Kasutajainfo

Alison Sinclair

Teosed

· Vernor Vinge ·

A Deepness in the Sky

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Sügavik taevas»
Tartu «Fantaasia» 2011 (Sündmuste horisont, nr 29)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
5
3
0
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (9)

Hm, üks unustatud arvustus... Lugesin ma selle läbi mõni aasta tagasi, kui esmakordselt kaalusin väljaandmist. Nüüd on Liisi selle ära tõlkinud ja viimase kuu olen nii selles maailmas sees olnud, et näen Anne Reynoltist unenägusid ;-)

Väga raske on siia midagi kirjutada nii, et arvestades mu positsiooni toimetajana see väga reklaamimaiguline ei tunduks... Ütleme nii, et tegu on teatud mõttes eellooga raamatule "Fire Upon the Deep", ek "Leek sügaviku kohal" -- viimases tegutsev Pham Nuwen on käesoleva raamatu peategelane ja tegevus toimub ca 20 000 aastat varem.
On Qeng Ho -- kaubitsejad, kes reisivad ca 1/3 c-ga liikuvatel laevadel inimestega asustatud planeetide vahel. Neid planeete on sadu, inimesed on tähtede vahel reisinud juba 8000 aastat, aga paljud asjad, nagu ülevalguskiirusel lend, tehisintellekt ja isiklik surematus on kantud lahtrisse "täitumatud unistused". Igatahes otsivad kaupmehed üles kunagi reedetud suurmehe, sellesama Phami ja korraldavad ekspeditsiooni tähistaeva ühele kummalisimale objektile, SisseVälja tähele, kus muide on avastatud mitteinimlikud raadiosignaalid. SisseVäljat on jälgitud juba kõik need 8000 aastat ja see täht põleb mingi 40 aastat ja kustub siis paariks sajandiks. Ja seda korrapäraselt -- täht süttib sekundipealt ennustatud ajal. Planeedil on arenenud väga omapärane ämblikulaadsete olevuste kultuur. Pimeduseperioodid, kus ju isegi õhk lumena maha sajab, magavad nad muide sügaval maapõues. SisseVälja juurde jõuab üheaegselt kaks ekspeditsiooni -- seesama Qeng Ho ja Tõusjad. Viimased on paari viimase sajandiga tehnika taasavastanud diktatuur, millega kõik kaugeltki korras ei ole. Pole vist eriline spoiler öelda, et tülli nad lähevad...

Igatahes on raamatu esiteks kuradi pikk ja teiseks on Vinge suutnud kogu teose vältel põnevust üleval hoida -- selline paras tükk lugemist. Üllatusi on ka. Võib ju öelda, et lugu laheneb nii, nagu selline lugu lahenema ja lõppema peabki, aga see ei ole ju viga... Ja... noh, ma ei anna välja raamatuid, mis mulle ei meeldi ;-), nii et hinne õigustatud.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Hinne kõikus algselt "nelja" ja "viie" vahel, ent lõpuks otsustasin maksimumhinde kasuks. Nagu eelarvustaja maininud, hakkas raamat tõesti vahepeal venima, eriti inimeste omavaheliste suhete kirjeldamisel pärast kokkupõrget ning katastroofi. Ämblike tegevusest samal ajal oli märksa huvitavam lugeda. Algul häiris ämblike tsivilisatsiooni ülemäärane antropomorfsus, ent see seletati teksti käigus lahti.

Minu meelest on tegu klassikalist tüüpi SF-romaaniga, mis paneb sügavalt mõtlema. Milliseks areneb mittehumanoidne tsivilisatsioon niivõrd veidrates looduslikes tingimustes, kuidas mõjutab see nende kultuuri ja tavasid? Sel teemal esitab Vinge vägagi omanäolise nägemuse.

Nii mõnedki on raamatule ette heitnud ämblike tsivilisatsiooni arengu liigset kiirust. Mind see ei häirinud. Niivõrd ekstreemsed tingimused peavadki ühe liigi nutikaks muutma, ja kui pikad jääajaperioodid toovad endaga kaasa sunnitud talveuneperioodid, on ka päris loogiline, et uuendusmeelsed jõud ei kõhkle näiteks asjade muutmiseks tuumaenergiat kasutusele võtmast. Isegi, kui traditsioonid selle vastu on. Lisaks veel erisuhe antigravitatsiooniga.

Teksti loeti eesti keeles

Autor viib lugeja vaheldumisi kord planeedile jälgima ämblike igapäevaelu ja tõstab siis seejärel tagasi orbiidile inimeste omavaheliste intriigide keskele. Tegelasi on kümneid kui mitte sadu ning kuna pole ühte kindlat peategelast, siis on üsna keeruline aru saada, kes on kes ning mis roll tal mängida on. Pikapeale erisuvad siiski kümmekond või tsipa rohkem põhitegelast, kelle tegemistele saab lugeja kaasa elada. Kuid et see ikkagi liiga lihtne ei oleks, teeb autor aeg-ajalt tagasivaateid tegelaste varasemale elule. Ning kuna mõned neist seiklejatest on tänu hibernatsioonile ja tuleviku meditsiini saavutustele äärmiselt pikaealised, siis kujuneb romaanist paras ajarännak üle sajandite.

Lugesin seda romaani päris kaua, ca kaks ja pool kuud. Ilmselt võttis mul lugemine pikalt aega just seepärast, et tegelasi oli nii palju ja polnud kedagi konkreetset kellega samastuda või kellele pöialt hoida. Autor sogab kaua vett ja nii saab lugeja alles kusagil selle tellise keskpaigas teada, kes on tegelikult See Mees, kellest eessõnas juttu oli. Ja muidugi on selleks ajaks eessõna ammuilma meelest ära läinud ja tuleb üle lugeda...

Teine asi, mis sujuvat lugemist häiris, oli eespoolmainitud pidev vaatepunkti vahetamine inimestelt ämblikele ja tagasi. Kui see esimest korda ilma igasuguse ettehoiatamiseta juhtus, olin esmalt hämmingus ja siis lausa häiritud. Ning kuna kahe põhilise "ämblikmehe" nimed olid väga sarnased — Altmäe ja Alamaa — siis esines sealgi pidevaid tagasilugemisi, et täpselt aru saada, kes ja kus ning mida ütles või tegi. Kohati tundus isegi, et ka tõlkija oli nad aeg-ajalt segamini ajanud... Pikapeale aga harjusin nii vaatepunkti vahetumise, kui ka ämblikega ning sarnaselt eelarvustajaga isegi ootasin, et tegevus kosmosest taas planeedi pinnale tagasi pöörduks, sest ämbike argised tegemised tundusid palju huvitavamad kui inimeste segasevõitu intriigid. Veidi häiris vaid see, et võõrrassi kirjeldati vägagi inimlike mõistete abil: mitte ei tahaks uskuda, et kõik mõistusega olendid universumis mõistmise märgiks noogutavad, kui isegi mitte kõik rahvad meie oma planeedil seda ei tee. Tõsi, hiljem selgub, et enamus ämblike elust jõuab orbiidil olevate inimesteni (ja ju siis ka lugejani) inimestest tõlkide vahendusel, kes nende elu neile/meile arusaavasse inimlikku vormi tõlgivad. Nii et tegelikult ei pruukinudki nad sõna otseses mõttes noogutada. Kuid sellest hoolimata on Vinge kirjeldatud võõras tsivilisatsioon liiga inimlik, et seda päriselt lõpuni uskuma jääda.

Kuid nagu öeldud, tegevus kulgeb ning autor seletab asju lahti: isegi pealkirja tähendus saab enne romaani lõppu selgeks. ;) Ühesõnaga elu nagu seiklusjutus. Ja minu arvates ongi romaani "Sügavik taevas" näol tegemist kõige pesuehtsama seiklusromaaniga — seda ei suuda varjata ka ulmeline vorm. Õigupoolest ulmelisest aspektist see raamat mulle suurt midagi ei pakkunudki: oleks nagu kõiki neid impeeriumi loomise ideid, ühiskonnakorra kirjeldusi ja tehniliste vidinate kirjeldusi juba varem kusagilt lugenud... Mõned üksikud huvitavad nüansid siiski olid: näiteks seed ehk siis silmadele kinnitatavad kontaktläätsetaolised ekraanid — selliseid tahaks endalegi. :P Teisalt aga hämmastab autor sellega, et juba tuhandeid aastaid tähtede vahel rändav tsivilisatsioon elab enamuse ajast kaaluta olekus ja seda ilma igasuguste kahjulike mõjudeta. :O Tehniliste lahenduste üle võiks veelgi iriseda: no näiteks see ämblike planeedilt leitav antigravitatsiooniline aine... no pliis — liiga lihtne lahendus! Aga olgu, kui just sulatotrusi kirja pole pandud, pole need asjad, mille eest ma ulmeromaani kritiseeriks: minugi poolest olgu kasvõi klõpsuvad relled, peaasi, et idee oleks hea!

Romaanis "Sügavik taevas" klõpsuvaid releesid ei kohta — paraku aga ka mitte ühtki vapustavat ideed. Seiklusjutt, isegi väga hea seiklusjutt, kuid ei midagi enamat. Samas pole tegevus seiklusjutu kohta piisavalt kontsentreeritud ja õigupoolest võiks see romaan julgelt poole õhem olla. Ka tegelased pole aeg-ajalt usutavad: nagu näiteks see koht, kus See Mees loobub nii kergekäeliselt vahendist, mille abiga ta saaks teostada oma unistuse inimkonna helgest tulevikust ning leiab endale romaani lõpuks sama uskumatult kergelt uue ja veel kõrgelennulisema sihi, mille poole pürgida. Üldiselt on aga tegelased üsna üheplaanilised: head on peaaegu üdini head ja "pahasid" on kujutatud parajate pervertidena. Samas tuleb positiivsena märkida seda, et kuigi tegemist on tänapäevase ulmeromaaniga, on seksi üllatavalt vähe ning juttu tehakse aiast, mitte august...

Lõpetuseks viskaks veel ühe kivi nii tõlkija, toimetaja kui ka väljaandja kapsaaeda: pidevalt käib tekstist läbi number biljon, kuigi eesti keeles on teatavasti sellise ühiku tähistamiseks sõna "miljard". Kuuldavasti vabandas tõlkija ennast ühes eravestluses välja sellega, et ta pole numbriinimene, kuid austatud toimetuse kolleegiumile oleks võinud see apsakas ülelugemisel siiski silma jääda. Kuid see viimane oli nüüd tõesti juba lihtsalt sõbralik tähenärimine — muidu oli tõlge väga hea: päris palju oli häid leide, näiteks needsamused eelpoolmainitud "seed".

Kuigi eelnevat üle lugedes võib jääda mulje, et negatiivset, mida välja tuua, on palju, pole see siiski nii — lihtsalt midagi ülipositiivset, suurt emotsiooni tekitavat, kahjuks polnud. Kuid üldmulje on siiski hea ning romaan saab mult "nelja". Samuti kavatsen lähiajal läbi lugeda sama autori "Leegi sügaviku kohal".

Teksti loeti eesti keeles

‎"Sügavik taevas" meeldis mulle tunduvalt enam kui "Leek sügaviku kohal". Jah tõsi, Sügavikus pole niipalju uudseid mõtteid ja lahedaid ideid, kui "Leegis" aga samas on ta paremini ja haaravamalt kirjutatud. Inimesed on elavamad ja huvitavamad, sündmused põnevamad (lugesin üksõhtu nt poole neljani, kuna ei suutnud lõpetada) ja kirjeldused lobedamad.

Kui miinuseid otsida siis lõpp läks ehk liiga moosiseks (kõik need tulevikuplaanid, lapsed jms) ning nimede osas peaks ka Vinge parema "randon generatori" muretsema. Liig sarnased tulevikunimetused kippusid kergesti segi minema (kõiksugused Altmäed-Altkülad) jms. Need on aga väikesed mured, mis suuremat ei häirinud. Mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Läks vale raamatu algne see arvustus. Kuna "Leek sügaviku kohal" ei meeldinud ja see siin tundus alguses sarnase olemusega siis üle paarikümne lk ei jaksanud lugeda. Kahjuks pole BAASis võimalust arvustust eemaldada.
Teksti loeti eesti keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

A Deepness in the Sky on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kaugemas tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedase kosmoselennu-tehnoloogiaga koloniseerinud juba hulga planeete. Kahjuks on kauba- ja infovahetus üle kosmiliste vahemaade ikkagi äärmiselt aeglane ning tsivilisatsioon erinevatel planeetidel langeb murettegeva järjekindlusega kokkuvarisemise ja barbarismi tsüklitesse.
 
Seda olukorda leevendab pisut Qeng Ho võrgustik, lõdvalt seotud ühendus kaubitsejatest, mis oma laevadega pidevas planeetidevahelises lennus. Käesolev lugu läheb käima siis, kui salapäraselt SisseVälja tähe ümber tiirlevalt planeedilt püütakse kinni signaal, mis viitaks nagu mitteinimestest tsivilisatsioonile. Nähes riskantset võimalust muinasjutuliseks kasumiks, varustab üks Qeng Ho seltskond väikese ekspeditsiooni sinna suundumiseks.
 
Kohale jõudes selgub aga kaks keerulist asjaolu. Esiteks on tulnukate tsivilisatsioon tõesti olemas, kuid oma arengus on nad alles kusagil uusaja alguses. Erinevalt inimtsivilisatsioonide pidevast tõusust ja langusest ei paista ka, et Ämblikutel (nagu neid välimuse järgi kutsuma hakatakse) oleks kunagi mingit kõrgtsivilisatsiooni olnud. Arusaamatu tundub ka kogu kohaliku päikesesüsteemi ülesehitus, mis tundub trotsivat tuntud füüsikaseaduseid.
 
Teiseks jõuab Qeng Ho seltskonnaga samal ajal sinna ka ekspeditsioon lähedalasuvast Tõusjate impeeriumist. Erinevalt ärimentaliteediga Qeng Ho'st on Tõusjate ekspeditsioon üles ehitatud julma sõjaväelise korra järgi - ning tundub, et nad peidavad veel mingit saladust. Kokkupõrked nende kahe poole vahel on kiired tulema, samas kui taevas toimuvast teadmatuses oleval Ämblikute planeedil tõuseb esile geniaalne teadlane, kes muudab nende tsivilisatsiooni käiku...
 
Ma arvan, et Vinge on kahtlemata andekas kirjanik. Mulle meeldib, et Ämblikud olid kolmest tegelaste grupist kõige sümpaatsemad, eriti arvestades seda, kui lihtne on inimeste instinktiivset jubedust hiidputukate ees ära kasutada. Sarnasena meenuvad näiteks Hal Clementi "Mission of Gravity" peategelastest sajajalgsed. Andekalt oli lahendatud ka see, miks Ämblikute kirjeldamine nii inimesesarnane oli (võõraste keelte ja selle kaudu kultuurielementide tõlkimise aspekt on siin rohkem kui olulisel kohal).
 
Tore on ka see, et kui enamuse teosest andis Vinge suhteliselt läbinähtavaid vihjeid erinevate saladuste kohta, siis oli see eelkõige võte lugeja tähelepanu hajutamiseks. Lõpus oli tal ikkagi võtta veel täiendav pööre, mille kohta olid tagasivaates ka vihjed tegelikult olemas, kuid need on peidetud lihtsalt tavapärasest sügavamale. Tänu sellele õnnestus tal mind kenasti ja ootamatult tabada.
 
Loo peamine ja ainus probleem tuleb sellest, et kuigi idee on väga hea, siis praktikas ei taha selle kaks erinevat tükki hästi kokku minna. Ma saan aru, et loo seisukohast pidid inimesed kohale jõudma siis, kui Ämblikud olid ühes spetsiifilises arenguetapis ja ei saanud enne tegutseda, kui Ämblikud olid jõudnud järgmisesse. See tähendab aga, et esimese kokkupõrke ja lõpplahenduse vahel ei toimunud inimeste loos tegelikult mitte midagi olulist.
 
Iseenesest oli ka inimeste loos piisavalt huvitavat, et lugedes tuju ära ei kaoks - tagasivaated Qeng Ho ajaloole, Fookuse idee unikaalne jubedus, natuke vandenõupunumist ja mõtteid Stockholmi sündroomi kohta. Siiski, kui tegevus juba aastatepikkuse mõõtme sai, muutus see kõik mingil hetkel nagu lõputuks sõelaga vee kandmiseks. 
 
Huvitav on, kuidas Vinge teist kuulsat teost "Leek sügaviku kohal" lugedes mõtlesin, et universumiloome on autoril geniaalne, aga lugu oleks ehk parem olnud peamiselt kõigest ühele planeedile keskendudes. Ämblikute planeedi lugu siin raamatus ongi tegelikult piiratum ja sellevõrra parem - aga samas tundub mulle, et autor on lasknud ennast loo teatud osadel liigselt kaasa tõmmata. Lõpptulemuseks ongi kokku väga tugev sooritus - aga kõrgemast klassist ka seekord samm puudu, lihtsalt teistsugune.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tegu on teise osaga Piiramise triloogias. Esimese osa (Sixteen Ways to Defend a Walled City) lõpus mäletatavasti sai peategelane Orhan üsna tõsiselt haavata ja paistis olevat selge et ellu ta ei jää. Mina uskusin et mingi imeline tervenemine peab siiski toimuma sest muidu ei saa sari ju jätkuda. Autor aga lahendas selle dilemma teisiti. Nimelt on teisel osal hoopis uus peategelane.
 
Sündmused leiavad aset seitse aastat pärast eelmise osa lõppu. Linna piiramine kestab üllataval kombel ikka veel, sest on tekkinud strateegiline tasakaal. Piirajate vägi blokeerib linna maa poolt, merel aga on ülemvõim endiselt impeeriumi laevastiku käes ja tänu sellele peavad kaitsjad vastu. Üle linnamüüri sajab aeg-ajalt küll suuri kive mis lömastavad mõne inimese või maja, aga seda võetakse igapäevase elu osana ja tavaline linnakodanik oma pead kogu selle piiramise jamaga eriti ei vaeva.
 
Esimese osa kangelast, hukkunud Orhani, ei mäleta seitse aastat hiljem rahva hulgas praktiliselt mitte keegi. Üldise avaliku arvamuse kohaselt saavutas suure võidu piirajate üle hoopis Lysimachus. Lysimachus oli esimeses osas tegelikult Orhani ihukaitsja - endine tippgladiaator ja suhteliselt juhm tüüp. Mis aga olulisem - ta näeb palju rohkem sõjakangelase moodi välja kui Orhan. Siiski ei ole selle romaani peategelaseks mitte Lysimachus vaid hoopis Notker. Või kuidas võtta...
 
Notker on näitekirjanik ja näitleja, seejuures enda arvates suhteliselt vilets. Mõnevõrra suuremat edu on ta saavutanud parodistina. Ja just sellest asjaolust hakkavadki romaani sündmused hargnema. Arvustuses spoilerdamine ei ole viisakas, aga ma vabandan ennast sellega et antud juhul on autor selle juba romaani pealkirjas ära teinud. Nimelt juhtub Lysimachusega seesama üle linnamüüri lendav suur kivi. Antud tegelase kadumine poliitika näitelavalt ei sobi teistele võimukandjatele kohe kuidagi. Õnnekombel tuleb kellelgi neist hea mõte, ja peatselt seisabki Notker elumuutva valiku ees - hakka Lysimachuseks või sure. Ja nii lähebki jälle käiku sama skeem nagu sarja esimeses osas - sõjaaja liidri rolli justkui täiesti sobimatu isik peab vastu tahtmist hakkama Linna päästma. Valitsemiseks ei ole Notkeril tegelikult muidugi mingit huvi, tema plaan on Lysimachuse rolli mängida ainult nii kaua kuni avaneb esimene võimalus täita oma taskud palees leiduvate võimalikult väikeste ja väärtuslike esemetega ning siis öö varjus vaikselt välja hiilida. Seda võimalust aga ei tule ega tule, ja rollist pääsemata on Notker-Lysimachus sunnitud astuma aina järgmisi samme võitluses linna piiravate barbaritega.
 
Nagu Orhani, nii ka Notkeri tegevust saadab pidevalt tema küüniline ja huumoriga vürtsitatud sisemonoloog. Saame koos autori ja Notkeriga irvitada selliste teemade üle mille üle meile ju ikka irvitada meeldib, nagu näiteks poliitikute üldine tühisus või riigibürokraatia uskumatud jaburused. Saame aru, et valitsejad ei ole sageli troonile tõusnud mitte tänu pärimisõigusele või omaenda erilisele võimekusele vaid lihtsalt mingi totra juhuse läbi. Kui mõned võtmeisikud ütlevad et sa oled imperaator siis sa oledki imperaator. Ja pead leidma võimaluse kuidas sellest terve nahaga välja tulla.
Teksti loeti inglise keeles
5.2022

Kolonel Orhan on impeeriumi armee insenerivägede ülem. Impeerium sarnaneb mitmes mõttes vana Roomaga, eriti selle poolest et impeeriumi südameks ja sisuliselt sünonüümiks on Linn, mida kipuvad kimbutama erinevad barbarite hõimud. Tegelikult ei kuulu ka Orhan ise privilegeeritud põhirahvuse hulka. Aga terav mõistus, parajalt küüniline ilmavaade ja oskus impeeriumi bürokraatiamasinaga enda ja oma väeosa huvides manipuleerida on viinud ta sellisele suhteliselt kõrgele positsioonile.
 
Romaani sündmused käivituvad sellest et mingi järjekordne mereröövlite armaada ründab sadamalinna kus Orhan parajasti mitte just päris ametlikke kanaleid kasutades üritab oma väeosale hankida sillaehituseks vajalikku 60 kilomeetrit köit. Selliseid rünnakuid on varemgi ette tulnud, nüüd aga läheb olukord ootamatult tõsiseks. Esimesele rünnakule järgnevad eri regioonides veel mõned. Ilmselt ei ole niisuguse koordineeritud rünnakulaine taga mingid juhuslikud väikesed hõimupealikud, aga kes neid niite siis tõmbab, see jääb esialgu mõistatuseks. Igatahes on varsti olukord selline et kogu impeeriumi armee on maha notitud, välja arvatud Orhani juhitud insenerivägede üksus mille liikmed on pigem ehitajad kui sõjamehed. Ja Orhan, kes ei ole oma karjääris silma paistnud just erakordse riigitruudusega, asub juhtima ülekaaluka vaenlase poolt ümber piiratud Linna kaitsmist.
 
Seda mis järgneb on kirjeldatud üsna tempokalt ja samas mõnusa kuiva huumoriga. Siin juhtub kõike mida ühest vanaaegsest linna piiramise loost oskaks oodata. Ja kuna peategelane on ikkagi insener siis üsna põhjalikult saame tutvuda erisuguste piiramise või kaitse seisukohast oluliste masinaitega. Kas teie näiteks teadsite mille poolest erinevad teineteisest "trebuchet" ja "catapult"? Mina pidin Wikipediast järele uurima.
 
Tegelased peale Orhani enda on kujutatud üsnagi skemaatiliselt, kohati isegi karikatuurselt. Suure isiksuse- ja suhteromaaniga kindlasti tegemist ei ole, rõhk on selgelt seiklusel. Maailma kus tegevus toimub ei ole väga põhjalikult kirjeldatud aga siiski on antud omajagu intrigeerivaid viiteid ajaloole ja poliitikale. Sellest piisab et tekiks tunnetus et tegu pole lihtsalt geneerilise vana Rooma klooniga.
 
Lõpp tuleb loole küll väga järsult. Võib-olla võiks seda mõista sest tegu on alles triloogia "The Siege" avaosaga, samas aga on lõpp üsnagi "lõplikult" vormistatud nii et päris huvitav on näha kuidas sellele loole jätk on külge poogitud. Võtangi selle kohe järgmiseks käsile.
Teksti loeti inglise keeles

Siin me siis nüüd oleme, kümme aastat ja üheksa romaani hiljem. Mida kokkuvõtteks arvata? Ma ütleks et tegu on küllaltki heal tasemel kosmoseooperisarjaga, aga siin-seal silma jäänud võrdlused mille kohaselt tegu olevat lausa kosmoseooperite "Jää ja tule lauluga" on küll pehmelt öeldes tugevasti liialdatud. Vähemalt ühes osas ta muidugi ületab seda Martini fantasy-epopöad - sari jõuab tõepoolest lõppu välja.
 
Kõige suurem probleem mis mul selle viimase osa juures tekkis oli süvenev tunne et siin ei ole midagi uut. Kesksed tegelased ehk siis kosmoselaeva Rocinante meeskond on juba läbi ja lõhki tuttavad ja kogu nende tegevus ja dialoog on sama etteaimatav nagu vaataks "A-rühma" järjekordset osa. Samuti juba teab mitmendat korda selles sarjas ilmub lavale üks uus "peaaegu peamine paha" tegelane ja lõpus selgub siiski et ega ta päris üdini paha ka ei ole.
 
Kuna tegu on ikkagi massiivse sarja finaaliga, siis muidugi pannakse püsti ka selle vääriline hädaoht mille peategelased kõrvaldama peavad. Varasemates osades on võitlus käinud üldiselt ikkagi inimeste vahel, kuigi seejuures on olulisel kohal teatav "iidsete tulnukate" tehnoloogia. Nüüd aga tuuakse mängu tõeliselt interdimensionaalne oht mis ähvardab vaata et kogu universumi minema pühkida, ja inimkonna koos sellega. Paraku ei ole see liin kuigi veenvalt välja kukkunud ja mõjub rohkem müstitsismi kui ulmena.
 
Samas loo lõpp kuhu viimaks välja jõutakse on päris hea selles mõttes et võtab tõepoolest, kui kulunud väljendit kasutada, kõik otsad kenasti kokku.
 
Kõigist loetletud puudustest hoolimata leian siiski et tegu on sarjaga mille läbilugemisele tasus aega kulutada.
Teksti loeti inglise keeles

Kätte on jõudnud düstoopiline tulevik. Umbes üks inimpõlvkond tagasi on toimunud ühiskonna globaalne kollaps, mille laiemaid tagamaid võime ainult aimata. Romaani tegevus toimub kunagise Linna varemetes, mille eksistents juba enne katastroofi oli tihedalt seotud Firmaga. Firma tegevusalaks oli biotehnoloogia - valmistati erinevaid geniaalseid ja jubedaid organisme mis ilmselt olid eelkõige mõeldud kasutamiseks relvana. Kui kõik kokku kukkus, lõppes ka organiseeritud tegevus Firmas ja kogu see saatana loomaaed valgus laiali mööda Linna ja selle ümbrust.
 
Sellel biotehnoloogia prügimäel hoiavad endal elu sees viimased inimesed, kelle põhiline ellujäämisstrateegia on biotehnoloogia enese huvides ära kasutamine. Iga varemetest leitud tehismardikas või killuke oskusteavet võib anda olelusvõitluses eelise mis lubab elus püsida veel ühe päeva, veel ühe nädala...
 
Romaani peamine tegevusliin jälgib ühte linnaelanike paari, kelleks on endine Firma töötaja Wick ja temaga koos elav segastel asjaoludel Linna sattunud Rachel. Ühel igapäevasel kogumisretkel leiab Rachel mingi uutmoodi organismi ja toob selle koju. Esialgu paistab tegu olevat küll unikaalse aga mitte eriti kasuliku asjaga, mis meenutab lihtsalt toataime. Seega lastakse tal rahulikult aknalaual vegeteerida. Pikapeale siiski selgub et sel tegelasel on sisu rohkem kui väljast vaadates aimaks, ning ta käivitab tegevusliini mis ähvardab Wicki ja Racheli kooselu lausa lõpetada.
 
Kui düstoopiline tulevikumaailm on autoril minu meelest hästi õnnestunud, siis sellesse maailma paigutatud süzee on paraku viisakalt öeldes suhteliselt triviaalne ja ei võimalda teos tervikuna nautida. Sellel paistab eksisteerivat isegi järg, millega tutvumiseks minul igatahes huvi ei tekkinud.
Teksti loeti inglise keeles

"Das Boot" hüperruumis. Toomas Tursk on selle juba nii hästi kokku võtnud et ega mul palju lisada ei ole.
 
Pisut häiris lugemisel tegelaste rohkus, või siis visandlikkus. Minategelane viitab jutu sees nimepidi paljudele laevameeskonna liikmetele, ja paljudel juhtudel tekkis minul igatahes raskusi sellega et nime taha ka mingi isik manada.
 
Huvitav tegelane oli vana vintske, lõputust hulgast missioonidest võidukalt läbi tulnud laevakapten, kes alailma piipu popsutas, ja keda kõik kutsusidki lihtsalt Vanameheks. Seejuures oli see Vanamees tõesti vist meeskonna vanim liige, lausa 26-aastane...
 
Ja loomulikult kass.
Teksti loeti inglise keeles

"Võililledünastia" sarja kolmandat romaani said lugejad oodata lausa 5 aastat. Tundub et autoril läks asi "pisut" käest ära. Oli ju sari esalgu triloogiana mõeldud, nüüd aga jõudis meieni 1000-leheküljeline tellis mis, nagu välja tuleb, on alles "viimase osa esimene pool". Jah, Ken Liu kirjutas triloogia kolmanda osa ühe raamatuna valmis aga see sai avaldamiseks liiga tüse. Nii et neljas osa ilmub nüüd poole aasta pärast. Küünikud ütlevad ilmselt et autor tahab fännidelt veel ühe korra raha korjata. Aga mina ei kurda sest tegu on igati lugemist väärt teosega.
 
Loo taustsüsteemiks ja ühtlasi suuresti ka sisuks on keeruline poliitiline olukord mis kujunes välja pärast eelmises osas kujutatud Lyucu vallutajate sissetungi Dara saarestikku. Sissetung õnnestus osaliselt. Kaks saart on Lyucu poolt okupeeritud ja seal valitseb pinev kuid vähemalt esialgu suhteliselt veretu vastasseis vallutajate ning okupeeritud tsiviilelanikkonna vahel. Ülejäänud Dara saarestikku valitseb endiselt Võililledünastia. Nominaalselt on troonil Kuni Garu lesk keisrinna Jia, ja ega ta ei ole seal kellegi käpiknukk. Samas ei ole ta ka päris absoluutne monarh, sest mitmed Kuni ja Jia lapsed osalevad samuti võimu teostamisel. Nende ideed selle kohta kuidas Lyucu vallutajad okupeeritud saartelt minema lüüa on ema omadest erinevad, mis tekitab kuningakojas pingeid.
 
Samal ajal on üks Võililledünastia printsess rännanud üle ookeani Lyucu kodumandrile, et sõlmida sõjaline liit Lyucu poolt allasurutud Agoni rahvaga ja niimoodi Lyucu ülemvõim hävitada. Sellega peab ta toime tulema enne kui ookeanil kaht mannert eraldavas Tormide Müüris tekib järgmine lühiajaline läbipääs mis võimaldaks Lyucul saata Darasse lisavägesid oma vallutuse lõpuleviimiseks.
 
Mulle avaldas lugemisel muljet see kuivõrd Ken Liu loodud maailm tundub "päris". Kohati see nagu ei olekski klassikaline fantasy mis kujutab mingisugust troonide mängu, vaid justkui olustikuromaan mis lihtsalt juhtumisi leiab aset väljamõeldud maailmas. Meile esitatakse palju fragmente selle maailma filosoofia ajaloost, aga ka kokanduse ja restoranipidamise valdkondadesse saame põhjaliku sissevaate. Vahepeal tekkis mul selliste kohtade peal lausa tunne et autor on siia liiga kauaks kinni jäänud ja hakka või arvustuse hinnet langetama, aga see tunne läks siiski üle ja tagantjärele mõeldes tundub see kõik pigem tore.
 
Sarnaselt sarja eelmise osaga kujutab Ken Liu ka siin suure entusiasmiga ja ülipõhjalikult mitmesuguseid uuenduslikke "vanahiina" tehnoloogiavidinaid ja nende kasutusvõimalusi. Ma ei suuda hoiduda kujutlemast et küllap tal ka päriselt kodus mõni pisike isejuhtiva vankri prototüüp ringi sõidab...
 
Mõnevõrra ootamatult ja mind lugejana isegi segadusse ajades sajab kuskil poole raamatu pealt sisse värvikas kamp täiesti uusi tegelasi. Nad seavad end lehekülgedel mugavalt sisse ja muutuvadki hulgaks ajaks uuteks peategelasteks. Fookus kitseneb globaalselt poliitiliselt areenilt ühe provintsipealinna toitlustussektorisse ja algaks justkui täiesti uus romaan. Pikapeale muidugi selgub siiski et see kõik on eelneva ja järgnevaga seotud.
 
Kui tahaks midagi ette heita siis võiks ette heita just seda et 1000 leheküljega ei jõuta "maailma päästmisele" peaaegu üldse lähemale. Aga kui nii kaasahaaravalt jutustatakse, siis võib küll mõneks ajaks paigale istuma jääda.
Teksti loeti inglise keeles

Paar päeva tagasi kuulsin kõrvalt kuidas kolleeg A küsis kolleegilt B: "Kas sa tead et uus Expanse sarja raamat on ilmunud?". Sel hetkel oleksin tahtnud vahele pista et jah, mina tean, ja selle autor on Adrian Tchaikovsky.
 
Või noh, tegelikult ei oleks tahtnud vahele pista, aga nii on kombeks kirjutada.
 
Igatahes, selle romaaniga alustab Tchaikovsky uut kosmoseooperi-sarja "Final Architects". Tegevus toimub universumis mida asustavad mitmed mõistuslikud tsivilisatsioonid, nende hulgas inimesed. Läbisaamine teiste tsivilisatsioonidega, aga ka erinevate inimkolooniate vahel, ei ole alati just roosiline. Siis aga ilmuvad välja eriti apokalüptilised vaenlased - Arhitektid - kes hävitavad pidurdamatult kõiki mõistusliku eluga planeete ja kelle vastu kõik teised on sunnitud moodustama vastumeelse ühisrinde.  
 
Selleks ajaks kui lugu päriselt algab on Maast järel see mis romaani pealkirjas nimetatud. Pärast mitmeid Arhitektide rünnakuid on inimkonna riismed laiali paisatud mööda eluks halvasti sobivaid kolooniaplaneete. Ja selles segadikus seikleb ringi väike kangekaelne kosmoselaev Vulture God, mille pardale saatuse keerdkäigud on kokku toonud värvikireva meeskonna.  
 
Seega loo põhiskeem ei ole midagi ülearu originaalset. Kindlasti aga ei taha ma Tchaikovskyt lihtlabases kopeerimises süüdistada, sest eristuvaid aspekte on siin ikka omajagu. Tooksin esile kasvõi selle et ainult mõned laevameeskonna liikmetest on inimesed. Samas on võõrliikide esindajad kujutatud piisavalt sümpaatsels, laskmata lugejal seejuures unustada et tegu ei ole inimesega - asi milles autorid minu meelest sageli ebaõnnestuvad.  
 
Kõige kesksemad tegelased on siiski inimesed, ja eks nendega ole see probleem mis selliste seikluslugude peategelastega sageli - nad on natuke liiga kangelaslikud selleks et päris inimestena mõjuda. Sellised tavalised kosmoseooperi tegelased kelle tegemisi on huvitav jälgida aga kellega samastuda lugeja eriti ei saa.  
 
Kokkuvõttes hindaksin seda teost tugeva neljaga. Vähe tõenäoline et ma sellele kahe aasta pärast eriti tagasi mõtlen, aga sarja järgmise osa võtan kindlasti käsile kui see ilmub.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmiste Revelation Space sarja osade lugemisest on mul tänaseks ligi 10 aastat möödas. Enne "Inhibitor Phase" avamist ei mäletanud ma nende sisust eriti midagi, aga meeles oli et üle keskmise positiivne mulje oli nendest jäänud.
 
Tuleb tõdeda et minu silmis ei suutnud Reynolds selle romaaniga ootuste tasemel püsida. Absoluutskaalal (kui selline olemas oleks) ei olegi ehk tegu halva looga, aga Revelation Space eelmiste osade kõrval jääb see küll liialt hõredaks, kahvatuks ja lihtsaks. Natuke liiga mitu korda juhtub seda et tegelase seest koorub välja mingi vanem, targem ja võimekam tegelane kes jällegi aitab maailmalõpule natuke edukamalt vastu seista kui tema eelmine kehastus. Ja iga kord ei olegi see ülekantud tähenduses :) Lõpuks mõjub see kõik nagu üks suur deus ex.
Teksti loeti inglise keeles

Suuresti saan nõustuda eelmiste arvustustega. Romaani kaks liini on üsna erineva iseloomuga lood, ja väärtuslikum nendest on kindlasti see mis leiab aset minevikus. Seda on eelnevad arvustajad juba piisavalt kiitnud, nii et ma ei näe põhjust nende juttu üle korrata.  
 
Tulevikus, peategelaste kaasajas toimuv on selline suhteliselt vodevillilik jant. Kuigi ka siin on tegelikult asi naljast kaugel, inimesed surevad. Praegu, ligi 30 aastat pärast ilmumist, on aga sellele autori tahtest sõltumatult tekkinud lisaväärtused mis vägisi sunnivad ka seda osa kõrgemalt hindama kui ehk vahetult pärast teose ilmumist olekisn teinud.  
 
Puhkeb epideemia.  
 
Ülikoolilinnak pannakse karantiini.  
 
Esimese asjana tekib mure et WC-paber saab otsa.  
 
Oxfordi tänavatel toimuvad meeleavaldused kus nõutakse Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust.  
 
... ja see kõik pandi kirja aastal 1992.  
 
Veidi jäid siiski häirima selle tuleviku mõned anakronismid - juba eelpool viidatud asjaolu et tulevikus puuduvad mobiiltelefonid ja suur osa jamast tekib selle tõttu et ei õnnestu teha kaugekõnesid.
Teksti loeti inglise keeles

Olles nüüd "Collapsing Empire" triloogiaga lõpuni jõudnud, on aeg kirja panna oma kokkuvõtlik seisukoht.  
 
Sellel sarjal ei ole ambitsiooni pakkuda lugejale erilist uudsete SF-ideede tulevärki ega ka kõrgtasemel inimhingede inseneeriat. Tulevikumaailm on edasi antud üsnagi visandlikult, nagu Raul Sulbi juba esimese osa esimeses arvustuses märkis. Tegelased on konkreetselt jagatud headeks ja halbadeks, iga tegelane teab täpselt kummale poolele ta kuulub ja kellelgi ei tule mõttessegi neid piire ületada. Tegu on lihtsa (kuid mitte liiga naiivse) kõrgtasemel meelelahutusega, mille juures Scalzi peamine juhtmõte näib olevat "põhiline et pulli saab". Ja seda kahtlemata saab. Lugemist kahetsema ei pea vähimalgi määral.
Teksti loeti inglise keeles

Loo põhiline idee ei ole halb, ja kirja on see kõik pandud piisavalt köitvalt et ei teki tahtmist poole lugemise pealt suvalises kohas raamat käest panna ja millegi muuga tegelda.      
 
Päev pärast lõpetamist loetule tagasi mõeldes jääb aga maksimumhinnangust siiski veidi puudu. Nagu eelnevates arvustustes mainitud, lugu on tegelikult lühike ja kuigi sisaldab omajagu intriigi tundub ta siiski kuidagi... lihtne.
 
Lisaks: need paar tegelast kes esitavad "eriti lahedat dialoogi" on kirjutatud natuke liiga lahedaks nii et kipuvad mõjuma pigem karikatuurselt. Ja veel jäi mind painama see kuidas uus imperaator oma esivanemate salvestustega tutvumisel sai suure šokina teada et kogu impeerium on tegelikult üks suur petuskeem mille ainsaks eesmärgiks on teenida keiserliku perekonna majandushuve... No tõesti, ei ole paari tuhande aasta jooksul terves impeeriumis tekkinud ühtki majandusanalüütikut kes oleks selle ilmselge tõe avastanud?    
 
Etteheidetest hoolimata on tegu siiski kindlalt positiivse lugemiskogemusega ja ei ole mingit põhjust miks mitte asuda kohe sarja järgmise osa kallale.
Teksti loeti inglise keeles

Kauge tulevik. Kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Kaotatud lahingu järel hulbib tähtedevahelises ruumis inimeste sõjalaeva vrakk, mille kallal tegutseb väikese lammutuslaeva Kakskümmend Viis meeskond, et päästa rusudest kõik mis on veel kasutuskõlblik. Ootamatult avastatakse vrakilt aga vaenlaste superrelv, ja läheb lahti madin mitme erineva suurkorporatsiooni vahel kes kõik tahaksid selle enda valdusesse saada.  
 
Algus tundus paljutõotav, aga mida edasi lugesin seda madalamale langes paraku hinne mida olen valmis autori debüütromaanile panema. Põhjuseid selleks on paar tükki.  
 
Esiteks, kogu romaani keskne intriig mis seisneb selles et kelle kätte siis see salapärane relv lõpuks jääb, ei suutnud mind kuigivõrd kaasa haarata. Sebimist selle ümber oli omajagu. Kogu aeg ilmuvad välja mingid järgmise suurkorporatsiooni esindajad kes tulistavad eelmisi, ja nad kõik on üksteisega äravahetamiseni sarnased nii et mul on neist kõigist täitsa ükskõik. Mõned korrad tuleb välja, et lammutuslaeva Kakskümmend Viis meeskonna üks või teine liige on hoopis järjekordse korporatsiooni agent kelles siis ülejäänud liikmed kibedasti pettuvad sest aastatepikkune sõprus tuleb ju maha kanda. Varsti aga satutakse mingis tulevahetuses endise sõbraga vastamisi, karjutakse üksteise peale pool lehekülge ja seejärel saadakse aru et tegelikult ollakse ikkagi sõbrad...  
 
Teiseks, see tulnukate imerelv mida kõik üritavad enda valdusse saada jäi mulle oma olemuselt ja toimimisviisilt sügavalt arusaamatuks. Autor küll püüab midagi seletada nanotehnoloogiast, aga tegelikult on see ausalt öeldes ikka pigem müstika. Nanotehnoloogia asemel võiks sama hästi ka alkeemiast rääkida.  
 
"Architects of Memory" kandideeris 2021. aasta Locuse auhinnale parima debüütromaani kategoorias, jäi seal aga kuuendale kohale. Ega ma loetu põhjal selle ebaedu üle ei imesta, autor aga jätkab pingutusi ja tegelikult alles avas selle romaaniga sarja "The Memory War", millest ka teine osa tänaseks juba ilmunud on. Võib-olla läheb edasi paremaks, aga ma ei tõtta seda järele uurima.
Teksti loeti inglise keeles

Loo keskseteks tegelasteks on kaksikud Roger ja Dodger (nime pani neile keegi keda ühe tegelase sõnutsi ei tohiks mingil juhul laste nimetamise ligi lasta). Nad ei ole õigupoolest päriselt inimesed, kuigi nad ise ei ole sellest teadlikud. Lugeja eest seda fakti aga ei varjata. Kohe alguses viiakse meid ühe ülimalt kurja geeniuse-alkeemiku salajasse laborisse, kellel on maailma enesele allutamise jaoks vaja tekitada just sellised erilised kaksikud, kohe pärast sündimist nad üksteisest lahutada, saata erinevatesse kasuperedesse ja siis oodata et juhtuks õige asi.  
 
Mööduvad mõned aastad ja ühel hetkel hakkab koolipoiss Rogeri peas millegipärast rääkima keegi tüdruk. Roger ei suuda esialgu võtta seisukohta kas tegu on tavalise nähtamatu sõbraga kes ju lastel ikka olemas on, või siis algava vaimuhaigusega. Aga igatahes on tundmatust tüdrukust tublisti abi matemaatika koduste ülesannete lahendamisel. Ja nii alustavadki kaksikud teekonda enesele teadmata eesmärgi poole...  
 
Kui selgub et asjasse on segatud alkeemikud siis esimese hooga tekib minul lugejana kerge tõrge - niisuguste tegelastega teost ei saa ju ometi tõsiselt võtta? Tegelikult see antud juhul siiski väga ei häiri. Need alkeemikud on küll sellised üsnagi trafaretsed, aga toreda nüansi lisab näiteks see et nende hulka kuulub mitte ainult üks väljamõeldud lastekirjanik, vaid McGuire on siia tõmmanud ka ühe reaalse lastekirjaniku.
 
Igatahes, see loo algus kõlab nagu üks tüüplilise "noorteka" algus, aga see on siis vast sihtgrupi vanemasse otsa suunatud. Lugu on välja venitatud paarikümne aasta peale (arvestamata sisse ehitatud ajasilmuseid). Tegelased saavad loo käigus täiskasvanuks, nii et selleks hetkeks kui nad lõpuks maailma ära päästavad (vabandust, spoiler) ei ole tegu enam koolinoortega. Vägivalla osas samuti eriti noorsoosõbralikku reitingut taga ei aeta. Verd hakkab purskama juba esimeses lauses, aga päris nii graafiline nagu mõnes George R.R. Martini teoses see verelaskmine siiski ei ole. Seksi, jah, võib leida pigem ridade vahelt.  
 
Jutuvestjana on autor minu meelest hästi hakkama saanud. Olgugi et suures plaanis avatakse lugejale kohe alguses kõik kaardid, on siiski lugedes kogu aeg selline tunne et "tahaks teada mis edasi saab". Ka üksiku lõigu ja lause tasandil leiab sageli põhjust rõõmustamiseks - tegu ei ole mingi tuima "ja siis torkas tegelane A tegelast B noaga" tüüpi reportaažiga vaid pigem ikka sõnakunsti kategooriasse kuuluva tekstiga.  
 
Ja veel üks vahva nüanss. Peatükkide algusesse on paigutatud kuni lehekülje pikkused tsitaadid ühest väljamõeldud lasteraamatust, mis loo fiktsiooni kohaselt on tegelikult üks võimas alkeemia alustekst. Kuuldavasti on Seanan McGuire nüüd nõuks võtnud see väljamõeldud lasteraamat ka päriselt valmis kirjutada :)
 
Targad inimesed kes annavad välja Locuse auhindu andsid 2020. aastal parima fantasy-romaani auhinna just sellele. Ma ei näe eriti põhjust vastu vaielda.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on järjega Arkady Martine'i kaks aastat tagasi ilmunud esikromaanile "A Memory Called Empire". Eelmine lõppes sellega et väljailmunud tulnukate tõttu muutus poliitilne olukord ja Lseli kosmosejaamal õnnestus tänu sellele säilitada iseseisvus Teixcalaani impeeriumist. Lseli suursaadik pöördub impeeriumist koju tagasi, kuid paraku ei oota teda seal erilised kiiduavaldused suure poliitilise võidu puhul. Kuna sündmuste käigus on Teixcalaan saanud haisu ninna Lseli olemasolevast isiksuste surmajärgse säilitamise ("imago") tehnoloogiast, ja selles süüdistatakse just suursaadik Mahit Dzmaret, tuleb tal hoopis karta oma elu pärast.
 
Pääseteeks osutuvad jällegi needsamad tulnukad. Teixcalaani impeeriumi välisluureametnik Three Seagrass, kes eelmises osas tegutses Mahiti käsundusohvitserina, lähetatakse (või pigem lähetab iseennast) looma tulnukatega esmast diplomaatilist kontakti. Tee peal põikab ta Lselist läbi ja suudab veenda sealseid võimukandjaid et need peavad just Mahit Dzmare talle abiliseks kaasa andma. Nii siis suundutaksegi koos rindele.
 
Selle koha peal saab romaani põnevam osa paraku läbi ja järgneb suhteliselt trafaretne kosmoseooper sellest kuidas paar nutikat tegelast suudavad ära hoida apokalüptilise sõja ülekaaluka tulnukate armeega. See ei ole otseselt halb, aga mitte midagi sellist mida poleks varem loetud. Näib et kuna tulnukate rünnak juba mängu sai toodud siis ei olnud autoril pääsu sellest et kuidagi tuleb see olukord ju  lahendada, Lahendatud see saab, nii et võime kõik koos lõpuks kergendust tunda, aga ka pisut pettumust.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

"A Memory Called Empire" on Arkady Martine'i debüütromaan mis tõi autorile kohe ka parima romaani Hugo. Nii ma  internetist lugesin ja ei teadnud kas uskuda või ei, sest seletamatu tundub et see Baasi alles nüüd jõuab.  
 
Kuigi seda on nimetatud kosmoseooperiks on siin tüüpilist kosmoseooperit minu meelest pigem vähevõitu. Paremini sobiks seda nimetada poliitiliseks põnevikuks. Teixcalaani impeerium on paljusid tähesüsteeme hõlmav ja järjest laienev kosmiline üliriik. Selle serva peal asub pisike ja (seni veel) sõltumatu kosmosejaam Lsel, kus elanikke on vähem kui Pärnu linnas. Kakskümmend aastat tagasi lähetati Teixcalaani pealinna (mis võrdub peaplaneediga) Lseli suursaadik. Viisteist aastat ei ole temast midagi kuulda olnud, siis ilmub Lseli lähedusse Teixcalaani sõjalaev et peale võtta uus saadik.  
 
Jõuab siis uus saadik Teixcalaani pealinna. Natukese hämamise järel talle tunnistatakse et eelmine saadik on surnud, väidetavalt õnnetuse tagajärjel. Teixcalaani võimukandjad ei püüa eriti teeselda et nad ise ka seda õnnetuse juttu usuvad, tõde aga keegi muidugi ei tunnista. Uus saadik peab nüüd aru saama mis tegelikult toimub, kes on selles olukorras tema liitlased ja vaenlased ning kuidas säilitada Lseli iseseisvus.  
 
Tegu on sedalaadi romaaniga kus sisuline pool selgelt domineerib ulmelise üle. Kuigi väga laia klassifikatsiooni kasutades on tegu "hard sf"-iga, siis eriti "hard" ta tegelikult ei ole. Sellega ei taha ma kaugeltki hakata vihjama nagu tegu ei oleks ulmega, oh ei. Ulmeline pool ei ole siia kindlasti kuidagi vägisi külge poogitud et teos raamatupoes just sellele riiulile satuks. Ainult üks pisiasi jäi kummalise anakronismina silma kriipima - üldiselt kõrgtehnoloogilises kosmoseühiskonnas vahetatakse kirju mingitel lakiga pitseeritud USB pulkadel...!? OK, liidese tehnilist spekki tegelt ei täpsustatud aga no põhimõtteliselt.
 
Aga olgu need USB pulgad siis pealegi. Ulmeatribuutikast enam tundub autorit huvitavat "võõrana võõral maal" kohanemise ning kultuuride kokkupõrke või lõimumise teema. Ulmekeskkond laseb seda teemat efektiivselt võimendada. Samuti kannab poliitilise intriigi osa täitsa hästi ja võiks loetav olla ka siis kui ulmepoole osas silm kinni pigistada. Lugu jookseb kenasti, ei jää kuskil venima ega lase lugejal huvi kaotada.
 
Mis siis ikkagi maksimumhindest puudu jääb? Ausalt öeldes ei oskagi seda põhjendada, aga ega autor õnneks teada ei saa et ma talle päris maksimumi ei pannud. Jäägu midagi ka Teixcalaani sarja järgmise osa jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Selle romaani mastaapsusest annab kõigepealt aimu esimesel leheküljel ära toodud ajaskaala, mis saab alguse umbes 565 miljonit aastat tagasi ja lõpeb tänapäevas. Ruumiliselt Tchaikovsky meid küll kuhugi kaugele rändama ei vii. Ei olegi vaja Maalt lahkuda selleks et tutvuda mitme erineva hämmastava maailmaga.
 
Päriselt pihta hakkab lugu tänapäeva Inglismaal, kus kaks tüdrukut tegelevad hobi korras esoteeriilse kallakuga sündmuste uurimisega. Sellised juhtumid kus kellegi tuttav olevat näinud metsas lumeinimest, või siis on youtubes  avaldatud udune video millele on "kogemata jäänud" mingi fantastiline elukas. Tüdrukud käivad sündmuskohtadel asja uurimas kuid pigem ei võta seda ise päris tõsiselt. Rohkem on see ettekääne selleks et aeg-ajalt kuhugi linnast välja matkata. Kuni ühel sellisel uurimisretkel jääb üks tüdrukutest teadmata kadunuks, teine aga ei taha iseendalegi tunnistada sündmusi mis selleni viisid. Möödub neli aastat.
 
Niimoodi see algab, väikeste kohaliku tähtsusega sündmustega mis puudutavad üksikuid inimesi. Vahele on pikitud populaarteadusliku loengu vormis haaravaid ideid sellest kuidas evolutsioon Maal oleks võinud minna teisiti ja millised mõistusega liigid selle tulemusel oleksid võinud tekkida. Esialgu ei saa aru kuidas need kaks liini omavahel seotud on. Aga ilma liigse venitamiseta võtab lugu hoo üles nagu ameerika mägedel liikuv rong ja põrutab mööda rööpaid esimesse kuristikku. Juhuu!
 
Lisaks algsele peategelaste paarile ilmub veel teisigi. Lugu antakse edasi vaheldumisi mitme keskse tegelase silme läbi. Tegelaste galerii on lai, alustades transvestiidist geniaalsest matemaatikust ja lõpetades ehtsa Bondi-filmi stiilis maailmavalitsejaks tahtva kurjamiga. Tegelasi ei kasutata mitte ainult lamedate marionettidena fantastilist maailma kujutaval etendusel vaid ka nende tausta avatakse üsna põhjalikult ja veenvalt, mis võimaldab neile lugedes kaasa elada. Loo jutustamisel on teadus ja seiklus väga hästi tasakaalus. Ühest küljest ei hakka praktiliselt hetkekski igav, samas aga juhtus mõned korrad et läksin Wikipediasse mõnd paleontoloogia-teemalist artiklit lugema et ühe või teise aspekti kohta rohkem teada saada.
 
Kas sai juba piisavalt kiidusõnu? Rohkem ei taha lisada sest see ei mõjuks vist enam usutavalt.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmisel kümnendil oma draakonitellistega paljusid lugejaid masendanud Christopher Paolini on nüüd siis kätt proovinud kosmoseooperi vallas. Minu jaoks oli see esmatutvus Paolini loominguga. Aga olles selle läbi lugenud tundub mulle et ma mõistan nende inimeste kannatusi kes siin Baasis Eragoni ja selle järgesid on arvustanud.
 
Kui alustada positiivsest siis esialgu läheb lugu kenasti käima. Kuskil tsivilisatsiooni äärealal on üks planeet, millel on üks kuu mille maasarnasamise perspektiive on saabunud uurima sellel alal tegutseva ettevõtte uurimismeeskond. Meeskonna üks liige avastab mingi võõrtsivilisatsiooni poolt maha jäetud varemed ja seal ringi kolades nakatub millegagi. Järgneb ülimalt dramaatiline ja verine stseen millest saabki romaani tegelik süžee alguse.
 
