Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Hoiatus

(jutt aastast 1998)

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 1998; november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (6)

Autor hoiatab planeedi eest, mille tolmukujuline eluvorm suudab häirivad objektid ajas ümber paigutada. Kuid hoiatust ei kirjutata actioni vormis.
Teksti loeti eesti keeles

Härra OTee on tegelane, kes, sarnaselt Hargla Grpowskile, kohe meelde jääb ja keda on lihtne nö. omaks võtta. Loodud on tõeliselt mõnus ja isikupärane karakter, millise rakendamine ka muidu hästi kirjutatud loo teenistusse andis kokkuvõttes igati hea tulemuse. Jutt meeldis väga ja hindepanek peamurdmist ei nõua: viis.
Teksti loeti eesti keeles

Loetav lugu, aga nagu "Algernoni" kommentaarides ka kirjas - maailmamastaabis ei midagi erilist.
Jutus on päris koomilised seosed: Kosmose Ohutuse Valitsus oleks lähendatult KOV; Orden "Valge täht" toob tahtmatult meende Valgetähe ordeni jne. Samas aga oli autor kasutamata jätnud võimaluse lahti seletada, mis pagana asi on FSQ generaator, samuti said mõned muud seosed selgeks mitte juttu, vaid "Algernoni" arvustusi lugedes.
Hindeks kolm pika miinusega: teist korda kindlasti ei loeks, samas päris jama kah polnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Lauri Lõhmus
04.08.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pisut üllatav oli hiljaaegu teada saada, et Ursula K. Le Guini üldiselt selliseks kehvemapoolseks autoriks peetakse. Ei ole teda eriti palju lugenud, kuid see vähene mis eesti keeles kättesaadav on mulle meeldinud ja kui see mis räägitakse tõele vastab, siis võib vähemalt tõdeda, et selle autori puhul on kirjastajad suutnud kirjaniku loomingu hulgast just parema osa avaldamiseks välja valida – nii sageli on ju otse vastupidi talitatud.

Ka see lugu tundub kuuluvat nende paremate hulka, ehk siis meeldis väga. Ei hakka siin sisust mingit kokkuvõtet tegema, ütleks vast niipalju, et selles nukras loos esitatakse lugejale üks muinasjutuline versioon teemantite tekkeloost.

Teksti loeti soome keeles

Tegemist on minu jaoks loetamatu raamatuga ja seda üldse mitte tõlkijate viletsuse tõttu, mis paljude meelest kõige enam teose nautimist takistas. Halb tõlge segab kindlasti lugemist, kuid üldjuhul ei ole ühtegi head teksti võimalik tõlkida nii halvasti, et see üldse lugeda ei kõlba. Näiteks H. Harrisoni «Ajamasina saaga» tõlge ei kannatanud mingisugustki kriitikat, ent see tegi lugemisest lihtsalt nagu halva kvaliteediga lindistatud video vaatamise, mis iseenesest ei seganud mind naljade naermast ja aru saamast, et tegemist on hea ja lõbusa looga, mida läbi raskuste siiski nauditav lugeda. Gibson lihtsalt ei istunud mulle. Mehel on ideid ja nutikaid visioone, aga see, läbi mille ta neid välja käib, ei lähe mulle korda. Jutt käib loomulikult üksnes «Neuromanti» kohta, mis võib olla autori ainuke vilets (kuigi kuulus) teos.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun igati eelmise arvustaja poolt kirjutatuga, tegemist on äärmiselt suurepärase hard-SFiga, mistõttu tundub, et kõrge kirjandusauhind sedapuhku tõesti õigele autorile omistati.

B. Sterling näib tähelepanelikult jälgivat maailma teaduses, poliitikas ja majanduses toimuvat, sest tema tulevikuvisioonid nendes valdkondades mõjuvad ülimalt veenvalt. Näiteks pakub autor lugejale väga huvitava visiooni selle kohta, mis võib juhtuda igasuguste vanast elukorraldusest kinni hoidvate etniliste vähemustega, kes muu maailma minekule vastu seisavad. Kahelehmapidajaid võib see lugu marru ajada, kuid üldiselt soovitan kindlasti lugeda.

Teksti loeti soome keeles

Märt Laur on kirjanik, keda olen üsna vähe lugenud. Ja ega ta ole vist teabmispalju kirjutanudki, või vähemasti avaldanud. Seniloetu põhjal on jäänud mulje, et tegemist on algaja kuid püüdliku kirjutajaga, ning iga uus lugu on näidanud, et püüdlikkus viib edasi. Jah, visalt, kuid siiski edasi. Mõnelegi ilmselt lubamatult kõrgena näivast hindest suure osa moodustabki tunnustus püüdlikkuse ja selle vähese kuid väärtusliku arengu eest, mis autori senise loomingu juures silma hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutu idee ei ole sugugi uudne, kuid piisavalt igihaljas selleks, et seda aega-ajalt uuesti kasutada. Seda küll juhul, kui lugu saab kirjaniku poolt tõepoolest perfektselt ja nauditavalt kirja pandud. Just selles, kõige tähtsamas osas on aga V. Belials oma töö täielikult tegemata jätnud, mistõttu selle loo vajalikkus mulle kuidagi kohale ei jõua. Lugu on siiski poole parem kui «Pengringerite needus», siit ka poole kõrgem hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Pole midagi lihtsamat kui “Hyperionile” “viis” panna, ja pole midagi raskemat kui selle “viie” põhjendamine.
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa panna kõrgemat hinnet raamatule, mis ennast ka korduval kättevõtmisel lugeda ei lase. Hea näide halvast kirjandusest.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti autorite poolt läbi aegade kirjutatud ulme edetabelis hetkel konkurentsitult esikohale asetuv lugu, minu meelest. Õnnitlen.
Teksti loeti eesti keeles

Mario Kivistiku poolt nokiarahva ulme tutvustamiseks astutud sammust on tõepoolest raske midagi positiivset leida. Tänu Eurovision’ile teame, et soomlastel on kõige kehvemad laulud ja kõige koledamad lauljad, tänu “Mardusele” teame nüüd veel, et neil on ka maailma viletsaimad ulmekirjanikud. Jälle “Finland: one point” ja asi tahe? Miks ka mitte, eriti kui tollest “ühest” on loo ja selle autori hindamiseks küll ja küll, ning jääb veel ülegi. Kuid, Jeesus Mario ja luterlaste kuri Jumal, mida halba on eesti ulmelugeja teinud, et teda niiviisi karistatakse? Kas meile Maniakkide Tänavast veel vähe oli?

Jagades Raul Sulbi kahtlusi pullivend Vesa lugemuse suhtes, on mul alust arvata, et erinevalt soome ulme jaoks olematust Peltolast on M. Kivistik eelarvustaja poolt mainitud ajakirjadest piisavalt teadlik ning omab vähemalt mõningast ettekujutust, keda sealsetest autoritest tõsiselt võetakse ja keda mitte. Just see viimane asjaolu muudab Peltola-taoliste autorite avaldamise vastutustundetuse demonstratsiooniks. Häbi!

Arvatagu mida tahes, aga Sibelius ei pannud kõiki noote hakkama ja “Kalevala” ei neelanud soomlaste kogu fantaasiat – head muusikat ja head kirjandust luuakse seal ka täna, ja mingi osa neist mõlemast jõuab ka eestlasteni. Külastasin täna sealse ulmekirjanduse viimase kolme aasta esinumbri, Pasi Jääskeläineni kodulehekülge, kust võis lugeda, et Arvi Nikkarev olevat viimasel Finncon’il mõista andnud, et soovib kõnealuse autori loomingut ka eesti lugejale tutvustada. Loodan, et see, nüüd juba hädavajalik ettevõtmine peagi teoks saab.

Teksti loeti eesti keeles

Kin-dza-dza mis Kin-dza-dza! Andri tabava tähelepanekuga saab vaid nõustuda. Ja see oli üks väga hea film, mida ühes Mustamäe kinos omal ajal korduvalt vaatamas käisin.

See kindzadzalikkus muudab romaani sarja kahest äärmisest osast olemuslikult veidi erinevaks ja mõnele lugejale (näit. Prontole) üdini vastuvõetamatuks. See selleks...

Eespool üks arvustaja kahtles, kas saab olemas olla nii lolli inimest nagu too usuhull Mikah. Selline kahtlus tundub veidi alusetuna, sest teadupärast ei ole inimvõimetel piire ollagi. Ei näe küll ühtegi põhjust, mis takistaks lollidel saavutamast taset, millest esimese hooga isegi ette kujutada ei oska. Isegi siis, kui asja päris argitasandil uurida, tuleb ju tunnistada, et lollolemise kunst ei ole midagi esoteerilist, vaid tegemist on äärmiselt levinud oskusega. Miski, mida nõnda massiliselt harrastatakse loob lugematul hulgal eeldusi ka selle tarvis, et lugematul määral inimesi võiks kergitada lolluse konsentratsiooni oma isiku juures oluliselt uhkemate numbriteni kui on ette näidata eetikafanaatikust Mikahil.

Jason dinAlt on Mikahi suhtes tõesti kadestamisväärselt kannatlik, kuid ei tohi unustada, et tegemist ei ole kangelasega, kes oma eesmärkide saavutamiseks ja vaenlasest jagu saamiseks esmajärjekorras "ülemsurmajat" välja tõrjuda sooviks.

Tegevustik edeneb oma toimumispaigale eeskujulikult vastavas tempos ja seisakuajastu õhustik on Harrisoni poolt korralikult edasi antud. See on maailm, kus elu ei kulge mitte mööda spiraali vaid venib nüridalt mööda ringjoont; maailm, kus aeg on näiliselt kaotanud pea kogu oma tähenduse... Oh, see fiiling ei olegi nii võõras kui esmapilgul tundub.

Teksti loeti eesti keeles

Olen meelsasti nõus nende arvustajatega, kes antud romaani sarja parimaks pidanud. Ka viited sarnasustele platool elutsevate sõjakate nomaadide ja muistsete mongolite elukorralduses tunduvad olevat asi õigel kohal. Tooksin siinkohal ära veel ühe seose, mis on küll pisut spekulatiivne, sest mul ei olnud viitsimist tekkinud mõttele kinnituse leidmiseks mingit suuremat uurimist läbi viia. Teades küll üht-teist hiina nimede latinisatsioonist, ei ole mul õrna aimugi sellest, millised võiksid olla inglisekeelses maailmas käibivad reeglid mongoli nimede kirjutamise tarvis. Sellest hoolimata tundub Temuchin olevat üks võimalikke variante tähendada üles nime, mis eestlasele tuntud rohkem kirjapildi Temüdzin järgi. Umbes seitsesada aastat tagasi kandis Aasias seda nime mees, kes sai hakkama hulga nomaadihõimude liitmisega üheks suureks mongoli rahvaks, kes tema geniaalse juhtimise all suutis maha pidada rohkeid edukalt lõppenud vallutussõdu. Tõsi, juba pärast esimesi suuremaid oma rahva ühendamise nimel peetud lahinguid hakati teda kutsuma Tshingis-khaaniks, selle nime-tiitliga kanti too kõikide aegade suurim nomaadist vallutaja ka ajalooraamatuisse.

Sellele, et Harrison muistsete mongolite suurest pealikust ja tema sõjaretkedest inspiratsiooni on ammutanud, annab tunnistust ka romaanile lõpplahenduse toonud "karda võitu nagu kaotust" -filosoofiale rajatud strateegia rakendamine Temuchini maailmavaate ja eluviisi lõplikuks purustamiseks. Oma vägevuse aegadel sundisid mongolid Tshingis-khaani juhtimisel endale alistuma ka hiinlased, kellede absorbeerimisvõime võõrvallutajate võidu ajapikku olematuks muutis. Just see näide näitas Jason dinAltile kätte tee, kuidas saavutada läbi kaotuse võit, mis välistaks genotsiidi ja looks pyrryslastele võimalused, mis lubaks neil kauaoodatud kaevandustöödega rahulikult pihta hakata.

Muudest meeldivatest asjadest selle romaani juures võiks esile tõsta veel Harrisoni õnnestumist ülejäänud pyrryslaste rakendamisel loo kui terviku teenistusse. Oleks olnud igav, kui kogu kamp passinuks laevas kuni Jason kangelastegusid teeb ja alles viimaseks lahinguks kohale marrssinud. Minu arust kasutas Harrison kõiki pyrryslasi õigetes kohtades ja õigetes kogustes, mistõttu romaani tegevustik oli nüannssiderikkam ja tihedam kui ehk kahe eelneva loo puhul. Väärikas punkt kogu sarjale.

Teksti loeti eesti keeles

"Needuste allee" on hea näide halvast raamatust. Kel mõistust, ei loe; kes oskab, ei tee järele. Enda kohta tuleb tõdeda, et oskustega on kõik korras, mõistust jagub aga täpselt niipalju, et siin ma nüüd olen ja arvustan.

Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.

Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene K. Orlau jutt, mida lugesin ning vaieldamatult ka üks parimaid autori senises loomingus, jäädes ehk pisut alla üksnes loole "Malin Malini metsast". Kuni Hargla tulekuni oli K. Orlau ainsaks tõeliseks eluniidiks minu ja eesti ulme vahel . Aitäh talle!

Loo enda kohta on eelnevad arvustajad juba kõik olulisema ära öelnud.

Teksti loeti eesti keeles

Pean seda juttu K. Orlau senise loomingu tipuks ning loodan, et austatud leedi on lõpuks ometi leidmas inspiratsiooni ja head sulge, mis aitaks tal kohalike ulmekirjanike seas ligilähedaseltki tagasi saavutada seda väärikat positsiooni, mis talle "Stalker"-i toonud aegadel kuulus.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult eelpoolkõnelejatega ja mmidagi tähelepanuväärset lisada polegi. Hea jutt, mis lihtsalt meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, millele pikemalt mõtlemata ja millest pikemalt lobisemata võib viie ära panna. Eriti tuleb Harglale au anda selle eest, et too etno osa ei muutunud kogu loo vältel kordagi domineerivaks, vaid kõik oli algusest lõpuni perfektselt tasakaalus, mistõttu sündmustik ei kaotanud hetkekski sidet ka tänapäevaga ja pinge püsis stabiilsena. Jälle üks hea näidisjutt igale eesti ulmekirjanikule.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt vähese tegevusega, kuid piisavalt sisukas ja minu arust maru hästi paberile pandud lugu pan Grpowskist, kes sedapuhku lugejale pisut ka oma detektiivioskusi demonstreerib. Hargla omakorda demonstreerib meile, et suudaks ka selles zhanris täiesti edukalt üles astuda. Mis siis ikka, selline mitmekülgsus on pigem tervitatav kui taunitav. Nt. Simmons`i "Hyperion"-i puhul on just autori meeletu osavus erinevate zhanrite segamisel kuidagi vapustavalt hämmastamapanev. 90-ndate ühe tähelepanuväärseima autoriga võrreldes on Hargla loomulikult alles beebi, kuid eelneva näite eesmärgiks oligi vaid toetada mitmekülgsust, mitte püüe Harglale maailmakirjanduses väärilist kohta leida.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla soovi ja püüdesse kirjutada "Gondvana lapsed" millekski mahukamaks kui seda on loo algversioon suhtun ma igati positiivselt ja arusaamisega, kuid käesoleva tulemusega päriselt rahule jääda ei saa. Lisatud materjalile etteheidete tegemiseks ei näe ma põhjust, küll aga tuleb tõdeda, et uue ainese sobitamisel olemasolnuga ei ole autor toime tulnud nii hästi kui pidanuks. Võrreldes algversiooniga jääb antud tekstil tublisti puudu terviklikkusest ja ladususest, mis esimesenamainitu lugemise nii nauditavaks muutis. Lisatud materjal, mis ei ole sugugi halb, kipub siiski pahatihti tegevust ja loo loomulikku arengut takistama. Ilmselt oleks tulnud uuendused kuidagi ühtlasemalt paigutada, või siis oleks tulnud ka loo tegevustikus midagi täiendavat ette võtta. Just loo teatud ebaproportsionaalsus muutis asja kuidagi rabedaks ja poolikuks ning raskendas lugemist. Keegi olevat võrrelnud seda uusversiooni Clarke`i loominguga, ja huvitaval kombel meenus mullegi just Clarke, kellel on head ideed ja teinekord ka päris hea lugu, kuid kelle kirjutatus jääb reeglina puudu see miski, mis loo elavaks muudab. "Gondvana lapsed (uusversioon) jääb minu jaoks nõrgemaks kui esialgne, kuid suhtun sellesse nagu romaanikavandisse, millest Hargla kunagi ehk suurepärase lugemisvara võiks luua. Seniks neli ja nägudeni...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea ja terviklik lugu, millel piisavalt potentsiaali ka mahukama teose tarvis (praeguseks olemasolevat ja pikemat uusversiooni ma küll eriti õnnestunuks ei pea).

Kadestamisväärse veenvusega kujutab kirjanik nii Koidiku aastal Maal valitsevat ärkamisaja ülevat ja lootusrikkalt tulevikku suunatud meeleolu, järgnevate aegade ärevat ootust kui ka inimeste jahmatust ja murdumist tõehetke saabudes, mis unistamisele järsult lõpu teeb. Kui eestlaste kirjutatud kosmosevärk tavaliselt mõjub üsna võltsilt, siis "Gondvana lapsed" on meeldiva erandina ääretult elav ja usutav. Kõik selles loos "elab, hingab ja liigutab", mistõttu loetavasse süvenemine ei nõua küll mingit vaeva ega pingutust. Tõeline maiuspala.

Teksti loeti eesti keeles