oleks keskendunud ainult düstoopiale, oleks ta võinud kirjutada ühe tõelise selle teema suurteose. Tema põhjalik meditsiiniline sõnavara lisab olukorra kirjeldustele täiesti eriomast ebameeldivustunnet, mille sarnast ma mujal kohanud pole. Lihtsate seikluslugude peale on kogu see maailm natuke nagu... raisatud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Caltraps of Time on jutukogu, mis koondab endas kõiki autori lühikese kuid aktiivse loomeperioodi (ainult kaks aastat) jooksul ilmunud jutte. Hoolimata napist arvust, loetakse neid väga olulisteks teiste ulmekirjanduse "uuele lainele" aluse pannud tekstide hulgas.
 
1. Lost Ground (1966) 5/10
 
Maailmas, kus atmosfäärinähtused mõjutavad inimeste tundeid, läheb leinav abielupaar pärast väikese poja surma maale puhkama. Ootamatult avastavad nad lähedalt aja-anomaalia ning kui naine ühe ajaaugu kaudu kaduma läheb, soovib mees järgneda...
 
Suhteliselt keskpärane ajarännu-lugu sellele vastava puändiga, kus seosetut sahmimist on natuke liiga palju. Tundeid mõjutav atmosfäär oli äge idee, aga paraku polnud see ülejäänud looga eriti seotud ja jäi nagu õhku rippuma.
 
2. Not So Certain (1967) 7/10
 
Uurimismeeskond viibib planeedil, kus elab inimestega üsna sarnane intelligentne liik. Kaasas oleva keeleteadlase abil üritavad nad selle liigi keelest ning selle erinevatest nüanssidest aru saada...
 
Väga hea keelepõhine lugu. Tegevust siin praktiliselt pole, lihtsalt kaks teadlast arutavad. Samuti pole mingit kohutavat saladust (nagu kuulus "To Serve Man"), pigem üritataksegi aru saada, millal "võib-olla" on "jah" ja millal "ei". Sellisena aga tõesti hea.
 
3. Mouth of Hell (1966) 7/10
 
Ühe planeedi arktilist piirkonda uuriv meeskond leiab veidra geoloogilise anomaalia, mis oleks nagu hiiglaslik põhjatu auk. Sinna laskudes tabab osasid meeskonna liikmeid hullumeelsus ja paljud hukkuvad...
 
Täitsa andekas lugu - geoloogiapõhiseid teemasid võiks ulme üldse rohkem kasutada. Lõbus on ka see, kuidas jutustus algab nagu lovecraftilik õudus, aga teises pooles toimub minule täiesti ootamatu pööre, mis muudab loo hoopis teistsuguseks.
 
4. A Two-Timer (1966) 4/10
 
17. sajandi Inglise härrasmees näeb äkitselt, kuidas tema elukoha juurde ilmub veider masin, kust väljub naljakalt riides mees. Ta läheb istub ise sinna masinasse, tõmbab kange ja leiab end ootamatult veidras 20. sajandis...
 
Selle loo suur väärtus on 17. sajandi keeles kirjutatud ajarännu-jutustus - kuid see trikk ammendab ennast üsna kiiresti, kui lugu ise aina jätkub ja jätkub. See on umbes kolm korda pikem kui peaks.
 
5. The Transinfinite Choice (1966) 5/10   Teaduseksperimendi ebaõnnestumise tulemusena liigub 20. sajandi teadlane ajas 300 aastat edasi. Kuid tulevikumaailm on ülerahvastatud düstoopia ning ta pannakse tööle, et olukorrale lahendusi otsida...
 
Düstoopia-nägemused ülerahvastatuse teemal olid 60ndatel üsna populaarsed ning see siin pole midagi väga erilist. Lahendus (või õigemini selle läbi kukkumine) on kergelt irooniline.
 
6. Psychosmosis (1966) 6/10
 
Lugu maailmast, kus teiste inimeste nime nimetamine on keelatud (kuni need veel elus on). Selle reegli vastu eksinud inimesed kaovad miskipärast jäljetult...
 
Unenäoline lugu, mille osas ei ole ma isegi pärast teist lugemist päris kindel, mis selle mõte oli. Kuid idee ja atmosfäär olid täitsa hästi loodud.
 
7. Traveller's Rest (1965) 9/10
 
Metsikus lahingutegevuses viibiv rindesõdur saab teate, et ta on demobiliseeritud. Rindelt lahkudes ja tasapisi rahumeelsema tagala ning seejärel tsiviilelu poole sõites toimuvad temaga pea märkamatud muutused...
 
Absoluutselt parim lugu kogumikus. Ajavoolu äärmine kokkusurutus rindel ja selle aeglane kulgemine tsiviilelus on suurepäraselt kujutatud ning ühteaegu sümboolne ja füüsikaline. Idee on ilmselt inspireerinud Joe Haldemani kuulsat raamatut "The Forever War".
 
Lisaks on loole lisatud väikeseid keelelisi nüansse, mis muutuvad vastavalt erinevatele olukordadele. Selline postmodernistlik lisand on oma aja kohta üsna revolutsiooniline ja praegugi on seda tore märgata.
 
Kokkuvõttes on lugedes täitsa näha, miks neid lugusid nii mõjukateks peeti. Praeguse pilguga on tase küll pigem ebaühtlane, kuid üks särav täht ja paar väga head lugu veel lisaks leiab siit sellegipoolest.
 
Hinnang: 7/10 (enne viimast lugu oli hinnang tunduvalt madalam)
Teksti loeti inglise keeles

Cryptozoic! on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2090ndatel on avastatud, et inimeste alateadvus toimib teatud tüüpi liigimäluna. Õigete psühhoaktiivsete ainete abil on võimalik esile kutsuda transsi, mille käigus teadvus minevikku kantakse. Sealjuures on paradoksaalne, et kaugemat minevikku on külastada lihtsam (praktiliselt keegi ei suuda olevikule kiviajast lähemale tulla).
 
