1.
8
3.875
1.
16
3.688
2.
19
3.684
3.
8
4.125
4.
3
3.0
5.
2
2.5
1.
1
4.0
2.
4
3.0
3.
6
4.167
4.
3
3.667
5.
11
4.636
6.
11
2.909
7.
5
3.8
8.
8
3.875
9.
8
4.5
10.
8
3.5
11.
1
3.0
12.
7
4.0
13.
7
4.143
14.
8
4.25
15.
3
3.0
16.
9
3.444
17.
5
3.8
18.
4
3.75
20.
3
3.667
21.
2
2.5
23.
5
3.8
25.
2
4.0
1.
6
4.333
2.
4
4.25
(jutt aastast 2008)
eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 4: Flööditüdruk» 2008
Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012
Peategelaste sõbralik reaktsioon kohtumisel hiidkiiliga oli lausa imetlusväärne, sest vähemalt minus on mõte hiidputukatest alati õudust äratanud...
Alguse ja lõpu puudumist mina jutule ette ei heidaks, sest minu arusaamist mööda autori eesmärgiks ei olegi kogu sündmus otsast lõpuni ära jutustada vaid just nimelt kujutada üht fragmenti sellest. Just niisugune segadus tundub apokalüpsisesse sattunud tegelaste seisukohast realistlik ja paneb lugeja mingil määral samasse olukorda.
Loo sisu on intrigeeriv ja samas lihtne: mingid tegelased on paaneelmaja katusel lõksus, sest on toimunud mingi katastroof ja veetase on kõvasti tõusnud. Sügav vesi loksub ka ümber sellesama paneelmaja.
Autor annab küll mõista, et kusagil mägedes võibolla läheb elu vanamoodi edasi, aga mitte lauskmaal ja rannikualadel. Mis juhtus, see saab jutu kulgedes küll pisitasa selgemaks, aga täit tõde me teada ei saa, sest seda ei tea ka jutu tegelased. Lugeja saab aga meeleoluka pildi tegelaste ellujäämispüüdlustest ja sellega seonduvatest mitte eriti humaansetest seikadest.
Kuna mul tükk aega almanahhi «Täheaeg» seda köidet polnud, siis sain ma juttu lugeda alles nüüd, kui see ilmus Kristjan Sanderi autorikogus.
Nagu juba mainitud, on tekst meeleolukas... ka on seda lugedes tunda, et autor on küps kirjanik, kes valdab sõna ja süžeekerimisoskust enam kui vabalt. Kuni jutu lõpuni olin ma veendunud, et siit tuleb maksimumhinne, aga tuleb hoopis väga nõrk neli, sest lõpp on pettumus. Õigem oleks vast öelda, et lõpu puudumine valmistab suure pettumuse. Jah, mõistusega saan ma aru, et ka nii võib, aga emotsionaalselt pole ma pakutuga rahul, sest autor läks taaskord kergema vastupanu teed. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt olen napimate kirjanduslike vormide austaja...
