Kasutajainfo

Kristjan Sander

08.12.1977–

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Linn

(jutt aastast 2005)
https://algernon.ee/node/681

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2005; detsember
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
2
4
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Jutu sisust pole mul mõtet siin kirjutada: tekst on ajakirjas «Algernon» kenasti kättesaadav ning iga inimene, kes seda arvustust loeb, peaks olema võimeline ka seda juttu wõrgust lugema

Räägiks hindest... õigemini sellest, et miks kõigest neli...

Ilmselt pole kellegile saladus, et mulle Kristjan Sanderi uuem ja veneliku maiguga looming meeldib. Venelasliku maiguga tähendab just seda, mida kirjutasin... arutlused vene kirjanduse või Strugatskite plagiaadist jätaks ma «paljulugenud» ja «võrratu maitsega» kaasBAASlaste hooleks.

«Linn» on selles mõttes tüüpiline Kristjan Sanderi uuem tekst, et seda lugedes valdab nauding ja rahulolu, mille tingib eelkõige lugemismõnu hästi kirjapandud kirjandusest. Lugemisjärgselt aga sigineb teatav rahulolematus, et mida autor siis sellega öelda tahtis. Einoh, ma sain aru, et mis toimus, aga mis selle mõte oli ja kas autor sellega ka midagi öelda tahtis.

Loomulikult ei näe ma midagi kuritegelikku, kui Kristjan Sander ainult selliseid jutte kirjutaks... samas tahaks, et hea oleks veel parem ning seetõttu ootaks, et sellel rahmeldamisel oleks ka mingi sügavam mõte...

«Linn» on selline tekst, mis võiks vabalt ilmuda suvalises antoloogias, või siis ka Kristjan Sanderi esikkogus (loodan, et selline asi kunagi ikka tuleb) ning kindlasti poleks «Linn» seal kõige kehvem tekst. Jutt oleks võinud vabalt ka ajakirjas «Looming» ilmuda ja oleks löönud seal enamikku aasta jooksul avaldatut. Samas saan ma aru, et Kirjanike Liidu ajakirja jaoks pole Kristjan Sander nimi, kelle avaldamisega end vaevata... hulk vananevaid kirjanikke ja nende kirjaoskamatuid sugulasi vajab ju toitmist.

Kuidas kirjutada, seda Kristjan Sander mõistab, nüüd peaks ehk rohkem rõhuma sellele, et millest. Neli just rahulolematuse eest, mis mind lugemisjärgselt kripeldama jäi.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt täiesti Jürkaga nõus. Lugemine oli ladus, tekst hoidis huvi, aga mis asja see lugu ajas, sellele ei saanud pihta. Kui võtta juhtmõtteks, et rohkem tuleb lugeda ja siis panna omavahel kokku kõik need viited – mida oli rohkelt – võib järeldada vaid seda, et kirjanduses ja filmis tematiseeritakse päris palju mälu probleemi. Et kõik kirjutatu, kui sekundaarne mälu? Potentsiaalselt sinu enda oma? Kollektiivne tahtmine meelde tuletada. Mh? Sealt edasi tekivad aga üldjuhul küsimused, kas mälu ja mälestused on need, mis teevad meid inimesteks või on midagi, mis on inimese kese hoolimata manipuleerimisest. Need edasised mõtted jäävad selles loos välja arendamata – esile tuleb vaid loo alguse kavand. Siiski, meeleolu oli.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea algusega, kuid ilma lõputa lugu. Lugeda oli kohutavalt kerge, ka kõige pikemad kirjeldused muutusid elavateks ning sõnade üleküllus ei muutunud tüütavaks. Ka meeleolu, selline sünge ja rõhuv, oli väga oskuslikult loodud. Üldiselt mulle Kristjan Sanderi tekstid meeldivad. Hea keelekasutus, huvitavad tegelased, tajutav meeleolu on alati tagatud, kuid puudu jääb sisust. Mingi tegevus ju toimub, kuid see on üsna ähmane ning uitav. Luuakse mingi probleem, kuid lahendusi sellele ei pakuta. Ka käesolev tekst kannatab sama puuduse all ning küsimusele, mis toimub, mina küll vastust ei saanud. Sellepärast ka neli
Teksti loeti eesti keeles

Nähtavasti on Sanderi stiil teatavale inimgrupile väga kergesti loetav ja nauditav, aga mina sellesse gruppi ei kuulu. Ausalt öeldes tuli lugedes meelde selline lause De Lintilt: "...pikki mõttetuid lugusid, mis on nii otsatud, et selleks ajaks , kui lõpp käes on, ei mäleta enam, millest see algas, aga sa ei taha ka küsida, muidu hakkaks ta kogu lugu otsast peale rääkima..."Minul tuli Sanderi kergest ja nauditavast stiilist ennast kirvega läbi lõhkuda ja selleks ajaks, kui ma keskel mingisuguse mõtteni jõudsin, oli see, kas alguses midagi olulist oli ja mis see olla võis ammu meelest läinud. Uuesti pihta ei julgenud hakata. Probleem oli iseenesest isegi üsnagi lubav, aga kui seda ka arendati või lahendati, jäi see minu silmade eest küll varju, kuna lihtsalt lugemise puhas pingutus ei lubanud detailidele tähelepanu pöörata. Ilmselgelt maitseasi, aga minu maitsele hakkas vastu. Söögu see, kellele meeldib. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt meeldis oma meeleolu poolest ja sellepärast, et jätab ruumi erinevatele tõlgendustele. Tabavate detailidega (Vladimir Vladimirovitši käik linnas ja selle džuudoklubis, üheksakümne viienda aasta Bamut jne.) antakse ligikaudne sündmuste ajaline taust. Paar-kolmkümmend aastat tagasi loetud jutt linnaelanikest, kes elasid korduvalt läbi ühte ja sama päeva, ei häirinud sugugi, sest muud kokkupuutepunkti neil kahel lool polnudki – täiesti eri jutud, eri maailmad, eri lähenemised. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lagunenud ja depressiivne vene linn, kust ei pääse kuidagi välja. Päris 100% naudingut ei tekitanud, ent samas ei ole põhjust ka alla (miinusega) viie panna.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2023
august 2023
juuli 2023
juuni 2023
mai 2023
aprill 2023

Autorite sildid: