Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977–

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Kolmteist talvist hetke

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: Kristjan Sander «13 talvist hetke» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
5
2
0
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Käib küll. Muide, Jekki väärib kõvasti enamat kui kõrvaltegelase rolli. Ja tegelikkus ületab fantaasiat muudeski aspektides.Sestap ka ei saa teos maksimumhinnet. Eestikeeles strugatskoidse teksti kokku keetmine muidugi vääriks ka maksimumi, aga jätan kiidusõnad autori järgmistele teostele.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke lühike tundus mulle see romaan. 111 lehekülge hõredat teksti, no ma ei tea...Romaan on jagatud mingiteks pildikesteks, nagu nimigi ütleb ja osa neist toimub (vist) 90ndate Eestis, teised aga kuskil paralleelmaailmas, mis muidugi meenutab mingit suvalist NLiidu tööstuslinna.

Peategelane on keegi Mihkel, kes keldriukse kaudu satub paralleelmaailma, kus juba pikemat aega käib sõda Luikedeks kutsutud täiesti võõraste ja tundmatute olevuste vastu. Teisel pool siis Maalt "komandeeringus" olevad inimesed. Paralleelmaailma pärisasukad varjavad ennast kuskil sügavates tunnelites ja neid pole näha. Põhimõtteliselt osalevad maalased seal sellepärast, et on oodata Luikede tungi meie maailma. Romaan koosnebki sõjategevuse kirjeldustest Luikede poolt ülevõetavas maailmas ning Mihkli ja Zoja häbelikust semmimisest meie maailmas. Üks naljakamaid kohti oli muide stseen, kus Mihkel ja Zoja jõudsid vanainimeste asja juurde ja mille peale Zoja korraga paiskas välja fraasi "Appi, ma vajan armastust!". Pühalik-erootilisest stseenist jäid hetkega järgi ainult räbalad, sest arvatavasti mitte ainult mulle assotsiatseerub see fraas Vennaskonna suhteliselt räigete sõnadega kepilauluga. Pealegi ei hakka ükski tüdruk taolises olukorras selliste sõnadega rääkima.

Romaan polnud paha. Olles vene ulme ja kirjanduse mitte just eriti suur austaja, ei hakanud püüdlikult rõhutatud slaavilikkus ja fragmentaarsus seekord vastu, kuigi näiteks hapukurgipurk ja viina kaanimine käisid loomulikult läbi. Strugatskite laadne maailmavalu on ammu oma aja täiesti ära elanud aga retro teeb tagasitulekut mitte ainult ulmekirjanduses.

Neli miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

"Püüdlikult rõhutatud slaavilikkus" ja "strugatsoidsus" on tõesti väga iseloomustavad märksõnad.

Mis mind häiris lugemisel, oli liiga ülelibisev stiil. Liiga palju jäi ütlemata. Tegelaste motivatsioon ja siseelu jäi kuidagi lahjaks. Jäi mulje, et tegelased ei mõelnud eriti midagi. Seevastu oli palju mõttetuid lauseid stiilis. "Lükkas jalgratta postkastide alla, pani vihmavee äravoolutoru külge lukku, keeras pusakäised üles ning kobis kandade kolksudes astmetest alla keldrisse." Samas kui selgitus, miks Mihkel sel hetkel üldse keldrisse läks, jäi tähelepanuta. Tegelased lihtsalt teevad mingeid asju, miks, see ei ole aga üldse oluline.

Teksti loeti eesti keeles

Ehh, nagu loeks, kuidas keegi mingit first person shooterit mängib, heade kulissidega küll, seda tuleb tunnistada, aga siiski first person shooterit. Sisu on banaalne - noormees käib mingis paralleelmaailmas pahasid tulistamas. Päriselt surma ei saa ka saada, sõdid kah võõra maailma eest, alati on võimalus koju naasta. Vabadus ilma vastutuseta - saad pahasid lasta ja kangelane olla, kui aga sitasti läheb, noh, pole hullu, midagi pöördelist see sinu jaoks ei põhjusta. (jah, ma tean, et lõpupoole hakkasid nood luiged ka siia maailma tulema, aga alguses oli igastahes küll selline tulistamismängu tunne) Vahepeal hakkasin kahtlema, et kas selles polegi autori mõte ja iva, sellise sõjamängumõtteviisi kriitikas, võib-olla lõpus oligi, aga selleks ajaks olin ma sellest Doomist juba nii tüdinud, et tähelepanu hajus pidevalt ja ma ei pannudki lõppu täpselt tähele. Kui nii oli, siis on sisu muidugi õigustatud, aga teostus jätab siiski soovida, sest romaanis räägiti rohkem pigem sellest, mida peategelane tegi kui sellest, miks ta seda tegi. Nojah, nii võib lõppeks ka, aga pole vähemalt sellises vormis minu maitse.Kohtumine tundmatuga, minu eesel. Kohtumine erikujuliste liikuvate märklaudadega, pigem. Nagu eelnevalt mainitud, palju tegevuse ja vähe siseelu ja motivatsiooni kirjeldamist. Romantiline liin ka just originaalsusega ei hiilga - on poiss, on tüdruk, poiss ja tüdruk armuvad, poiss läheb ära, samal ajal kohtuvad poisi parim sõber ja tüdruk ja vist armuvad ka (kurat seda teab, mis nende vahel täpsemalt oli), poiss saab teada ja vihastab. Lõpeb tragöödiaga. Sisu polnud just suurem asi, aga see eest jälle setting (mulle isiklikult Strugatskid väga meeldivad ja isegi nende järeleaimamine on plusspunkt) ja teatavad detailid (nt. nood rotid) olid päris nauditavad nii et nende eest üks pall juurde. Kokku kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast pikka kõhklust otsustasin ikkagi maksimumhinde kasuks, ehkki mulle ei meeldi see, et rohkete kirjeldustega ja hea õhustikuga tekstile on nii kiire ning segane lõpp kirjutatud.

Tegelikult paistis, et see paralleelmaailm, kuhu Mihkel sattus, oli kogumiku hilisemates lugudes mainitu, anarhistide juhitud ja hiljem "luikede" sissetungi alla langenud. Sealt ka need mustad lipud paneelmajadel jne. Näib, et Kriku kasutab kogumiku lugudes tegelikult sama maailma ja samu motiive-võtmesõnadeks alternatiivmaailm, kus füüsika asemel domineerib bioloogia ja anarhistid valitsevad Venemaad, võtmesõnadeks "Vennaskonna" muusika ning tööliste ülestõusud kuuekümnendate alguse NSVL-is. Sealt siis ka see "Appi, ma vajan armastust!" fraas. Ning ilmselt pole ka üheksakümnendate alguse Eesti kui "Vennaskonna" kuldaeg valitud tegevusajaks juhuslikult. Zoja nimi tuletab vägisi meelde "Insener Garini hüperboloidi..."

Mulle, kes ma olen enamiku oma elust veetnud segaelanikkonnaga paneelmajarajoonides, on Kriku lugude strugatskoidne õhustik pigem kodune kui eemaletõukav. Tehislik ja räpane... aga kuidagi lapsepõlvest peale omaks saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle meeldis. Aga jutus endas oli üsna palju siiski sellist, mis viitab kiirustamisele või läbimõtlematusele. Esiteks juba viidatud tegelaste motivatsioon – sageli ei olnud arusaadav, kas tegelane ise ei saa aru mida ja miks ta teeb või ei saa sellest aru lugeja või – nii vahel tundus – ei saa aru ka kirjutaja (miks läks Mihkel keldrisse?). Kuidas ja kus ta oli relva käsitelmist enne õppinud? Sellele võis mingi vihje ju olla, aga ometigi tuli tema selline käitumine üsna ootamatult. Siis miskipärast jäi silma, et uks millest Mihkel esimest korda läbi läks avaneb alguses sissepoole ja siis pärast väljaspoole. Olin ka hämmastunud roti telliskiviga viskamise stseenist. Lahangust ma saan veel aru, aga et romantilisse õhustikku kanduvas kahekesiolemises poiss äkki pooliku tellisega rotti viskab... selleks peab olema rohkem põhjuseid, kui sihitu ja justkui igavusest lähtuv vägivallapuhang. Ometi oleks selle saanud üsna hästi siduda Mihkli äsjaste paralleelmaailmakogemustega. Agu on aga täiesti mõistetamatu tüüp – kui ta selliseid teooriaid alguses esitab ja justkui kogu seltskonnale alguses suuna annab, siis oleks võinud nende tagamaid ja tema enda tausta ja reaktsioone rohkem avada. Need püha elmo tuled olid ka selles kohas justkui alguse ja lõputa, nagu lubasid midagi, aga siis selgus, et ummiktee. Nii ei ole viisakas.

Muidugi ma olen nõus sellega, et meeleolu hoidmiseks on hea kui tegelased tegutsevad, mitte ei targuta sõrm püsti, aga mulle näis et korraliku pinge tekitamiseks oleks pidanud juhtuv (ehk siis tegutsemisajendid) olema midagi sellist, mis oleks neid eksistentsiaalselt täielikult haaranud. Praegu on asjad nii, et isegi suhted Zojaga pole sellised, mis võiksid olla peategelasele otsustava tähendusega, sest Mihkel ikkagi suhtleb selle neiuga kuidagi möödaminnes. Tõsist kirge ja paatost ma siin ei näe. Kuigi mingit pidi võiks ju see tundetuimus selle maailma juurde käia - et on vaid ahastus ja nukrus aga mitte armastus -, siis miskipärast on mulle jäänud mulje, et kui on ühest otsast tugevad tunded, siis kipuvad need olema nii ka teisest otsast. Need tegelased peaksid otsima meeletult armastust ja olema väga romantilised – eksole Vennaskonnagi peamised teemad lahkumine ja armastus.

Lühidalt on mul tunne, et siin on tekst, mille oleks võinud teatud püsivuse tulemusena väga heaks romaaniks kirjutada, aga see mida me siin näeme on veidi lõpetamata moega jutustus. Siiski meeldis see lugu mulle “13 hetke” raamatus (kogumikus?) kõige rohkem, just selle pärast, et püüdles kõige rohkem inimese ja kõige vähem maailma loomise poole. Ja Jeki oleks tõepoolest võinud rohkem eetriaega saada. Neli, plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Kummaline tekst, mis natuke meeldis ja natuke ei meeldinud ka. Kõige paremini on õnnestunud atmosfäär - üheksakümnendate alguse eesti ning talvine tööstuslinn. Suurepärased kulissid mingisuguse isiklikumat laadi loo jutustamiseks, kuid kahjuks autor ei kasuta neid. Selle asemel läheb lahti pidev paugutamine, mis pole sugugi halb, kuid minu arust ei sobi jutu teiste elementidega eriti kokku ning lõhub terviku. Tõenäoliselt oleks sellest romaanist saanud kaks eraldiseisvat lugu välja pigistada, mis oleksid võinud omavahel põimuda ja oleksid võinud ka mitte. Muidugi Strugatskid, Vennaskond ja üheksakümnendate alugus annavad lisa punkte. Neli.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: november 2024
oktoober 2024
september 2024
august 2024
juuli 2024
juuni 2024

Autorite sildid: