Kasutajainfo

Emma Frances Dawson

Teosed

· Indrek Hargla ·

Raudrästiku aeg

(romaan aastast 2016)

  • Stalker 2017
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Mulle tundub, et mul on põhimõttelised etteheited krimižanrile. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks mulle nõnda vähesed (klassikalised) krimiromaanid korda lähevad. Kõigi kriteeriumite järgi on ju Hargla "Raudrästiku aeg" väga hea raamat, igati viielist skoori väärt. Aga... See miski, mis jääb lugedes kripeldama on tunne, et kõik see, mis nende kaante vahel on, jääb kuidagi väikeseks. Väikeseks selles tähenduses, et sellel napib mastaapsust. Detailides on raamat väga lahe, Hargla ei jää oma alternatiivse muinas (viikingi?) aegse Eesti kirjeldustes üldsõnaliseks, vaid on küllalt põhjalik kommete, religiooni ja sugupuude ja ehitiste ja toitude osas. Võibolla veidi vähem riietusega. Puudub aga suurem skaala, korrakski ei tekki sellist dramaatilist efekti, et kaalul on terve selle maanurga ja rahva saatus, et kas ees ootab kuulsusrikas tulevik või tume hukatus.

Jah - niivõrd kui see ilmselt polnudki autori taotlus, mina lugejana siiski ootasin "midagi enamat" kui lihtsalt mõni mõrvajuhtum, mis vajas lahendamist. Olgu - ma olen päri - paaris loos oli justkui vihjamisi sees võimalus suurema konflikti tekkeks, mida siis peategelane (taretark Aotõiv) pidi lahendama ja lahendusest kujunes selline meeldiv piksevarras, mis nimelt selle konflikti ilusasti ära hoidis. Ehk siis minu etteheited pole seotud niivõrd raamatu endaga, kui pigemini isiklike eelistustega. Igal juhul on hästi teostatud asi; ja kindlasti pole tegemist igava, kuiva ajaloolise romaaniga.

"Raudrästiku aeg" koosneb neljast loost. Päris üksteisest sõltumatud need pole, sest ainult esimeses antakse ka veidi peategelase tutvustust. Ehk siis suvaliselt järgmisi lugusid lugedes võibolla päris kõike ei haaraks. Küll aga järele mõeldes poleks suuremat vahet (peale raamatu mahu) kas neid järgnevaid lugusid oleks üks, kaks, kolm või n+1 tk. Jah - neljanda loo lõpp tegelikult pakub emotsiooni, mis lubab oletada, et Hargla on selle maailma otsad kokku sõlminud. Aga ei ole ju siiski võimatu Aotõivu tegemiste juurde tagasi pöörduda.

Esimene jutt viib meid Kuningavalla lõunapiiridele, kuhugi Daugava (Taukapole) kanti, kus on Taarantare asula ja linnus, mille pealiku (kuninga) tütart Kuningavalla ülemkuningas Uljas endale naiseks tahab. Lisaks ilusale ja võimukale mõrsjale toob Aotõiv kaasa ka ristiusu munga Folkmari, kellest saab tema hea sõber. Muidugi on seal ka mõrv, mis tuleb lahendada...

Teises loos on tegemist Svea saatkonnaga Veelindes (Kuningavalla "pealinn") ja probleemidega, mis seisnevad selles, et saarlased, kes on justkui kuningas Uljase tahte vastu eksinud ja seadnud seeläbi ohtu võimaliku liidusuhte eestlaste ja svealaste vahel, et ühiselt võidelda idapoolsete viikingite järeltulijatega, kes baseeruvad Aludejärve (Laadoga) ääres. Muidugi läheb olukord käest ära ja tõesti korraks on võimalus, et kogu lugu pöörab sootuks pöörasemasse ja suuremasse draamasse, kuid Aotõiv hoiab selle jälle ilusasti koduõuel.

Kolmas lugu on seotud Saaremaal toimuvate pealiku koja sisekonfliktidega, mille keskele Aotõiv sattub kui suundub uurima, kas saaks Kaali järve äärde ristiusu pühakoda rajada, et sellest tuleks kohalik palverännu sihtpunkt.

Neljas osa on ilmselgelt kõige keerukama intriigiga ja ilma detailidesse laskumata võib öelda, et Rävala keskustes Hirvelindes ja Härjapääl toimuv võib tõesti riivamisi kogu Kuningavalla saatuse vaekausile seada, kuid Aotõiv on jälle kord kohal jamasid ohjamas.

Ei arvanud minagi ühelgi korral ära, kes võiks olla see põhipahalane. Hargla suudab intriigi üleval pidada.

Oma etteheited raamatule olen nimetanud. Lõpetuseks olgu siis midagi helgetes toonides: mulle väga meeldib see, mis Hargla on teinud nimedega. Ülilahe!

Hinne - vaagin seda nii ja naa. Eks ta ikka viis ole.

PS. Ja seni kuni me peame alternatiivajalugu ulmeks on sellel teosel BAASis soe koht tagatud.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oli siin raamatus ulmet umbes sama palju (või sama vähe) kui "Pirita kägistaja"-s. Ma isegi pisut üllatunud, et see romaan baasis on.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin arvustust ehk tõigast, et mõnede inimeste meelest ei liigitu "Raudrästiku aeg" ulmeks. Sellisel arvamusel saab olla ainult kaks seletust-kas ei teata suurt midagi Eesti muinasajast (või neist nappidest allikatest, mis selle kohta meieni on jõudnud) või ei teata, et ka alternatiivajalugu on žanriulme. 10. sajand, kus eestlastel on üsnagi organiseeritud suurriik, mille territoorium ulatub tänapäeva Leeduni, ei kattu kindlasti meie teadmistega toonasest ajaloost.

Selle peale võib ju vastu väita, et äkki oligi mingi selline Kuningavald olemas, aga ühtki allikat pole selle kohta meieni säilinud-ükskõik kui ebatõenäoline see on. Jah, aga ka sel juhul liigituks "Raudrästiku aeg" salaajalooks ja ikkagi ulmeks. (Romaanis leidub ka mõnevõrra poolfiktiivse Muinas-Eesti religiooniga seotud müstilisi nägemusi jne, aga neist ainuüksi ilmselt ei piisaks, et ajaloolist romaani žanriulmeks muuta.)

Täpset tegevusaega pole "Raudrästiku ajas" kordagi mainitud, ent nagu ülalpool öeldud, paistab minu ajalooteadmiste põhjal tegu olevat 10. sajandiga. Skandinaavlased on endiselt valdavalt paganad, kristlikud misjonärid tulevad Põhja-Saksa aladelt, Karl Suure impeerium on ilmselt jäänud minevikku ja kui ka Kuningavalla idapiiri taga idaslaavlasi leidub, siis mingit erilist rolli nad ei mängi-Jaroslav Targa vallutuskatse 11. sajandil on veel ilmselt ees.

Rääkides romaani positiivsetest külgedest -alternatiivajalooline maailm on Harglale omaselt huvitav ja ka keelekasutus on omalaadne. "Autentsema" õhustiku loomiseks on autor loonud hilisemate võõrkeeltest laenatud sõnade asemel sõnu, mis vanade eestlaste jaoks mingeid asju tähendada võinuks -"kahimine"="ohverdamine" jne.

Negatiivse külje pealt jääb üle nõustuda Indreku arvustuses väljatooduga. Sündmustikul puudub tegevusmaailmale sobilik eepiline ja mastaapne mõõde. Mis krimkateemasse puutub, siis tegelikult ei ole mul kui lugejal moraalset õigust lugeda raamatut, mille kaanel seisab kiri "kriminaalromaan" ja viriseda, et tegu on krimkaga (ise olen oma elus selle žanriga üsna vähe kokku puutunud, meenuvadki ainult Sherlock Holmesi lood ja mingid Ellis Petersi keskaja-teemalised krimkad). Aga seda "Raudrästiku aeg" muude asjade hulgas paraku on ja teosele, mis keskendub mingite isikute mahakoksamisele ning mõrvarite otsimisele, ma maksimumhinnet anda ei saa. (Näiteks Hargla hardcore-alternatiivajalooline lühiromaan "Maris Stella", mis paljudel ulmelugejatel juhtme kokku ajas, meeldis mulle "Raudrästiku ajast" rohkem.) "Raudrästiku aja" viimane lehekülg viitaks justkui võimalikule questi-vormis järjele, usun, et see meeldiks mulle krimkavõtmes väljapeetud teosest rohkem.

Teksti loeti eesti keeles

Pean alustama arvustust ülestunnistusega, et ma pole tegelikult eriti suur krimikirjanduse fänn. Klassikalised krimilood tunduvad mulle natuke liiga kuivad ja seetõttu loen ma kõige parema meelega sedalaadi krimilugusid, kus on mõrvajuhtumid segatud mõne teise žanriga – näiteks nagu ulmega.

Melchiori võlu on suuresti selles, et seal on taga detailne, aga väga võõriku ja fantastilisena mõjuv maailm. Keskaeg on meile ju ikkagi midagi väga kauget ja paljuski arusaamatu. Ja Pan Grpowski 9 juhtumi osad kriminaalsemad jutud oleksid samuti märgatavamalt igavamad, kui neist puuduks üleloomulik element. Ma kahtlustan, et ka Indrek tunneb ise seda, et puhas krimikirjandus on sulle liiga kuiv ja tahab seda siduda rohkem fantastilise elemendiga ja ulmežanrile omase maailmaloomisega.

Kui aga Gpowski segas paaris sarja loos mõrvalugusid õudusega, siis seekord on ühte patta kokku pandud krimi koos alternatiivajalooga. Täpsemalt toimub tegevus alternatiivses muinasaja Eestis, riigis nimega Kuningavald, mille pealinn Veelinde asub kuskil Viljandi kandis. Peategelaseks ja mõrvauurijaks on siin aga kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kes reisib erinevaid juhtumeid lahendades muistse Tallinna asukohast tänapäeva Daugavpilsi kanti.

Indreku loo jutustamisoskust tuleb ainult kiita. Kõik lood on võrdselt pingelised ja hoiavad hästi haardes. Ka polnud ükski juhtum etteaimatav. Mis mulle aga eriti antud teostes silma jäi, oli Indreku vägev maailmaloome. Näiteks pole Kuningavalla religioon lihtsakoeline, nagu enamuses muinasulmes, kus mõeldud paar uut jumalat ja mõni rituaal, vaid läbi romaani kirjeldab Indrek päris detailselt manaruno sisu, need tuleviku (või hoopis kauge mineviku?) nägemused. Maailmaloome ja inimese loomise müüt, mis toredasti vastandub kristlusele. Samuti on lahedalt kujutatud kristluse ja kohaliku rahvausundi sulandumine ja muutumine. See kõik lisab originaalsust, omanäolisust, sügavust ning näitab, et Hargla ei kirjuta kiviaegset mõistulugu, et tänapäevaseid valupunkte paika panna, vaid mõnusat lugu tollest ajast.

Aga halba? Mul on raske halba leida, kuna olen Indreku lugude fänn alati olnud. Siin pole isegi tema tüüpilist tüütavat viga mis Melchioris oli, kus ta minuarvates räägib liiga palju ja kirjeldab ülemäära igasuguseid kiriklikke rituaale ja liturgilisi toiminguid, millest ma aru ei saa, sest indrek ju ei armasta ääremärkusi. Ehk tundus elukorraldus kohati liiga ideaalne ja hipilik. See on omamoodi vastuoluline, kuna toimuvad ju verised mõrvad, mürgitamised, ajude sodiks löömised. Aga muidu on helge ja õnnis maailm. Juuakse muudkui mõdu, peetakse liignaisi, püherdatakse õlgedes grupiorgiaid pidada. Ei ole nälga ega külma, naised on kirglikud ja mõdu alati kapas kange. Isegi religioone ei ahistata, kristlased on kuninga kaitse all ja puha. Samas saan ka aru, miks ta on maailma sellisena loonud – mõrvalugude uurimine saab toimida vaid hästi toimivas ühiskonnas. Kes hakkaks otsima mõrvarit keset katku või näljahäda?

Üks, pigem isegi mitte viga, vaid tähelepanek, oleks ka romaani žanrimääratlusega. Asjaolu, et tegemist on ikkagi ulmekirjandusega, oleks võinud olla kirjas ka kuskil raamatus. Kasvõi tagakaanel või järelsõnas. Praegu on kuulda olnud hämmastavalt palju arvamusi, kus teost ei peeta ulmeks. Näiteks kuulasin Vikerraadios intervjuud, kus Jaan Martinson rääkis järgnevat: "Hargla vahendab seda, mis oli. Usun, et elu oligi säärane, nagu raamatus kirjutab. Et muinasajast suurt muffigi ei tea. Kõik pakutakse ehedalt ja ilusalt kätte. Läti Hendrik mainib vaid vanemaid."

Ka ulmefännide hulgast on kuulda olnud sarnaseid arvamusi ning eks see olegi vaieldav, kuhu piir tõmmata. Näiteks Kapten Hatterase seiklusi ei taheta ka ulmeks tunnistada, kuigi ta seda kahtlemata on.

Igaljuhul on tegemist Indreku sammuga edasi veelgi alternatiivsema ja originaalsema krimiulme suunas. Eks kindlasti leidub nii krimi- kui ulmefännide hulgas puriste, kes leiavad antud paarituse olema ebapüha, kuid valdav enamus võiks siit oma meelisžanri annuse kätte saada. Ja kui mõni krimifänn võtab pärast kätte ka läbinisti ulmelise Hargla teose, siis võidavad siit juba kõik.

Arvustus ilmus esmakordselt märts 2016 Reaktori numbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-raudrastiku-aeg

Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja kaasakiskuv alternatiivajalooline lugemine. Teose sisu on eelpool kirjutajad juba piisavalt avanud. Lisan ainult ühe ääremärkuse teose vaieldamatu alternatiivajaloolisuse kinnituseks. Nimelt kutsub vend Folkmar kreeka õigeusklikku hereetikuks, ent ida ja lääne kirikulõhe toimus teadupärast alles 1054. aastal ning ka seejärel läks veel mitu head sajandit, enne kui see lõhe idas ja läänes ületamatu tundus ning üksteist väärusulisuses süüdistama hakati. Hargla maailmas on kirikulõhe ilmselt aga juba siis mitu sajandit varem aset leidnud.
Huvitav ja paiguti ka lõbustav oli ka kristluse ja muinasusundi kõrvutamine; need üksikud naljakohad tuletasid kohe Frenchi ja Koulut meelde, kes küll hoopis teistsuguses alternatiivajaloolises maailmas ringi seiklesid. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Oli korralik sissejuhatus ja midagi lõpulaadset, aga see, mis oleks võinud moodustada jutu põhisisu, oli jäetud kirjutamata ja loos peitunud potentsiaal kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti ulmeturugu kipub iseloomustama tõsiasi, et viiest ilmunud antoloogiast neli on õudusliini esindajad.  Nii pole imestada, et ka antud kogumikus on õudusel kandev roll. Õudus tundub kohalikele autoritele üldse olema nagu IKEA mööbel keskmisele eestlasele: ilus, ihaldusväärne ja kindla peale minek. Kuna tegu pole minu meelisžanriga, siis lisapunkte selle eest ei anna ja nii jääb koondhindeks pelgalt kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese hooga arvasin, et seda raamatut BAAS-is ei olegi, aga mis seal salata, poolakeelset nimetust tõesti ei osanud otsida. Maakeelsena kannab raamat pealkirja "Haldjate veri". Üldiselt ma väldin teoseid, mis on seotud arvutimängude ja muu sarnasega, kuna üldjuhul on need mõeldud lihtsalt tootjale lisatulu tooma, ega oma seetõttu suuremat väärtust. Kingitud hobuse suhu aga ei vaadata ja nii saigi nõiduri seiklused läbi loetud. Erilist muljet kirjatükk ei avaldanud. Hea küll, tegemist on osaga pikemast seeriast, pigem sissejuhatus kui terviklik lugu. Aga peamine, mis häiris oli hoopis kirjutamise stiil. Nõnda võiks kirjutada klassikaline tuupur, kes on endale žanri reeglid selgeks teinud ja siis näpuga "juhendist" ärge ajades kirjutab midagi valmis. Tehniliselt on kõik OK, aga sära ei ole. Ja nii on ka raske sellele raamatule kolmest kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, olin minagi pisut nõutu, kui raamat loetud sai. Ühest küljest Bujold ja Miles nagu ikka, oli tegevust ja väikestviisi madinatki. Teisest küljest jäi tõesti kerge naisteka mekk man. Kuidagi veidralt mõjus peategelane, kes ühest küljest on nii armetu ja samal ajal nii vastuapandamatu. Selle eest võiks lausa kolme anda, samas üldises plaanis veab see kompott siiski nelja välja.
Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul mind eluolu kirjeldused eriti ei huvita, ikka sündmused ja tegevuste areng on see, mis köidab. Cetaganda puhul aga avastasin end huviga ootamas, mida järgmiseks haut-lordide/ leedide ühiskonna kohta pajatatakse. Ehk kuidas ja mis kaalutlustel sellist masinavärki töös hoitakse. Seega mõneti erandlik kirjatükk Milesi seerias, tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt helge alatooniga raamat. Kas just realistlik, on iseasi, aga kas peabki alati olema. Vahelduseks Heinlein, mille läbilugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemsit oli raamatuga, mis tuli omal ajal müüki suhteliselt kalli letihinnaga. Sai siis jupp aega oodatud, et hind langeks, aga ei langenud ja lõpuks oli teos lettidelt kadunud. Nüüd, raamatut lugenuna, tuleb tõdeda, et mul vedas. Suhteliselt naiivne kirjutis, pigem lastele kui tõsisemale huviisele mõeldud tekst ja seetõttu ei saa hindeks kuidagi üle kolme panna.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast Peeglitantsu nimelist seebitükki ei olnud mu ootused just eriti kõrged. Ning tõesti, raamatu esimene osa on suht sündmustevaene ja uimane. Isegi igav. Nii 100 lk võiks julgelt teksti kärpida ja midagi ei juhtuks. Tasapisi sündmustik siiski areneb ja kusagil teise poole alguses tõmmatakse saag vaikselt käima ja hakatakse tasapisi tempot tegema. Ehkki klassikalist madinat ei tulegi, ei saa toimuvat siiski kuidagi sündmustevaeseks pidada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teose eesmärk oli ilmselt lahutada Miles oma laevastikust, mis kahtlemata andis autorile võimaluse edaspidi Milesi mänguväja natukene laiendada.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku avalugu (Amet/ Profession) üksi õigustab juba tervet jutukogu. Seda lugedes sain heameelega tõdeda, et pole veel korralik kraam turult kadunud. Teised lood jäid avaloo tasemele paraku alla, mõni mõjus lausa naiivsena (Võimutunne). Aga üle keskmise kogumik sellegi poolest. Asimovi skaalal hindeks neli.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et ma pole selle žanri austaja. Aga kui antud kogumik mulle kingiti, siis ega see veel tähenda, et ma raamatu lugemata jätnuks. Ja takkajärgi on meeldiv tõdeda, et kogumiku nimilugu oli täitsa väärt lugemine. Kõike oli justkui parasjagu, nii sisu kui ka madinat, seega võib soovitada küll, 5/5.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe kodužanr tundub olema madin. Ja seni kuni ta selles püsib, on tulemus ka enam-vähem loetav. Seekord on ta üritanud madinate vahel ka rahulikumat tegevust arendada, aga midagi pole teha. Madina kirjeldamiseks sobiv lähenemine siin enam ei tööta, lahjaks jääb. Ja nii ongi tulemuseks suhteliselt vaimuvaene üllitis, kus kõvad mehed ei suuda piltlikult öeldes isegi lehte lugeda, ilma et üksteist pikalt ja pidevalt igasugu kohtadesse ei saadaks. Hea küll, kui algne tekst oli ajalehesabas, siis võimalik, et seal muud moodi efekti ei saavutagi, aga raamatuks vormituna oli tulemus suht nüri ja pealiskaudne lugemine. Idee oli hea, lõpumadin natukene päästis, aga üldine tase jäi selgelt nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt raske on ühest seisukohta võtta. Muistne Eesti oli ajastu valikuna igati omal kohal. Meeldis ka selline kerge kivirähklik huumorinüanss, mida kohati pakuti kasvõi religioonigi osas (a la saun kirikus jms). Kahjuks mida edasi, seda vähemaks jäi nalja ning seda rohkem pühenduti krimi-poolele. Ja selle käigus hakkas kogu asi vaikselt oma veenvust kaotama. Mitmed teod oleks pahalane saanud lihtsamalt korda saata, aga ju see poleks olnud piisavalt dramaatiline. Meenus pisut lombitagune filmitööstus, kus iga järgmist filmi üritatakse müüa lihtsalt rohkem pauku ja madinat pakkudes. Seega üle nelja hindeks ei anna. Puhta krimi serveerimiseks poleks olnud tarvis muu maailmaga nii palju vaeva näha. Praegu jäi osa potentsiaali lihtsalt kasutamata.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Minimalistlik, samas kaasahaarav. Selles mõttes on hämmastav, kuidas nii vähesega suudetakse luua õhkkond ja tempo, mis ei lase enne lõpetada, kui lugu on loetud. Minu jaoks oli kirjutis sellisena terviklik ja piisav (va ehk viimane lasue karjumisega, mille oleks võinud ära jätta). Ei saaks öelda, et toimuvat ja lõppu oleks olnud kuidagi raske mõista. Autori lembus sedalaadi teemade osas peaks olema ju üldteada, vähemalt tänasele lugejale (2015). Igatahes hilisem "Tema päevad..." sisu poolest palju juurde ei andnud, detaile ja tegelaste motiive küll, kuid "Minu päevad..." on vabalt tarbitav ka ilma selgitava lisatekstita.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on Dick siiani meeldinud ja mulle meeldivad ka sedalaadi jutukesed. Küll ei saa ma isegi oma vähese kriitikameele juures antud kogumiku taset väga kõrgeks pidada. Ideed jäävad kohati poolikuks (nt vilistaja) või siis on süžee areng liialt etteaimatav (teine generatsioon). Raamatu ostu küll ei kahetse, kuid teist korda ma vaevalt seda enam lugema hakkan.
Teksti loeti eesti keeles