Esimene lugu Loomingu «ulme-erinumbrist», mida lugema sattusin. Mokk vajus töllakile. Asta Põldmäe, tõesti?!
Sest see hale käkk ei ole ainult Kristjan Sandri süü, see on samapalju Loomingu kirjandustoimetaja Põldmäe süü. Sellise teksti läbilaskmine näitab lihtsalt täielikku ebaprofessionaalsust. Sest lugu pole väärtusetu mitte ainult ulmena, vaid selles puuduvad üleüldse igasugused vähegi adutavad väärt ilukirjandusele omased tunnused.
Nii. Mõtleme nüüd korraks. Sa oled kogemustega ulmeautor, sul on tehnilised oskused, suur lugemus jmt. Hüva, sa mõtled välja mingi sellise haledalt kesise ulmeidee, nagu narkootikum, mis muudab täiskasvanud leludega mängivateks lasteks… oot-oot! Kas see filmis «Supilinna salaselts» juba ei juhtunud? Hmm, juhtus jah!
Hüva, hüva. Võibolla pole Sander seda filmi näinud. Mõtleme edasi. Ulmekirjaniku mõte on ju mingi ulmeline asi välja pakkudes näidata, kuidas see inimeseks olemist, ühiskonda ja meie omavahelisi suhteid mõjutab ja muudab. Siinsel puhul on meil aga kokku mingi 2-3 stseenikest ja seegi napp maht raisatakse ära mingi Tartu aguliromantika/sotsiaalporno peale, mingid mehisheinsaared istuvad kampsunis kuskil köögilaua taga ja «vilusuhveerivad», aga loos ju mingitki arengut, arendust selle õblukese ulmeideega ei toimu…
Kuidas see juba sajandivanune soovitus ulmekirjanikele käiski… et ärge leiutage autot, vaid näidake, kuidas autoavariid meie ühiskonda muudavad või midagi taolist. Mõte on arusaadav, eksole. Kristjan Sander on meile siinkohal visandanud ühe eriti kipaka auto joonise ja pannud siis oma loole punkti.
Aga kui ka loo olematu ulmeplaan korraks unustada, pole siin ka üldkirjanduslikult ikka lihtsalt absoluutselt üleüldse mitte midagi. Jahmatamapanevalt tühi lora, mille kirjutamise ajenditest mul ei õnnestu aru saada. Miks? Mida? Autor nagu ei soovigi lugejale midagi öelda, lihtsalt näitab mingit suvalist kahte õlgukehitamapanevat stseeni humanitaarkampsikute elust.
Mis mõtet on Loomingusse mõne oma tippsoorituse asemel saata selline lati alt läbiloperdamine? Nõutus, nõutus, nõutus on minu emotsioon.