Kusagil viis aastat tagasi võtsin raamatukogust sama autori eelmise kogumiku ja viisin õieti avamatagi kaks nädalat hiljem tagasi. Ärge küsige parem miks, sest ma ei tea. Kristjan Sanderi uusima kogumikuga oli mul aga rohkem õnne.Sõltumata sellest, mida ma enne Kristjan Sanderi loomingust lugenud või mida sellest kõigest arvanud olen, on ilmselt tegu eesti ulmes minu veregrupile kõige sobivama autoriga. Selle võib suuresti kirjutada Kristjani imelise oskuse arvele mittemillestki mull kokku kirjutada. Oskus avaldub kõige ehedaimal moel "Punksi metamorfoosi" kahel esimesel leheküljel. Jah, see just ongi päris kirjandus (või siis selline, mis minule mõjub).
Mäletatavasti lõi Kristjan Sander eesti ulmes ukse lahti suure pauguga, so "Algernonis" ilmunud fragmendiga "Galahar". Mõnede lugejate/kriitikute arvates oli tegu esimese tõeliselt täiskasvanud tekstiga eesti ulmes (ehkki mittetäiskasvanud tegelastega, tuleb märkida). Arvati-loodeti, et autor kirjutab sellele kohe otsa ülejäänud romaani, mis siis kõik pirrud lõkendama lööb. Need ulmad ei realiseerunud. Mäletan et lugesin loojuppi omal ajal, nohisesin heakskiitvalt, umbes stiilis "pane edasi" ja unustasin kogu loo. Umbes sama reaktsiooni kutsub esile ka "lõpetatud" "Galahari" lugemine, selle vahega, et tegelikult on hea, et niigi läks, saab selle piinliku peatüki kinni panna ja edasi minna. Kindlasti on KS selles tekstis tehniliselt kobavam kui praegu üldiselt ning värskeimas versioonis pole varasemat osa ümber kirjutatud.
"Galahari" "rabavale originaalsusele" järgnes pastiššide periood, mida siin kogumikus esindavad "Linn", "Rulett", "Loodimine" ja "Punksi metamorfoos". Üldiselt jääb neist mulje kui harjutustöödest. Kaks esimest maitsevad hästi, sulavad suus ja ei toida üldse. "Loodimisest" jääb juba mingi üldine fiiling meelde. Nende lugude ühine häda on, et süžeed kui sellist sisuliselt pole, on vaid pildimaalimine. Ülihästi algav Hargla austus- v mõnitusakt, kuidas soovite, laguneb lõpuosas ära, ta on lihtsalt tasakaalust väljas; üleüldse jääb Sanderi lugude juures silma teatud kärsitus - lood algavad hästi, kuid siis näib autorit valdavat tüdimus v kontseptsiooni puudumine, kuidas see lugu edasi minema peaks ja pillid pannakse erilise kiiruga kotti.
Uue hingamise märgiks KS loomingus olid minu jaoks kaks juttu Täheajas nr 4 (ja on sügavalt arusaamatu, miks nad mõlemad siin raamatus esindatud pole). Nende palade juures ei tekkinud enam seda KS varasema loomingu puhul nii vältimatut küsimust, et "MILLEST ta küll krt kirjutab ja MIKS?!?!". "Õhtu rannal", kogumiku nimilugu on nii pilt kui tegevus, ühendatud suurepärase kirjeldusoskusega - kookonis laekuvad olendid joonistuvad neile pühendatud lõike lugedes elavalt silme ette. Hea, tervikuna meeldinud loo puhul on alati raske täpselt formuleerida neid meeldimise põhjusi, ei oska ma rohkem midagi siia lisaks öelda.
Idee poolest võiks vinge lugu olla ka kogumiku kõige värskem tekst "Kolmevalitsus", aga ei, see jutt on selgelt alakirjutatud. Minu meelest eksisteerib mingi kaine mõistuse seaduspära, et kui jutus kirjeldatu on midagi hoopis uut ehk tavaloogikale harjumatut, siis samaaegselt ei kukuta oma kirjandustehnilise arsenaliga välgutama - lugeja on niigi segaduses. Seda KS selles loos aga just teeb, on samas ka sõnade ja infoga napp ja tekst ei hakka elama ka mitmekordse lugemise järel (mida ma naiivses lootuses tegin). Lõpuks hakkavad eriliselt närvidele käima lõikude eraldamiseks kasutatud kellaajad, millel pole tegelikult üldse mingit funktsiooni.
Kogumikule kokku annan aga hindeks nelja, sest hoolimata ilmsetest puudustest pea igas loos oli teda tegelikult üsna meeldiv lugeda. Midagi selles stiilis, et isegi kui sport ja eeskätt resultaadid ei huvita, siis võib nautida ka mõne sportlase perfektsuseni viimistletud tehnikat.