Tegemist on Jamaica päritolu kirjaniku neljanda romaaniga ning esimesega, mida saab pidada ulmeliseks. Teos kubiseb Aafrika mütoloogiast ja vastab hästi moodsa fantaasiakirjanduse (ehk siis fantasy) standarditele. Autor ise on naljatades nimetanud teost ka Aafrika "Troonide mängu" avateoseks ja teatud paralleele kindlasti ka tõmmata saaks. Kuid teose oluliseks, võib-olla isegi lõppkokkuvõttes olulisimaks mootoriks olev "väikeste inimeste" sissekiskumine trooniheitlustesse ja tõdemus, et lõpuks jäävad kannatajateks eelkõige ikka kõige vaesemad ja viletsamad, kel lõpptulemusest tegelikult sooja ega külma pole, on mõistagi liig üldlevinud troop, et selle baasilt asuda seda kirjatööd ainuüksi GRRM-iga siduma. Ja lõppude lõpuks jääb toosama ülioluline sündmuste käimalükkaja teoses üpriski tagaplaanile ja keskendutakse eelkõige minategelase erisugustele seiklustele mööda fiktiivset (Ida?-)Aafrikat, kus ta kohtub mitmesuguste vähem ja rohkem üleloomulike olenditega, elab üle (sageli napilt) mitmesuguseid ja enamasti sünknegatiivseid katsumusi ning korjab selle jooksul endale kaugelt rohkem vastaseid kui sõpru; mitte viimases järjekorras oma liigterava keele tõttu. Üleüldiselt võib öelda, et asi on kirjutatud päris hästi ning tihti lausa kaasahaaravalt, nii et esialgu tekkinud tugev võõristusefekt (sisu ja laad erinevad päris tugevalt Lääne ulme/fantaasiakirjandusest) hajus nii umbes kahe-kolme peatüki järel. Peategelane on kahtlemata "ebausaldusväärne jutustaja" ning veelgi enam, tema jutustusviis sarnaneb vägagi muinasjutu- ehk muistndivestja omale, kusjuures kohati pakub ta isegi välja erinevaid versioone, mis ühes või teises loos juhtus, jättes sealjuures otsad lahti, mis siis on tõde või tõepärasem. Ja nagu teame, on see omane tihti ka näiteks Euroopa müüdivaramule, et ühest ja samast loost võib olla mitu ja üksteisest suhteliselt erinevat versiooni. Ent siiski, liiga häguseks või ebamääraseks see kogu asja siiski ei muuda, sest reeglina esinevad need ebamäärasused siiski pigem detailides. Teose suurimaks plussiks lisaks ladusale sulejooksule oli minu jaoks kahlemata Aafrika mütoloogia ja selle üleloomulike olendite huvitav tutvustamine ja esitamine. Mis aga tugevasti häirima hakkas, oli tegelaste äärmine jõhkrus ja brutaalsus, mis puhuti andis silmad ette GRRM-le endalegi, ning mille tulemusena oli enamikule tegelasist küllaltki raske kaasa elada. Jah, suuremale osale oli võimalik leida mitmesuguseid lunastavaid momente ja motiive. Aga sellest hoolimata jäi kummitama tunne, et sageli oldi ebavajalikult julmad ja jõhkrad ning kõrgemaid motiive stiilis "usk, lootus, armastus", oli küllaltki raske (kuid mitte võimatu) ridade vahelt tuvastada. Küllap oli siin suur osa minategelase suhtumises, kelle üleelamised ta kogu maailma suhtes äärmiselt kibestunuks ja pettunuks tegid. Kokkuvõtteks hindaks asja aga nelja tähekesega viiest, sest ehkki mitte päris minu maitse, on tegemist kahtlemata omapärase, huvitava ja hästi kirjutatud asjaga.
1.
8
3.875