Kasutajainfo

Adrian Tchaikovsky

14.06.1972–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Adrian Tchaikovsky ·

Dogs of War

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, tegu on britiga, sündinud aastal 1972. Praegu kiirelt googeldades ei leidnud väga palju ta tausta kohta (mõtlen just juuri). Kirjutab igaljuhul inglise keeles, leiba teenib hoopistükki juristina. Kuigi vaadates, palju ta on kirjutanud (praeguseks 21 romaani, lisaks veel lühiromaane ja jutte), siis tekib küll küsimus, et mis see põhitöö siiski on. Raamatu "Children of Time" eest on ta ka saanud Arthur C. Clarke auhinna ("Arthur C. Clarke Award Award").

"Dogs Of War" on võrreldud H. G. Wellsi romaaniga "Doktor Moreau` saar". Tuleb nentida, et ma ise Wellsi nii hästi ei mäleta, seega endal kippus hoopis Daniel Keyes'i "Lilled Algernonile" silme ette tulema (kui mõtelda siis peategelase arengule). Muide - paljud ilmselt teavad sellenimelist lühijuttu ning kogumikku, mis nõuka-ajal ilmus. Aga vähem teatakse, et Keyes kirjutas kaheksa aastat hiljem lühijutu romaaniks ümber, jättes iva samaks aga lisades sügavust ja detaile.

Või kui veel paralleele tuua siis Chrichton kippus meenuma enda technothrillerlikkuses.

...aga tegelikult on praegu jutuks sõjakoerad. "Dogs of War" räägib peamiselt kahemeetrisest bioformist nimega Rex, kelle lähtematerjaliks on koer. Autor ilmselt kasutas küborgi asemel sõna bioform rõhutamaks inimloomalikku poolt. Tegu on siis inimese kätetööga, kus tulemuseks on sõdurid, kellel on erinevate loomade tugevad jooned, võime mõtelda nagu inimene ning väga tugev konstruktsioon. Kui lähtepunktiks on näiteks sisalik (raamatus bioform nimega Dragon) siis on tulemuseks koletuslik suur elukas, kes näiteks suudab enda metabolismi... st ainevahetuse vajadusel sisuliselt seisata ja seega sobib hästi pikemaks varitsuseks, kus on vaja vahepeal mõneks kuuks silm "looja lasta". Või siis mesilastel põhinev Bees, kelle olemus ja teadvus koosnevad siis miljonitest indiviididest ning võib seega olla hea spioon või siis pea nähtamatu ning äärmiselt ohtlik pilv, mis vaenlasse endasse mässib ja elu võtab.

Loomulikult on bioformidele riputatud erinevaid relvi külge, lisaks on tava-ajule veel kõva osa igasugust iti-värki, mis võimaldab kiirelt õppida, adapteeruda, suhelda. Samas bioformid üksikult ei sõdi ja ise otsuseid vastu ei võta. "Master" on see, kes ütleb, mis on õige ja mis mitte, kes on vaenlane. Ning vaenlastega on lihtne - nad tuleb hävitada.

Bioform Rex on oma väikese karja juht, koosneb see siis Dragon, Bees ja Honey (võite ise arvata, kes tema algmaterjaliks on) nimelistest sõduritest. Rexi juhib omakorda inimene Murray, kes täpsemalt kasutab juhtimiseks samu meetodeid nagu koerte puhul ikka. "Hea koer", "halb koer", tee seda, tule siia, hävita vaenlane, seisa kõrval, oota uut käsklust. Inimene otsustab, koer täidab käsku. Bioformide puhul on abiks spetsiaalne tagasiside-kiip, mille abil siis mõjutatakse kiibistatut.

Rexi tiim on tänu Murray'le Lõuna-Ameerikas mehe mõnevõrra hämaraid tegusid peitmas - mida siis tehakse loomulikult õlalpumpsuvate relvade mürina saatel, jättes selja taha laibamäed. Ühel hetkel aga lähevad asjad natuke nihu, Rexi tiim jääb omapäi. Sealt lähebki lahti koorma kraavikiskumine, alguses on asjad eriti keerulised kuna pole enam inimjuhti, kes otsuseid langetab. Rex on küll formaalselt olnud liider aga päriselus jääb hätta. Eriti kuna Dragon arvab, et pea kõik inimesed on halvad ja tuleb hävitada. Bees on suhteliselt madala IQ'ga ja kipub mõnes mõttes olema selline hajusam (heh-heh) kolleeg. Raskerelvade ekspert karu Honey on kõige kambas kõige intelligentsem, tema puhul on eksperiment läinud mõnes mõttes nihu kuna ta on ülearendatud (loe: liigagi intelligentne). Seega alguses töötab tiim päris hästi kuna Honey suudab omadega täiesti segaduses koer Rexi aidata otsuste langetamisel.

No vot. Ma ei hakkaks raamatut täitsa ümber rääkima, seega edasise jätaks teistele lugejatele. Lühidalt niipalju ütlen, et raamatu ja ula peal olevate bioformide arenedes läheb just filosoofilise poole pealt kõik märksa põnevamaks, tuleb eetilisi ja legaalseid küsimusi, lisaks on raamatus mitmeid inimtegelasi, keda ma üldse ei maininud. Mida rohkem Rex areneb seda keerulisemaks ta valikud muutuvad, seda keerulisemaks läheb ka inimeste maailm.

Minu jaoks on raamat kenasti balansis actioni, tehnikavidinate ja inimliku/emotsionaalse/filosoofilise komponendi poolest. Ilmselt on koeraomanikel seda raamatut eriti huvitav lugeda, kohati ka väga valus kuna ei ole selle kutsu elu lihtne. Endale meeldis raamat väga, plaanin kindlasti seda autorit veel lugeda. Eesti keelde teda küll pole vist tõlgitud.
 

Kusjuures raamat on mu arvates üsna koleda kujundusega, raamatupoes või -kogus poleks ilmselt selle poole vaadanudki. Selles mõttes on kontrast väärt sisuga eriti tugev.

Teksti loeti inglise keeles

Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles

Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Erakordselt sitt raamat.  Ma ei saa isegi öelda, et kõik peategelased on psühhopaadid sest selleks ei ole nende käitumine piisavalt järjekindel.  Inimkäitumise absoluutne ebausutavus ongi põhiline probleem.  Ja ka laiemas plaanis käib täiesti mõttetu rapsimine.  palju elemente, mil puudub igasugune mõte.  Jääb mulje, et autor on selle rida realt välja pigistanud, kordagi midagi parandamata ja vaevumata eelkirjutatut kordagi üle lugema.
Teksti loeti inglise keeles

Väga postapokalüptiline maa.  Inimesed on ammu välja surnud.  Uus arenev liik on jõudnud elektriajastusse.  Siit-sealt saabub pealtnägijate kirjeldusi "külalistest" kes näevad välja nagu ammu välja surnud inimesed.
Kaheosaline romaan kus esimene osa kirjeldab pärismaalase seiklusi "külaliste" jälil ja teine osa on tulnukate silme läbi üks inimpõlv hiljem.
Esimene osa raamatust oli küll üsna klisheelik aga natuke põnev, põhipõnevus mitte niivõrd seiklused tulnukate otsinguil vaid vihjetest aru saamine, mis liiki kuuluvad peategelased ja mis peale orkide "tules hävimist" 200 000 aastat tagasi veel juhtunud oli.  Aga lõpplahendus väga äkiline ja masinlik.
Teine osa oli igav poliitika ja "meile ei meeldi, et peame suure venna juhtimisel arenema nii nagu neile meeldib" põdemine.  Plus jälle masinlik lõpplahendus, kus selgub, et ega suur vend ka päris oma peremees pole olnud.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles

Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles

Children of Time järg.  Ämblike ja inimeste ühistsivilisatsiooni esimene bio-kosmoselaev lendab uurima teiselt terraformitud planeedilt saabunud signaali.  Sihtkohas on kontakt kunagise terraformimeeskonna poolt sama kiirendusviiruse abil loodud kaheksajalgade tsivilisatsiooniga.
Kaheksajalgade aju koosneb kahest osast - keskaju mis on 100% emotsionaalne ja "reach" ehk haarmete autonoomne närvisüsteem mis on oma olemuselt midagi arvutilaadset. 100% skisofreeniline olend.
Kaheksajalad oma olemuse tõttu ei oma püsivat arvamust ja kontakt pendeldab konsensuse liikumise taktis sõja ja uudishimu piiril. Ja siis võtavad inimesed kogemata ühendust sama süsteemi teisel planeedil elutseva intelligentse, kõike bioloogilist assimilleeriva supermolekuliga, ämblike surmavaenlasega.
Sarnaselt eelmisele osale - teistsuguse (kaheksajalgade) intellekti kohta oli huvitav lugeda aga see jäi veidi pinnapealseks.  You-will-be-assimilated supermolekul on suht sisutu, ainult lisab horrori elementi.  Lõpplahendus jällegi suht masinast.  Selline kolm-pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Ämmelgad ja Sipelgad :)  Need sipelgajõul jooksvad arvutid meenutasid kettamaailma raali (+++Out of Cheese Error+++)
Kui välja arvata deus ex machina inimeste assimileerimise lõpplahendus siis oli huvitav lugemine.  Mulle on alati mingite teiste liikide elu ja elutsüklite kirjeldused meeldinud, tüüpi Vinge "A Deepness in the Shy".  Käesoleva raamatu worldbildung polnud siiski nii detailne ja usutav, sestap hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.

Teksti loeti inglise keeles

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.

Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)

Teksti loeti inglise keeles

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.

Teksti loeti inglise keeles

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?

Teksti loeti inglise keeles

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles