Eks põlvkondlikult kuuluvuselt sobib Tchaikovsky nimi pigem ühte lausesse R. Scott Bakkeri, Joe Abercrombie, Scott Lynchi ja teiste fantaasiakirjanduse uusima laine esindajatega. Ka ei maksa ehmuda lubatud 10 köitest, kuna kirjanik on üsna kiire: 2008. aastal ilmuma hakanud tsükli viies osa näeb ilmavalgust juba sel suvel, nii et «Martini tegemist» pole alust karta.
Tchaikovsky loodud maailm on üpris uudne ja värske - just seepoolest, et inimrassid erinevad ja liigituvad tolles maailmas putukaliikide/ämbliklaste alusel. Kunagi ammu-ammu, hiidputukate domineerimise ajastul võtsid nood endi juurde ja kaitse alla inimesi ning saavutasid nendega miskitliiki mentaalse kontakti, misjärel on tänapäevaks ka inimestel erinevate putukate füüsilisi tunnuseid või siis midagi vastavate putukaliikide olemusest, laadist.
Kuigi algul harjumatuna näiv lähtepunkt on see tegelikkuses teostununa äärmiselt palju mänguvõimalusi andev ning põnev moodus eri tegelasgruppide eristamiseks ning paljude konfliktide tekkimiseks. Kokku on sarja nelja ilmunud osa jooksul (mis moodustavad kümneosalises tsüklis omaette alamsarja) mainitud siiani umbes 15 erinevast putukaliigist lähtunud inimrassi, kellest enimlevinud on mardikad, herilased, koiliblikad, ämblikud, kiilid, palvetajaritsikad, kärbsed ja sipelgad.
Osa neist liikidest suudab lennata, osa mitte, osa ümber käia tehnoloogia ja leiutiste/teadmistega, osa on avatud müütilistele-maagilistele suundadele, osa peab lugu tsivilisatsiooniehitamisest, osa aristokraatlikust vedelemisest, osa võitluskunstidest, osa vallutamisest ja sõjakunstist. Lisaks lahutab liike seegi, kes neist millisel ajaloo perioodil maailmas domineeriv on olnud, kes on sattunud kelle kukutajaks ning kes uue korra kehtestajaks.
Lisaks on see aurupunk-fantasy, sest kuigi selline üldiselt varauusaegne maailm, on siin oma roll ka tekkival industrialiseerumisel, ehitatakse raudteid, on olemas lennumasinad, tulirelvad omandavad üha suuremat tähtsust jne. Ning üldse on tervendavalt värske lugeda fantasyromaani, kus üks tegelane küsib teiselt naerulsui: «sa ei taha öelda, et sa tegelikult ka maagiasse usud?»
Üldiselt ongi see lugu uue ja vana kokkupõrkest, kujundlikult öeldes: keskaegse aristokraatlik-feodaalse tsivilisatsiooni asendumine uue, humanistliku teadmiste, teaduse ja tehnika tsivilisatsiooniga - õieti on see asendumine revolutsiooni läbi juba viie sajandi eest toimunud, kui praktilise loomuga mardikate rass kukutas võimult mägedesse peitu tõmbunud maagiat austava koiliblikate aristokraatliku liigi.
Nüüd juba pool sajandit toimunud humanistlikule teaduslik-tehnilise revolutsioonile paneb aga ootamatu punkti ühes maailma nurgas tekkinud herilaste militaarne ühiskond - mainitud mustkuldne impeerium -, mis erinevaid inimrasse ja poliitilisi moodustisi ükshaaval alla neelates oma raudset haaret üle kogu maailma tugevdab.
Romaani tegevusest 17 aastat varem aset leidvas proloogis kohtamegi humanistlike linnriikide Lauskmaalt pärit Collegiumi ülikooli tegelast Stenwold Makerit koos oma sõpradega herilaste ümberpiiratud ning seejärel vallutatud linnast Mynast reedetuna õhulaeval põgenemas.
Üsna verise ja dramaatilise alguse järel näeme juba vananevat Stenwoldi, Collegiumi ülikooli õpetlast ja Herilaste Impeeriumi vastu juba aastaid salajast spionaaživõrku rajanud meest, kes on sellesse surmatoovasse mängu kaasanud ka grupi eri rassidest pärit üliõpilasi, kes on omaette duellantide seltskonnaks koondunud, mille raames rapiirivõitlust harrastatakse ja erinevaid spioonioskusi lihvitakse.
Tchaikovsky romaani iseloomustab tegevuse arenemise mõttes üsna «pedaal põhjas»-stiil, sest toimuda jõuab selle 600 lehekülje jooksul palju: armukolmnurki, vandenõusid, võlukunsti, sõda, piinamisi, spionaaži, kuritegelikke maffiagrupeeringuid, reetmisi ja paljut muud nagu korralikule seiklusromaanile kohane. Uimerdamist eriti ei toimu - kirjanik ise on maininud, et enim tüütab teda fantaasiakirjanduses tolkienlik rännak punktist A punkti B, millest üks legendaarne romaan(itriloogia) ju tegelikult koosnebki.
Kuigi Tchaikovsky pole Eriksoni või Martini kombel panoraamfantasy viljeleja ning keskendub siiski kümnekonnale olulisemale tegelasele, on ta ometi suutnud mingil moel tekitada panoraamse feelingu, ilmselt erinevate rasside vaatenurkade ning toimuva sündmustiku globaalsuse läbi. Moodsast fantasyst eristabki Tchaikovsky’t see, et tema peategelasteks on ikkagi konkreetsed inimesed, mitte armeedegrupid, ajastuid vanad impeeriumid või terved eri ajastute jumalate panteonid nagu Eriksonil. :)
Kummaline ongi, et üsna noore mehena on kirjanikul loomulikena välja tulnud nii 20. eluaasta piirile jäävad tegelased (ehk siis peategelaste põhiosa), hämmastavalt ebausutav ning romaani üldisest heast stiilist väljalangev on aga noorte duellantide neljakümnendais eluaastais mentor Stenwold Maker. Just ainuüksi see tegelane kisub hinde maksimumist ühe palli jagu alla - Stenwold mõtleb ja käitub triviaalselt, klišeelikult, banaalselt ja skemaatiliselt, sealsamas, kus tema noorte õpilaste kaudu vaheldumisi tegevust näidates on Tchaikovsky värske, novaatorlik, moodne, emotsionaalselt põhjendatud ning loomulik.
Ilmselt teengi ma ühe tegelaste kujutamise miinuseid rõhutades sellele romaanile liiga, sest tegelikult lugesin ma selle läbi ülikiiresti ja suure naudinguga ning soovitan loomulikult soojalt!