Kasutajainfo

Michael R. Underwood

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Poul Anderson ·

The Guardians of Time

(kogumik aastast 1981)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (7)

Kogumiku viiest loost on neli väärt kõrgeimat hinnet ja on tõesti lahedad lugeda. Kogumiku neli parimat lugu ilmusid üheskoos juba 1960. Sellesse raamatusse on lisatud kehvapoolne “Gibraltar Falls”. Hindeks muidugi 5.

10.11.2015 Lugesin uuesti, pettusin. Maailm muutub ja lugeja koos sellega. Raamat on ikka sama, kuid hindeks nõrk neli.
Teksti loeti inglise keeles

Vaat ei saa ma aru, miks pidi Poul Anderson kirjutama selle sisutühja, kuigi professionaalse loo pealkirjaga «Gibraltar Falls»! See tõmbab kohe kogumiku hinnet alla... mis sest et ülejäänud lood on viite väärt.

See «Gibraltar Falls» rikub tõesti jututsükli tervikut ning mõjub tõeliselt juurdepoogituna. Tekstikoguna vajalik raamat, kuid siiski see liigne jutt....Kordab kogu «Guardians of Time», ainult et keskele on surutud see tuim «Gibraltar Falls» – oleks üks sellisel tasemel lugu veel juurde poogitud, siis annaks juba kolme!!!

Teksti loeti vene keeles

Miks mulle Poul Andersoni ajapatrulli jutud ei meeldi?

Esimeseks piisaks karikas on ajajärelevalve süsteemi ülesehitus, mis on pärit justkui halvemat sorti pulpunenäost. Süsteemi loojatena figureerivad ähmased kaugtuleviku asukad, kes ei ole suutelised enese poolt loodud süsteemi juhtima ega paista sellest ka eriti huvitatud olema. Selle illustratsiooniks sobib nii agentide naeruväärselt hädine ettevalmistus vaieldamatult vastutusrikkaks ja delikaatseks tööks kui süsteemi suutmatus omapäi talitsevaid agente ohjeldada. Ma ei usu taoliste juhitamatute süsteemide toimimisvõimesse.

Jututsükli peategelane Manse Everard - üle keskmise vaimsete ja kehaliste eeldustega kolmekümnendates mees, kelle sihipäratu elu kulmineerub Ajapatrulli ridadesse astumisega - on ilmselt valitud oma osasse selleks, et näidata ameerikaliku kaine mõistuse eeliseid näiteks "preisi korra ja täpsuse" ees olukordades, kus puuduvad lihtsad lahendused. Isepäisus ja ostustusvõime on muidugi väärt omadused, kuid kahjuks jätab Manse`i tegevus enamjaolt mulje elevandist portselanipoes. Et kõik olukorrad lõppkokkuvõttes tema kasuks lahenevad, jääb juba autori südametunnistusele, sest normaalses organisatsioonis kuuluksid Manse`i sugused "enne teen kui mõtlen"-tüübid väljatõugatute hulka. Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.

Kui püüda leida mingit üldisemat nimetust ajapatrulli lugudele, siis tundub, et tegu on teismelistele suunatud populaarses vormis ajalooloengutega.Võetud ette mingi situatsioon, lastud seda nii ja teistpidi paista ning seletatud miks asjad nii läksid ja mispidi parem oleks. Lahendus leitakse igal juhul ja peategelane jääb ellu, et järgmises osas edasi tegutseda. No jumal temaga. Hariv meelelahutus.

Parimaks looks selles raamatus on "Delenda Est", milles autor suudab näidata, et ka sedavõrd vildakatest eeldustest on võimalik normaalset juttu kirjutada, kui vaid tahtmist on; halvimaks tsükli avalugu, kus Manse Everardi ja teda mahitava seltskonna tölplus oma täies ilus häbenematult eksponeeritud. Üldiselt kipun ma eelistama "Gibraltar Falls"-i standartsele ajapatrulli lookesele ja tegelikult ei tohiks unustada, et nende lugude kirjutamise ajal oli Poul Anderson siiski algaja. Seda on näha.

Teksti loeti inglise keeles

Nõustun Arvi ja Jyrka arvustustega - "Gibraltari juga" on kehvapoolne, ülejäänud neli lugu head. Lugude keskmine tase on siiski piisavalt kõrge, et kogumikku maksimumhindega hinnata.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus tükk ajarännuulmet, millele sooviks kindlasti lisa. Ajaloo erinevate sündmuste õiget kulgu tagav Manse Everard seikleb erinevates ajastutes, selja taga suur organisatsioon, mida omakorda juhivad inimeste järglased kaugest tulevikust. Raske öelda, kui tõepärane tundub toimumispaikade ja sündmuste kirjeldus inimesele, kellel on minust paremad ajalooteadmised, kuid minu jaoks olid need vähemalt piisavalt huvitavad. Kogu tugemaim jutt on "Delenda est", kus ajalugu on põhjalikult loomulikust kursist kõrvale kallutatud ja tänapäevaseid riike pole kunagi tekkinud. Halvim, õigemini mõttetuim lugu oli "Gibraltari juga", mis tundus ülejäänud tekstide kõrval lihtsalt suvalise purtsatusena ja ruumitäitjana.
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajalugu ja ajarännud on mulle alati meeldinud, samuti jättis sügava mulje Poul Andersoni parimate juttude kogumik "Taevarahvas". Seega oli "Aja valvurid" kindel ost.
Üllatuseks kulges lugemine alguses väga aeglaselt, sest esimene lugu on üsna konarlikult kirja pandud. Järgmised olid juba paremad, aga kogu kogumiku vältel tuli terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokse käsitleb autor ikka väga vabalt ja igas jutus täpselt nii nagu talle parasjagu sobib. Kord ei juhtu tulevikuga midagi, sest eksisteerivad paralleelsed ajajooned, kord aga tuleb kiirelt tegutseda, et mitte eksisteerimist lõpetada. Üks kord ei mõjuta üksikisikud midagi, sest nende geenipagas on asendatav, teinekord on aga neil tohutu mõju. Iseenesest pole sellest ju midagi, aga see on stiililiselt ebaühtlane.
Mis aga ei olnud stiililiselt ebaühtlane, oli alati mingi tüdruku mängu toomine ja temakese kangelaslik päästmine või ülepeakaela armumine jne. Tore. Aga lõpuks etteaimatav ja veidi tüütu. Võib-olla just selle pärast ei saa kogumik mult maksimumpunkte, kuigi järge ootaksin küll.
Lugudele hinnanguid andes kordan eelarvustajaid: Gibraltari juga oli saast, Delenda Est parim. Ise tõstaksin veel esile loo pealkirjaga Julge olla kuningas. Just eelkõige lõpupuändi pärast, kus see muidu tüütu naisteteema sobis nagu rusikas silmaauku.
Tänan maakeelde panemise eest ning ootan lisa.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale täienduseks: need kosmoses teisi valitsevad rahvad (keda tuntakse äärmiselt originaalselt kõlava nime "tyranlased" all) on pigem mongolite kui türklaste moodi ja väidetavalt olevat romaanis kirjeldatud maailm mõnevõrra inspireeritud olukorrast mongoli-tatari ikke alla langenud Vene vürstiriikides 13.-15. sajandini.
Minu poolt loetud Asimovi teostest on "Tähed kui tolmukübemed" ilmselt kõige pulpilikum - romaan on keskendunud põhiliselt kosmosearistokraatide intriigidele ja omavahelistele madistamistele ning katsetele kurjade mongoliidsete tõutunnustega tyranlaste galaktilise ulatusega iket kukutada. Hinde tõmbab kindlalt "3" peale see USA konstitutsiooni teema, mis on ideena tõeliselt totter. Selle "puändi" tagamaid valgustab mõnevõrra ka romaani eestikeelse tõlke kaheleheküljeline saatesõna, mis kohatiste kummaliste võrdluste ja muude ekstsesside kiuste selles küsimuses üsnagi informatiivne on. 
Teksti loeti eesti keeles

Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda.
Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. 
"Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. 
Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. 
Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms". 
Teksti loeti inglise keeles

Dukaj looming (täpsemalt tema alternatiivajaloolised teosed) on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, ent siiani on see huvi keelebarjääri taha kinni jäänud. Nii kujuneski mu esimeseks tutvuseks käesoleva autori loominguga hoopis see postapokalüptilises keskkonnas toimuva sündmustikuga küberpungilik romaan.
Jah, romaanis sisalduvad ideed ja filosoofilised arutlused inimolemuse üle on huvitavad, samas on Starosc aksolotla (eestikeelses tõlkes kõlaks see pealkiri ilmselt kui "Vana aksolotl" või "Vana Mehhiko tömpsuu") üsna raskepärane ning lõpupoole ka segasevõitu tekst. Üks neid ulmes aeg-ajalt ettetulevaid tekste, kus peategelasega seotud pool-metafüüsilised transformatsioonid ajas ja ruumis võimsaid ning suuresti mõistetamatuid mõõtmeid omandavad. 
Romaani ingliskeelse tõlke e-väljaanne on varustatud rohkete ja osalt ka värviliste illustratsioonidega, mille imetlemiseks väikeseekraaniline mustvalge luger küll eriti sobilik pole. 
Teksti loeti inglise keeles

"India printsessi pärandus" on üsna kummaline romaan, mille lugemisel ei saa eirata kirjutamisaja üldist konteksti. Tänapäeval naiivsena mõjuvast utopismist ja Prantsuse-Preisi sõja järel Prantsusmaad vallanud hurraapatriootlikust saksavihast kantud romaan mõjub tänapäeval omalaadse kitšina, meenutades mõnd koomilisuseni absurdset nõukogudeaegset propagandateost ning ületades selles osas kaugelt ka näiteks sama autori "Back Cupi saare saladuse". Selle tänaseks elavate inimeste mälust kadunud sõja mõju 19.-20. sajandi vahetuse prantsuse seiklus- ja ulmekirjandusele oli vist päris suur - lisaks Verne'i hilisemale loomingule meenuvad mulle patriootlik-germanofoobsed elemendid ka näiteks Louis Boussenardi loomingust. Käesolevas romaanis on prantslastest peategelasi kujutatud patriootlike, eetiliste, vaprate ja suuremeelsetena - see kehtib eriti doktor Sarrasini ning ta poja Octave'i sõbra Marceli kohta (viimatimainitu ainsateks pahedeks näivad olevat piibusuitsetamine ja kohvijoomine). Kurikael professor Schultze aga mõjub eriti groteskselt - tüüp on huvitatud põhiliselt Saksa rahva maailmavallutusplaanidest, massihävitusrelvade leiutamisest ja sotsiaaldarvinistlikult põhjendatud tapatalgute kavandamisest. Eriti jälgid on aga Schultze toidu- ja joogieelistused: õlu, hapukapsad ning vorstid, mida ta endale kurjade sepitsuste vahepeal lakkamatult näost sisse ajab. Samas on pealtnäha absurdsuseni mustvalgetes toonides kirjapandud romaani tõlgendamiseks ka sügavamaid võimalusi ja eestikeelse tõlke Raul Sulbi poolt kirjutatud järelsõna, kus avatakse teose üldist kirjandusloolist tausta, on Verne'i romaani mõistmiseks vägagi vajalik. 
Muus osas kujutab "India printsessi pärandus" endast omaaegset lähituleviku-teemalist teaduslikku fantastikat, kus on vihjeid 1870. aastatel hüpermoodsateks olnud tehnoloogiliste uuendustele - näiteks äsjaleiutatud telefonid. Eestikeelses tõlkes on justkui muuseas mitmel korral juttu ka autodest, ent tegu näib olevat tõlkeapsaga - Project Gutenbergi nimeliselt veebilehelt  kättesaadavas prantsuskeelses originaalis esineb selle koha peal homonüüm voiture, mis lisaks "autole" ka hobuveokeid tähistab. 
Õige hoo saab "India printsessi päranduse" sündmustik sisse alles kusagil sajanda lehekülje paiku ehk romaani teises pooles, sealtmaalt hakkab mängu tulema ka rohkem ulmelist elementi ja fantastilisi leiutisi. Just romaani teine pool tõstabki selle hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sündmustiku käivitajaks on 1949. aastal Chicago Tuumauuringute Instituudis toimunud õnnetusjuhtum ja sellest tulenev ajutine aegruumi anomaalia, mis paiskab linnatänaval jalutanud 62-aastase pensionil rätsepa Joseph Schwarzi kümnete tuhandete aastate kaugusele tulevikku. Tulevikumaailmas ootab Schwarzi ees "Asumi"-romaanidest tuttav Galaktikaimpeerium, Maa on aga muutunud suuresti radioaktiivseks, kummaliste iidsete tavade poolt vaimselt aheldatud kolkaks. Ajarännust ja uuest ning tundmatust maailmast täielikku segadusse aetud ning meeleheitel Schwarz satub eneselegi ootamatult tulevikuinimeste võimuvõitluste ja intriigide hammasrataste vahele... Romaani idee ja tegevusmaailm on päris huvitavad, ent maksimumhinnet ma sellele romaanile anda ei suuda - osalt ka Targo arvustuses mainitud põhjustel. Eriti lõpupoole kisub "Kivike taevas" nö. maailmapäästmise-põnevikuks, "Asumi"-triloogiale omast eepilist haaret ja filosoofilisust siin pole. Ka Maa suhted ülejäänud Galaktikaimpeeriumiga tundusid natuke kummaliselt kirjapanduina ja sisaldasid mitmeid küsitavusi. Miks vaevuti Siiriusel ja mujal suurtes maailmades nii vähetähtse ning vaese planeedi elanikke nii kirglikult vihkama? Kuidas sai Maa olla ühelt poolt Galaktikaimpeeriumi ulatusliku autonoomiaga osa, mille ellu keskvõim olulisel määral ei sekkunud (tegemata ka vähimatki katset sealse olukorra parandamiseks olulisi ressursse kulutada, tundmata huvi kohalike inimeste ega kaupade vastu), kui samas olid impeeriumi esindajad Maal sisuliselt puutumatus staatuses ja nende võimu vastu toimusid pidevad ülestõusud? Kui Galaktikaimpeeriumi loomisel oli Asimovi eeskujuks suuresti Rooma impeerium, siis käesolevas romaanis kirjeldatud tuleviku-Maas näivad peegelduvat tolle impeeriumi suhted Juuda provintsiga - multikultuurne impeerium versus tõrksad, mässulised ja veidratest religioossetest tavadest haaratud põliselanikud, kes keskvõimule oma lakkamatute mässudega nuhtluseks on. Vähemalt selline ajalooline paralleel mul "Kivikest taevas" lugedes tekkis.  Omaette naljaka kurioosumina tuleks ära mainida ka romaani eestikeelse tõlke eessõna. 4-leheküljeline sissejuhatav tekst sisaldab mitmeid huvitavaid fakte Asimovi isiku ja päritolu kohta, ent selle autor kaldub õige mitmel korral teemast kõrvale ning pühendub endale ebameeldivate ajaloolis-ühiskondlike nähtuste materdamisele, mille seosed Asimovi isikuga on suhteliselt piiripealsed...
P. S. Järgneva arvustuse "disklaimeri" kohta - siilile on selge, aga üliinimesele peab seletama. "Probleemidest ja seostest, millest koosnes elu" olen järgnevast arvustajast teadlik paremini kui ta ise (ega kasuta Ostrovski sotsrealistlikku romaani tõsiseltvõetava allikana "pursuide" saatuse kohta). Mul pole midagi Nõukogude võimu, Vene tsaaride ega 1950. aastate kitsarinnaliste ameeriklaste kirumise vastu, ent selle kirumise mahutamine ulmeautorist rääkiva lühikese artikli sisse mõjub natuke kummaliselt - eriti kuna autori elul ja loomingul on kõige nende teemadega kokkupuude vaid riivamisi (mainin seda veelkord, kui üliinimese kõrgeltarenenud aju eelmist lõiku lugedes kokku jooksis ja ta jutu mõttest aru ei saanud). "Allergiliseks reaktsiooniks" oleks seda nimetada küll liiast - mainisin lihtsalt ilmselget, mida oleks varem või hiljem niikuinii maininud keegi teine. Kui aga viimanegi funktsionaalne lugemisoskus kaob ja mõistus suurushullusest nii "lühisesse" jookseb, et igal pool untermenschid ning nende lollused viirastuvad, on abi ainult kliinilisest psühhiaatriast. 
Teksti loeti eesti keeles

Butcheri "Dresdeni toimikute" sarja kuuluvad romaanid on ehitatud üles üsnagi sarnaselt ja kohati tundub, et autor on isegi sarnaseid stseene kirja pannud mingisuguseid ühetaolisi šabloone kasutades. Neljas romaan erineb oma üleesehituselt küll mõnevõrra eelmisest kolmest. Kui eelmised kolm romaani on omavahel lõdvalt seotud ja üles ehitatud täpselt samasuguse skeemi järgi (Dresden satub mingit üleloomulikku juhtumit uurima, satub pahuksisse nii kaasvõlurite kui ka ametivõimudega, saab lõpuks rängalt vigastada ja peaaegu surma, ent lõpp on siiski õnnelik), siis "Suverüütel" kujutab endast pigem otsest järge "Hauatagusele ohule", kirjeldades eelmises romaanis alguse saanud sündmuste jätkumist. "Hauataguses ohus" olulist rolli mänginud "rüütel" Michaelit "Suverüütli" lehekülgedel küll ei kohta, ent see asjaolu on käesolevale romaanile vaid plussiks. 
"Suverüütli" sündmustik kipub venima, sisaldades samas ka mõningaid hoogsaid episoode andekalt väljamõeldud kollidega (nt. kloropärgel). Hinde osas kõhklesin mõnda aega "4" ja "3" vahel - olgu siis "4" pika miiinusega. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see lugu, eelkõige just ajuvabalt moraliseeriva lõpplahenduse tõttu, mis hinde lõplikult "mitterahuldava" peale tõmbas. Seda hoolimata asjaolust, et Itaalia olustikukirjeldused olid autoril päris hästi välja tulnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Vanamoodne ja humoorikas-seikluslik lugu, mis hoolimata kirjutamisajast meenutab pigem mõnd Sheckley juttu või Lemi lugusid Ijon Tichyst. Üsna pretensioonitult ja natuke karikatuurseltki mõjuv pajatus tuleviku-kosmosemaailmast ning seal tegutsevatest gängsteritest, mis oma õhustikult ning suuresti ka tehnoloogiliselt taustalt kuuluks justkui pigem kuskile 1940. või -50. aastatesse kui 21. sajandisse. Omas laadis päris muhedalt teostatud lugu, mis ilmselt polegi mõeldud ülemäära tõsiselt võtmiseks. 
Teksti loeti eesti keeles

Aurupungilik (või oleks seda õigem nimetada näiteks diiselpungiks?) fantasy-lühiromaan on kohutavalt aeglase ja lohiseva süžeega ning selle eestikeelne tõlge võtab antoloogias "Maagia" enda alla 96 lehekülge ehk siis tublisti üle veerandi köite kogumahust. "Pööripäeva" peategelaseks on kuskil vaeses rannikukülas elav varateismeline neiu, kes unistab siniverelisest päritolust ehk hertsogi sohitütreks olemisest, seejuures on ta unistusel ootamatud tagajärjed. Taustaks päris omapärane tegevusmaailm - transpordivahendite areng on umbkaudu varase 20. sajandi arengutasemel, ent televisioon eksisteerib laiatarbekaubana, ühiskonnakorralduses domineerib aga aristokraatia. Ookeanisügavustes elavad "hüljesteks" kutsutud mõistuslikud libaolendid, inimtsivilisatsiooni ähvardavad müütilised jäähiiglased ja globaalne jahenemine. Kogu see põnevalt ülesehitatud maailm jääb veniv-igava sündmustiku suhtes paraku pigem kuhugi tagaplaanile.
Rohkem kui poole lühiromaani sisust võtavadki enda alla askeldused rannikukülas ja sealse nürivõitu igapäevaelu kirjeldused, mis lugejale tegevusmaailma kohta väga palju teada ei anna. Edasi saab "Pööripäeva" sündmustik veidi suurema hoo sisse, kinnistades siiski tunnet, et ma pole lugejana päriselt selle teksti sihtgrupi seas - tundub nagu pigem teismelistele neidudele suunatud eskapistliku fantasyna. Seega "kolmest" madalamat hinnet ma Galina lühiromaanile kindlasti ei anna. 
Eraldi tuleks ära mainida ka autori omapärast nimeloomingut: lisaks tiitlite "pan" ja "pani" kasutamisele ning poola-, ungari-, saksa- ja muidu mittevenepärastele nimedele oli "Pööripäevas" ka üks eesti nimega tegelane, nimelt telediktor pan Velirand (huvitav, kas see nimi võib olla inspireeritud ühest Eno Raua nõukogudeaegsest noorsoojutustusest või selle ekraniseeringust?). 
Lõpetuseks veel saatesõnas olevast lausest "Tegevus toimub küberpunk-maailmas", mis mõjus kummalise "libaspoilerina": ootasin pidevalt, et tegevusmaailma taustana paljastuks mingisugune hiiglaslik arvutisimulatsioon. Ilmselt tegi koostaja seda lauset kirjutades hoopis näpuvea ja mõtles siiski "aurupunk-maailma". 
Teksti loeti eesti keeles

Idee ja tegevusmaailma olemuse avamine loo arenedes on üsna intrigeerivad. Paraku kulub enamik loost peategelase molutamise peale kuskil postapokalüptilises Vene kolkalinnakeses ja sealse hallilt nüri eluolu kirjeldustele. Teostust arvestades ei saa käesolevale loole ka "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo õhustik meenutas natuke Wellsi "Ajamasinat", seda just tulevikusuunalise ajarännu ja apokalüptiliste visioonide osas. Muidu päris võimsalt kirjapandud tekst, ent lõpplahendus kahandas hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Tolkieni loomingust inspireeritud rõlgetes toonides linnafantaasia blatnoiliku  alkohoolikust "võitlusmaagi" seiklustest ja sekeldustest 20.-21. sajandi vahetuse Moskvas. Divovi loomingule (mida tunnen küll ainult varasemate Skarabeuse avaldatud tõlgete põhjal) omaselt on tegu antihumaanse ja -intellektuaalse ning kuritegelikke ja asotsiaalseid tegelaskujusid sisaldava "pätiromantikaga", mis paljudes lugejates ilmselt tülgastust tekitada võib. 
Minust kui Vene ulmeautorite loomingut ainult tõlgete kaudu tundvast lugejast läksid osad selles lühiromaanis sisalduvad klišeed ja viited küll ehk kaduma - näiteks vaimustus vulgaar-tolkinistlikest maailmadest ning katsed elfide ja orkide/örkide suhteid kuidagi revisjonistlikult kirjeldada, mis on ka mõne teise idanaabrite ulmekirjaniku (nagu Kirill Jeskovi) loomingust silma torganud ning mille juured ja sügavamad põhjused on mulle teadmata. Siiski mõjus "Reetur" oma robustsevõitu stiilis üsna ehedalt ja väärib minu meelest maksimumhinnet. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku "Takerdunud maa" eestikeelse tõlke juures on kõige kummalisemaks asjaoluks ilmselt see, et ühes ja samas raamatusarjas ("Orpheuse Raamatukogu") on praeguseks ilmunud Bagicalupi lühiromaan "Alkeemik" nii eraldi raamatuna (aastal 2012) kui ka osana käesolevast nelja lühiromaani sisaldavast kogumikust. Tegu pole siiski mingitpidi etteheitmist vääriva asjaoluga - "Alkeemiku" eestikeelse esmatrüki ilmumise ajal rohkem kui kuue aasta eest polnud kaht "Takerdunud maas" sisalduvat lühiromaani autorite poolt veel kirjutatudki, nii et "Alkeemiku" tõlke kordustrüki avaldamine osana mahukamast kogumikust sai olla vaid ainuvõimalikuks sammuks. 
Kogumiku ühist tegevusmaailma iseloomustavad lisaks araabiapärasele õhustikule, maagiapelgusele ja mürgise okasväädi levikule ka üldine vaesus ning viletsus ja võimurite omavoli. Kogu selle (kohati üsna masendavalt ja lohutult kirja pandud) viletsuse põhjustajaks võib pidada asjaolu, et tegu on varasemalt maagial põhinenud tsivilisatsiooniga, mis on ootamatute ökoloogiliste probleemide (mürgiste okasväätide levimine) tõttu pidanud maagiast suures osas loobuma. Ilmselt on Bacigalupi kui valdavalt düstoopilist SF-i kirjutav autor seda maailma luues võtnud eeskujuks meie tsivilisatsiooni ähvardavad ohud, asendades tehnoloogia maagiaga ja võimaliku ökoloogilise katastroofi okasväätidega. Vähemalt selline allegooriline paralleel torkas mulle käesolevat kogumikku lugedes pähe - ja Bacigalupi elust ning loomingust rääkiv saatesõna näis sellele arvamusele vaid kinnituseks olevat. 
Kahe autori lühiromaanid erinevad teineteisest mõnevõrra - võrreldes Bacigalupiga on Buckellile omasem seikluslikum ja madinarohkem stiil, samuti teatud sõjakas feminism ning positiivselt kirjeldatud lihtrahva ja egoistlikult julm-ülbe aadelkonna vastandamine viisil, mis natuke meenutab nõukogudeaegset käsitlust klassivõitlusest muistsetes ühiskondades. Bacigalupi lühiromaanide peategelased on meessoost laostunud kõrgklassi esindajad, kes kipuvad muutuvale maailma pigem jalgu jääma, Buckell aga keskendub lihtrahva seast pärinevate mässuliste amatsoonide võitlustele. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani algus ja keskpaik kippusid venima, keskendudes põhiliselt Khaimi alamrahva raske elu kirjeldustele. Lõpupoole muutus lugu hoogsamaks ja põnevamaks, tõstes hinde minu jaoks "4" peale. "Hukkajanna" meeldis mulle siiski "Sepa tütrest" rohkem. 
Teksti loeti eesti keeles

Õde-venda Rain ja Mop on põgenikud Khaimis, kelle kodulinna Alacani on mürgised okasväädid enda alla matnud. Rikka kaupmehe lapsed on pärast kodu mahajätmist täielikult laostunud ja sunnitud oma uues kodus ohtliku töö - okasväätide väljajuurimisega - elatist teenima. Kui Rain kokkupuute tõttu okasväädimürgiga varjusurma langeb, ei kaota meeleheitlikku olukorda sattunud Mop lootust oma õde päästa...
Minu kokkupuude Bacigalupi teostega piirdub tema väheste eesti keeles ilmunud tekstidega, seega pole ma ilmselgelt pädev ta loomingule mingisugust üldistavat hinnangut andma. Küll aga tulid "Khaimi lapsi" lugedes meelde tema aastate eest Täheaegades ilmunud lood: "Liiva ja räbu rahvas" ning eriti just "Flööditüdruk". Samasugune üheaegselt morbiidne, melanhoolne ja depressiivne stiil lööb välja ka käesolevas lühiromaanis, mis on sama autori "Alkeemikust" märksa süngemates toonides kirja pandud. Kokkuvõttes on "Khaimi lapsed" sarnaselt "Flööditüdrukule" natuke liiga masendav tekst (erinevalt mõnest teisest autorist ei paista Bacigalupile omane olevat ka morbiidsuse mahendamine musta huumoriga, vaid pigem keerab ta morbiidsetele toonidele melanhoolsusega vinti juurde), et ma sellest eriti vaimustuda suudaksin. 
Teksti loeti eesti keeles

Mürgistest okasväätidest ohustatud Khaimi linna vana timuka Anto tütre Tana elu pole just meelakkumine: isa on vana ja haige, abikaasa ning laste isa Jorda nõrga iseloomuga veinijoodik ja pere majanduslik olukord pole just kiita. Nii on Tana ühel hetkel sunnitud timukarüü selga tõmbama ja oma põduraks isaks maskeerituna keelatud võlukunsti kasutamises süüdistatuid tapalaval hukkama. Nagu sellest kõigest veel ei piisaks, ründavad Khaimi fanaatilisse ususekti kuuluvad rüüstajad Paika linnast, tapavad Anto ja Jorda ning röövivad Tana pojad. Meeleheitele aetud naine on poegade tagasisaamiseks valmis kasvõi maailma tagurpidi pöörama ja kõik võimalikud takistused ületama.
Feministliku (sõjakas-karmis ja brutaalses mõttes) alatooniga hoogne lühiromaan meeleheitele aetud naisest karmis maailmas, kes transformeerub sündmustiku arenedes pereemast halastamatuks amatsooniks. Taustaks Bacigalupi "Alkeemikust" tuttav idamaise hõnguga eksootiline tegevusmaailm. 
Teksti loeti eesti keeles

Tõlkeulme romaanisarjade lugemine eesti keeles võib viia kummaliste tulemusteni. Kui Robin Hobbi "Farseeri"-triloogia läbilugemiseks kulus mul tänu Eesti kirjastuspoliitika iseärasustele tervelt 16 aastat, siis Reeve'i tetraloogia õnnestus läbida mõnevõrra lühema aja jooksul ehk siis veidi vähem kui 13 aastaga. Sarja kolmas romaan, "Põrgulikud leiutised", nägi maakeeles trükivalgust aastal 2010 (ehk siis praeguseks 9 aastat tagasi) ja vahepeal jõudis hulk vett merre voolata, kuni Peter Jacksoni ekraniseeringu menust tiivustatud kohalikud kirjastajad sarja kolme esimese romaani tõlked uuesti välja andsid ning ka "Pimeneva tasandiku" eestikeelne tõlge lõpuks trükivalgust nägi. Sarja edasilugemine inglise keeles mulle vahepealsete aastate jooksul pähe ei tulnud... oli muud lugemist ja tegemist. "Pimeneva tasandiku" eestikeelse tõlke ilmumisel sai see aga kohe ära ostetud ja varsti ka läbi loetud, ehkki eelmistes osades toimunu oli mu mälestustes juba mõnevõrra tuhmuma hakanud.
Romaani sündmustik algab sealt, kus "Põrgulike leiutiste" oma pooleli jäi. Reeve'i maailma ja stiiliga tuttavatele lugejatele siin väga suuri üllatusi pole: postapokalüptiline aurupungilik ning madinarohke sündmustik oma liikuvate linnade, õhulaevade, konkureerivate rühmituste omavaheliste intriigide, muistsete superrelvade ja kõige muuga. Pluss teismelistest peategelased, kellle tõttu Reeve'i tetraloogia noorteulmeks liigitub, ehkki ka veidi vanematele ulmehuvilistele lugeda kõlbab. Kõik mainitu koos mõningate autorile omaste stiililiste iseärasustega meenutab natuke Jaapani joonisfilmidele omast esteetikat. 
Tetraloogia neljas osa on eelmistest mõnevõrra mahukam ja autor tõmbab siin sündmustiku osas nö. otsad kokku. Siin peitub vast ka "Pimeneva tasandiku" suurim nõrkus. Ingliskeelses ulmes kirjutatavate romaanisarjade (triloogiate-tetraloogiate) viimased osad kipuvad tihti olema mingi sarnase ülesehitusega, seda sõltumata autorist, alamžanrist ja temaatikast. Otsustavad viimased lahingud, maailmalõpp ja selle ärahoidmine, kõiksugu katartilised sündmused, kangelassurmad, taaskohtumised ning õnnelikud lõpud... Iga sellist romaani lugedes tekib tunne, et kõik see tuleb kusagilt nii kohutavalt tuttav ette, midagi sellist on juba ammu palju kordi loetud. 
Muus osas põnevalt kirja pandud, nii et hindeks kokku "4".
Teksti loeti eesti keeles