Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977–

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Galahar

(jutt aastast 1998)
https://algernon.ee/galahar

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1998; detsember [katkend]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
7
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Lugu, mis tegi K. Sanderist hoobilt ühe minu lemmikautori, ning on tänini eesti ulme paremikus kõrgel kohal. Eriti võlus mind loo südamlikkus, mida siinsed autorid üldiselt võõristama või häbenema kipuvad. Nüüd oleks nagu lootust, et see tühik võib kunagi väga suurepäraselt täidetud saada. Igatahes on tegemist paljutõotava algusega, kas jutustusele või romaanile, mille edasiilmumist pikisilmi ootan. Niisiis, autorile suured tänud ja jaksu, et teos niisama sümpaatselt lõpuni viia.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani algusena oleks see saanud minu käest viie, aga kuna autor ei mõtlegi sellele järge kirjutada, siis iseseisva jutuna...
Teksti loeti eesti keeles

Autor valdab suurepäraselt lauset, keelt üldse. Kõik need võrdlused ja allegooriad on oma kujundlikkuses tabavad. Ja ehkki on näha, et kõik see pole paberile voolanud vabalt, vaid on tõsise pingutuse tulemus, ei mõju tekst puiselt ja liiga kunstlik. Pole kõige kergem lugemine, aga piina ei tekita.

Samas jätab jutu sisu ja võimalik sõnum mind ikka täiesti külmaks. Midagi ei ole teha, ei saa end vägisi sundida kaasa elama globaalsetele muredele ja inimkonna saatuse eetilistele valikutele, eriti kauge tuleviku omadele. Üksikisiku lokaalsed, ent ebaharilikud üleelamised pakuvad rohkem pinget.

Ja veel - jutul on tabav pealkiri (ainult see pealkiri mind tegelikult lugema meelitas, see mõjus kuidagi maagiliselt), igati sobiv nimi viljatu planeedi kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ei saa mult maksimumhinnet ainult seetõttu, et on lõpetamata. Ilmumisest on möödas seitse aastat ja autor võiks loo ükskord lõpuni kirjutada, kui ta selle alguse juba lugejate ette paiskas. Muidu on tegu igati perfektse tekstiga, mida tuleks vaid kiita.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Kosmosekoloonia, mis on natuke kui Metsik Lääs, ent ilma indiaanlaste ja kiskjateta. Jutt oli üldiselt muhe ja üllatavalt pehmeid väärtusi sisaldav, ehkki aeg-ajalt ja eriti lõpus lisandus ka salapäraseid-ähvardavaid toone.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Minu meelest ei kirjeldata selles loos mitte teist maailma, vaid mingisuguse suure sõja tagajärjel kuhugi eelindustriaalsele tasemele taandarenenud tuleviku-Eestit, kus muuhulgas kasutatakse ka apokalüpsise-eelsest ajast säilinud masinaid. 
Muus osas - lugeda täitsa kõlbas ja see viletsa olukorra kiuste võitlusvaimu ning optimismi säilitamise meeleolu, mida antoloogia koostajad seostavad sõnaga hopepunk, oli siin täiesti olemas. 
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks tunnistan, et kuni käesoleva raamatu lugemiseni oli uus ulme alamžanr LitRPG jäänud minust suuresti tähelepanuta. Jah, see fraas oli mulle kuskilt kõrvu jäänud, aga ma ei teadnud selle täpset tähendust, samuti olen kunagi ürgammu lugenud inglise keeles Tad Williamsi tetraloogiat "Otherland" ja hiljuti ka kodumaisel ulmejutuvõistlusel silma paistnud Tim Horneti lugu - aga seda, et tegu on omaette alamžanriga, milles kirjutatakse eri keeltes massiliselt raamatuid, sain teada alles Mandi artiklist, mis on lisatud käesolevale romaanile järelsõnana. 
"Muinaskuningas online'i" tegevus leiab aset Tartus ilmselt kunagi 21. sajandi teisel poolel (vanuse poolest keskealine peategelane mäletab oma lapsepõlvest sedasorti tehnoloogiat, mida meie maailmas veel ei eksisteeri). Peategelane Kati on elukutseline virtuaalmängur (ehk peenemalt öeldes e-sportlane), kes on hakanud virtuaalmängudega tegelema juba varases nooruses, ent maksnud selle eest ränka hinda algeliste VR-peakomplektide kasutamisest tingitud ränga ajuhaiguse näol. See haigus nõudnud juba Kati abikaasa elu, raviks tal raha pole ja nii näib, et ta ainsaks võimaluseks on koos oma 19-aastase veidi autististliku poja Lauriga Annelinna korteris elades surma oodata. Kuni Lauri otsustab ühel hetkel hakata oma ema ravikulude katmiseks uues eesti mütoloogia teemalises 3D-MMORPG-s "Muinaskuningas" (huvitava reklaamitrikina kujutab autor oma kahe aasta eest ilmunud samanimelist romaani kui tulevast kirjandusklassikat, mille põhjal tehakse võrgumänge ja millele peategelased korduvalt vihjavad) raha teenima...
Alustuseks pean mainima, et tegu on vist kõige nö peresõbralikuma ja pehmema Mandi romaaniga, mida olen lugenud. Ei mingeid zombisid, soolikates sumpamist ega küberparme (asotsiaalsetele virtuaalisõltlastele vihjatakse korra küll seoses ühe tegelasega, aga nende igapäevaelu ei kirjeldata lähemalt. Kas "Muinaskuningas online'i" näol on tegu noortekaga? Justkui oleks, aga tegelased on selleks keskmiselt liiga vanad (peategelane kuskil täpsustamata keskeas, tema poeg 19-aastane, esineb küll ka neist veidi nooremaid tegelasi).
Enamik romaani tegevusest keskendubki konkreetses eesti mütoloogial põhinevas MMORPG-s müttamisele ja rahateenimiskatsetele. Olen sarnaste mängudega elu jooksul natuke kokku puutunud ja võin öelda, et vähemalt minu meelest on autor kirjeldanud kogu seda võrgumängurite maailma üsna realistlikult. Samas mingeid huvitavaid ulmelisi puänte (nagu nt ülalmainitud Horneti "Kuningatütre varjus") siin pole ja tervikuna ei tundu "Muinaskuningas online" nii huvitava romaanina, et sellele "kolmest" kõrgemat hinnet anda, ehkki otseselt väga halb see ka pole.
Samuti mõjub romaani sündmustikku käivitav probleem kuidagi kunstlikult. Olgu, ma mõistan, et autor viitab siin harvikhaigustele, mille ravimite liigkõrge hind (vähe haigeid=vähene ravimite tootmine=ülikõrge hind) on ka pärismaailmas paljudele elu ja surma küsimuseks. Ent arvestades nende algeliste VR-peakomplektide laialdast levikut peaks sarnaseid tõbiseid maailmas ju üsna palju olema, samas on Kati oma muredega justkui peaaegu üksi. Lisaks veel ohutute peakomplektide ülikõrge hind - igasugune laias kasutuses olmeelektroonika kipub üldiselt kiiresti odavaks muutuma ja kirjeldatud lähituleviku-Eesti näol paistab tegu olevat siiski pigem heaoluühiskonna kui mingisuguse "kolmanda maailma" getoga. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunnas on eesti ulme seisukohast võttes omapärane autor - ta võib kirjutada žanripuhast teaduslikku fantastikat ja tema "Gort Ashryni" triloogia kuulub kodumaise ulme tippteoste hulka. Samas on osa ta loomingust täiesti ulmevaba ja seni on Kunnase loomingust pärast mainitud triloogiat otsapidi ulmeliseks liigitunud vist vaid ta topeltromaan "Sõda 2023", mis jäi kodumaise ulmefändomi jaoks suuresti tähelepanuta. Tehniliselt võttes liigitub žanriulmeks ka äsja ilmunud lühike romaan (või pikk lühiromaan?) "Puhastuskülm", ehkki enne lõpupuändini jõudmist võiks seda ka lihtsalt usulis-müstiliseks tekstiks pidada. Mainin kohe, et "Gort Ashrynist" jäänud heade mälestuste põhjal "Puhastuskülma" lugema tõtata ei tasuks, see on hoopis teistsugune romaan ja teistel teemadel.
"Puhastuskülma" minategelaseks on Eesti sõjaväelane Peeter Tergens, kes esineb ka sama autori mitteulmelises "Sõdurjumala teenris" ja "Sõda 2023-s" (kuna ma pole neist kumbagi lugenud, siis ei oska mingeid seoseid nendega luua). Pärast oma otsa leidmist lähituleviku Eestit tabanud sõjas leiab Tergens end viljatult jäiselt tühermaalt, mis on otsekui külm põrgu või puhastustuli - hoolimata pidevast külmast ja näljast pole surm seal võimalik ning inimkehad taastuvad pärast lõhkumist uuesti esialgsel kujul, nagu ka sinna veidrasse maailma sattunud isikutel kaasasolnud varustus. Oma maise elu ajal üsnagi obskuurseid usulisi vaateid (muinasgermaani jumala Odini kummardamine) evinud Tergens leiab, et eks see surmajärgne maailm üks põhjamaine puhastustuli on - eriti, kuna kõik need vähesed eksinud hinged, kelle ta sealt eest leiab, on olnud oma maises elus üht- või teistpidi Odini kummardamisega seotud...
Suur osa "Puhastuskülmast" keskendubki Tergensi uitamisele jäisel tühermaal ja tema füüsilistele ning vaimsetele kannatustele. Tehniliselt võttes kirjutada Kunnas oskab - mõne teise autori sulest oleks sarnase sisuga romaan täiesti loetamatu. Samas pole ka kogu selles aeglaselt kulgevas vaimses masohhismis midagi toredat, mistõttu "kolmest" kõrgemat hinnet ma "Puhastuskülmale" anda ei saada. Muide, eesti ulme "mehisema" või "karmima" poole pealt (militaarulme jne) torkab Kunnas ühes küsimuses silma oma diametraalselt erineva lähenemise poolest - mõni teine kohalik autor paneks minategelaseks keskealise või vanema kibestunud, ent pealtnäha kõrge enesehinnanguga meesterahva, kes siis suure osa tekstist targutaks sellest, kuidas rõhuv osa ülejäänud inimkonnast on idiootidest mandurid jne... Kunnase peakangelane Tergens on aga, vastupidi, äärmiselt tagasihoidliku ja peaaegu alandliku mõttemaailmaga, talle meeldib ennast pidevalt kritiseerida, kõigis võimalikes ning võimatutes asjades süüdistada ja vaimselt piitsutada. Mingitpidi on selline lähenemine isegi värskendav, ent paraku pole sellega kaasnevast lõputust masohhistlikust vindumisest jäises maailmas just kuigi põnev lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tulevaste jumalate" näol on tegu vist eesti ulmes seni ainulaadse saamislooga raamatuga - nimelt on tegu arendusfaasis kodumaise MMORPG "Mortalis" romaniseeringu või kirjanduslikus vormis teaser'iga. Tegevuskohaks Mortalise-nimeline planeet ja süžeeks kosmoserobinsonaad, kus allakukkunud kosmoselaevalt pärinevad kloonitud inimesed peavad Mortalise vaenulikus keskkonnas ellu jääma ning klaarima suhteid nii omavahel kui ka teiste kohalike mõistuslike liikidega...
Romaani plussideks on kahtlemata erinevad ulmelised ideed, elukad jne. Natuke küll häiris sõna "džungel" kohatine kasutamine Mortalise võpsikute kohta, sest kogu ülejäänud tekstist võis välja lugeda, et tegu on ikkagi parasvöötme kliimatingimustes toimuva looga. Miinuseks vast see, et on väga palju erinevaid tegelasi, kes pidevalt ringi sahmerdavad, aga kellest ühelegi eriti kaasa elada pole võimalik. Kohati turgatas, et multifilmina oleks see kõik parem kui romaanina - erinevad tegelased ja nende veidrad lemmikloomad jooksevad ning sebivad ringi, siis käib jälle kuskil ootamatu pauk jne... sobks animafilmide esteetikaga paremini kui ilukirjandusega. 
Otsapidi on romaan seotud ka "Saladuslik tsaari" maailmaga ja ämblikrott nimega Sõbrake, kellesse ta perenaine kaitsvalt suhtub, pärineb minu mälu järgi hoopis Laura Loolaidi loomingust. Mandi loomingule omast rõhutatud Eesti-kesksust on "Tulevastes jumalates" ehk keskmisest vähem, aga seda ikka leidub. 
Teksti loeti eesti keeles

"Veealused" on omalaadne kõrgtehnoloogiline postapo tulevikumaailmast, mille helge utoopia (mugav ja turvaline, aga kohati lasteaiatasemel ülereguleeritud kontrollühiskond, mille hävingust lugejana ausaltöeldes eriti kahjugi pole) vussitakse ära meile praeguse seisuga võimatul viisil ja ka järgnevas maailmas jäävad inimkonna riismed ellu ulmelist tehnoloogiat kasutades. Nagu esmaarvustaja on maininud, ei saagi romaanis täpsemalt toimuvast ilma spoilerdamata eriti rääkida, nii hoidun ka mina katsetest seda teha. Mainiksin vaid, et autori loodud tulevikumaailm oma ulmeliste ideedega on igati põnev ja ka pinge kruvimise oskus näib autoril käpas olevat, nii et igav mul seda romaani lugedes kordagi ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

"Kosmoseodüsseia" kolme esimest romaani sai kunagi ürgammu loetud ja Kubricku kuulsat filmi vaadatud, aga mingeid seoseid käesolev romaan nendega minus ei tekitanud - kui ehk ahvinimeste kokkupuutumise teema kosmilist päritolu anomaaliaga välja jätta. "Aja silm" on hoogsa seiklusliku süžeega (ehk isegi meelelahutuslikult mõjuv) ja paljusid erinevaid teemasid kombineeriv romaan, mille ulmelise ideega analoogset polegi nagu varem kohanud. Ja nagu üks eelarvustaja on seda veidi teiste sõnadega maininud -  olulisi tegelasi, sealhulgas positiivseid, sureb "Aja silmas" umbes sama kiires tempos kui Martini "Jää ja tule laulu" tsüklis, mis on autorite poolt üsnagi üllatav valik.
Kokkuvõttes: hea raamat, ajaloohuvi on selle nautimisel kindlasti plussiks (kõik need arutlused Aleksander Suure, mongolite ja Briti impeeriumide üle), ent tõenäoliselt sobib romaan lugemiseks ka mitte-niivõrd-ajaloohuvilistele ulmelugejatele. Jääme järgmiste osade eestikeelseid tõlkeid ootama!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koobasplaneedile kolinud ämbliku ja inimese ristandist, kes üritab terroristide käest vabastada oma endise bossi tütart. Päris omalaadse ideega lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Idee poolest meenutas natuke Meyrinki "Violetset surma" - mingi sõna lausumine muudab võluväel kogu inimkonda. Käesolevas loos kaovad nende seljast riided ja pea terve inimkond harjub alastikultuuriga. 
Lugu ise ongi pildike sellest maailmast. Ei olnud otseselt halvasti kirja pandud, aga väga ei köitnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Yzzi lugu on ilma selle pseudonüümi taga peituva autori isikut paljastamata väga keeruline arvustada, kuna see muudab võimatuks paralleelide tõmbamise autori ülejäänud  loomingu ja sellega seotud arengutega. Ent ehk on vihjeks järgmine kokkuvõte loo algusest: minategelaseks on üheksakümnendates eluaastates ja noorendusravi läbi teinud vanamees, kes suundub pensionipõlve pidama Erose-nimelisele planeedile. Sealseks põhiliseks turismimagnetiks on iredeks kutsutud vampiiirikalduvustega humanoidid, kelle emasisendid meenutavad varateismelisi inimtüdrukud ja tunnevad seksuaalset tõmmet Homo sapiens'i meesisendite vastu. Minategelane iresid päris mõistuslikeks eluvormideks ei pea seoses nende düskalkuulsete kalduvustega. Loos endas on rohkelt filosofeerimist ja targutamist hukkamineva maailma teemal ning hebefiilse kallakuga erootikat.
Ehk siis kõik, kes viimase paarikümne aasta jooksul on eesti ulmes toimuvaga kursis olnud ja "Ideaalset kaaslast" lugema satuvad, peaksid suutma aimata, kes selle loo autoriks võiks olla. Võimalik, et paljudele lugejatele tundub tabuteemadega mängimine selles loos kuidagi šokeerivana, aga mind jätab pigem ükskõikseks... eriti, kuna sama autor on samade teemadega mänginud juba üle kahekümne aasta ja ma olen paljusid neist tekstidest ka varem lugenud. Häda on pigem selles, et kui kirjanik (ja see käib enamiku kirjanike kohta) püüab üheaegselt kirja panna põnevat ulmeteost ja mõtlemapanevat maailmaparanduslikku traktaati, kukub ta enamasti läbi oma mõlema eesmärgi puhul. Ja ei, Yzzi pseudonüümi kasutav autor pole kaugeltki ainus eesti ulmekirjanik, kes on sellesse orki astunud - sama viga on teinud paljud kirjanikud nii siin kui välismaal. Lisaks veel autori komme korrata oma erinevates teostes täpselt ühesuguseid stseene (nt minategelase vestlus oma kurja eksminiaga pärineb justkui täpselt ühest ta aastatetagusest romaanist). 
Kokkuvõttes: väga hamba all ei karjunud, aga kokku "3".
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Maalt pärit neiust, kes lapsepõlvest peale ligikaaslastest lahutatuna töötab mittehumanoidsete tulnukate poolt asustatud võõrplaneedil prostituudina. Loo algus mõjus üsna igavana ja tulnukseksi kirjeldused lausa kergelt tülgastavatena. Hiljem läks natuke paremaks, nii et kokku "3". 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab päris eheda erootilise kallakuga Muinas-Eesti õhustikule ja mütoloogiale tugineva fantasy'na. Debüütloo (kui see ikka seda on ja tegu pole mõne varemtuntud autori poolt kasutatava pseudonüümiga) kohta ikka väga hästi kirja pandud, mulle meeldis ausaltöeldes rohkemgi kui nt Mandi samal ainestikul põhinev looming, kuidagi karmim ja ehedam. Jääb loota, et autor jätkab kirjutamise ja avaldamisega. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu Tenerifel matkavast eesti noormehest, kes satub seal kaasmaalastest tüdrukutekamba otsa ja otsustab nendega nende teel liituda, aimamata vähimatki sellest, kellega täpselt tegu on ning mis teda kokkuvõttes ees ootab...
Idee poolest oleks võinud täiesti loetav lugu olla, aga kirjatehniline teostus on kohutav. Reaktori keeletoimetajana püüdsin seda natuke paremaks kõpitseda, nii et tahaksin väga loota, et avalikuks lugemiseks mõeldud versioon loost on natuke parem kui see, mis mulle algses failis ette sattus. (Üldiselt väldin ma enda poolt keeletoimetatud tekstide Baasis arvustamist, kuna tihti tuleb need sellises ulatuses üle kõpitseda, et tunnen end juba peaaegu kaasautorina ega tea enam õieti, millisest vaatenurgast lähtuvalt ja millist varianti tekstist täpselt arvustama peaksin, aga kuna mul paluti spetsiaalselt Reaktori aprillikuu erinumbri tekste arvustada, tegin siinkohal erandi). Lohakavõitu slängisegune kõnekeel võiks olla põhjendatud dialoogides, kui tegelased omavahel niimoodi räägivadki, aga käesolevas loos hõlmab see kogu teksti, sh narratiivset osa, ja jätab tervikuna nii halva mulje, et kõrgemat hinnet ma sellele loole anda ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Omalaadne poeetiline heietus apokalüptilisest lähitulevikumaailmast, mida kummitavad lõputu vihm ja globaalne uputusoht. Mittte just tüüpilise teostusega ulmejutt, aga kahtlemata omapärane. 
Teksti loeti eesti keeles

Martini "Tuhande maailma"-tsükli tekstide täieliku (kui eraldi eesti keeles ilmunud romaan "Valguse hääbumine" ja lühematest tekstidest kombineeritud kollaažromaan "Haviland Tufi reisid" välja jätta) eestikeelse kogumiku avaldamine on kahtlemata kiiduväärne saavutus... eriti arvestades seda, et kuuldavasti pole analoogset kogumikku inglise keeleski olemas. Paar vormistuslikku viga (sisukorrast puudub "Ussikojas" ja "Tähenaise" tõlkes on küljendusvea tõttu umbes pool lauset teksti kaduma läinud) tunduvad selle hiigelsaavutuse kontekstis pigem pisiasjadena.
Mida siis kokkuvõttes kõigi nende lugude kohta öelda? Nagu arvustustes eraldi juba mainitud, tulid autoril minu meelest paremini välja fantasylikuma õhustikuga lood - tehnoulmelisemad tekstid on keskmiselt vähemütlevamad, neis on vähem autorile iseloomulikku omapära ja need on justkui rohkem ajale jalgu jäänud ("Liivakuningad" on siinkohal muidugi suureks erandiks, nagu ka "Greywateri jaama mehed"). Teiseks, erootikat on neis lugudes hästi palju. Võib-olla torkas silma seoses sellega, et erootika vajalikkus ulmekirjanduses on viimasel ajal mu tutvusringkonnas ägedaid diskussioone tekitanud, aga võrreldes 1970. aastate ingliskeelse ulmega (mitte ainult Martini, vaid ka nt Silverbergi tollase loominguga) tundub tänapäevane ulme lausa süütult viktoriaanlikuna. Ilmselt oligi tegu hipijärgsele ja AIDS-i-eelsele lühikesele perioodile omase suundumusega.
Lood ise on sellised nagu need on, mõned suurepärased, teised natuke kehvemad. Ühtki päris halba teksti siin kogumikus minu meelest siiski polnud.   
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord - meeldis ja väga. Noorele Martinile omasele viisile kirjutada kosmoseulmet müütilis-muinasjutulisel viisil lisandub tuleviku kosmosemaailma huvitav kujutamine. Maailm, kus mõistuslike tulnukate rasse on nii palju, et keegi neid peast ei teagi, ja mille mõistuslike elanike maailmatunnetus on pigem antiik-, kesk- või varauusaegsete inimeste kui meie tänapäeva lõplike piiridega maailma elanike moodi. Nimelt paiknevad inimestele tuntud universumi servades justkui valged laigud, kus paiknevad kõrgtehnoloogilised tsivilisatsioonid on tulevikuinimestele sama tundmatud kui näiteks Vaikse ookeani avarused 15. sajandi eurooplastele. Sellega kaasneb ka teatud maadeavastuste ajastu vaim, mis lugu ennast ja selle peategelase mõttemaailma nö punase niidina läbib. Lisaks veel planeet Maailmaderisti kafkalik õhustik - maailm, kust pole võimalik lahkuda, sest välimuselt rebaseid meenutavad mittehumanoidsed bürokraadid mingitel jaburatel ettekäänetel lihtsalt ei lase, tõi millegipärast meelde Strugatskite "Teo nõlvakul".
Kosmoselaeva meeskonnaliikme Ian MacDonaldi nimi meenutas sarnase nimega põhjaiiri ulmekirjaniku, ent ilmselgelt pole tegu metakirjandusliku vihje, vaid juhusliku kokkusattumusega, kuna "Kivilinna" esmailmumise ajal oli viimane umbes 17-aastane nooruk, kelle ilukirjandusliku debüüdini jäi veel 11 aastat. Ilmselt on tegu lihtsalt keldi maailmas levinud nimekombinatsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. See noorele Martinile omane oskus kirjutada kosmoseulmet ülipoeetilises stiilis ja fantasylaadse - võiks isegi öelda, et müütilis-muinasjutulise õhustikuga. Pluss transhumanistlikud teemad, mis mind ulmes alati köidavad. 
Teksti loeti eesti keeles

"Laulus Lyale" on kasutatud üht ingliskeelses ulmes levinud võtet - kauges tulevikus toimuvas loos viidatakse mingile ingliskeelse kirjandusklassika teosele, mis on sajandite või aastatuhandete pärast endiselt populaarne ja mida loo tegelased ka lugenud on. Tihtipeale on tegu mingite tektidega, mis on ilmselt natukenegi haritumatele brittidele või ameeriklasele juba koolipõlvest tuttavad, ent väljaspool anglosfääri pea täiesti tundmatud. Käesolevas lühiromaanis on selleks inglise luuletaja Matthew Arnoldi 1859. aastast pärinev poeem "Dover Beach", millest pärineb ka Philip Reeve'i romaani pealkirja inspireerinud fraas a darkling plain ehk "pimenev tasandik".
"Laulus Lyale" kirjeldatud tulnukmaailm ja lühiromaani idee olid päris huvitavad. Mida tahaksin aga ette heita - tekst on liiga pikk ja veniv ning selle lõpplahendus pikalt etteaimatav. Seega maksimumhinnet ma sellele anda paraku ei suuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Nukravõitu lugu kaevandusplaneedilt pärit noormehest, kellel vaatamata kosmoses ringiseiklemisele ja uute elamuste otsimisele armuelus kuidagi vedama ei kipu. Sarnaselt lugudele "Keegi ei lahku New Pittsburgist" ja "Katkestus" on ka "Lihamaja mehes" oluline roll kaugjuhitavatel robotzombidel, keda sedapuhku kasutatakse teenindava personalina bordellides. 
Ei olnud paha lugu, aga üldiselt meeldivad mulle Martini noorpõlveloomingust pigem natuke fantaasiarikkamad ja müütilisema hõnguga tekstid. 
Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt loole "Keegi ei lahku New Pittsburgist" keskendub ka "Katkestus" robot-zombide ja nende käitlemisele spetsialiseerunud kooljatalitajate teemale, sedapuhku on tegevuskohaks õhustikult veidi Metsikut Läänt meenutav kaevandusplaneet ning loo keskmes kooljatalitajate ja nende vaenlaste omavahelised intriigid. Võrreldes "New Pittsburgiga" meeldis nagu natuke rohkem, ehkki tuleb nentida, et aastal 1973 jäi toonase noorkirjaniku Martini parimate tekstide ilmumine veel tulevikku.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kaevandusplaneedist, kus zombideks muudetud kurjategijaid kasutatakse odava tööjõuna, võis ju omas ajas päris karmi tekstina tunduda, aga praegu paneb nagu veidi õlgu kehitana. Hindeks "3+"
Teksti loeti eesti keeles

Pikemate ja rohkem maailmaloomele keskenduvate Martini lugude vahel mõjub "Põgenejad" natuke kergema vahepalana. Lugu keskendub telepaadist kosmosedetektiivile kaugtulevikus ja tema kokkupuutele jälitusmaania all kannatavate inimeste mõttemaailmaga. Omalaadne lugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu näib olevat mingil määral inspireeritud Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgtsivilisatsioonide vallutamisest Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandi alguses... või sellega seotud ajaloomüütidest ja -legendidest. 
Martini loos on sõjakas Bakkaloni Laste ususekt otsustanud vallutada Coriolise planeedi, mille põliselanikeks on jaenšideks kutsutud pisikesed hallikarvalised mõistuslikud humanoidid, kes valmistavad harukordseid kunstiteoseid ja kummardavad jumalaid, keda usuvad elavat metsikus looduses paiknevate püramiidide sees. Bakkaloni Lapsed käivitavad nende vastu massilise terrori, lõhuvad püramiide ja hukkavad kättemaksuks iga tapetud inimkolonisti eest massiliselt jaenšide lapsi (see detail, millele vihjab ka loo pealkirjana kasutatud Rudyard Kiplingi tsitaat, tõi mulle meelde seaduse saja indiaanlase tapmise kohta karistusena iga nende tapetud hispaanlase eest 16. sajandi Ameerikates). Jaenšide kunstiga äritsev kõhukas kosmosekaupmees Arik neKrol (kes meenutab veidi sama autori loomingust tuntud Haviland Tufi) püüab Coriolise põliselanikke oma liigikaaslastest usuhullude eest kaitsta, ent paraku kipuvad ta käed Bakkaloni Laste taltsutamisel lühikesteks jääma...
Korralik jutt, aga väga nagu ei vaimustanud. Võib-olla seetõttu, et siin loos polnud nagu eriti kellegagi kaasa elada - pahad tegelased olid üdini pahad, positiivsed kas tulnuklikult võõrikud (jaenšid) või siis lihtsalt kujunenud olukorras abitud ja saamatud (loo kaks positiivset inimtegelast). 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelasest kosmoserändur on pärast lahkuminekut oma pikaajalisest armsamast ja rännukaaslasest Jamisoni Maailmas isoleerunud sealsest ürgmetsast leitud iidvanasse tuhakarva tornhoonesse ning tegeleb hiiglaslike ulmaämblike, kelle mürgipaunad sisaldavad kallihinnalist narkootilist ainet, küttimisega. Paraku ei taipa ta endine kallim ja tolle uus väljavalitu teda tema vabatahtlikus erakluses rahule jätta...
Autor on taaskord loonud ühe huvitava maailma koos veidrate koletiste kirjelduste ja intriigiga, mille armukolmnurk meenutas mulle millegipärast natuke sama autori romaani "Valguse hääbumine". Hindeks kindel "5". 
Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et käesoleva loo kogumikus "Tuhande maailma lood" ilmunud eestikeelses tõlkes on küljendusvea tõttu üks tekstijupp kaduma läinud. Raamatu 148. lehekülg lõppeb sõnadega "Kuid siin, siin oli ainsateks märkideks säravad" ja 149. lehekülje algusest leiab juba lause "Karvane Hal teadis, et argimöll jäi mujale." Ilmselt ei ole kadumaläinud tekstiosa eriti pikk. Püüdsin leida võrgust loo ingliskeelset originaali, ent seda ei paista kusagil legaalselt ja tasuta kättesaadaval olevat, nii et kadumajäänud koht loost jäigi minu jaoks vähemalt esialgu kadunuks. 
Loo tegevus toimub kuritegelike jõukude poolt kontrollitud Thisrocki-nimelise elutu taevakeha sisse uuristatud koridorides, kus oluliseks ettevõtlusvaldkonnaks on eksootilise välimusega mõlemast soost inimeste või humanoidide kupeldamine. Kõlab tuttavalt? Jah, sarnastest ulmelistest keskkondades on kirjutatud hilisemal ajal ja märksa paremini küberpungiliku õhustikuga kosmoseoopereid (kohe meenub näiteks James S. A. Corey "Leviathan Wakes"). Martini 1976. aastal ilmunud lugu mõjub nagu enneaegse katsena midagi sarnast kirjutada, aga ilmselgelt polnud kirjutamisaeg veel hullumeelsetel küber- või bioteemadel fantaseerimiseks küps. Hoolimata karmide teemade käsitlemisest mõjub "Tähenaine" pigem tuimalt ja igavalt ning ka slängi kasutamine dialoogides tundub pigem ülepingutatuna. Võimalik, et kirjutamisajal oli tegu igati ägeda ja võimsa looga, ent praegu tundub see selgelt ajale jalgu jäänud olevat. 
Teksti loeti eesti keeles