Kasutajainfo

Veikko Vangonen

1964-

  • Eesti

Teosed

· Veikko Vangonen ·

Ülestõusjad

(jutt aastast 1994)

ajakirjapublikatsioon: «Mardus» 1994; nr 5 – nr 6
«Vikerkaar» 1997; nr 7/8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Veikko Vangonen «Ülestõusjad» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)

Lugu sellest, kuidas mingisugused sõdalased jälle mööda maad ringi rändavad. Taplevad siis juhuslikult mingisuguse kohaliku kutiga, kellelt nad ka mingisuguse öömaja aadressi välja suudavad meelitada. Sammuvad siis kohale ja seal on mingi kabel metsa vahel. Mõtlevad seal öö rahulikult mööda saata, aga võta näpust. Läheb lahti möll, millist mehikesed varem pole näinud. Seda suurelt osalt ka tänu selles osaleva rahva seisukorrale. Nimelt on neile kallaletunginud tegelinskid natuke laibastunud.
Nii et selline klassikaline elavate surnute lugu. Ajaviiteks päris mõnus lugemine. Millegi uuega just ei hiilga, aga ikkagi. Kellele laibastunud isikute tööd-tegemised meeldivad, võiks asja üle vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Eestlaste (ma oletan, et nad on ikka eestlased) maagia on suur ja võimas. See on niisiis see olulisim tunnus. Muidugi, elavad surnud ei üllata enam kedagi, aga asjaolu, et ka meie maarahvas kunagi selliste asjadega tegelenud on... Seda ma ei teadnud. Nüüd siis tean ja arvestan sellega. Siinkohal tuleks jälle märkida seda ajaloolist tausta, mis Vangoneni loomingus ikka esile kerkima kipub, muutudes sageli üheks peategelaseks. Sest arvatavasti ei oleks ta looming nii mõjuv, kui see oleks suunatud tänapäeva. Ilmselt on siin tegemist sellega, et hea õudus on keskajal. Või noh... tegelikult loomulikult mitte, kuid väitlused teemal, et keskaja õudus on parem kui uusaja õudus kuuluvad teise kohta. See jutt oli keskaja algperioodi kohta ning oli piisavalt hea, et lugeda ja nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Juttu antoloogiast üle lugedes ei suuda ma enam mõista, miks "Ülestõusjad" mulle aastate eest nii võimsa mulje jättis. Teatavat sünget võlu on tekstist tunda ka täna, aga püsivaimustust pole siiski jäänud. Heade mälestuste eest tuleb ikkagi hea hinne. Olnuks mina "Eesti ulme antoloogia", sisaldunuks see Vangoneni lugu seal samuti ühegi kahtluseta.
Teksti loeti eesti keeles

«Ülestõusjad» hakkab kenasti peale – on põnevust, on detaile, on arhailist väjenduslaadi. Eks aastaarv vihja samuti millelegi juba kooliprogrammist tuttavale...

Sisust ei soovigi rohkem rääkida, sest neile, kes pole veel lugenud võiks kah mingi põnevus jääda. Räägiks teostusest, sest see peab seletama mu hinnet. Teostus on osaline – algusosa detailirohkuse ja läbitunnetatuse asemele tuleb loo teises pooles (seal soolagedal) hoopis kiirustamine ja segane kirjutamislaad. Võimalik, et autor seda nõnda plaaniski, et oleks selline unenäoline ja painav ... kuid minu jaoks polnud teine pool enam sedavõrd veenev, kui oli seda jutu esimene pool. Mõte oli kena, kuid teostus – mingil hetkel jäi autor lihtsalt iseenda loodule alla. Noh, et noor autor võttis endale ülejõukäiva ülesande.

Minu isiklik arvamus, aga just selline see oli esimesel lugemisel ... ning antoloogias lugedes sain ma sellele mõttele vaid kinnitust.

Teksti loeti eesti keeles

Kui tegevus ei oleks olnud paigutatud Eestisse, siis jätnuks see jutt mind ilmselt üpriski külmaks. Aga paigutatud ta siia on, ja see annab tänuväärse võimaluse kooli ajalootundides õpitule pisut teise pilguga vaadata ja järele mõelda, et kes need Vanad Eestlased™ ikkagi olid - kas ainult talupojad või äkki tõesti hoopis võimsad nõiad...?
Teksti loeti eesti keeles

Lahe õudukas. Polnud enam nii kaua häid õudukaid lugenud. Jutt oli kahjuks küll kirjutatud keskmiselt nii et viite kätte ei saa. Lahe tegevuspaik. Keset soid. Igatahes sinna küll ei taha suvitama minna.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukad kirjapildis pole kunagi suutnud minus mingisuguseid emotsioone tekitada. Head seiklusjutud aga küll. Seda lugu saab vist mõlemat moodi võtta - nii õuduka kui ka seilusjutuna. Mina eelistan teist varianti ja panen hinde sellest lähtuvalt. Oli põnev ja huvitav ning sellest peaks piisama, et viite ära teenida
Teksti loeti eesti keeles

Paganlike rituaalidega oleks sobinud mingi muu lavakujundus, kui varemetes kabel. Pool loost näis keskenduvat sellele, kuidas asjaosalised platsi peal ringi tammusid ja täpselt milline ebasurnu kelle küünte vahele sai. Selle kohta öeldakse vististi, et teave, mida ma ei vajanud... Guy N. Smithi "Õuduste "Paradiisis"" tuli see autoril igatahes oluliselt paremini välja. Käesolevas teoses muutub surm lihtsalt seeriatooteks, mida igaühele tykike jagatakse. Kolm miinusega, ei olnud õudne ega huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Martin Kivirand
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused: