Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.
Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.
1.
8
3.875
1.
16
3.688
2.
19
3.684
3.
8
4.125
4.
3
3.0
5.
2
2.5
1.
1
4.0
2.
4
3.0
3.
6
4.167
4.
3
3.667
5.
11
4.636
6.
11
2.909
7.
5
3.8
8.
8
3.875
9.
8
4.5
10.
8
3.5
11.
1
3.0
12.
7
4.0
13.
7
4.143
14.
8
4.25
15.
3
3.0
16.
9
3.444
17.
5
3.8
18.
4
3.75
20.
3
3.667
21.
2
2.5
23.
5
3.8
25.
2
4.0
1.
6
4.333
2.
4
4.25
(jutt aastast 2004)
https://algernon.ee/punksi_metamorfoos
eesti keeles: Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012
Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.
Ja teiseks tundus jutu alguse antikvariaadi-stseen ebaproportsionaalselt pikk. Sanderi mõtted antikvariaadi teemal võivad ju huvitavad olla, aga kas neid just selles mahus just selle jutu alguses oli vaja esitada.
Aga pisiasjade kallal norimisest hoolimata on tegu ikkagi hea jutuga.
On miski tegelane, kes otsib vanu nõidumise ja maagia teemalisi ürikuid ning tundub, et antud tegelase huvi pole pelgalt akadeemiline...
Kui tulla tagasi alguses öeldud pinnapealsuse juurde, siis mind suisa lummab, et BAASis olevast kuuest arvustusest, sai vaid ühe autor aru, et jutu «Punksi metamorfoos» üks tegelasi oli Indrek Hargla loodud pan Grpowski. Olgu, võib-olla sai üks arvustaja veel aru? Või peeti seda infot puändiks, mida ei ei tohi välja lobiseda? Olgu, mõned wõrguajakirja «Algernon» lugejad märkasid kah.
Suurepärane jutt ja kogumikus «Õhtu rannal» ka esimene tekst, millele kõhkluseta viie panen. Kristjan Sander on siin saanud hakkama nii mõnegi asjaga, mis paljudel kirjanikel saavutamata jäävadki. Ta kirjeldab juttu kurja silme läbi, ta praktiliselt ei kirjelda kurja kuritegusid ning ta kirjeldab nõnda, et kurjast on lõpus isegi kahju.
Suurepärane töö pooltoonide ja meeleoludega. Lisaks veel maailm kuulsa poolaka vastase silme läbi. Ja eriti hea on, et juttu saab nautida ka lugeja, kes pole sellest poolakast kunagi midagi kuulnud.
Hästi rahulik, täiskasvanulik, lausa jaankrosslik algus. Mitte igav, ei, ent väga väärikas ja - nagu sellise kirjanduse kohta öeldakse - küps.
Stiil jäigi kogu aeg samaks - looduskirjeldused, raamatukirjeldused, head väikesed detailid lõhnade, valguse ja inimeste juures, ent selle rahuliku täiskasvanuliku stiiliga räägiti loitsimisest, ettenägemisest, pagemisest avastamise ees. Laste kadumisest ja kannatustest.
Olgu, ma pidasin minategelast nooremaks, kui ta oli. Pakkunuksin 60 ümber. Aga kõik muu tundus nii õige, nii ehe, nii aus.
Ja mõistmine, mis toimub, kasvas samuti sellise rahuliku orgaanilisusega, et alles loo lõpus mõtlesin, KUI hästi see komponeeritud oli ning KUI kaunilt ja kavalalt tehtud.
Väga hea lugu.