Kasutajainfo

Adrian Tchaikovsky

14.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Adrian Tchaikovsky ·

Cage of Souls

(romaan aastast 2019)

Hinne
Hindajaid
2
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (3)

Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, poola juurtega britt, sündinud-elanud Inglismaal.  Eelmine aastas sattus juhuslikult näppu ta “Dogs of War” (meeldis väga) seega mõtlesin, et võiks seda kirjanikku veel uurida. Sündinud aastal 1972, enda esimese romaani ilmutas 2008, sellest kandis on ka pärit ta aktiivne kirjanikukarjäär. Ma küll ei teagi nüüd, mis on ta põhitöö kuna sellena on mainitud ka juristitööd - aga arvestades, et inimene on 12 aastaga kirjutanud natuke üle 20 romaani siis… Ahjaa, jurist ja (ulme)kirjanik, see meenutab kohe ühte eesti kirjanikku. :)
 

Kui veel korra Adrian Tchaikovsky loomingust rääkida siis kohe enda kirjanikukarjääri alguses võttis ta ette plaani kirjutada üks korralik fantaasiakümnekas (ehk siis kümnest raamatust koosnev sari… dektett, dekaloogia, dekaad?), mida ka tegi. “Shadows of the Apt” on sarja nimi, kirjutas-avaldas ta selle kuue aastaga ära. Lisaks veel mitmed jutud, mis seda maailma toetavad. Seda fantaasiamaailma on täitsa kiidetud, olen mõtelnud, et võiks millalgi pilgu peale visata. On ju teine ühe keskmise miniväljakutse mõõtu, kui ma nüüd ei eksi siis peaks olema kümme põhiraamatut ja neli jutukogu.
 

Eesti keelde teda seni veel tõlgitud ei ole.
 

“Cage of Souls” (eesti keeles “Hingede puur” või “Hingede kong”) liigitub kuhugi fantasy ja düstoopia kanti. Tegevus toimub Maal, kauges-kauges tulevikus. Päike on kuhtumas ning sama on ka inimkonnaga, üks linnake, Shadrapar, ongi veel alles ca 100000 elanikuga. Keskkond ning maailm on kirjud, on ununenud tehnoloogiat, on ülivõimetega inimesi, on erinevaid veidraid eluvorme. Loodus on reeglina ohtlik ja näitab inimestele hambaid - kui vähegi end ära unustad siis tuleb jõest suur suu paljude teravate hammastega ja viib kisendava inimese kaasa. Vihma sajab harva - ning see on ainult hea kuna keskkond on rängalt mürgitunud ja saastatud. Ehk siis peale vihmasadu on igalpool kleepuv mürgikiht, mis tuleb ettevaatlikult maha kraapida.
 

Peategelaseks on kireva minevikuga Stefen Advani, raamat ongi ta memuaarid, pandud kirja läbi mehe silmade. Stefen pannakse raamatu alguses Saarele vanglasse kinni... Saar, Saar on tegelikult paras soo ja vangla on käepärasesest materjalist kokkuklopsitud lobudik, mida valitseb karmi käega Šerif (“Marshal”) koos sama raskete rusikatega Vangivalvuritega (“Warden”). Selleks, et vangla ära ei upuks, töötavad pidevalt suured pumbad aga ka need ei suuda Allpool (“Below”) elamises kuivana hoida. Allpool on esimene korrus kuhu valgust ulatub vaid mõne päikesekiirena, kongid on tillukesed ja põrandal on vesi. Seega ei soovitata ka põrandal magada, võid ära uppuda. Uppumine on aga veel kerge surm. Kuna põrand on suvalistest puukaigastest ning selle all kohe soo koos põneva floora ja faunaga… siis ärgatakse Allpool nii mõnigi kord üles selle peale kui soost “külla” tulnud elukas naaberkongis kerget õhtueinet võtab.  Ega tal pole kiiret, vaene vang röögib valust tunde kui tükkhaaval koletise suhu kaob.
 

Saare vanglamaailm on lummav, raamatu esimene osa keskendubki sellele. Nii mõnigi kord jälle keerad mõne lehe tagasi ning loed üle. Jah, see on tegelikult äärmiselt kohutav karistusasutus kuid mis seal salata - Adrian Tchaikovsky oskab väga hästi sõnu seada ning inetus ja räigus on raamatulehtedel võluvad, kogu see kummaline maailm kisub endasse. Näiteks kuidas soost võetakse suurte kahvadega seda, mis sealt satub parasjagu tulema, keedetakse potis läbi ja ongi vangide jaoks söök olemas.
 

Järgmine osa raamatust on Stefen Advani elu Shadrapari linnas, natukene õnneotsija maailma aga suures osas ülikoolielu. Ausalt üteldes jättis see üsna külmaks ning tekitas natuke küsimust, et milleks seda nüüd küll vaja oli? Eriti kuna oli kõrvuti suurepärase vangla-looga. Loo kujunemise mõttes oli tal oma iva küll aga ülesehitus ja olemus olid natuke hingetud.
 

Edasi ongi juttu Stefen Advani erinevates eluetappidest, ei hakka väga rohkem detaili minema. Ütleme nii, et raamatu esimesed 130 lk on puhas kuld ning siis hakkab tulema “mitte väga põnevaid” osi ning vahele õnneks jälle huvitavamat osa. Mis kokkuvõttes poole peal tekitas raamat veidra tunde - oli tõeliselt hästi kirjutatud maailma aga siis tuleb vahele “seda teist” ning tekitab küsimuse, et miks see küll nende kaante vahel on? Tehniliselt hästi kirjutatud, oli teoorias huvitavalt välja mängitud - aga tee või tina, endaga ei haakinud kuidagi. Hoopis tekitas küsimuse, et mis selle eesmärk nüüd oli? Aga siis läks raamat jälle huvitavaks tagasi kuni finaalini välja. 
 

Kokkuvõttes - ei kahetse absoluutselt lugemist aga kui võrrelda “Dogs of War”-iga siis on “koerteraamat” on peajagu üle. Kuid jällegi - paljalt juba raamatu esimese viiendiku pärast tasub lugeda. Ning tegelikult hakkab raamatu teises pooles pilt selginema ning kokkuvõttes sulgesin raamatu rahulolevalt. 
 

Lugesin enne “Cage Of Soulsi” Stephen Kingi “The Standi”, kus gripilaadne viirus kiirelt Maa ära tühjendab. “Cage Of Souls” on mingis mõttes “The Standi” järg, vähemalt enda peas tekkis mõte, et kui Kingi raamatu lõpus inimkonna riismed üritasid jälle maailma hakata üles ehitama siis Adrian Tchaikovsky viib meid ajas tuhandeid aastaid edasi kus suurem osa maailmast areneb oma rada pidi ning inimkonna viimane killuke on küll natuke kasvanud aga kokkuvõttes siiski on järjekordselt väljasuremise piiril. Täitsa huvitav kuidas raamatud niimoodi teineteise sappa sattusid.
 

Kui rääkida kuulsamate kirjanike ingliskeelsetest raamatutest (mitte tõlge vaid algupärand) siis on need mul olnud seni tehniliselt veatud. See raamat on aga mõnes mõttes üllatus kuna leidsin ühe komavea ja ühe tüpo. Need küll ei seganud, lihtsalt veider. 

Teksti loeti eesti keeles

Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles

Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles

Children of Time järg.  Ämblike ja inimeste ühistsivilisatsiooni esimene bio-kosmoselaev lendab uurima teiselt terraformitud planeedilt saabunud signaali.  Sihtkohas on kontakt kunagise terraformimeeskonna poolt sama kiirendusviiruse abil loodud kaheksajalgade tsivilisatsiooniga.
Kaheksajalgade aju koosneb kahest osast - keskaju mis on 100% emotsionaalne ja "reach" ehk haarmete autonoomne närvisüsteem mis on oma olemuselt midagi arvutilaadset. 100% skisofreeniline olend.
Kaheksajalad oma olemuse tõttu ei oma püsivat arvamust ja kontakt pendeldab konsensuse liikumise taktis sõja ja uudishimu piiril. Ja siis võtavad inimesed kogemata ühendust sama süsteemi teisel planeedil elutseva intelligentse, kõike bioloogilist assimilleeriva supermolekuliga, ämblike surmavaenlasega.
Sarnaselt eelmisele osale - teistsuguse (kaheksajalgade) intellekti kohta oli huvitav lugeda aga see jäi veidi pinnapealseks.  You-will-be-assimilated supermolekul on suht sisutu, ainult lisab horrori elementi.  Lõpplahendus jällegi suht masinast.  Selline kolm-pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Ämmelgad ja Sipelgad :)  Need sipelgajõul jooksvad arvutid meenutasid kettamaailma raali (+++Out of Cheese Error+++)
Kui välja arvata deus ex machina inimeste assimileerimise lõpplahendus siis oli huvitav lugemine.  Mulle on alati mingite teiste liikide elu ja elutsüklite kirjeldused meeldinud, tüüpi Vinge "A Deepness in the Shy".  Käesoleva raamatu worldbildung polnud siiski nii detailne ja usutav, sestap hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.

Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)

Teksti loeti inglise keeles

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.

Teksti loeti inglise keeles

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?

Teksti loeti inglise keeles

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles

Ei ole jah ulme - samas on hea lugu.Minul tekkis kaastunne nende metsast välja karanudtõsiusklike kristlaste vastu.. maailm ümberringihõiskab loeb reklaame, tormab massidena ühest poestteise, aga nemad põevad nurgas mingit ammusurnud tüüpi taga..
Teksti loeti inglise keeles

Naine (mees) andmepanka salvestada ja asi vask - suhtled virtuaalreaalsuse abil, millal tahad, kui ei taha, lülitad välja. Paradiis!
Teksti loeti eesti keeles