Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, poola juurtega britt, sündinud-elanud Inglismaal. Eelmine aastas sattus juhuslikult näppu ta “Dogs of War” (meeldis väga) seega mõtlesin, et võiks seda kirjanikku veel uurida. Sündinud aastal 1972, enda esimese romaani ilmutas 2008, sellest kandis on ka pärit ta aktiivne kirjanikukarjäär. Ma küll ei teagi nüüd, mis on ta põhitöö kuna sellena on mainitud ka juristitööd - aga arvestades, et inimene on 12 aastaga kirjutanud natuke üle 20 romaani siis… Ahjaa, jurist ja (ulme)kirjanik, see meenutab kohe ühte eesti kirjanikku. :)
Kui veel korra Adrian Tchaikovsky loomingust rääkida siis kohe enda kirjanikukarjääri alguses võttis ta ette plaani kirjutada üks korralik fantaasiakümnekas (ehk siis kümnest raamatust koosnev sari… dektett, dekaloogia, dekaad?), mida ka tegi. “Shadows of the Apt” on sarja nimi, kirjutas-avaldas ta selle kuue aastaga ära. Lisaks veel mitmed jutud, mis seda maailma toetavad. Seda fantaasiamaailma on täitsa kiidetud, olen mõtelnud, et võiks millalgi pilgu peale visata. On ju teine ühe keskmise miniväljakutse mõõtu, kui ma nüüd ei eksi siis peaks olema kümme põhiraamatut ja neli jutukogu.
Eesti keelde teda seni veel tõlgitud ei ole.
“Cage of Souls” (eesti keeles “Hingede puur” või “Hingede kong”) liigitub kuhugi fantasy ja düstoopia kanti. Tegevus toimub Maal, kauges-kauges tulevikus. Päike on kuhtumas ning sama on ka inimkonnaga, üks linnake, Shadrapar, ongi veel alles ca 100000 elanikuga. Keskkond ning maailm on kirjud, on ununenud tehnoloogiat, on ülivõimetega inimesi, on erinevaid veidraid eluvorme. Loodus on reeglina ohtlik ja näitab inimestele hambaid - kui vähegi end ära unustad siis tuleb jõest suur suu paljude teravate hammastega ja viib kisendava inimese kaasa. Vihma sajab harva - ning see on ainult hea kuna keskkond on rängalt mürgitunud ja saastatud. Ehk siis peale vihmasadu on igalpool kleepuv mürgikiht, mis tuleb ettevaatlikult maha kraapida.
Peategelaseks on kireva minevikuga Stefen Advani, raamat ongi ta memuaarid, pandud kirja läbi mehe silmade. Stefen pannakse raamatu alguses Saarele vanglasse kinni... Saar, Saar on tegelikult paras soo ja vangla on käepärasesest materjalist kokkuklopsitud lobudik, mida valitseb karmi käega Šerif (“Marshal”) koos sama raskete rusikatega Vangivalvuritega (“Warden”). Selleks, et vangla ära ei upuks, töötavad pidevalt suured pumbad aga ka need ei suuda Allpool (“Below”) elamises kuivana hoida. Allpool on esimene korrus kuhu valgust ulatub vaid mõne päikesekiirena, kongid on tillukesed ja põrandal on vesi. Seega ei soovitata ka põrandal magada, võid ära uppuda. Uppumine on aga veel kerge surm. Kuna põrand on suvalistest puukaigastest ning selle all kohe soo koos põneva floora ja faunaga… siis ärgatakse Allpool nii mõnigi kord üles selle peale kui soost “külla” tulnud elukas naaberkongis kerget õhtueinet võtab. Ega tal pole kiiret, vaene vang röögib valust tunde kui tükkhaaval koletise suhu kaob.
Saare vanglamaailm on lummav, raamatu esimene osa keskendubki sellele. Nii mõnigi kord jälle keerad mõne lehe tagasi ning loed üle. Jah, see on tegelikult äärmiselt kohutav karistusasutus kuid mis seal salata - Adrian Tchaikovsky oskab väga hästi sõnu seada ning inetus ja räigus on raamatulehtedel võluvad, kogu see kummaline maailm kisub endasse. Näiteks kuidas soost võetakse suurte kahvadega seda, mis sealt satub parasjagu tulema, keedetakse potis läbi ja ongi vangide jaoks söök olemas.
Järgmine osa raamatust on Stefen Advani elu Shadrapari linnas, natukene õnneotsija maailma aga suures osas ülikoolielu. Ausalt üteldes jättis see üsna külmaks ning tekitas natuke küsimust, et milleks seda nüüd küll vaja oli? Eriti kuna oli kõrvuti suurepärase vangla-looga. Loo kujunemise mõttes oli tal oma iva küll aga ülesehitus ja olemus olid natuke hingetud.
Edasi ongi juttu Stefen Advani erinevates eluetappidest, ei hakka väga rohkem detaili minema. Ütleme nii, et raamatu esimesed 130 lk on puhas kuld ning siis hakkab tulema “mitte väga põnevaid” osi ning vahele õnneks jälle huvitavamat osa. Mis kokkuvõttes poole peal tekitas raamat veidra tunde - oli tõeliselt hästi kirjutatud maailma aga siis tuleb vahele “seda teist” ning tekitab küsimuse, et miks see küll nende kaante vahel on? Tehniliselt hästi kirjutatud, oli teoorias huvitavalt välja mängitud - aga tee või tina, endaga ei haakinud kuidagi. Hoopis tekitas küsimuse, et mis selle eesmärk nüüd oli? Aga siis läks raamat jälle huvitavaks tagasi kuni finaalini välja.
Kokkuvõttes - ei kahetse absoluutselt lugemist aga kui võrrelda “Dogs of War”-iga siis on “koerteraamat” on peajagu üle. Kuid jällegi - paljalt juba raamatu esimese viiendiku pärast tasub lugeda. Ning tegelikult hakkab raamatu teises pooles pilt selginema ning kokkuvõttes sulgesin raamatu rahulolevalt.
Lugesin enne “Cage Of Soulsi” Stephen Kingi “The Standi”, kus gripilaadne viirus kiirelt Maa ära tühjendab. “Cage Of Souls” on mingis mõttes “The Standi” järg, vähemalt enda peas tekkis mõte, et kui Kingi raamatu lõpus inimkonna riismed üritasid jälle maailma hakata üles ehitama siis Adrian Tchaikovsky viib meid ajas tuhandeid aastaid edasi kus suurem osa maailmast areneb oma rada pidi ning inimkonna viimane killuke on küll natuke kasvanud aga kokkuvõttes siiski on järjekordselt väljasuremise piiril. Täitsa huvitav kuidas raamatud niimoodi teineteise sappa sattusid.
Kui rääkida kuulsamate kirjanike ingliskeelsetest raamatutest (mitte tõlge vaid algupärand) siis on need mul olnud seni tehniliselt veatud. See raamat on aga mõnes mõttes üllatus kuna leidsin ühe komavea ja ühe tüpo. Need küll ei seganud, lihtsalt veider.