Kasutajainfo

Michael R. Underwood

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Indrek Hargla ·

Minu päevad Liinaga

(jutt aastast 2008)

ajakirjapublikatsioon: «Looming» 2008; nr 8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Indrek Hargla «Suudlevad vampiirid» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (10)

Õnnestus eile osta provintsipealinna r-kioskist sellesinatse müügikoha ainus eksemplar ajakirja «Looming». Ostsin teadlikult, sest teadsin augustinumbris Hargla lugu sees olevat...

«Minu päevad Liinaga» on tekst, millest on tegelikult üsna raske kirjutada... noh, et võib midagi olulist välja lobiseda ning siis spoilerinimesed kukuvad kaagatama.

Liina-jutu puhul on vist tõesti parem, kui asja lugeda puhta lehena. Paned end otsekui peategelasega samasse olukorda: ei tea midagi ning sellest vähesest, mida tead, sellest ei saa ka aru.

Kirjanikust pereisa sõidab naise ja tütrega loodusesse, et vorstikesi grillida ja telgis ööbida. Noh, selline linnainimese arusaam romantikast ja mõnusast olemisest. Metsavahel selgub, et pereisa unustas külmkasti koos toiduga autosse tõsta. Tekib siis linnainimestel mõte, et naine ja koer jäävad auto juurde ning panevad telgi üles ja teevad lõket. Isa ja tütar lähevad tagasi, et teepealsest majast süüa küsida. Ja nii see algab...

Jutu alguses tundus, et siit tuleb «Koobassaare heinaküün 2», aga õnneks eksisin. «Minu päevad Liinaga» on ikka kõvasti parem lugu. Kohe väga hea on! Kiidaks just seda, kuidas tavalise, loiu ja olmelise loona alanud tekst vaikselt lugeja haardesse võtab ja kohe nõnda võtab, et kui märkad seda haardessevõttu, et siis ei tee enam muud, kui keerad lehti...

Teksti loeti eesti keeles

Mnjaa...

Ma ei tahtnud seda jutustust esimesena arvustada, kuna ma polnud üldse kindel, kas tegu ulmega on ja kas selle koht siin BAASis on... Siiani pole eriti kindel. Pigem nagu pole ulme. OK, tegelased ja miljöö on nihestatud, etnoõuduse miljöö tembitud sürreaalsega, aga mis meile selle kõigega öelda sooviti?

Olen üsna nõutu, sellest ka hinne. Puht lugemise protsessi nautimise mõttes peaks kindla "5" panema, aga see lõpp... see pisuhänd... selle eest vääriks tekst hinnet "1". Ilmselt valmistan ma kirjanikule pettumuse, aga ma ei saanud sellest loost aru. Või noh, loost, tegevustiku arengust ei ole raske aru saada, aga lõpp on täpselt selline moodne "tõsikirjandus". Et jääb mulje, et autor ise ka ei tea, mis ta lõpuga öelda soovis, saati siis lugeja. Tüübiline tiivaripsutamine peavoolukirjandusega, seega. Millest on veidi kahju.

Loo enda traagika, tegevuspaik, tegelaste kulgemine, dialoogid jmt on väga head, selline üldisem loo point ka, aga kui lõpuga autor midagi pihta ei oska hakata ja selle seetõttu hüpersegaselt ripakile jätab, no seda ei saa heaks kiita. Loomingusse tekst muidugi sobis; ju oli mu eelhäälestus vale, kuna ma ootasin ulmet, sellist korralikku.

Et terve külatäis tegelasi käitub ebaloomulikult ja sürrilt, et miljöö on selline painavalt ja obsessiivselt traagiline, on ju väga kaunis, aga et mida värki siis üldiselt??? Bradbury sarnaste elementidega tekste me muidugi harjumuse pärast loeme ulmeks :d, aga tegelikult on siin mõttekoht küll.

Ja kes oli mehike, kes tuli lõpuks selle kleidivööga? Kas me saame sellest aru alles pärast ise samasuguses situatsioonis olekut ja mitmekümneaastast elukogemuse koormat turjal ja hinges? Ühesõnaga selline selline segane mõistujutt, mis lõpuks nõutuks jättis. Aga kuradima hästi kirja pandud muidugi.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oskagi seda lugu hinnata. Kõige rohkem saaks öelda, et see käis mulle närvidele, aga samas võiks see just olla (üks) korraliku teksti tunnuseid... Et ärritab. Mine võta kinni. Kirjaniku alter ego psühhoanalüüsi jaoks on siin muidugi materjali küllaga.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska ka midagi suuremat arvata. Mulle eriti ei meeldi jutud mis vajavad pärast lahtiseletamist ja mul tekkisid samad küsimused, mis Raulilgi. Kes see vanamees lõpus oli, mispärast kirjanik mingi tundmatu tšikiga koos hakkas elama ja mis siis lõpus ikkagi sai.

Aga kirja oli pandud huvitavalt ja piisavalt põnevalt, nii et vaatamata segasevõitu lõpule võib ühe korraliku "nelja" kirja panna.

Teksti loeti eesti keeles

"Minu päevad..." on hästi kirjutatud kodune tekst, aga see väide iseenesest ei tähenda ju midagi (ning vaevalt ühelegi Eesti ulmega kursis olevale inimesele tuleb üllatusena, et Hargla oskab kirjutada). Lugesin jutu üsna ühe hooga, aga enda arust piisava põhjalikkusega läbi ja kõik oli üsna selge... kuni saabus lõpp. Viimane lause on muidugi röögatult klassikaline, aga mõned sellele eelnevad, mis peaksid olukorda selgitama, ei kõnele minuga. Kas on asi selles, et ma ei ole Eesti folklooriga nii sina peal nagu autor lugejailt eeldab, või “unustas” autor meelega jutu tuuma hämaraks, aga mina sellest aru ei saa. Usun ja loodan, et viga on siiski minus (nagu Gary Larsoni karikatuuride puhul, mis mulle väga meeldivad, aga millest umbes iga kümnes jääb siiski arusaamatuks). Paraku ei paista puslelahendust nüüd, nädalapäevad pärast lugemist, kusagilt välja settivat ning erinevalt mõnest teisest ei vaevanud mind kaua ka küsimused, et mis värk selle kleidivööga oli ja kes on Liina ja mis on Aat. Küllap leiaks vastused muistendeist, aga nii põnev ka ei olnud, et hakkaks jälgi ajama...

Kui tingimata võrdlust tuua, siis mulle mõjus suurem, kruttivam osa tekstist umbes nagu mõni Pu Songlingi muinasjutustus, kus kooljad ja/või libad oma võludega igavesi üliõpilasi köidavad. Samas, üks teine (tuleks vist täpsustada, et naissoost) lugeja, kellega elamusi võrdlesime, leidis, et see pole üldse ulmejutt, vaid tüüpilise hajameelse, õllelembese ja švipsis peaga kõrvalehüppe-alti Eesti Mehe seletuskiri — nagu Tootsi konfabuleering sellest, kuidas rotid kapsaraua minema viisid.
Teksti loeti eesti keeles

Hehhe :D
Mardi naissoost lugejal oli väga õige tähelepanek, aga sellest hoolimata oli lugu vastikult kriipiv ja kuidagi jah, just närvidele käiv. Ja ulme mis ulme, juhul, kui etnoõudus käib ikka ulme alla. Üsna osavalt ära kasutatud rahvalikku koloriiti põimununa tänapäevasesse olustikku andis kokku just selle seletamatu vastikustunde lugemise ajal.
Mitte just iga jutt ei tekita sellist kõhedust, ning suuresti tänu just sellele (no ei viitsi hakata Indrekut taas kiitma selle eest, mida ta ise nagunii hästi teab, et oskab), saab viie.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ei tahaks olla esimene arvustaja, kes sellele "Stalkeri" võitnud loole "kahe" paneks, nii et olgu siis "3-".

Sarnaselt mitmele eelarvustajale ei saanud minagi absoluutselt aru, millest jutt käis. See, et minategelane läheb lolliks ja otsustab lambist keset puhkuseretke pere juurest ära karata, on veider, ent pole väga ulmeline. Ja see lõpplahendus teeb kõik ainult segasemaks... miski Aat ja kleidivöö. Võib-olla on siin vihje eesti rahvaluulele, aga millisele legendile täpsemalt?

Suvise Kagu-Eesti õhustik oli küll suhteliselt mõnusalt kirja pandud, vähemalt puudus siin traditsiooniline soigumine raske maaelu vms. üle.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles