Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Rulett

(jutt aastast 2005)

eesti keeles: antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» 2005
Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
5
0
1
1
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (8)

Lugu surmahaigest noormehest, kelle armastatu soovitab tal otsida abi müstilisest allikast... Ega rohkem sisust rääkida, tahakski, võib veel liiga palju paljastada. Hea jutt, eriti meeldib mulle see, et tegevuskohaks on valitud suvine Tartu. Seda küll otseselt öeldud pole, ent aimata võib. Minu meelest on siinset õhustikku soojade ilmade ajal väga hästi ära tabatud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska nagu mingit seisukohta võtta. Hästi kirjutatud, selles pole kahtlust, kuid kuidagi sisutu. Ja tõepoolest, sarnaseid asju võib leida lademetes. Lugeda võib küll, aga ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mõnes sajanditaguses tondijuttude kogumikus tunduks "Rulett" igati omal kohal. Kui aga kirjutamise aastaks on 2005, tuleb see tunnistada "parim enne" tähtaja tugevasti ületanuks ja paigutada allahinnatud toodete korvi.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ilmus antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte», siis kõige suuremat hämmingut tekitas minus see, et kõrvuti vanade ja mitte nii vanade õuduslugudega olid antoloogias tekstid, mis olid kirjutatud just selle antoloogia tarbeks... või polnud need lihtselt varem ilmunud.

Laias laastus jagunevad antoloogiad kaheks: originaallugude kogumikud ja sellised, mis koondavad juba varem ilmunud tekste. «Õudne Eesti» oli hübriidantoloogia, mis pole ju midagi uut, kuid küsimusi tekitas, et miks just neilt autoritelt telliti uued lood. Iseäranis kerkis see küsimus muidugi Kristjan Sanderi puhul, kes polnud varasemalt erilise õuduslembusega silma paistnud. Jah, õõvatekste oli ilmunud, aga kui ütled «Õudne Eesti», siis Kristjan Sander pole küll see autor, kes esimese paarikümne nime seas meelde tuleks.

Jutu peategelasel on surmatõbi ning kauaks tal enam päevi pole. Kus häda kõige suurem, seal... noh, et soovitatakse kohta, kust saaks abi...

Nagu öeldud, ilmus jutt esmakordselt antoloogias «Õudne Eesti» ning eks esmatrüki koht annab ka aimu, et midagi müstilist peab juhtuma ja kröömike õõva oleks ka teretulnud.

On müstikat ja on õõva, aga vaat põnevust ei ole. Ei ole ka midagi eriti originaalset: jutu idee on ilmselt sadu kordi läbi mängitud ja kindlasti on ka Kristjan Sander mõnda sedalaadi teksti lugenud, suure lugemusega nagu ta on.

Ei, ma pole taoline turakas, kes nõuab igalt jutult uut ideed. Kuid mingi uus jõnks võiks ju olla, mis annaks õigustuse, et miks oli vaja taaskord esitada taolist küllaltki kulunud skeemi!? Kuna mingit jõnksu või uut tõlgendust polnud, siis tulebki hindeks neli – tehniliselt veatu, kuid ettearvatav ja seeläbi pisut tüütu lugeda.

Väga ehedad on Tartu Supilinna kirjeldused ning mulle tundus lugedes korduvalt, et see osa läks ka autorile kõige enam korda. Jah, Supilinna kirjeldus võib olla ka see, mille pärast seda juttu kunagi aastate pärast meelde tuletakse. Aga kas ulmejutu jaoks sellest pisut väheks ei jää?

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles