Kasutajainfo

Veikko Vangonen

1964-

  • Eesti

Teosed

· Veikko Vangonen ·

Ülestõusjad

(jutt aastast 1994)

ajakirjapublikatsioon: «Mardus» 1994; nr 5 – nr 6
«Vikerkaar» 1997; nr 7/8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Veikko Vangonen «Ülestõusjad» 2002

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)

Lugu sellest, kuidas mingisugused sõdalased jälle mööda maad ringi rändavad. Taplevad siis juhuslikult mingisuguse kohaliku kutiga, kellelt nad ka mingisuguse öömaja aadressi välja suudavad meelitada. Sammuvad siis kohale ja seal on mingi kabel metsa vahel. Mõtlevad seal öö rahulikult mööda saata, aga võta näpust. Läheb lahti möll, millist mehikesed varem pole näinud. Seda suurelt osalt ka tänu selles osaleva rahva seisukorrale. Nimelt on neile kallaletunginud tegelinskid natuke laibastunud.
Nii et selline klassikaline elavate surnute lugu. Ajaviiteks päris mõnus lugemine. Millegi uuega just ei hiilga, aga ikkagi. Kellele laibastunud isikute tööd-tegemised meeldivad, võiks asja üle vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Eestlaste (ma oletan, et nad on ikka eestlased) maagia on suur ja võimas. See on niisiis see olulisim tunnus. Muidugi, elavad surnud ei üllata enam kedagi, aga asjaolu, et ka meie maarahvas kunagi selliste asjadega tegelenud on... Seda ma ei teadnud. Nüüd siis tean ja arvestan sellega. Siinkohal tuleks jälle märkida seda ajaloolist tausta, mis Vangoneni loomingus ikka esile kerkima kipub, muutudes sageli üheks peategelaseks. Sest arvatavasti ei oleks ta looming nii mõjuv, kui see oleks suunatud tänapäeva. Ilmselt on siin tegemist sellega, et hea õudus on keskajal. Või noh... tegelikult loomulikult mitte, kuid väitlused teemal, et keskaja õudus on parem kui uusaja õudus kuuluvad teise kohta. See jutt oli keskaja algperioodi kohta ning oli piisavalt hea, et lugeda ja nautida.
Teksti loeti eesti keeles

Juttu antoloogiast üle lugedes ei suuda ma enam mõista, miks "Ülestõusjad" mulle aastate eest nii võimsa mulje jättis. Teatavat sünget võlu on tekstist tunda ka täna, aga püsivaimustust pole siiski jäänud. Heade mälestuste eest tuleb ikkagi hea hinne. Olnuks mina "Eesti ulme antoloogia", sisaldunuks see Vangoneni lugu seal samuti ühegi kahtluseta.
Teksti loeti eesti keeles

«Ülestõusjad» hakkab kenasti peale – on põnevust, on detaile, on arhailist väjenduslaadi. Eks aastaarv vihja samuti millelegi juba kooliprogrammist tuttavale...

Sisust ei soovigi rohkem rääkida, sest neile, kes pole veel lugenud võiks kah mingi põnevus jääda. Räägiks teostusest, sest see peab seletama mu hinnet. Teostus on osaline – algusosa detailirohkuse ja läbitunnetatuse asemele tuleb loo teises pooles (seal soolagedal) hoopis kiirustamine ja segane kirjutamislaad. Võimalik, et autor seda nõnda plaaniski, et oleks selline unenäoline ja painav ... kuid minu jaoks polnud teine pool enam sedavõrd veenev, kui oli seda jutu esimene pool. Mõte oli kena, kuid teostus – mingil hetkel jäi autor lihtsalt iseenda loodule alla. Noh, et noor autor võttis endale ülejõukäiva ülesande.

Minu isiklik arvamus, aga just selline see oli esimesel lugemisel ... ning antoloogias lugedes sain ma sellele mõttele vaid kinnitust.

Teksti loeti eesti keeles

Kui tegevus ei oleks olnud paigutatud Eestisse, siis jätnuks see jutt mind ilmselt üpriski külmaks. Aga paigutatud ta siia on, ja see annab tänuväärse võimaluse kooli ajalootundides õpitule pisut teise pilguga vaadata ja järele mõelda, et kes need Vanad Eestlased™ ikkagi olid - kas ainult talupojad või äkki tõesti hoopis võimsad nõiad...?
Teksti loeti eesti keeles

Lahe õudukas. Polnud enam nii kaua häid õudukaid lugenud. Jutt oli kahjuks küll kirjutatud keskmiselt nii et viite kätte ei saa. Lahe tegevuspaik. Keset soid. Igatahes sinna küll ei taha suvitama minna.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukad kirjapildis pole kunagi suutnud minus mingisuguseid emotsioone tekitada. Head seiklusjutud aga küll. Seda lugu saab vist mõlemat moodi võtta - nii õuduka kui ka seilusjutuna. Mina eelistan teist varianti ja panen hinde sellest lähtuvalt. Oli põnev ja huvitav ning sellest peaks piisama, et viite ära teenida
Teksti loeti eesti keeles

Paganlike rituaalidega oleks sobinud mingi muu lavakujundus, kui varemetes kabel. Pool loost näis keskenduvat sellele, kuidas asjaosalised platsi peal ringi tammusid ja täpselt milline ebasurnu kelle küünte vahele sai. Selle kohta öeldakse vististi, et teave, mida ma ei vajanud... Guy N. Smithi "Õuduste "Paradiisis"" tuli see autoril igatahes oluliselt paremini välja. Käesolevas teoses muutub surm lihtsalt seeriatooteks, mida igaühele tykike jagatakse. Kolm miinusega, ei olnud õudne ega huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Katariina Roosipuu
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Sattusin sarja tuttavate juures sirvima, seetõttu ei pretendeerigi süvitsi läbilugenu sügavamale arusaamisele. Teisest küljest ei eelda keegi, et sa mädamuna tuvastamiseks oled selle ikka lõpuni ära söönud...

See sari on haige jänese unenägu, nii halb, et see on juba homeeriline. Ja haige jänese, mitte haige hobuse, just "jänese" erakordse võimekuse tõttu näha ihaldusobjekti kõiges, mis liigub ja on enamvähem teismelise poisi kujuline. Ma ei suutnud lõpuks järge pidada, kui mitu hilisteismelist (sic! ohtlikult vanemad mehed) noorukit peakangelanna poole unistavalt õhkasid, talle igavest truudust vandusid kõigil tavapärastel teismelisunelmate viisidel. Üks neist oli raudselt kooli jalgpallimeeskonna kapten, üks mingi talendivõistluse võitja - kõik väga suurepärane genofond, arusaadav. Paha poiss oli ka, keda tuli päästa ja ümber kasvatada. Ja piinatud hingega valestimõistetu, keda tuli kaitsta. Ma poleks üldse imestanud, kui hundipoiss Jacob oleks külalistähena kiirviisidi teinud, noh, kirsiks kõigi nende tüüplahenduste tordile.

Ja peakangelanna, kes oli alguses kõige tavalisem tüdruk üldse, muutus kõigepealt vampiiriks, siis eriti võimsaks vampiiriks, siis vist mingiks eriliseks väljavalituks ja siis päästis maailma seitsmel eri moel, ning peamine, mis selle juures muljet avaldas, oli, et ta suutis need maailmapäästmise asjad nagu muuseas ära teha parvlevate armukadedate boyfriendihordidega maid jagades.

Mul võttis ainult sirvideski pildi sellest hormoonidemöllust virvendama, aga lugeda ausõna ei kannatanud.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav on mulle lapsest saadik - oma lugudega tõelist lusti pakkunud, alates juba ammustest Algernoni aegadest. Ta kirjutab andekalt, vaimukalt, mõnuga ja mõnusat teksti. Ma olen üsna tihti sunnitud teiste autorite raamatuid (krimi)nulliliste narratiivide tõttu diagonaalis lappama, sest tekstil puudub muu tarbimisväärtus kui küsitav uudishimu teada saada, et kes siis seekord tappis, aga Maniakkide Tänavat lugeda on mõnus. Iga lehekülg on mõnus. Mingi ühine võnkesagedus vist. Keegi kunagi ütles, et ta tekstid sobivad teatud haige huumorimeele olemasolul - olen nõus, aga sõnad "teatud haige" jätaks välja. Ta tekstid sobivad huumorimeele olemasolul.

Nagu seegi lugu: usutavad, armsalt isased tegelased, peoga põnevat maagiatunnetust läbisegi usutavalt eestlasliku püstipraktilise mõtteviisiga, heldimapanevalt jabur stseen tite ja kassiga ning lustlikult rehepaplikud "ohhooo" hetkega geneetilised eksperimendid. Mulle sobib, hästi tehtud.

Teksti loeti eesti keeles

Mul oli selle teksti lugemisega raskusi. Ülal on teistest puudustest juba räägitud, lisaksin veel mõned mured dateeringuga.

Kartul ja nõiaprotsess ei sobi kokku.

Metsas oli kartuliauk. Kartulid hakkasid Eestis laiemalt levima 19nda sajandi esimesel poolel. Küll aga toimusid Eestis surmavad nõiaprotsessid 16nda sajandi lõpust 17nda lõpuni. Omakohtujuhtumeid võis ju toimuda veel pisut hiljemgi, kuid kartulisöömise sajandil oleks tegemist ikka juba silmatorkavalt ebatavalise teoga.

Ühe musi pärast lahutama?

Abielumees nägi, kuidas ta naine teist musitab ja hakkas kohe lahutusest mõtlema. Natuke raske uskuda, et neil loo võimalikel perioodidel, eriti sellel varasemal, lahutus nii kergesti lihtsa talumehe pähe kargas. Tõenäolisem olnuks naisele aru pähe panemine hoopis maisemal viisil. Lahutus oli tol ajal midagi hoopis drakoonilisemat kui praegu ja rohkem nagu rikkamate inimeste asi. See, et lahutusmõte ühe lihtrahva liikme pähe nii kergesti kargas, tooks loo veel sajandi jagu ettepoole, aga siis muutuks lisaks nõia hukkamisele suhteliselt võimatuks juba ka mõisateole minek - vajalike institutsioonide akuutse puudulikkuse tõttu.

Tegelaste mõtlemine ja käitumine tõesti ei veennud. Näiteks on mul tõsine kahtlus, et selleks, et üks tolle(misiganes)aegne töödega koormatud talumees niiviisi kogu aeg armastusest ja oma naise hingeelust räägiks, peaks ta sööma midagi hoopis muud kui kartulit.

Teksti loeti eesti keeles

Oh helduke. Kohati, jah, oli toredaid ja eredaid ja stampidest väljajäävaid hetki. Ja zhanristandarditest irduvaid üsnagi inimesemoodi tegelasi. Triinuga täiesti nõus, et Erlein ja hertsog S. (sic!) olid ühed usutavamad, seda kenasti ühisel esikohal koos proua haaremiesileediga. Aga kõik see üldiseltvalitsev õilsus, üllus ja auusus olid nii ülevõlli, et ajasid mu pisikese pea plahvatama. Nojah, Robin Hood ja kolm musketäri olid ju omal ajal toredad küll, aga mulle tagasihoidlikult tundub, et inimeste motivatsioon on tegelikkuses võrratult maisem ja mitmekihilisem. Või siis on see lihtsalt mingi isikliku küündimatuse häda, et ma usuks pahelisemaid ja enesekesksemaid kombinatsioone võrratult rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis tekitab tohutult nii sisulisi kui vormilisi küsimusi...

Miks on peategelase motivatsioon nii pealiskaudne, heitlik ja ebausutav? Miks tekivad surematud sõprussidemed ühe päevaga? Miks on "elutargad" ja "kavalad" tegelased oma käitumiselt lihtsameelsed külalollid, kes lihtsalt usuvadki kõike, mida neile räägitakse? Miks ei ole kuningal, kelle riiki vallutatakse, aega sõjaväge valmis seada, sest "tal on laulatusega nii palju tegemist?" Miks enamus tegelasi käitub lapsikult ja papist tehtud motiivide alusel?

Miks kasutavad iidsed druiidid süües lauahõbedat ja portselantaldrikuid!? Miks küpsetavad druiidid ROSINAkukleid? Miks ähvardab muistse Inglismaa bardi halva esinemise korral justnimelt TOMATITEGA pildumine?

Autori lollustele sekundeerivad tõlkija lapsused: miks muistsete druiidide hulgas on "dissidendid" mässajate asemel? Miks vesi tundub noorele druiidile värskendava "dushina"? Miks on gaeli sõjaväes "soldatid"?! Miks kirjeldatakse Stonehenge´i kui "kokkukorjatud kive"? Miks toimub valdav osa tegevusest "kauges ja iidses" enneminevikus? Miks ajavad otse kannul tormavate pahalaste eest tuhatnelja põgeneda soovivad kangelased oma hobused TRAAVIMA?! Ja needsamad hobused traavivad nii, et vahtu lendab... ohjah. Ja mul on endiselt kahju tõlkijatest, kellele kirjastuste tähtajad ja palgatingimused ilmselt lihtsalt ei anna võimalust hästi tõlkida.

