Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

13 talvist hetke

(kogumik aastast 2008)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2008

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

Kogumikus sisalduvad lõdvalt seotud tekstid, kus olulisteks märksõnadeks anarhistlik alternatiiv-Venemaa ja strugatskilik õhustik, sekka ka pidevad vihjed "Vennaskonna" muusikale ning tööliste ülestõusudele 1960-ndate alguse NSVL-is. Kõlab päris omapäraselt ja huvitavalt ning kogu kaks esimest teksti seda ongi... kolmas langeb ära ja neljas kaldub "hämarulmesse".
Teksti loeti eesti keeles

Neli miinus.Esimene jutt jättis mulle küll mulje esimesest katsetusest, kus autoril on väga palju ideid, mida ta tahab ilmtingimata kõik ühte teosesse mahutada (sobib see siis sinna rohkem või vähem), kuid kärsitus ja vähene meisterlikkus tekstide silumisel on lugemisel selgelt häirivad. Mis häiris, olid kirjeldused, mis olid tekstis justkui võõrkehad ja mitte ei soodustanud lugemist. Õhustik seevastu mulle meeldis just selles jutus ja tunduvalt vähem järgmistes. Järgnevad jutud olid juba palju meisterlikumalt kirjutatud, häirivaid asju torkas silma palju vähem, kuid.....olid ka märksa igavamad. Hakka või uskuma, et kõik siin ilmas on tasakaalus :)
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sanderi esimene mahukam teos on tegelikult mitmest lühemast tekstist koosnev kogumik, mida ühendab sama allakäigutrepil olev maailm. Eraldisesvatena jätavad tekstid suhteliselt segase mulje, kuid ühtse tervikuna hakkab lõpuks isegi mingi pilt moodustuma. Autor sellele loomulikult eriti kaasa ei aita. Infot jagab ta napilt ning enamuse ajast peab lugeja ise mosaiigi tükke kokku sobitama. Mulle isiklikult selline lähenemine meeldib, kuid paljudele valmistab see kindlasti tuska. Samuti jätab natuke soovida juttude kvaliteet. Õhustik on hea ja tajutav, kuid sellest jääb selgelt väheks. Liiga palju muljetamist ja hämamist ning natuke liiga vähe tegevust. Kui autoril õnnestuks kõik kolm komponenti enam-vähem tasakaalu saada, siis võiks lõpp-tulemus isegi suurepärane olla. Sellisel kujul aga on kogu kooslus vaevalt hea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea ülesehitusega ja väga hästi väljapeetud raamat.
Tunne on, et peale lugemist pelguksin kasutuseta tunneleist eemale kartes sattuda mujale...

Tegu on muidugi eri lugudega, mis võinuks ilmuda ka eri raamatutena aga nüüd ühtede kaante vahel ilmunuina nad tegelikult mõjuvadki terviklikematena, andes eri vaate samast võõrast (kujunevast) maailmast. Ja need vaated sinna võõrasse maailma on esitatud väga heade lugudena.

Ainult ühe ebakõla ma leidsin (ja seegi vaid mulle): Tundus sobimatu, võõrisatv kui kuskil vestluses mainiti UFOt. Põhimõtteliselt pole ju loogilist vastuolu ja tegelikku sobimatust aga see sõna haarab endaga niipalju eelarvamusi, ballasti jne., et tundus sobimatu see siia „sakraalsesse“ maailma surada.

Ei ütlegi muud, kui, et olles lugenud „talviseid hetki“ pean alandama kõigi senihinnatud raamatute hindeid.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik saab kõrgeima hinde, ehkki tekstidele eraldi võib-olla ei panekski. Lood harmoneeruvad hästi, hoolimata sellest, et esimese ja kolme järgneva sisuline seotus on väga lõtv, seega läks nende järjepanu lugemine ka lihtsalt ja sujuvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Oletaks, et nii nagu näiteks Tiit Tarlapi jaoks oli esimese romaani ilmumine kirjastuse Varrak väljaandel peale aastatepikkust kirjastamisvõimaluste otsimist teatud mõttes läbimurdeks, on ka see raamat Kristjan Sanderi senises kirjanikukarjääris erilisel kohal.

"13. talvist hetke" koondab endasse neli pikemat lugu ühest tsüklist - lugudevahelised seosed on kohati ilmsed ja kohati mitte nii ilmsed (esimene lugu on teistega palju lõdvemalt seotud kui ülejäänud omavahel). Kolmes viimases loos on tegu Venemaaga, kus kommunistide asemel tulid 1917. aastal võimule anarhistid. Sellest tulenevalt on ajalugu teist rada läinud, aga mitte see pole autori põhiteemaks. Mis ta põhiteemaks on, ongi tegelikult üldse raske öelda, ei jaksa sellesse süüvida ka, esiteks jagab autor oma maailmade kohta vaid nappe vihjeid ja teiseks on minu jaoks tegu rohkem miljööväärtusliku kui ideekirjandusega.

Kogumikku alustav nimilugu jättis kõige nõrgema mulje. Lugu algab peale nagu korralik (nõukogudeaegne) noortejutustus, mida edasi aga, seda rohkem hakkab häirima autori selles loos viljeldud stiil - detailsed, lausa naturalistlikud kirjeldused vaheldumisi dialoogiga. Tegelaste motiivid jäävad selle juures üpris ebaselgeks ja lõppkokkuvõttes lugu tervikuks ei sõlmu. Alternatiivmaailm, kuhu keldris oleva kapi kaudu sisenetakse näeb välja nagu tänapäeva Donbass, aga selle paralleeli tekkimine praegu pole muidugi autori süü. 3.

"Ümberistumine" jätab parema mulje, ehkki inimestevahelised suhted on pea sama skemaatilised. Lool on kaks vaatepunkti, mis annab võimaluse kirjeldada kasvõi samu sündmusi erinevatest vaatenurkadest. See on tore. Aga! Üks neist vaatepunktidest on kirjutatud esimeses, teine kolmandas isikus. Sellisel juhul peab lugeja end pidevalt ajust näpistama, et kes see "mina" on, kes parajasti jutulõnga veeretab. Kuna niigi pole liiga kerge, on see lihtsalt täiendav obstruktsioon loo lugemisel. Selles jutus saab lugeda lõike Gelsiuse alternatiivajaloolisest romaanist viitega meie mõistes tegelikku maailma (otsene paralleel Philip K. Dicki romaaniga "Mees kõrges lossis"), samuti teeb jutu lõpus etteaste seltsimees Karp, kes järgnevate lugude andmetel on olnud selle universumi ajaloos tähtis persoon. 4.

Järgnev "Pikk tee" on minu arust antud komplekti parim jutt. On avaldatud arvamust, et KS aimab püüdlikult järgi vendade Strugatskite stiili. Minu arust ei peaks esile tõstma üldse Strugatskeid, KS kirjutab nagu geneeriline kaasaegne vene kirjanik, täielikust loomutruudusest jääb veel puudu vaid vene keelele (ka tõlkes enamasti ületulev) omane keelepruuk. On ise küsimus, kas eesti kirjanik peaks kirjutama nagu venelane. Minu meelest ei peaks, aga vene inimesele omase pohhuismi ja fatalismi kujutamine tuleb KSil lausa orgaaniliselt välja. Loo lõpus toimuv põgus põige tegevuskoha alternatiivmaailmast Nõukogude Liitu sisaldavasse universumisse on järjekordne viide Philip K. Dicki juba mainitud romaanile "Mees kõrges lossis". Selle looga teenib autor viie välja küll, kasvõi teadusasutuse atmosfääri kirjeldusega.

Viimases palas on minategelasega vaatepunkti (lisaks kahele õigustatud tema-tegelasele) sissetoomine iseäranis groteskne ja otstarbetu, kuna minategelane ilmub loosse vaid mõneks stseeniks (ja notitakse seejärel maha). Lugu on ka kõige segasem, aga soodsatel asjaoludel võiks sellest kujuneda n.-ö. kultustekst, mille üle kirjaniku fännid aastakümneid hiljem piike murravad. Mulle see lugu tegelikult meeldis, aga ärge küsige, millest see on. 4.

Raamatut oleks lihtsam oimata, kui autor oleks näiteks kirjutanud sellele järelsõna, milles võtab kokku oma loodud maailma põhijooned ja selle, millest lood on, n.-ö. kasutusjuhendi. Aga eks see oleneb autorist, mõni on rõõmuga nõus oma loomingut kommenteerima, mõni ilmselt arvab, et liigne puust ja punaseks ettetegemine on lugeja alahindamine.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2022
juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022
veebruar 2022

Autorite sildid: