Tartu. Õpilane Valdek läheb "oma" kohvikusse, kus inimesed üksteist teavad - baaridaam, kliendid. Mängitakse malet. Valdek võtab väheke napsu, ajab tuttava mehega juttu. Tuttav saab vahepeal telefonikõne, mille põhjal jääb mulje, et kuskil kummitab. Hiljem jälgib Valter (kergelt hägusel pilgul) kõrvalt kiirmalet ja teda jääb vaevama üks võimatu malendite seis, millest ta aru ei saa. Seda seisu taastada ja mõista püüdes kogeb ta midagi üleloomulikku, aga seda võiks selgitada ka alkoholist tingitud erilise maailmatajuga.
Väheütlev jutt, mille tegelikuks sisuks on kohvikumiljöö ja Tartu vaim. (Ja, kurat, ei tule mulle meelde selle kuulsa kohviku nimi, mis asus Ülikooli peahoone ja raekoja vahel, kus mingil ajal mängiti ka malet.)