Lisaks jaburale tõlkele on nende portselantaldrikute ja tomatite pealt näha, et autor ei ole vaevunud oma raamatu iidse Inglismaa maailmasse üldse süvenema, mis on juba tõeliselt häiriv. Ka jäävad ta sügavmõttelisuse püüdlused väga abituks. Enamus kirjeldusi/hinnanguid on lihtsalt alusetud ja ebausutavad. Kui peategelane ütleb midagi väga elementaarset, näiteks, et: "Kui pahad meile igale poole järgi tulevad, siis peame kasutama mingit sellist teed, mida nemad kasutada ei saa.", siis jäävad vana tark druiid ja vana kogenud sõjamees-jäljekütt ja väga nutikas bard rabatult seisma, sest "tüdruku mõtted muutusid iga päevaga üha hämmastavamateks, sügavamateks ja sisukamateks". Halloo?! Mis selles ütluses hämmastavat oli? Kobe kolmeaastase tase. Eriti naeruväärsed on diplomaatilised läbirääkimised, kus primitiivset väitlust saadavad autori kommentaarid, kui äärmiselt osavat ja salakavalt mõjutusvõtet osapool parajasti tarvitab. Kuningas on alasti! Kolmandaks uhavad tegelaste motiivid ühest äärmusest teise sama pisikese lõigu jooksul, mis on eelkõige lihtsalt puberteetlik, rääkimata sellest, et see on tõeliselt ebausutav. Kenasti parimate stampide järgi kokkukogutud seltskond seikleb seiklemise pärast ja nende vastastikune ja päevapealt algav usaldus ja südamesõprus on samavõrd usutavad kui surematu filmi "Dungeons and dragons" stseen, kus uue tegelase teinud maag liitub seltskonnaga: "You seem trustworthy! Join us!". Ja lõik, kus ülemdruiid, kes on pidevalt käitunud täieliku kaabakana, ütleb oma arhivaarile, et: "Tegelikult ma ei ole paha, vaata, ma tegin kõiki neid asju sellepärast, et ma tahan kõigile hoopis head." Arhivaar ajab silmad punni ja on rabatud sellest, kui hea ja suur ja üllas ülemdruiid on. Või noh, sisuliselt sama, aga mahuliselt umbes pool lehekülge pikem stseen.

Ausalt, ma lugesin raamatu poole peale lihtsalt masohhismist, siis enam ei viitsinud.Mul on kahju isegi sellest soodushinnast, mille uudishimust eesti keelde tõlgitud triloogia vastu välja käisin. Halb raamat, halb. Ärge ostke.

Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat (triloogia), mis sel aastal loetud. Vaevalt, et aasta lõpp ses suhtes olulisi muutusi toob. Õnneks on Abercrombie triloogia Talina suuremates raamatupoodides (Kristiine Apollos, Viru Rahva Raamatus ja ... vist nägin Viru tänava Apollos ka) olemas. Kes naudib George R. Martini raamatuid ja kes The First Law puhul kahtleb, kas osta, ärgu kahelgu. Autoritel on päris mitmeid sarnaseid jooni, aga praegu tundub mulle, et Abercrombie kirjutab paremini. Võibolla värskemalt, küünilisemalt, jõhkramalt. Kuigi võibolla mitte ehk nii värviliselt ja detailirohkelt? Igatahes... igatahes!
Teksti loeti inglise keeles

Kusjuures mulle tundub, et vanamutike pani ime-esemeid kaminasimsile sellepärast, et see oli tema roll (sest ta sai isegi aru, et kui ta oleks igavese elu õuna hammustanud, oleks noor tüdruk + noor ja ilus Galahad tekitanud teistsuguse olukorra) ja Gaiman on piisavalt kiiksuga, et seda niiviisi näha. Mother, maiden, crone jne jms. Minu jaoks oli see lihtsalt vanamutikese viis öelda, et tema on valinud pealtvaataja rolli.
Teksti loeti inglise keeles