Loo peategelaseks on Edward Bush, kunstnik ja üks parimaid ajarändureid, kes töötab ajarändude ametlikku monopoli omava Wenlocki instituudi heaks. Kuid naastes oma enam kui kaheaastaselt unenäo-reisilt Devoni- ja Juura-ajastusse avastab ta, et vahepeal on majandus kokku varisenud ja Suurbritannia on üle võtnud sõjaväeline diktatuur.
 
Välja on vahetatud ka kogu instituudi juhtkond, ajarändudele aluse pannud Wenlock aga vireleb hullumajas. Ajalukku on kadunud Wenlocki lähim kaastöötaja Silverstone - ning Bush kui parim ajarändur saab sõjaväelt ülesande too üles otsida ja hukata. Nimelt väidetakse, et Silverstone teab ajarändude olemuse kohta saladust, mis ei tohi kindlasti välja tulla...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli ühe veidrama hiljutise lugemiskogemusega. Ühest küljest on siin mitu vinget ideed, mitu erinevat huvitavat teemat ja nende andekat teostust. Teisest küljest aga, kui vaadata üldpilti, siis on üsna ilmne, et ükski tükk omavahel eriti kokku ei lähe ja mingit mõistuspärast loogikat selle kõige taga ei ole.
 
Positiivne on kindlasti kogu unenäo-ajarännu idee ja teostus (on üsna 60ndatele vastav, et tegemist on sisuliselt narkotripiga). Autor lahendab sellega vähemalt alguses üsna elegantselt igasuguste paradokside ja ajaloo-muutmise teemad. Hiljem läheb teema kahjuks küll ilma suuremate seletusteta reeglitest mitmelt poolt üle ja ümbert.
 
Sellega on seotud ka kogu alateadvuse kui ajarännu aluse teema, mis on tugevalt mõjutatud Sigmund Freudi ideedest. Sama võib öelda peategelase Bushi neurooside kohta, eriti tema intsesti-kinnismõtte osas. Viimane tundub hulk aega mõttetu lisandina, aga lõpplahenduse juures tähistab see tegelikult nutikalt esitatud seost põhilise saladusega.
 
Kogu sõjaväelist diktatuuri kujutav osa oli hästi teostatud - aga mingi suurema mõtteta. Peategelase salaagendi-mängud ajas olid samuti täiesti sisutühjad. Lõpuks, keskne idee ja saladus olid küll võimsad aga täiesti jaburad. Peab autorile au andma, et ta suutis sellise asja tõsise näoga peaaegu (aga mitte päris) usutavaks muuta.
 
Kõik kokku on minu arvates siiski pigem positiivne, sest vähemalt mingid osad, ideed ja kujundid meeldisid mulle väga. Siiski on ka parima tahtmise juures tegemist sellise tohuvabohuga, et ma saaks täitsa aru, kui keegi teine selle "loetamatuks jamaks" tituleeriks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

To Say Nothing of the Dog on humoorikas ajarännu-ulmelugu, mis kuulub autori loodud Oxfordi ajarännu-ajaloolaste maailma. Nagu ka eelmises raamatus ("Doomsday Book") kasutatakse siin ajarännu-tehnoloogiat eelkõige akadeemiliseks uurimistööks - ja raha selleks napib, nagu ülikoolis ikka.
 
Seega, kui pururikas Ameerika vanadaam soovib üles ehitada Teises Maailmasõjas hävinud Coventry katedraali ja pakub Oxfordile uskumatuid rahasummasid, et nad ajaloos ringi käies kõik detailid üle vaataksid ja täiuslikult paika paneksid, ei saa nad keelduda. Õige pea enam teadlased muuga ei tegelegi.
 
Kuid ilmnema hakkab häirivaid aspekte rändude enda juures. Seni on olnud selge, et ajarännu-mehhaanika ei võimalda ajalugu muuta ning samuti pole minevikust võimalik midagi kaasa tuua. Nüüd aga tundub ohus olevat Teise Maailmasõja õhulahing Suurbritannia pärast ja seekaudu ka kogu sõja tulemus.
 
Sellest kõigest pole alguses aimugi kahel peategelasel, Ned Henryl ja Verity Kindle'il, kes on saadetud teise ülesandega viktoriaanliku Inglismaa aastasse 1888. Kuid nemadki saavad varsti aru, et kõik ei tundu minevat nii, nagu ajaloos kirjas ja nad püüavad sündmusi vanadesse rööbastesse tagasi pöörata...
 
Ma pean ütlema, et pärast raamatu "Doomsday Book" väga head lugemiskogemust oli see teos pigem pettumuseks. Sellest on tegelikult kahju, sest siin on kindlasti palju toredat ja see tundub üldiselt olevat ka autori enda jaoks selline "rõõmuga kirjutatud raamat".
 
Suures plaanis on tegemist eksituste komöödia tüüpi looga, kuhu ajarännud veel vinti peale keeravad. Willise huumoriga on mul aga kahetine suhe, kus mõned selleteemalised tööd meeldivad väga, sama tihti aga jätavad teised täiesti külmaks. Siinne lugu kuulub paraku selgelt teisele poole.
 
Ning huvitav on veel see, et kõigi autori kasutatud viidetega olen ma tuttav ja need meeldivad mulle sama palju kui (ilmselt) Willisele. "Kolm meest paadis" ja lord Peter Wimsey. P.G. Wodehouse ja Hercule Poirot. Loomulikult lord Tennyson ja isegi Wilkie Collinsi "Kuukivi".
 
Kuid iga kord, kui ma neid viiteid nägin ja nende üle head meelt tundsin, oli mul tahtmine pigem praegune raamat kõrvale panna ja minna hoopis neid üle lugema. Ning ma arvan, et see küll autori plaan olla ei saanud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Doomsday Book on ajarännu-ulmelugu. Millalgi 2050ndatel on ajarännu-tehnoloogia olemas ning Oxfordi ülikool kasutab seda oma uurimistöös. Enamus sellist tööd on aga seotud lähiajalooga, sest esiteks on tehnoloogia kaugemal ajas ebatäpsem ja teiseks on paljud sajandid ajarändurile üsna ohtlikud.
 
Ühel jõuluajal toimub aga kokkusattumuste jada. Oxfordi Ballioli kolledži juht kaob kättesaamatult puhkusele ja tema asendaja, ennasttäis ja auahne professor Gilchrist laseb kiiresti reeglid ümber teha. Üliõpilane Kivrin Engle, kes on aastaid selle võimaluse nimel tööd teinud, annab ka kohe oma nõusoleku.
 
Nõnda saadetaksegi Kivrin tema juhendaja, professor Dunworthy vastuseisust hoolimata kiiresti aastasse 1320 (mida peetakse suhteliselt ohutuks, sest suur katkuepideemia algas alles 1340ndatel). Kuid kõigepealt läheb tehnikaga midagi valesti ning seejärel kukub töid juhtinud tehnik Badri Chaudhuri tundmatu nakkushaiguse tõttu kokku.
 
Edasi jätkubki lugu kahte tegevusliini mööda. Ühel pool on tuleviku-Oxford, mis peab võitlema nakkushaiguse puhanguga ning samal ajal uurima, mis ajarännuga valesti läks. Teisel pool on mineviku-Oxfordi lähedane küla, kus Kivrinile üsna kiiresti selgub, et ta ettevalmistus on puudulik ja probleemid kohutavad...
 
Mul on endal selle raamatuga seoses natuke kahetised tunded. Ühest küljest, kõik minevikuga seotu on siin absoluutselt suurepärane. On selgelt näha, et Willis on kõvasti selle kallal vaeva näinud (juba keelest tulevate iseärasuste osas, aga sinna juurde ka ajastupõhised suhted, tegevused jne).
 
Ma annan isegi andeks selle mustuse-klišee, mis keskajaga siin kaasas käib. Tegelikult armastasid ka tolleaegsed inimesed väga puhtust, aga noh, võib-olla südatalvel võeti natuke kergemalt. Eelkõige hindan ma kõike kokku aga seetõttu, et mineviku-seltskond on siin esitatud soojalt ja hästi inimlikult.
 
Hästi on välja toodud, kuidas ajaloolastel võib tekkida oma uurimisobjekti osas selline ülevalt-alla suhtumine. Isegi kõrgemal tasemel jääb kõlama suhtumine, et minevikus olid inimesed ju juhmid, ebausklikud, saamatud, tundetud ja nii edasi. See suhtumine lõhutakse siin õnneks üsna põhjalikult maatasa.
 
Selle tugevusega võrreldes on tulevikus toimuv osa... üsna tüütu. Mingis mõttes on see loo seisukohast vajalik, et ajarännuga seotud probleemi lahendamine oleks võimalikult raske. Samuti on seal mõned head killud (karantiinis ameeriklased protesteerivad oma õiguste rikkumiste vastu, seltskond inglasi nõuab Euroopa Liidust lahkumist).
 
Siiski on seal liiga palju asjatut sahmimist ja kasutuid tegelasi (Willise katse nendega huumorit lisada siin minu arvates eriti ei tööta). Mineviku ja tuleviku lugude peegelpildi-sarnane mõte ei ole halb, aga suure osa tuleviku loo mahust oleks võinud ka lihtsalt välja jätta. Hetkel on see suurepärase mineviku-osa kõrval pigem nagu ballastiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dancers at the End of Time on kogumik universumi lõpu ja ajarändude teemalisest romaanitriloogiast. Peamine tegevus toimubki aja ja universumi lõpus, kus Maad asustab vaid käputäis inimesi - kuid tänu kunagisele tehnoloogiale on igaühel neist peaaegu jumalikud võimed. Nad vormivad mateeriat nagu ise tahavad - kuid kasutavad seda peaasjalikult enda ja teiste omasuguste lõbustamiseks.
 
Sellise ülima dekadentsi kohta on nad samas ka süütud nagu vastsündinud. Neil pole mingit ettekujutust moraalist, eetikast, normidest, reeglitest või isegi heast või halvast. Üle kõige hinnatakse originaalsust ja ainus, mida kardetakse, on igavus. Seepärast tervitatakse heameelega aeg-ajalt saabuvaid aja- ja ruumirändureid, kellest huvitavamad jäetakse oma erakogudesse.
 
Triloogia peategelaseks on Jherek Carnelian, viimane päriselt sündinud inimene (tema ema, Raudne Orhidee arvas, et selline anakronism oleks kohutavalt lõbus), kes tunneb huvi mineviku vastu. Siis aga kohtub ta ühel peol 19. sajandi Inglismaalt pärit ajaränduri, proua Amelia Underwoodiga ning otsustab välja selgitada, mis on selline veider ajalooline mõiste nagu "armastus"...
 
Ma pean ütlema, et tegu on üsna vastuolulise teosega. Absoluutselt positiivne on kindlasti kogu universumi lõpu seltskond. Moorcock on dekadentsi kujutamisel tõeline meister (meenutada võib ka näiteks tema Elricu-lugusid). Kuid selline üldse mitte paheline estetism - või siis puhas kompleksivaba mäng lihtsalt ilu pärast on minu arvates ettekujutusena üsna ainulaadne.
 
Kui erinevaid osasid võrrelda, siis esimene raamat "An Alien Heat" on kindlasti kõige tugevam. See, kuidas Jherek üritab kurameerida viktoriaanlikult Inglismaalt pärit abielunaisega, on lõbus ja tore. See, kuidas ta üritab samuti 19. sajandisse minna on ka lõbus aga arvestatava sünge noodiga. Kõik see käiakse läbi ja võetakse korralikult kokku vähem kui 190 leheküljel.
 
Teine raamat "The Hollow Lands" on sellega võrreldes oluliselt nõrgem. Sisse tuuakse millegipärast douglasadamsikult jaburat elementi (tobedad muusika-kosmosepiraadid, maa-alune aega kontrolliv lapsehoidjast robot, Benny Hilli sketše meenutavad Londoni politseinikud). Ainuke tore asi on see, et proua Amelia Underwood, kes esimeses raamatus jäi üsna lihtsakoeliseks, saab nüüd korralikult tähelepanu.
 
Kolmas raamat "The End of All Songs" on natuke parem, sest see jabur element võtab suhteliselt vähem ruumi. Selle põhjuseks on muidugi ka asjaolu, et kolmas raamat on pea sama pikk kui teised kaks kokku. Ning kuigi Jherek ja Amelia ei pea enam seiklema 19. sajandis või Devoni ajastus vaid võivad rahulikult üksteisega tegeleda, on see kõik ikka rohkem välja venitatud kui peaks.
 
Toredad on muidugi viited H. G. Wellsile (kes ka väikese tegelasena üles astub). Moorcock lisab ka seose ühele oma ajarännu-romaanile "Behold the Man" (ning kaasab mitmes oma teises teoses tegutsevad ajarändurid Una Perssoni ja Oswald Bastable). Samuti võetakse kõik varem kahtlasena tunduvad kohad lõpuks kokku ja seletatakse ära, mitte ei jäeta neid puhtaks fantaasiaks.
 
Aga kuigi esimene raamat mind nii idee kui ka teostusega tõsiselt rabas, läks teine raamat tooni poolest paigast ära ning kolmas kippus korralikult venima. Seega, kui midagi soovitada, siis vahest just "An Alien Heat", mis sobib täitsa hästi eraldi lugemiseks. Terve kogumik kokku on ka põhimõtteliselt positiivne, kuid teine ja kolmas raamat ei ole kindlasti esimesega võrdväärsed.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Feersum Endjinn on mitmežanriline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kauges tulevikus, kus enamus inimkonnast on Maalt lahkunud, jäänud on vaid tagurlik seltskond, kelle neo-feodaalne ühiskonnakord on unustanud või tahtlikult loobunud suurest osast kunagisest kõrgtehnoloogiast.
 
Iga peatükk on jagatud neljaks osaks, mis kõik kulgevad enam-vähem paralleelselt ja kujutavad tegevust nelja erineva peategelase kaudu. Esimene neist on Asura, saladuslik naine, kes ärkab ühe aristokraatide klanni taassünni-majas ilma teadmiste ja mälestusteta, kuid ühe kindla ülesandega.
 
Teiseks on vürst Sessine, kes sõjaväelist ülesannet täites ootamatult mõrvatakse (ta sureb kaheksandat ja viimast korda), ning kelle virtuaalkehastus seejärel mõrva lahendada püüab. Kolmandaks on teadlane Gadfium, kes on seotud vandenõuga kuninga vastu, sest viimane ei pööra arusaamatul põhjusel lähenevale kliimakatastroofile tähelepanu.
 
Neljandaks on noormees, alles oma esimest elu elav Bascule, kes on Jutustaja (meie mõistes häkker). Ta töötab oma mungaordu heaks Krüpti-nimelisest maailma-andmekogust infot kaevates. Kuid viimasel ajal on metsikute kunstmõistuste tasand (mida kutsutakse Kaoseks) eriti aktiivne...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on ulmežanri mõistes vinge teosega. Kui Banks on eelkõige tuntud oma Kultuuri-universumi teoste poolest, siis siinne teos omab sellega vaid õhkõrna sidet. Selle asemel on siin Jack Vance stiilis "sureva Maa" temaatikat, segatuna korraliku küberpungiga.
 
Näiteks on kirjeldatud ühiskonna tehniline tase meie omast mõõtmatult kõrgem - kuid on selge, et suures pildis on tegemist tagurlastega, kes ei suuda ära kasutada murdosagi sellest tehnoloogiast, mida lahkunud ühiskonnaosa vallanud on. Veelgi enam, aristokraadid tunnevad siin uhkust tehnosiirikute puudumise üle.
 
Nõnda toimubki pea kogu tegevus näiteks omaaegse kosmoselifti maapealses struktuuris, mis aga kunagise supertsivilisatsiooni huumorimeele tõttu on ehitatud keskaegse kindluse tuhandekordse suurenduse vormis. Selle kindluse erinevad korrused on kilomeetrite kõrgused ja praeguse kuninga loss asub näiteks ballisaali kroonlühtris.
 
Samuti on selle ühiskonna toimimine aktiivselt seotud maailma-andmekogu ja selle pakutavate virtuaalreaalsuse võimalustega. Samas jälle ei suuda nad seda ammu juba hallata ning lõviosa sellest on tehismõistuste kontrolli all (kes suurendavad oma territooriumi iga aastaga).
 
Teisest küljest jälle on maailm meie mõistes utoopia - mingit materiaalset puudust ei eksisteeri ja igaühele on ette nähtud seitse elluäratamist päris maailmas (ning pärast veel elu virtuaalmaailmas). Hetkel käib küll kodusõda, kuid see on esimene konflikt üldse aastatuhandete jooksul.
 
Algusest peale on siiski selge, et midagi on väga valesti. Kõik teavad, et kliimakatastroof läheneb, aga kuningas ei tee midagi? Miks ja kellele kodusõda vajalik on? Mispärast virtuaalmaailm keeb nagu katel? Lõpuks, miks pigistab kuninga turvateenistus kõiki, kes selliseid küsimusi küsivad?
 
Üks väike hoiatus siiski: Banks on häkker Bascule tegelast kujutanud düsleksikuna ning tema osa (ehk siis üks neljandik raamatust) on kirjutatud seda markeerivalt foneetilises keeles. Siin on stiilinäiteks esimese peatüki Bascule osa esimesed laused:
 
"Woak up. Got dresd. Had brekfast. Spoke wif Ergates thi ant who sed itz juss been wurk wurk wurk 4 u lately master Bascule, Y dont u ½ a holiday? & I agreed & that woz how we decided we otter go 2 c Mr Zoliparia in thi I-ball ov thi gargoyle Rosbrith."
 
Minul selle lugemisega probleeme ei olnud, iga kord Bascule osani jõudes pidi lihtsalt paar sekundit mõtlema, et aju ümber lülitada (erinevalt näiteks sarnasest Russell Hobani raamatust "Riddley Walker"). Samas vaatasin pärast, et selle üle on kurtnud ka inglise keelt emakeelena rääkijad.
 
Kui üldse midagi teiselt poolt öelda, siis kohati läheb taustamaailm humoorikast üle jaburaks. Samuti ei maksa mingit suurt ja sügavat mõtet siit otsida, tegemist on lihtsalt hoogsa ja ägeda seikluslooga, mis vormiga mängimisest hoolimata kulgeb üsna lihtsalt ja sirgjooneliselt algusest lõpuni. Sellisena võttes on see aga tõesti hea.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimov on kindlasti kõige enam tuntud oma Asumi-sarja poolest, mis kujutab Galaktikaimpeeriumi ja nn psühhoajaloo kontseptsiooni. Sealjuures on huvitav, kuidas nii selle idee kui ka teised olulisemad (nagu nn robootika kolme seadust kirjeldavad tööd) lõi ta juba oma ilukirjandusliku loomingu varasel perioodil, 1940--1950ndatel.

"Nemesis" pärineb aga autori teisest, peamiselt 1980ndatesse kuuluvast loomeperioodist. Selle järgu loomingut on peetud esimesest nõrgemaks, tõenäoliselt seetõttu, et peamiselt koosnes see Asumi- ja robootikaideedele erinevate eel- ja järellugude kirjutamisest. Tahes-tahtmata ei ole sellistel lisandustel enam originaaliga võrreldavat sära.

Selles osas lisabki "Nemesisele" natuke rohkem iseloomu teose eraldiseisvus. Kuna see pole aheldatud millegi endast suurema külge, nagu mainitud eel- ja järellood, on sel piisavalt ruumi olla just tema ise. See tähendab antud juhul olla üks parajas mahus, paraja hulga tegelaste ja parajas kaalukategoorias ideedega kosmosepõnevik.

Loo tegevus toimub millalgi 23. sajandil, kus Maa on vaene ja ülerahvastatud ning jõukamad kogukonnad on koondunud erinevatesse Päikesesüsteemi orbiitidel tiirlevatesse hiiglaslikesse kolooniatesse. Üks suurimatest sellesugustest, Rootori-nimeline koloonia on juba välja töötanud ka valguskiirusel liikumise tehnoloogia ja valmistub oma juhi, Janus Pitti mahitusel tähtede poole lahkuma.

Kuid just siis annab sama koloonia astronoom Eugenia Insignia teada, et ta on avastanud tähe, mis asub Päikesest vaid kahe valgusaasta kaugusel ning on teatud põhjustel seni varjatuks jäänud. Haarates võimalusest, suundubki koloonia just selle, Nemesiseks nimetatud tähe suunas. Kuid nende lahkumise saladuslikkus paneb Maa luurejuhti Kattimoro Tanayamat halba aimama.

Ning see aimdus pole sugugi alusetu. Nagu astronoom Insignia välja selgitab, liigub Nemesis aeglaselt Päikesesüsteemi suunas ja võib sealse hapra gravitatsioonitasakaalu lõpuks segi lüüa, muutes Maa elamiskõlbmatuks. Koloonia juht Pitt hoiaks seda infot oma varjatud põhjustel aga pigem saladuses. Insignia ebaharilikult tundlik tütar Marlene omakorda tajub Nemesise süsteemis midagi veidrat ...

Tore on muidugi nentida, et kõigi nende mõistatuste ja ohtude lahendused on oma iseloomult klassikaliselt asimovlikud. Usk kaine mõistuse jõudu ja vähemalt enamike inimeste loomuomasesse heasoovilikkusesse kuulub väga selgelt autori iseloomu juurde. Targad inimesed vaidlevad seal lahenduskäikude üle, kuid on nõus valima kõige tõenäolisema -- ja korrigeerivad oma lähenemist, kui see valeks osutub.

Asimovi tuntuimatest teostest eristabki seda hilisema perioodi raamatut eelkõige suurem tähelepanu tegelaste ja nende omavaheliste suhete osas. Kuigi võib öelda, et see pole jätkuvalt autori tugevus, võib selline teos sobida isegi paremini lugejale, kellele Asimovi stiil on tundunud muidu liiga steriilne ja ideepõhine.

Puudu pole ka tänapäevasele lugejale äratuntavatest teemadest. Asimov puudutab siin näiteks inimkogukondade mitmekesisuse ja ühetaolisuse kui erinevate valikute konflikti. Samuti näitab ta seda, kuidas ka alles tuhandete aastate pärast Maad elamiskõlbmatuks muutva hädaohuga tuleb hakata tegelema kohe, ning võimaluste ring muutub iga hetkega ahtamaks.

Kõige selle juures peab siiski arvestama, et "Nemesis" ei ole särav täht Asimovi loomingu paremiku taustal. Asjatundlikult kirjutatud kosmosepõnevik on see aga küll ning lugemise teeb meeldivalt mahedaks just autorile omane positiivsus ning usk headuse ja mõistuse võitu. Midagi sellist on juba iseenesest vajalik.

Hinnang 5/10

Teksti loeti eesti keeles

Ringworld on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Millalgi kolmanda aastatuhande lõpus on inimkonnast saanud kosmosetsivilisatsioon, asustatud on hulk planeete ning suheldakse ja kaubeldakse hulga tulnukaliikidega.
 
Peategelane Louis Wu igavleb parajasti oma 200-aasta sünnipäeval, kui tema juurde ilmub huvitava ettepanekuga üks veider tulnukas, kelle "nukujuhtideks" kutsutav kahe pea ja kolme jalaga liik on muidu inimestele tuntud kosmosesektorist ammu lahkunud.
 
Meeskonda kaasatakse lisaks neile kahele veel üks kzinide liigist tulnukas (hiiglaslikud ja väga agressiivsed kassitaolised olendid, kes inimkonnaga palju sõdinud on). Viimaseks liikmeks saab Teela-nimeline noor tütarlaps, keda saadab teatud põhjustel ebatavaline õnn.
 
Esialgu saladuskatte all olnud eesmärk avab ennast peagi. Selleks on uskumatute mõõtmetega ehitusprojekt - tehislik rõngasplaneet, mis ühte tähte võruna ümbritseb. Kuid mingil põhjusel ei anna see ülikõrge tasemega tsivilisatsiooni ehitis mingit elumärki...
 
Mul on täitsa meeles see imetlusetunne, mis pärines omaaegsest maakeelse tõlke lugemise ajast. Nüüd, originaali lugedes ei ole just väga palju muutunud. Vahest ehk on nüüd seda ainult natuke parem sõnastada.
 
Teosesse on kindlasti peidetud hulk vahvaid mõtteid (lõbus on näiteks lugeda, kuidas argpükstest "nukujuhid" on salaja meisterlikud manipulaatorid ja kuidagi on kõik selle üle üllatunud - kui see tuleb juba sõna otseses mõttes nende nimest välja).
 
Samuti on hea, et inimeste ja kzinide sõdadest ei räägita palju - lihtsalt vajalikul hetkel poetab keegi jälle mõne märkuse, mis avab ajaloolist tausta ja lisab tegelastele sügavust. Või siis idee inimestest kui loomu poolest haruldaselt õnnelikust liigist.
 
Aga siiski on reaalne imetluse objekt siin puhtalt tehniline. Rõngasplaneet on see, mis paneb pea pööritama nii füüsikutel, inseneridel kui kindlasti ka tavalugejal. See on objekt, mis on väga magusa täpsusega kuskil võimatuse ja võimalikkuse, hoomatuse ja hoomamatuse piiril.
 
Sest noh, Dysoni sfäär on tegelikult inimmõistusele juba pea kujuteldamatu. Või mingid asjad, mis on füüsikaliselt lihtsalt võimatud, ei ärgita samuti niimoodi kujutlusvõimet. Aga see, kuidas silmapiiri asemel tõuseb kuskil mõõtmatus kauguses ülespoole Rõngasplaneedi kaar...
 
Selles mõttes tundubki, kuidas kõik muu jääb vahepeal nagu ballastiks, eriti näiteks Louis' ja Teela vaheline romantika või mõned vahepealsed trafaretsemad seiklused. Kuid Rõngasplaneedi vastupidavus kannatab ka need ära.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles

Isaac Asimovit on nimetatud muuhulgas ka "inimkonna lasteaiakasvatajaks". Näiteks Raul Sulbi on märkinud, et seda nimetust saab tõlgendada kahes tähenduses – Asimov kui mõistuse ja loogika õpetaja, kuid ka Asimovi enda lootus kellegi suurema ja täiuslikuma õpetaja järele.

Siinse raamatu lugudes on võimalik vaadata mõlemat aspekti eraldi, kuid ka seda, kuidas esimene neist raamatu lõpus pea märkamatult teisele teed annab. Nõnda on nendes robotilugudes üheskoos nii kavalad mõistatused kui ka suurem arutlus inimese ja roboti suhtest – teema, mis on vahepealsete aastakümnetega isegi olulisemaks muutunud.

Kõigi lugude ühine teema saab alguse mõtlevate robotite leiutamisega. Algselt pole need palju enamat mänguasjadest, kuid juba esimese loo ("Robbie") kirjeldus väikese tüdruku kiindumusest oma robotsõbra vastu võib tulla ette tuttav tänapäevastele vanematele, kelle laps tahab mängida pigem virtuaalsõbra kui teiste lastega.

Asendamatuteks tööriistadeks saavad robotid aga tänu robootika kolmele põhiseadusele. Esmapilgul tunduvad need range formaalloogika vaimus kirja pandud reeglid raudkindlad. Kuid hea õpetajana hakkab Asimov jalamaid lugejale esitama mõistatusi, kus see loogika reaalsusega kokkupõrkel vastu ei pea (olgu need seadused siin ka ära toodud).

1. Robot ei tohi inimest ohustada ega lasta inimesel oma tegevusetuse tagajärjel kannatada saada.

2. Robot peab täitma inimese poolt antud käske, välja arvatud juhul, kui käsk on vastuolus esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma eksisteerimist niikaua, kui see kaitsmine ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Nõnda esitataksegi juba teises loos ("Nõiaring") dilemma, mis saab siis, kui kolmanda seaduse enesealalhoiuinstinkt jääb tasakaalu teise seaduse käsutäitmise sunniga. Või viienda loo ("Valelik") dilemma, kus mõtteid lugev robot peab kaaluma esimese seaduse võimu inimeste sõnade ja sisemiste soovide vastuolu suhtes.

Tänapäevastele tarkvaratestijatele peaks äratundmist pakkuma neljas lugu ("Küülikut püüdes"), kus viga roboti loogikas ilmneb ainult siis, kui seda parasjagu ei vaadelda. Filosoofia alustega kokku puutunutele pakub aga lõbu kolmas lugu ("Mõtleja"), kus puhta lehena loodud robot jõuab kiiresti kartesianistliku tõeni: "Mõtlen, järelikult olen olemas".

Kõige selle juures on märkimisväärne, kui tugev on õpetaja-Asimovi optimism. Populaarkultuuris on üldiselt rohkem kõlama jäänud hirm tehismõistuses peituva ohu ees. Tuntuim selletaoline näide on kindlasti "Terminaatori" filmisari, kuid sama mõte ulatub tagasi juba Karel Čapeki 1920. aastal valminud ulme-näidendini "R.U.R.".

Kergelt flirdib selle mõttega ainult kuues lugu ("Kadunud robot"), kus moonutatud esimese seadusega robot ei soovi, et teda teiste samasuguste seast üles leitaks. Süngusest hoolimata võib seda lugu nii mõistatuse olemuse kui ka selle lahendamise õhkkonna tõttu pidada üheks kahest parimast siinses raamatus.

Kuid kohe seejärel kinnitab Asimov oma optimismi kaheksandas ja kindlasti idee poolest parimas loos ("Tõendus"), kus eksisteerib kahtlus, et lootustandev poliitik võib olla inimkujuline robot. Nagu seal tõdetakse, on kolm põhiseadust nii eetilised, et pole võimalik vahet teha nende järgi käituva roboti ja tõeliselt hea inimese vahel.

Sellele tõdemusele järgnebki teatepulga mõtteline üleandmine viimases loos ("Välditav konflikt"), kus robotid ei ole enam inimkonna teenrid vaid pigem needsamad hoidjad ja kasvatajad, keda Asimov on oodanud. See on lootusrikas lõpplahendus, mille loogika kallal enam urgitsema ei hakata.

Kui ka selle raamatu puudustest rääkida, siis pole kõik lood kindlasti samal tasemel kui nimetatud kaks parimat. Peategelane, külma närvi ja vaheda mõistusega doktor Susan Calvin on üks parimatest Asimovi loomingu naiskujudest. Siiski oleks teda võinud rohkemgi kasutada, võrreldes mõnede teiste siinsete lugude peategelaste, humoorikate kuid lihtsakoeliste tehnikute Powelli ja Donovaniga.

Suur osa sellest raamatust on siiski aegumatu jõuga. Intelligentse ulme näitena oleks see raamat võinud ilmuda mitte ainult "Orpheuse raamatukogu" sarjas, vaid ka "Loomingu Raamatukogu kuldsarjas". Ilmus ju osa nendest lugudest algselt just "Loomingu Raamatukogu" väljaandes.

Hinnang: 8/10

Teksti loeti eesti keeles

Eon on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Tegevus toimub 2000-ndate alguses, kuid siin ajaloos pole Nõukogude Liit kokku varisenud ja külm sõda kestab edasi. Seega, kui Maa orbiidile (Kuust oluliselt kõrgemal) ilmub veider asteroid, ei hoia Ameerika Ühendriigid kokku ressursse, et sinna esimesena jõuda - sest siis saavad nad kosmosekonventsiooni järgi selle edaspidist uurimist juhtida.
 
Nagu selgubki, on asteroid nagu mingi kõrgtsivilisatsiooni loodud kosmoselaev, mis peidab endas terveid linnu - kuid need on kõik tühjad ja maha jäetud. Kõike seda hakkab uurima rahvusvaheline rühm teadlaseid - kuid Nõukogude delegatsioon ei salli Ameerika juhtrolli, kuna nende eest tundutakse olulist infot peidetavat. Näiteks ei lasta neid tühjade linnade raamatukogudesse ega asteroidi tagumistesse koobastesse.
 
Ning kui ameeriklased toovad oma uurijate juurde noore geniaalse matemaatiku, kelle töö keskendub aegruumi kõverustele, hakkavad pinged üle keema. Nõukogude Liit valmistab salaja ette rünnakrühma asteroidi vallutamiseks, tuumasõda on käeulatuses ja asteroidi viimases ruumis asuv saladus tundub olevat täiesti väljaspool inimmõistust. Salaja jälgivad kogu olukorda aga asteroidi algsed asukad...
 
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine oli natuke vastuoluline kogemus, sest siin oli koos nagu kaks erinevat raamatut. Esimene neist algas natuke nagu Arthur C. Clarke'i kuulus "Kohtumine Ramaga", kus maailm peab hakkama saama ootamatult kosmosest ilmunud kõrgtsivilisatsiooni objektiga (mis vähemalt alguses tundub olevat elutu).
 
Samas, kuna see juhtum on paigutatud külma sõja kõrgpunkti, nihkub raskuspunkt teaduslikult rohkem poliitilisele. Nõnda muutubki see sarnasemaks Michael Crichtoni tehnopõnevikele - või isegi Tom Clancy külma sõja teemalistele militaarpõnevikele. Ning ausalt öelda on see pool raamatust isegi teisest parem, sest mainitud võrdlustele ei jää Bear sugugi alla.
 
Umbes sellest hetkest aga, kui kriis plahvatab ja asteroidi viimase ruumi saladus kõigile avalikuks saab, võtab lugu tugeva pöörde kõva kosmose-SF suunas. See on see koht, kus raamat natukeseks ajaks maha käib, sest tegelastele (ja lugejale) on vaja hakata pikemalt tutvustama asteroidi loonud tsivilisatsiooni ning selle töid ja tegemisi.
 
See ei ole nüüd etteheide teaduslikule poolele, pigem just loojutustamise viisile. Natuke vilets on kuskil poole peal teada saada, et kõik eelnev on olnud suurema mõtteta (kuigi eks selleski on oma iva) ning kogu see kõrgtsivilisatsioon on nii külm ja kauge, et sellega tutvumine jahutab loo ikka pikaks ajaks maha. Lõpus tõmmatakse tegevust natuke rohkem käima, kuid endiseid kõrgusi see enam ei saavutagi.
 
Nõnda olingi ma alguses valmis teosele üsna kõrget hinnangut andma, kuid lõpuks jääb sellest järgi vaid napilt positiivne summa. Siin on tegelikult päris palju suurepäraseid mõtteid ja hetki, mille pärast lugemine ära tasub - kuid päris palju aega peab veetma ka igavavõitu infolademeid närides ja puiste tegelaskujude seltsis. Loo järgesid seega pigem praegu vaatama ei kipu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Star Maker on  filosoofiline essee-tüüpi ulmelugu. Loo jutustaja tõmmatakse oma kodust Inglismaal seletamatul viisil maailmaruumi (hiljem küll vihjatakse natuke, miks ja kuidas), kus ta saadetakse teekonnale läbi universumi, ületades nii tohutuid ruumi- kui ka ajavahemikke.
 
Loo algus on aeglasem ning jutustajal on aega kirjeldada pikemalt esimest planeeti, kuhu ta kehatu mõistusena satub, ja esimest tulnukamõistust, mille juures ta kodu leiab. Pärast ühte katastroofilisemat etappi sealse tsivilisatsiooni juures lahkuvad nad sealt juba kahekesi ning jätkavad nõnda ringreisi, tee peal lumepallina teisi mõistusi kogudes.
 
Selline mõistuste kogumine on vajalik, et uusi ja veidramaid intelligentseid liike mõista. Iga järgmine mõistus ühendub lihtsamalt sarnastega, kuid ehitab nii väikeste lülide haaval sildu isegi selliste teadvusteni, nagu nautiluse-sarnastest molluskitest arenenud mõistuslikud eluslaevad või raadiolainete abil suhtleva kollektiivmõistusega linnuparved.
 
Nõnda liigub vaatepunkt aina suuremasse plaani, hõlmates erinevate tsivilisatsioonide ajalugu koos selliste tõusude ja langustega, mille kõrval inimeste ajalugu (autori teises raamatus "Last and First Men" kirjeldatud kümnete miljonite aastate pikkune tulevikuversioon) on ainult väike sähvatus. Lõpuks jõuab see jutustus veel galaktika, universumi ja isegi multiversumi ajaloo kirjeldamiseni.
 
Ma arvan, et eelkõige peakski  seda raamatut vaatama kui autori esimese teose "Last and First Men" laiendust. Tegemist ei ole kummalgi puhul otseselt looga, pigem essee või traktaadiga. Huvitav on ka see, kuidas autor mingeid esimeses raamatus hämaraks jäänud asju (galaktiline telepaatia, tähtede seletamatu füüsikareeglite vastane käitumine) siin lahti kirjutab ja ära seletab.
 
Kuid mingis mõttes on see siiski näide sellisest juhtumist, kus vähem on rohkem. Mingil hetkel, kui autor on jõudnud väga suure pildini, kus minimaalseks ühikuks on galaktika ja aega mõõdetakse triljonite aastatega, hakkab igasugune huvi paratamatult kaduma. Abiks pole ka see, et müstitsism hakkab sel hetkel ka natuke üle voolama (see, et tähtedel on oma teadvus, nihutab uskumatuse piiri ikka väga kaugele).
 
Vaieldamatult on siin loos toredaid hetki - lugu kalade ja ämblikute sümbiootilisest kaksikliigist, kellest sai meie galaktika suurim võim, oli väga armas. Ning kujutluspilt, kuidas universumi lõpus on elu ja mõistus säilinud ainult kustunud tähtede pinnal roomavates mikroskoopilistes ussikestes, jääb ka tõenäoliselt üsna kauaks meelde.
 
Kuid siiski on siin kõike natuke liiga palju, liiga kõledalt ja liiga müstiliselt. "Last and First Men" on sellega võrreldes küll kirjateosena natuke toorem, kuid samas on seal siiski mingi isiklik mõõde inimkonna tuleviku kohta. Tegelikult võikski sellest alustada - ja "Star Maker" ette võtta pigem ainult siis, kui "Last and First Men" on eelnevalt väga meeldinud.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Fools on küberpunk-tüüpi ulmelugu, biotehnoloogilise kallakuga. See toimub maailmas, kus infotehnoloogia on keskendunud eelkõige inimajudele kui personaalarvutitele. Selle tulemusena on õpitud töötlema isiksusi nii tervikuna kui ka erinevates aspektides - ja lisaks seaduslikule ärile eksisteerib ka tohutu must turg.
 
Tegevus algab ühe jõukama linnaosa klubis, kus näitleja Marva on arvamusel, et tähistatakse seda, kuidas ta on osa enda isiksusest frantsiisiks müünud. Siis aga käib klõps... ja näitleja Marva asemel on korraga mälunarkomaan Marceline, kes töötab oma sõltuvuse tõttu ühe kriminaalse organisatsiooni juures mälumõrtsukana.
 
Üldse on lugu jaotatud kolmeks üksteisele järgnevaks osaks, kus lisaks Marvale ja Marcelinele on kolmandaks peategelaseks mälupolitseinik Mersine. Nende lugude kompositsioon on vahvalt kuldlõikeline, kus esimene on kõige pikem, teine vastavalt lühem ning kolmas omakorda vastavalt lühem. Samamoodi on ka erinevad tegelased erinevates osades rohkem või vähem esil.
 
Ma pean ütlema, et lugemiskogemus oli üllatavalt positiivne. Kui ma olen Cadiganile varem ette heitnud, et tegevus seisab ja tegelased on liiga sarnased, siis siin ei ole kummalegi aspektile midagi ette heita. Eriti kolme peategelase puhul on korralikult vaeva nähtud, et need eristuvad oleks.
 
Esimene lugu oli suhtelises arvestuses kõige parem, kuna suurema osa lõbust andis mõistatamine, et mis siis tegelikult toimub - ning tegelikult ka see, mis selles maailmas on üldse võimalik (ning sellest mis osa on seaduslik ja mis ebaseaduslik). Autor siin lugejale midagi kandikul ette ei kanna, mis ongi tegelikult parem.
 
Maailmaehitusest rääkides tahaks ka ainult kiita. Kui kujutada ette küberpunki, mis pole vähimalgi määral aegunud, võiks see olla just selline biopunk, kus infotehnoloogia on arenenud hoopis teist rada pidi kui meie maailmas. Ning see, kui läbimõeldult lahendab autor kogu isiksusehäkkimise majanduslikku ja õiguslikku poolt, on lihtsalt vinge.
 
Tore on ka see, kuidas autor virutab mingil hetkel lihtsalt tegevuse käigus selle maailma erinevustega. Nagu siis, kui peategelane esimest korda oma silmad välja kougib - ning lugeja taipab, et kuna ühendused käivad silmanärvi kaudu, pole mitte kellelgi siin maailmas päris silmi (huvitav, mis vanuses see operatsioon tehakse?).
 
Kui tahta natuke ka kritiseerida, siis teine ja kolmas lugu on esimese kõrval ikkagi lahjamad (esimene lugu eraldiseisvana oleks väärinud veel kõrgemat hinnet). Ning autori kergelt iroonilisest stiilist ei ole ma ikka veel vaimustuses. Vähemalt olen ma nüüd veendunud, et Cadigan on ikkagi tasemel kirjanik.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles