Kasutajainfo

Michael R. Underwood

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lev Veršinin ·

Hroniki nepravilnovo zavtra

(lühiromaan aastast 1992)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Lühiromaan, mis koosneb kahest võrdlemisi iseseisvast osast. Sündmusi ja tegelaskujusid sisaldus siin sedavõrd ohtrasti, et ilmselt võiks neid siia kirjeldama jäädagi. Seda enam, et peategelaste keskmine eluiga raamatu lehekylgedel võiks võrrelda miiniväljale lahti lastud känguru omaga.

Esimese osa näol oli põhimõtteliselt tegemist (kylma) sõja pihta suunatud satiiriga. Teine osa pidi ilmselt kirjeldama seda, mis juhtub (autori arvates) siis kui yllastest patsifistlikest ideaalidest lähtuvalt sõjavägi laiali ajada. See teine osa oli way jubedam.

Andekas, yksikuid lõbusaid killukesi sisaldav, kuid yldkokkuvõttes minu maitse jaokse pisut liiga raskemeelne tekst. Nagu Jyrka kunagi Vershinini kohta ytles - sellist kraami palju korraga lugeda ei tahaks.

Teksti loeti vene keeles

Mõtlesin olla esimene Lev Vershinini arvustaja BAASis, aga pühapäeva õhtul ei jõudnud ning Avo on taas minust ette jõudnud. Asjal ka positiivne kõrvalmoment juures, teisena on asjast lihtsam kirjutada...

«Väärdunud homse kroonikad» on sünkmorn tulevikulugu, mis koondab endas mitmeid olulisi momente. Tuleks ära mainida eelkõige kultuurikonflikti, sotsiaalsete probleemide lahendamise võimatust, üksikisku tühisust kõiksuse ees ning veel paljut muud. Autori maailmanägemine pole isegi pessimistlik, see on lihtsalt lootusetu!

Püüaks nüüd pisut lahtiseletada seda paljut mis vähem kui sajal leheküljel toimub...

Lühiromaani raamiks on pagendusplaneedil viibiva paavsti kommentaarid ja seletused... väga vajalikud asjad, et üldse paljut toimunust mõista. Paavst on hulluks kuulutatud ning seega on tema kommentaarid üleüldse kaheldava väärtusega. Inimkonna jaoks on ju paavst tegelikult surnud ning laiema üldsuse eest on ta ära peidetud mingile sanatoorsele planeedile ränga järelvalve alla...

Lühiromaani esimene osa kirjeldab sündmusi mingil kaugel planeedil, kus suur vabastusliikumine on tõusnud relvile vihatud keisri vastu. Maalt alguse saanud suur galaktiline sõprusühendus (või siiski impeerium?) püüab vähemaid vendi pariteetsel põhimõttel aidata ning saadab sõjalised nõuandjad mõlemale poolele. Vabastussõda (loe: verimudased tapatalgud) jõuavad siiski mingi lõpuni... ning rahvaülestõusu aastapäeval saadetakse inimkond pikalt. «Me tahame ise oma elu elada!»

Lühiromaani teine osa keskendub elule Maal. Maa on õnnelik kuurort kõigile, kuid mingil hetkel hakkab Maal (aga ka teistel inimasutusega maailmades) levima Suur Tõde. Õpetus pärineb selleltsamalt esimese osa kolkaplaneedilt. Eriteenistused on üsna murelikud, aga tegelikult on juba hilja...

Põhimõtteliselt pole ma siin nüüd midagi veel rääkinudki, sest sõna on nõder andmaks edasi kogu sündmuste, sotsiaalsete reaktsioonide ning inimemotsioonide gammat... Lugeda tuleb! Soovitada aga ei julge, sest antud lühiromaani kõrval on Ursula K. Le Guini, Andrei Lazartshuki ja Philip K. Dicki süngemad tekstid ikka üsna helged lood...

Alguses mõtlesin lühiromaanile nelja panna, kuid pärast ülelugemist see küll alla viie ei saa!!! Kuigi... järgmine kord loen ilmselt alles paari aasta pärast, ka minu masohismil on piirid!

PS: Neli aastat hiljem avaldas Lev Vershinin samal materjalil põhineva romaani «Veliki Satang»

Teksti loeti vene keeles

"Vildaka homse kroonikad" (lühiromaan vääriks eriauhinda kõige düstoopilisemalt kõlava pealkirja eest!) on üsna keeruline ja raskestimõistetav tekst, mis võib pealiskaudsemale lugejale ilmselt parajalt segadusttekitavalt mõjuda - seda peamiselt erinevate tegelaste silme läbi nähtud sündmustiku tõttu. Asja ei muuda lihtsamaks ka see, et nende tegelaste hulgas domineerivad peale raamjutustuse minategelasest hullule paavstile ka teised "ebausaldusväärsed jutustajad". Siinkohal oli mulle mõningaks abiks Jyrka (praeguseks 20 aasta vanune) Baasi arvustus, mis aitas mul pärast teose läbilugemist oma mõtetesse teatud selgust tuua.
Lühiromaani Darhail toimuv algus on suhteliselt lihtsaltmõistetav ja tegeleb teatud määral "progressurluse" teema või selle mingi variatsiooniga, sõjaaegsele Vietnamile vihjava Darhai eksootiline õhustik aga pärineks justkui Kir Bulõtšovi loomingust. Edasi läheb kõik kõvasti segasemaks... Surmsünge ja raskemeelne tekst, milletaoliste järjestikkune tarbimine pikema aja jooksul võrduks masohhismiga? Ei ütleks, on kõvasti hullematki loetud. Või olen ma lugejana lihtsalt tuim ja küüniline... Julmuste kirjeldusi siin leidus ja kokkuvõttes oli autori tulevikunägemus samuti üsna düstoopiline - ent ei midagi erilist.
Niivõrd läbimõeldud ja mõtlemapanevale ulmetekstile ei saa kuidagi maksimumist madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles

Andri arvustusega üldiselt nõus. Teema (inimkonna juurte otsimine ülikauges tulevikus, kui mälestus Maast kui algplaneedist on kadunud) on ju äärmiselt huvitav, ent autor on suutnud selle esitada igavapoolse heietusena, mis koosneb peamiselt peategelase sisekaemustest ja tüütuvõitu dialoogidest. 
Sain taaskord selgemaks, et Cardi looming mu maitsega eriti ei sobi - peale "Enderi mängu" pole mul sellelt autorilt veel ühtki meeldivat teksti ette sattunud. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Andreasele pole ma loo aluseks olevat Asimovi juttu lugenud ning Clarke'i ja Baxteri "Kaugete päevade valgus" meenus ka mulle. Lisaks torkas silma kerge prohvetlikkus: 1989. aastal ilmunud loos oli mainitud Nõukogude Liidu lagunemist (muude riikide seas).
Aga segane ja hüplik jah... Võib-olla Asimovi looga tuttav olles jätaks parema mulje, ent praeguse seisuga tuleb hindeks "mitterahuldav".
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli see lugu esimene kokkupuude Maureen Birnbaumi (ja üldse Effingeri loominguga), samuti pole ma kunagi lugenud Asimovi "Nightfalli". Wikipediast selgus loo tausta uurides, et tegu on koomiliseks fantasyks liigituva jutuseeriaga, mille peakangelaseks erinevates ulmeteostes esinevates maailmades ringiseiklev mõõgavõitlejast neiu Maureen Birnbaumi, kes aeg-ajalt oma õnnetus abielus oleval sõbrannal Betsyl kutsumata külaliseks käib ja toda oma seiklustest laterdamisega tüütab. Birnbaumi lugudega mittetuttavate lugejate jaoks võib käesoleva loo lugemine antoloogiast "Asumi sõbrad" ilmselt parajalt segadust tekitada.
Aga üldiselt päris muhe tekst. Eriti torkab silma naisminategelas(t)e kasutamine meeskirjaniku poolt - riskantne võte, mis on minu meelest Effingeril päris hästi välja kukkunud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle päris meeldis. Turledove'i stiil erineb Asimovi "Asumi"-raamatute dialoogikesksest kammerlikkusest päris kõvasti ja ehkki loo tegevus toimub kauges tulevikus, on selles paras kogus Rooma impeeriumi languse aegset õhustikku. Nii et mõninga kõhkluse järel otsustasin maksimumhinde kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Suurimaks erinevuseks Asimovi stiilist on Sargenti loo puhul vast naispeategelase kasutamine ja kergelt feministlik alatoon. Ma ei kuulu lugejana vast päriselt käesoleva teksti sihtgruppi (tundub pigem noorteulme alla liigituvat), ent üldiselt päris sümpaatne tekst oma helgelt-optimistlikult mässulise alatooniga. Pluss tänaseks mõnevõrra aegunud ja seetõttu retrolikult mõjuv Malthuse katastroofi ohu teema...
Teksti loeti eesti keeles

Soome päritolu USA-s elava ja inglise keeles kirjutava ulmekirjaniku Hannu Rajaniemi romaani võiks žanriliselt liigitada alternatiivajalooliseks science-fantasyks. 
Teatavasti oli 20. sajandi alguses üsna populaarseks ajaviiteks spiritism - surnute hingedega suhtlemine meediumite kaudu. Rajaniemi kirjeldatud alternatiivmaailmas on spiritism saanud aga teadusliku aluse ja loodud side teispoolsuses paikneva Suvemaaga, mis on koduks surnute hingedele. Spiritism on segunenud tehnoloogia arenguga ja muutnud oluliselt 20. sajandi ajaloo kulgu. "Suvemaa" tegevus toimub valdavalt Londonis aastal 1938 ja on edasi antud spiooniloona, kusjuures Briti impeeriumi (mida valitseb Suvemaalt surnud kuninganna Victoria) põhivaenlaseks on kujunenud kunstlikult loodud jumalolendi valitsetav Nõukogude Liit. Hitlerist ega Kolmandast Reichist pole Rajaniemi romaanis sõnagu juttu, küll aga möllab (sarnaselt pärisajaloolegi) kolmekümnendate lõpu Hispaanias kodusõda, kus ristuvad Suurbritannia ja Nõukogude Liidu huvid. Luuretegevusse ja võimuvõitlusse on kaasatud nii elavate maailm kui ka Suvemaa. Romaani peategelaseks võib pidada Briti luureteenistuse SIS naistöötajat Rachel Moore'i, kes peab lisaks Nõukogude agentidele ja masinjumala eest Hispaaniasse pakku läinud stalinistidele tegelema ka oma kiuslike ülemuste ning kõikvõimalike isiklike probleemidega... 
"Suvemaa" üheks iseloomulikuks jooneks on tegevusmaailma kirjeldamise äärmine detailsus ja ideerohkus. Ehkki alternatiivajaloo ja üleloomuliku elemendi põiminine võib mõnedele ulmelugejatele kahtlase ideena tunduda, pole "Suvemaa" kindlasti üks neist romaanidest, kus näiteks Napoleoni sõdade ajastusse draakonid paigutatakse ja kogu muu tegevusmaailm samasuguseks jääb. Rajaniemi on detailselt ja põnevalt kirjeldanud nii neljamõõtmelist teispoolsust ning sealset eksootilist, ent samas kohati hämmastavalt maiste probleemidega kimpusolevat ühiskonda, maailmadevahelist suhtlust kui ka teadusliku spiritismi mõju maisele tehnoloogiale ja inimkäitumisele. Üks väike näide: Rajaniemi maailmas harrastavad Cambridge'i tudengid ülikoolihoonete tornidel ja katustel turnimist, kukuvad surnuks ning lõpetavad õpingud teispoolsuses viibides... kuna surmal pole pärast Suvemaa avastamist enam niikuinii mingisugust tähtsust. Hoogsa süžeega, ent samas äärmiselt tiheda tekstiga romaan on paksult täis erinevaid ajaloolisi ja kultuurilisi vihjeid (Suurbritannia peaministriks on näiteks Herbert West). 
"Suvemaa" on esimene eesti keelde tõlgitud Rajaniemi tekst ja ühtlasi mu esimene tutvus autori loominguga. Positiivne ja omapärane mulje jäi mulle sellest romaanist küll. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see praeguseks peaaegu kuuekümne aasta vanune romaan meenutab tõesti Andry Weiri loomingut, seda küll 1961. aasta ja tollaste teadmiste kontekstis. Romaani ilmumisaastaks oli Kuu pinnal maandunud vaid mehitamata Luna-2, Apollo 11 lennuni jäi kaheksa aastat ja inimkonna teadmised Maa kaaslasest olid palju väiksemad kui näiteks teadmised Marsist Weiri "Marslase" ilmudes 2011. aastal. Seega mõjuvad Clarke'i Kuu-kirjeldused tänapäeval kohati üsna ebarealistlikult - kasvõi kuutolmu füüsikaliste omaduste kirjeldamise osas.
"Kuutolmu varing" tundub kohati kuivavõitu ja, nagu ülalpool öeldud, tänapäeval lugedes ka kergelt aegunud, ehkki lõpupoole kisub sündmustik  põnevamaks. "Linna ja tähtedega" ma seda romaani võrdlema kindlasti ei tõttaks, ent heatahtliku hinde "4-" teenib "Kuutolmu varing" mult siiski välja.
Romaani eestikeelses tõlkes võib leida paar veidrat "tõlkepärlit" - Jupiteri kuu Ganymede ja piiblikangelane Samson (eesti keeles on siiski tegu Ganymedese ja Simsoniga).
Teksti loeti eesti keeles