Aga kui see algus kätte jõuab siis kohe läheb ka asi käest ära. Ühest küljest kuhjatakse kokku suur hulk rohkem või vähem (pigem ikka rohkem) fantastilisi tulnukaid kes kõik omavahel ja ka inimestega sõdivad. Selle keskel on peategelane kelle tegutsemine ja meeleseisund pärast seda kui ta traagiliselt kaotas kõik oma sõbrad on kujutatud sellisena et mul on väga raske seda uskuda.
Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje et kogu aeg justkui toimuvad mingid "seiklused". Samas ei saa lugedes lahti tundest et no miks sellest ometi nii pikalt peab jahuma, ja kas lõpuks kuhugi välja ka jõutakse. Üksikuid häid kohti on, nagu ka päris huvitavaid tegelasi (et just peategelane selline ebausutav muinasjututegelane peab olema!). On isegi mõned ideed mis kvalifitseeruvad teaduslikuks fantastikaks. Aga tervikuna oli sellest tellisest enda läbinärimine siiski raske töö mida meelelahutuseks on keeruline kvalifitseerida.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles
12.2020

oot, kas ma lugesin praegu midagi? ega vist. või siiski...?
 
Kui ma ei oleks selle teose esmaarvustaja Baasis, siis piirdukski minu tekst ülaltoodud säutsuga. Aga asjaolude tõttu vist peaks ikka pikemalt kirjutama.
 
Alustagem siis sellest milles mul vähimatki kahtlust ei ole. See on hinne. Kuna on võimalik et see on viimane arvustus mille ma 2020. aastal kirjutan siis sirvisin oma selle aasta Baasi ajaloo läbi ja see teos kuulub kindlasti top 3 hulka mida sel aastal olen lugenud.
 
Kui hindega on asi klaar siis edasi läheb segasemaks. Nagu näha, varjub autor pseudonüümi taha, ja pooletunnise netis surfamisega ei õnnestunud mul seda päris nimeks teisendada. Autor on veebis ja sotsiaalmeedias küllaltki aktiivne nii et vihjeid leidub ja parema tahtmise juures poleks ilmselt võimatu kodanikunimeni välja jõuda. Aga ega selleks ju Baasi kontekstis suurt vajadust ei ole.
 
Järgmine raskus millega ma Baasi uut teost sisestades silmitsi seisin oli teose vormi ja esmaavaldamise aasta määramine. Valisin "romaan" ja "2020", aga tunnistan et mõlemad on vaieldavad. Tegelikult on tegu algselt veebis ilmunud tekstidega mis paistavad olevat kirjutatud mitme aasta jooksul. 2020 on lihtsalt see aasta millal see kõik ühtede "kaante" vahel e-raamatuna välja anti. Aga need tekstid jutustavad siiski ühe tervikliku loo ja ma ei kujuta ette et neid oleks mõttekas eraldi või mingis muus järjekorras lugeda. Seega arvan et romaan on antud juhul õigem žanrimääratlus kui jutukogu.
 
Ja viimaks jõuame selleni, et mis looga siis tegu on ja mida sellest arvata.
 
Üks minu silmis ebameeldivamaid ulmekirjanduse alamliike on see kus tegevus toimub n-ö "peategelase peas" või on edasi antud mingis muus niisuguses vormis et lõpuks on raske aru saada kas "tegelikult" midagi üldse toimus. See annab autorile vabad käed keerata sündmused ükskõik kui keerulisse puntrasse ja siis neid lõdva randmega lahendada põhjendusega et "see oli tegelikult ainult unenägu" vms jama. Seetõttu suhtusin üsna skeptiliselt teosesse mille tegevusväljaks on memeetika - ala mille kohta minu teadmised piirduvad sellega et internetis levitatakse mingeid standardpilte koos juurdemõeldud "vaimukate" tekstidega. See paistab just nimelt midagi sellist mida "tegelikult" olemas ei ole. Ja nüüd siis, palun väga, on keegi qntm kirjutanud kuskile wikisse selleteemalise fanfictioni mis väidab et on ulme. Ei kõla just paljutõotavalt, aga miskipärast on Amazonis lugejad sellele kõrgeid hindeid pannud, nii et otsustasin ikka järgi uurida.
 
Uskumatu. Tuleb välja et sellest kahtlasest memeetika teemast on võimalik kirjutada selline lugu et kuku pikali. Lähtekohaks on see et lisaks meemidele - Wikipedia definitsiooni kohaselt "idee, tava, kujund või muu selline infokogum, mis inimkultuuri keskkonnas valdavalt imiteerimise teel levib, paljuneb ja muteerub" - on olemas ka antimeemid - infokogumid mida on võimatu levitada või isegi meelde jätta. Ja kui võtta omaks eeldus et antimeemid ei ole midagi passiivset vaid need võivad inimkultuuri sama tugevalt mõjutada kui meemid, ja siis sellele veel paar ulmevinti peale keerata, siis jõutaksegi alguspunkti kus tegelased on sunnitud enda käest küsima - kuidas võita sõda vaenlase vastu keda sa ei suuda tajuda, kelle olemasolust sa ei ole teadlik, kui sa üldse ei teagi et sa oled sõjas?
 
Sest jah, sõda see on. Need antimeemid kellega siin kokku puutume ei ole mingid kassipiltide negatiivid. Tegu on täitsa konkreetsete füüsiliste esemete või olenditega mille uurimise ja võimalust mööda kahjutuks tegemisega tegeleb vastav organisatsioon. Aga jube raske on midagi uurida kui uurija unustab uurimise objekti niipea kui on läbi õhulüüsi väljunud tuumapommikindlast isolaatorist kus objekti hoitatakse. Need peatükid loo alguses mis niisugust uurimist kirjeldavad on edasi antud dokumentaalses stiilis mis meenutab Michael Crichtoni "Andromedat", ainult et 10 korda sürreaalsemal kujul. See algus on üsna metafüüsiline/abstraktne, aga siiski väga kaasahaarav. Edasistes peatükkides on lugu edasi antud rohkem tegelaste läbielamiste kaudu ja muutub enam sarnaseks "traditsioonilisele" ulmele, aga on siiski pöörane määral mida ma võrdleksin näiteks Hannu Rajaniemi "Quantum Thiefiga" (igasugune assotsiatsioon ühe autori ja teise teose nime vahel on juhuslik). Peategelastel tuleb lakkamatult võidelda sellega et mõni antimeem on nende mälust ära söönud viimased 10 aastat... kolleegid või terved osakonnad kellega eile koostööd tehti on täna mitte ainult kadunud vaid keegi isegi ei mäleta et need eile olemas olid... ellujäämiseks tuleb pead murda eelmiste salapäraselt hukkunud teadlaste segaste märkmete kallal, või on need äkki hoopis mu enda eile kirjutatud märkmed...? Teos mis algab nagu huvitav akadeemiline mõtteharjutus jõuab lõpuks välja eheda horrorini. Kui lõpp kätte jõuab on natuke kahju et see juba läbi sai (ainult umbes 200 lehekülge), aga samas ei tea kas sellist ajuraputust väga palju rohkem olekski korraga tahtnud.
Teksti loeti inglise keeles

Huvitaval kombel sattusid mu lugerisse üsnagi väikese ajavahega kaks "inimesed ja ämblikud" romaani - kõigepealt Vernor Vinge "Deepness in the Sky" ja siis Tchaikovsky "Children of Time". Mitmes mõttes on need üksteisele üsna sarnased. Mõlemal juhul areneb lugu paralleelselt hädasoleval inimeste kosmoselaeval ja ämblike tsivilisatsiooni poolt asustatud planeedil. Mõlemal juhul elab lugeja kaasa võrdselt nii inimeste kui ämblike poolele. On selge et kui sündmuste loogika peab vältimatult viima tsivilisatsioonide vahelise konfliktini siis loojutustamise loogika alusel peab see konflikt lahenema kuidagi teisiti kui ühe poole lüüasaamisega. Aga just viis kuidas Tçhaikovsky selle dilemma lahendab oli peamine mis sundis mind hinnet ühe palli võrra langetama. Teine hinnet mõjutanud asjaolu oli puhtalt maitse asi - varem loetud (kugi hiljem kirjutatud) Tchaikovsky "Cage of Souls" tundus subjektiivselt lihtsalt omajagu parem.
Teksti loeti inglise keeles