Adrian Tchaikovsky pärisnimi on Adrian Czajkowski, tegu on britiga, sündinud aastal 1972. Praegu kiirelt googeldades ei leidnud väga palju ta tausta kohta (mõtlen just juuri). Kirjutab igaljuhul inglise keeles, leiba teenib hoopistükki juristina. Kuigi vaadates, palju ta on kirjutanud (praeguseks 21 romaani, lisaks veel lühiromaane ja jutte), siis tekib küll küsimus, et mis see põhitöö siiski on. Raamatu "Children of Time" eest on ta ka saanud Arthur C. Clarke auhinna ("Arthur C. Clarke Award Award").
"Dogs Of War" on võrreldud H. G. Wellsi romaaniga "Doktor Moreau` saar". Tuleb nentida, et ma ise Wellsi nii hästi ei mäleta, seega endal kippus hoopis Daniel Keyes'i "Lilled Algernonile" silme ette tulema (kui mõtelda siis peategelase arengule). Muide - paljud ilmselt teavad sellenimelist lühijuttu ning kogumikku, mis nõuka-ajal ilmus. Aga vähem teatakse, et Keyes kirjutas kaheksa aastat hiljem lühijutu romaaniks ümber, jättes iva samaks aga lisades sügavust ja detaile.
Või kui veel paralleele tuua siis Chrichton kippus meenuma enda technothrillerlikkuses.
...aga tegelikult on praegu jutuks sõjakoerad. "Dogs of War" räägib peamiselt kahemeetrisest bioformist nimega Rex, kelle lähtematerjaliks on koer. Autor ilmselt kasutas küborgi asemel sõna bioform rõhutamaks inimloomalikku poolt. Tegu on siis inimese kätetööga, kus tulemuseks on sõdurid, kellel on erinevate loomade tugevad jooned, võime mõtelda nagu inimene ning väga tugev konstruktsioon. Kui lähtepunktiks on näiteks sisalik (raamatus bioform nimega Dragon) siis on tulemuseks koletuslik suur elukas, kes näiteks suudab enda metabolismi... st ainevahetuse vajadusel sisuliselt seisata ja seega sobib hästi pikemaks varitsuseks, kus on vaja vahepeal mõneks kuuks silm "looja lasta". Või siis mesilastel põhinev Bees, kelle olemus ja teadvus koosnevad siis miljonitest indiviididest ning võib seega olla hea spioon või siis pea nähtamatu ning äärmiselt ohtlik pilv, mis vaenlasse endasse mässib ja elu võtab.
Loomulikult on bioformidele riputatud erinevaid relvi külge, lisaks on tava-ajule veel kõva osa igasugust iti-värki, mis võimaldab kiirelt õppida, adapteeruda, suhelda. Samas bioformid üksikult ei sõdi ja ise otsuseid vastu ei võta. "Master" on see, kes ütleb, mis on õige ja mis mitte, kes on vaenlane. Ning vaenlastega on lihtne - nad tuleb hävitada.
Bioform Rex on oma väikese karja juht, koosneb see siis Dragon, Bees ja Honey (võite ise arvata, kes tema algmaterjaliks on) nimelistest sõduritest. Rexi juhib omakorda inimene Murray, kes täpsemalt kasutab juhtimiseks samu meetodeid nagu koerte puhul ikka. "Hea koer", "halb koer", tee seda, tule siia, hävita vaenlane, seisa kõrval, oota uut käsklust. Inimene otsustab, koer täidab käsku. Bioformide puhul on abiks spetsiaalne tagasiside-kiip, mille abil siis mõjutatakse kiibistatut.
Rexi tiim on tänu Murray'le Lõuna-Ameerikas mehe mõnevõrra hämaraid tegusid peitmas - mida siis tehakse loomulikult õlalpumpsuvate relvade mürina saatel, jättes selja taha laibamäed. Ühel hetkel aga lähevad asjad natuke nihu, Rexi tiim jääb omapäi. Sealt lähebki lahti koorma kraavikiskumine, alguses on asjad eriti keerulised kuna pole enam inimjuhti, kes otsuseid langetab. Rex on küll formaalselt olnud liider aga päriselus jääb hätta. Eriti kuna Dragon arvab, et pea kõik inimesed on halvad ja tuleb hävitada. Bees on suhteliselt madala IQ'ga ja kipub mõnes mõttes olema selline hajusam (heh-heh) kolleeg. Raskerelvade ekspert karu Honey on kõige kambas kõige intelligentsem, tema puhul on eksperiment läinud mõnes mõttes nihu kuna ta on ülearendatud (loe: liigagi intelligentne). Seega alguses töötab tiim päris hästi kuna Honey suudab omadega täiesti segaduses koer Rexi aidata otsuste langetamisel.
No vot. Ma ei hakkaks raamatut täitsa ümber rääkima, seega edasise jätaks teistele lugejatele. Lühidalt niipalju ütlen, et raamatu ja ula peal olevate bioformide arenedes läheb just filosoofilise poole pealt kõik märksa põnevamaks, tuleb eetilisi ja legaalseid küsimusi, lisaks on raamatus mitmeid inimtegelasi, keda ma üldse ei maininud. Mida rohkem Rex areneb seda keerulisemaks ta valikud muutuvad, seda keerulisemaks läheb ka inimeste maailm.
Minu jaoks on raamat kenasti balansis actioni, tehnikavidinate ja inimliku/emotsionaalse/filosoofilise komponendi poolest. Ilmselt on koeraomanikel seda raamatut eriti huvitav lugeda, kohati ka väga valus kuna ei ole selle kutsu elu lihtne. Endale meeldis raamat väga, plaanin kindlasti seda autorit veel lugeda. Eesti keelde teda küll pole vist tõlgitud.
Kusjuures raamat on mu arvates üsna koleda kujundusega, raamatupoes või -kogus poleks ilmselt selle poole vaadanudki. Selles mõttes on kontrast väärt sisuga eriti tugev.