Räägiks hindest... õigemini sellest, et miks kõigest neli...
Ilmselt pole kellegile saladus, et mulle Kristjan Sanderi uuem ja veneliku maiguga looming meeldib. Venelasliku maiguga tähendab just seda, mida kirjutasin... arutlused vene kirjanduse või Strugatskite plagiaadist jätaks ma «paljulugenud» ja «võrratu maitsega» kaasBAASlaste hooleks.
«Linn» on selles mõttes tüüpiline Kristjan Sanderi uuem tekst, et seda lugedes valdab nauding ja rahulolu, mille tingib eelkõige lugemismõnu hästi kirjapandud kirjandusest. Lugemisjärgselt aga sigineb teatav rahulolematus, et mida autor siis sellega öelda tahtis. Einoh, ma sain aru, et mis toimus, aga mis selle mõte oli ja kas autor sellega ka midagi öelda tahtis.
Loomulikult ei näe ma midagi kuritegelikku, kui Kristjan Sander ainult selliseid jutte kirjutaks... samas tahaks, et hea oleks veel parem ning seetõttu ootaks, et sellel rahmeldamisel oleks ka mingi sügavam mõte...
«Linn» on selline tekst, mis võiks vabalt ilmuda suvalises antoloogias, või siis ka Kristjan Sanderi esikkogus (loodan, et selline asi kunagi ikka tuleb) ning kindlasti poleks «Linn» seal kõige kehvem tekst. Jutt oleks võinud vabalt ka ajakirjas «Looming» ilmuda ja oleks löönud seal enamikku aasta jooksul avaldatut. Samas saan ma aru, et Kirjanike Liidu ajakirja jaoks pole Kristjan Sander nimi, kelle avaldamisega end vaevata... hulk vananevaid kirjanikke ja nende kirjaoskamatuid sugulasi vajab ju toitmist.
Kuidas kirjutada, seda Kristjan Sander mõistab, nüüd peaks ehk rohkem rõhuma sellele, et millest. Neli just rahulolematuse eest, mis mind lugemisjärgselt kripeldama jäi.