Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Galahar

(jutt aastast 1998)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1998; detsember [katkend]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Lugu, mis tegi K. Sanderist hoobilt ühe minu lemmikautori, ning on tänini eesti ulme paremikus kõrgel kohal. Eriti võlus mind loo südamlikkus, mida siinsed autorid üldiselt võõristama või häbenema kipuvad. Nüüd oleks nagu lootust, et see tühik võib kunagi väga suurepäraselt täidetud saada. Igatahes on tegemist paljutõotava algusega, kas jutustusele või romaanile, mille edasiilmumist pikisilmi ootan. Niisiis, autorile suured tänud ja jaksu, et teos niisama sümpaatselt lõpuni viia.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani algusena oleks see saanud minu käest viie, aga kuna autor ei mõtlegi sellele järge kirjutada, siis iseseisva jutuna...
Teksti loeti eesti keeles

Autor valdab suurepäraselt lauset, keelt üldse. Kõik need võrdlused ja allegooriad on oma kujundlikkuses tabavad. Ja ehkki on näha, et kõik see pole paberile voolanud vabalt, vaid on tõsise pingutuse tulemus, ei mõju tekst puiselt ja liiga kunstlik. Pole kõige kergem lugemine, aga piina ei tekita.

Samas jätab jutu sisu ja võimalik sõnum mind ikka täiesti külmaks. Midagi ei ole teha, ei saa end vägisi sundida kaasa elama globaalsetele muredele ja inimkonna saatuse eetilistele valikutele, eriti kauge tuleviku omadele. Üksikisiku lokaalsed, ent ebaharilikud üleelamised pakuvad rohkem pinget.

Ja veel - jutul on tabav pealkiri (ainult see pealkiri mind tegelikult lugema meelitas, see mõjus kuidagi maagiliselt), igati sobiv nimi viljatu planeedi kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ei saa mult maksimumhinnet ainult seetõttu, et on lõpetamata. Ilmumisest on möödas seitse aastat ja autor võiks loo ükskord lõpuni kirjutada, kui ta selle alguse juba lugejate ette paiskas. Muidu on tegu igati perfektse tekstiga, mida tuleks vaid kiita.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Kosmosekoloonia, mis on natuke kui Metsik Lääs, ent ilma indiaanlaste ja kiskjateta. Jutt oli üldiselt muhe ja üllatavalt pehmeid väärtusi sisaldav, ehkki aeg-ajalt ja eriti lõpus lisandus ka salapäraseid-ähvardavaid toone.
Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Laur
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.

Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.

Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.

Teksti loeti inglise keeles