Kasutajainfo

Veikko Vangonen

1964-

  • Eesti

Teosed

· Veikko Vangonen ·

Ülestõusjad

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2002

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
0
5
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (5)

Raamat annab täieliku ülevaate Veiko Vangoneni poolt 10 aasta jooksul kirjutatustja võiks idee poolest olla tugev kandidaat originaalkogumiku Stalkerile, kuid kardetavasti seda auhinda siit ei tule. Vangoneni loomingul lihtsalt puuduvad atribuudid, mis võiks sellest teha masside poolt armastatud lugemisvara.

Lood võib jagada kolme kasti - pikemad, tugeva ajaloolise maiguga jutustused "Ülestõusjad", "Ülestõstmispüha", "Surmaliisk", "Nätsi vabariik"; lühemad loo alged (muuks neid nimetada ei söanda) "Kuri kääpamäel", "Hirmuöö", "See, kes tapaks". Omaette nähtuse moodustavad lood nagu "Haara ja rebi", "Fata Morgana", "Eetrilahendus", "Hõrgutav hirm" (mida pealkirja!), "Hüsteeriapolügoon" ja "Õuduse rüütel", mis on autor selgelt iseendale kirjutanud ja mida on üsna väsitav lugeda, rääkimata mingi naudingu saamisest.Kusagil kastide vahel hõljub "Märkmeid viirastuse reisikirjast". Üldisemalt on juttudele omane teatud katkiolek, lõpetamatus.

Vangonen ja Barker on eesti ulmes (või sellega piirnevas kirjanduses) minu meelest heaks näiteks kirjutamisande sihipäratust kasutamisest. Annet on, tekst voolab, kuid lugu ei ole ja mingist eriliselt rikkast leksikast rääkimine kuulub rohkem võllahuumori valdkonda.

Parim lugu on ehk "Väike romaan surnurüvetajast" ent sümptomaatiliselt on tegu kõige vähemulmelisema jutuga selles raamatus.

Teksti loeti eesti keeles

Vangonen on vist kõige vastuolulisem autor siin ulmemaastikul. Kiidetakse ta arhailist keelt ja vinget sõnavara ja kes teab mida veel, aga kui siinseid arvustusi lapata, siis tundub, et enamik lugejaid kehitab seepeale õlgu.

Kehitan minagi. Palju kiidetud plussid muutuvad lugemisel hoopis miinusteks. Arhailine keel on tüütu. Autoril on tõesti vinge sõnavara, aga ta ei oska sellega midagi peale hakata. Iga paljutõotav lugu määritakse ohtra poeesiaga mitmele leheküljele laiali, ent lood jäävad kõik suhteliselt nõrgaks. Mõnede juttude puhul (nagu “Surnurüvetaja...”) heietus ja poeesia töötab, kuid enamik jutte upub tüütusse sõnamulinasse. Õuduse tunne lämbub samuti üli-ilukirjanduslike lausete rägastikku, milles aegajalt tõstab pead ülim poeesia sõnaseades.

Nii mõnegu jutu puhul torkas silma luuleline keel ja see hakkas lugemist segama. Kui autor järjepidevalt Homerose või kes teab mis stiilis lauseid looks, siis oleks ju päris huvitav ja harjuks sellega lõpuks äragi. Paraku on kord nii ja kord naa – ehk on ebaühtlane lugeda.

Millest ma üldse räägin? Haikudest ja luulest! N: “Pea lõuad mees! / Ja ära suitseta siin sees, / mul on siin / bensiin / ja kaltsud.”(lk 246) või “Veel on öö / oktoobrikuine, pilvine / tormiohtu-tuuline / kuid hurmavalt karge / ja ehkki vastse hingeränduri jaoks / ei või enam tähendust / olla maise kadalipu nükkeil – / need unagu / kadugu /nagu urm / lõikuslaualt” (lk 172) --- sedatüüpi haikusid võiks pea iga loo alguslõikudes leida. Need haikud segavad lugemise rütmi ja jutustav stiil kaob pingutatud lausekonstruktsioonidesse.

Selle jutu võiks kokku võtta Vangoneni enda lausekatkega: “...ja lähebki jamaks kätte.” (lk 273)

Teksti loeti eesti keeles

Ühtteist huvitavat siit kogumikust leiab, kuid liialt palju on mõttetut keerutamist ja targutamist. Dialoogid kipuvad kah kohati jaburaks kätte minema, mingi hunnik lauseid ritta lükitud, mingeid suunavaid ja seletavaid vahemärkusi pole ja järg läheb lihtsalt segi... Peale selle kipub VV koledal kombel originaalitsema, kasutades sihukesi sõnu, millest ta ehk ainukesena aru saab. Umbes pooled jutud võib vast loetavateks kuulutada, kuid ülejäänud on lihtsalt ilutsev mulin.
Teksti loeti eesti keeles
9.2004

Nagu Andri väga õigesti ütles, on kogumikus selgesti eristatavad muinashõngulised pikemad jutustused. Mina ainult selle liigitamisega piirduksingi, kleepides ülejäänud materjali koondavale toimikule sildi "haara ja rebi" ja kasutades seda edaspidi mööbli konstruktsioonivigade korvamiseks. Kahjuks on kaht liiki teosed aga ühes kogumikus koos.

Kogumik, mis sisaldaks jutte "Märkmeid viirastuse reisikirjast", "Kuri Kääpamäel", "Nätsi vabariik", "Surmaliisk" ja "Ülestõstmispüha", saaks mu käest kõhklemata viie kätte ning 5k kiitvat arvustust sinna otsa. Praegu aga sisaldab raamat väga korralikul tasemel ilukirjanduse kõrval ka igasugust kõntsa, milles ilmselt on süüdi autori soov kõik kirjutatu ühtede kaante vahele saada (mida mul muide on kaunis raske mõista).

Tuleb ühineda Vangost kiitvate häältega: autor on vähemalt üheksakümnendate eesti kirjanduse paradigmas suurepärane stilist, olgugi, et ta vahetevahel tallab juba nii Tukla (vt näit. "Esä, Torgla soo muinasjutt") kui Jaigu poolt sissekäidud radu. Mina isiklikult tõmbaksin veel paralleeli kolmekümnendate lõpus ühe novellikogu avaldanud pooleldi unustatud Arnold Kõivuga, võrdlus töötab siin aga loomulikult kõvasti Vangose kasuks. Aga ka Kõivu õnnestunumaid lugusid ilmestas sama, mis Vangose omigi: suurepärane rahvakeelne dialoog ja rikas ning haruldustega pikitud sõnavara.

Muuhulgas on mind alati huvitanud, milline asutus toodab keeleliste eksperimentide või keelemängude suhtes allergilisi indiviide... Parafraseerides tuntud kõnekäändu klaasisepa pojast, võiks oletada, et kõnealused pärinevad ajakirjaniku ja telegrafisti armuyhendusest. Mul on väga hea meel, et Eestis on alati olnud kirjanikke, kelle looming mainitud publikumile vahel veidike hämaraks või arusaamatuks jääb.

Kogumikku ühe hindega hinnata on keeruline. Arvestades, et kuuele loole viieteistkümnest olen pannud kahe või ühe, ei saa ilmselt kolmest kõrgemat hinnet anda, kuid kogumiku tugevamaid lugusid soovitan kahtlemata igale eesti kirjandusest huvitatule.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: