Kasutajainfo

Kristjan Sander

08.12.1977–

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Punksi metamorfoos

(jutt aastast 2004)
https://algernon.ee/punksi_metamorfoos

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2004; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
4
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (7)

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles

Natuke puine ju oli, kuid lugemist see eriti ei takistanud. Ei aidanud ka. Tegelikult ootasin ma midagi muud ning sain meeldiva üllatuse osaliseks. Ainus, millest ma aru ei saanud, oli peategelase soov puuks muutuda. Miks peaks keegi tahtma puuks muutuda? Mina küll puuks ei muutuks, aga see on juba minu enda asi ka. Ei, hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kui just peab midagi ette heitma siis pisiasju ikka leiab. Minategelase kõrge vanus on jutu sees faktina küll välja öeldud, aga miskipärast ei mõju ta autorist kuigivõrd vanemana. Mitte et ma teaks mida selle parandamiseks tegema oleks pidanud. Rohkem igasugu liigesevaludest heietamist ei oleks vist ka nagu see...

Ja teiseks tundus jutu alguse antikvariaadi-stseen ebaproportsionaalselt pikk. Sanderi mõtted antikvariaadi teemal võivad ju huvitavad olla, aga kas neid just selles mahus just selle jutu alguses oli vaja esitada.

Aga pisiasjade kallal norimisest hoolimata on tegu ikkagi hea jutuga.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldis nii mõne aasta eest, esmakordsel lugemisel, kui ka nüüd. Detailid on mõnusad: keegi tundmatuks jääda sooviv ühe kõrvaga poola bukinist, kõigile tuntud rahvakirjanik ning Tartu olustik. Kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles

Teate, mõnikord olen ma suisa hämmingus, et kuivõrd pinnapealsed on lugejad.

On miski tegelane, kes otsib vanu nõidumise ja maagia teemalisi ürikuid ning tundub, et antud tegelase huvi pole pelgalt akadeemiline...

Kui tulla tagasi alguses öeldud pinnapealsuse juurde, siis mind suisa lummab, et BAASis olevast kuuest arvustusest, sai vaid ühe autor aru, et jutu «Punksi metamorfoos» üks tegelasi oli Indrek Hargla loodud pan Grpowski. Olgu, võib-olla sai üks arvustaja veel aru? Või peeti seda infot puändiks, mida ei ei tohi välja lobiseda? Olgu, mõned wõrguajakirja «Algernon» lugejad märkasid kah.

Suurepärane jutt ja kogumikus «Õhtu rannal» ka esimene tekst, millele kõhkluseta viie panen. Kristjan Sander on siin saanud hakkama nii mõnegi asjaga, mis paljudel kirjanikel saavutamata jäävadki. Ta kirjeldab juttu kurja silme läbi, ta praktiliselt ei kirjelda kurja kuritegusid ning ta kirjeldab nõnda, et kurjast on lõpus isegi kahju.

Suurepärane töö pooltoonide ja meeleoludega. Lisaks veel maailm kuulsa poolaka vastase silme läbi. Ja eriti hea on, et juttu saab nautida ka lugeja, kes pole sellest poolakast kunagi midagi kuulnud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tegu on teise osaga "The Poppy War" triloogias ja sündmustik jätkub sujuvalt sealt kus see pooleli jäi. Kuna mul jäid lugemise ja arvustuse kirjutamise vahele olude sunnil mõned päevad, ei olegi ma praegu päris kindel kus täpselt oli see kahe raamatu vaheline üleminekukoht.
 
Sinegardi sõjaväeakadeemia kadett ja noor šamaan Rin kes esimese osa lõpus oma üleloomulikke võimeid kasutades ainuisikuliselt hävitas kodumaale kallale tunginud Mugeni impeeriumi, on nüüd sattunud juhtima väikest sõjaväe eriüksust mis koosneb tema enda sugustest erivõimetega eriväelastest. Samas on ta ebaõnnestunud atentaadikatses kurjale keisrinnale kaotanud oma šamaanivõimed ning ühtlasi pole tal ka erilist annet ega huvi tegutseda väeüksuse ülemana.
 
Kuna Rin on väga tige keisrinna peale kes tema veendumuse kohaselt kutsus isiklikes huvides esile kogu esimeses osas toimunud ohvriterohke sõja, siis ei ole üllatav et ta - ehkki mitte päris vabatahtlikult - liitub Põhja sõjapealikuga kes on otsustanud keisririigi kukutada ja selle asemel kehtestada demokraatliku vabariigi. Algabki uus sõda, kus erinevates rollides löövad kaasa mitmed Rini kaasõpilased sõjaväeakadeemia päevilt. Seejuures on mõnedest kooli ajal kibedal vaenujalal olnud tegelastest saanud nüüd parimad sõbrad. Aga säärased suhted ei jää mitte alati püsima. Esineb üksjagu suhete pöördeid ja äsjastele liitlastele noa selga löömist (mitte alati ülekantud tähenduses).
 
See kuidas ühe fantaasiaimpeeriumi armeekindral hakkas järsku demokraatiat kehtestama mõjus lugedes veidi kummastavalt. Miski kogu eelnevas maailma ülesehituses ei viidanud sellele et keegi võiks üldse tulla säärase kontseptsiooni peale, rääkimata sellest et teada seda kreekakeelset sõna. Samuti ilmus vahepeal lavale veidi liiga palju uusi tegelasi kes kulutasid paar peatükki ainult selleks et mingeid varasemalt toimunud sündmusi lugeja jaoks teisest vaatepunktist valgustada ja siis uuesti kaduda.
 
Puudusi tasakaalustab siiski piisavalt hästi kujutatud tegevusmaailma sünge küünilisus. Ikka ja jälle saab Rin kogeda seda et kui "sõber" on saanud sinult kätte kõik selle mida tal vaja oli siis heidab ta sind halastamatult üle parda. Nii ei haju lugeja huvi ka teise osa lõpuks. Saab näha kuidas siis peategelase jaoks viimaks selginenud maailmapilt kolmandas osas jälle illusiooniks osutub.
Teksti loeti inglise keeles

"The Poppy War" on Rebecca F. Kuangi debüütromaan ning esimene osa samanimelisest triloogiast. R.F. Kuang ise on Ühendriikides elav Hiina immigrantide järeltulija ja teos ammutab ainest tema esivanemate maa 20. sajandi ajaloost, täpsemalt 1937.-1945. aastatel aset leidnud II Hiina-Jaapani sõjast.
 
Tegu ei ole siiski sõjaajaloolise käsitlusega vaid selgelt fantasy-žanri kuuluvaga. Lugu jaguneb kaheks pooleks. Esimese poole võiks kokku võtta valemiga "Assassin's Apprentice + Karate Kid". Provintsist pärit orb Rin sooritab edukalt ülirasked eksamid ning pääseb õppima pealinna eliitsõjaväeakadeemiasse. Seal ta muidugi avastab et kauge maakolka kõige targem ja tublim esindaja ei ole pealinna rikaste perekondade võsukestega täidetud õppeasutuses mingi tegija vaid pigem väljatõugatu. Tuleb üle elada suur hulk vintsutusi. Edu saavutamiseks läheb vaja erilist visadust ja ebatraditsioonilisi lähenemisviise, aga edu mõistagi saavutatakse ja selle käigus õnnestub isegi paar sõpra võita. Kuigi niisugust lugu ei lugenud ma kaugeltki esimest korda (vt valem) siis ikkagi oli see päris kaasahaarav. "Assassin's Apprentice" ja "Karate Kid" ei olnud ju ka kumbki halvad.
 
Õpinguid akadeemias aga Rinil lõpetada ei õnnestu. Teose teises pooles, tema teisel kooliaastal, tungib naaberriik Rini kodumaale kallale ning omandatud koolitarkust tuleb hakata praktikas rakendama. Kuna Rini õpingud ei kulgenud just päris traditsioonilist rada, on temast saanud väikestviisi šamaan kes lisaks idamaistele võitluskunstidele ja strateegilisele planeerimisele suudab, ehkki ebakindlalt, ka vaimude ja deemonite maailma poole pöörduda ja nendelt abi saada. Niisugune abi aga ei ole kunagi tasuta.
 
See teine pool loost, kus tegevusse sekkuvad üleloomulikud olendid ja kogu loo fookus kandub noore tüdruku okkaliselt kooliteelt üldisemale sõjategevuse kirjeldusele, tundus loojutustamise mõttes tegelikult kuidagi nõrgem ja rohkem laialivalguv. Kuigi ilmselt just siin jõudis autor selleni mille ta tegelikult tahtis hingelt ära öelda. Ehk siis sajatada jaapanlaste suunas kes sõja ajal hiinlaste kallal igasugu metsikusi toime panid. Järelsõnas mainib autor et romaani kõige vähem peresõbralikes peatükkides mis kujutavad langenud linna rüüstamist võitjate poolt ei ole suurt midagi välja mõeldud vaid enamus sellest on võetud üsna otse Nanjingi Veresaunana tuntud intsidendi ajaloolistest kirjeldustest. Olles tolle veresauna kohta Wikipediast lugenud, hakkad paremini mõistma miks jaapanlased Hiinas tänapäevani eriti populaarsed ei ole.
 
Kuigi loo teine pool veidi ära vajus, jäi üldmulje siiski piisavalt hea selleks et sarja lugemisega jätkata.
Teksti loeti inglise keeles

"Seasonal Fears" leiab aset samas maailmas kus sama autori varasem teos "Middlegame". Ehk siis jällegi on asjasse segatud alkeemikud. Teose peamine liin tundub aga ainet ammutavat pigem Briti saarte eelkristlikust religioonist.Juba sajandeid (ehk isegi aastatuhandeid) on Suvi ja Talv kehastunud inimesteks. Igal ajahetkel valitsevad Suvekuningas ja Talvekuningas (või -kuninganna). Õigupoolest, kuna aastaajad teatavasti ei esine kogu planeedil üheaegselt, on neid valitsejate paare mitu - Euroopas üks, Austraalias teine jne. Kui eelmiste valitsejate valitsusaeg läbi saab, siis kuulutatakse välja uued "valimised" ja vastavate eeldusega kandidaadid asuvad trooni nimel konkureerima. Teatud põhjustel on eelmine Ameerika valitseja suutnud troonil püsida kolmsada aastat, nüüd aga saab tema valitsusaeg läbi ja algab troonipärimise võitlus, kus, nagu on kombeks öelda, vahendeid ei valita. Tegelikult ikka just valitakse, ja kindlasti niisuguseid mis konkurendi võimalikult efektselt ja suurema vere lahmamise saatel elimineerivad.
 
Romaani tegevustik keskendub kahe teismelise trooninõudleja teekonnale läbi selle võitluse.Tegu on teekonnaga nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest ette tuleb võtta traditsiooniline Ameerika road-trip. Selle käigus tuleb noortel üle elada konkurentide rünnakuid, aga kohtutakse muuhulgas ka mõnede eelmise romaani tegelastega.
 
Kahjuks pean tõdema et kui "Middlegame" suutis olla enamat kui trafaretne "noortekas", siis "Seasonal Fears" on sužee mõttes 101% klišee ja sobiks lastefilmi käsikirjaks kui mõned verisemad stseenid välja redigeerida. Halvemast hindest päästab ainult autori keelekasutus mis on jätkuvalt nauditav.
Teksti loeti inglise keeles

Samad plussid ja miinused mille ma tõin välja oma arvustuses sarja eelmisele osale "Eyes of the Void" kehtivad ka triloogia lõpuosa kohta.
 
Teksti loeti inglise keeles

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles

Võiksin siia vabalt kopeerida oma arvustuse sarja avaromaanile "Europe in Autumn". Jällegi on tegu teosega mis nõuab pingsat süvenemist et aru saada kuidas kõik need esitatavad mosaiigikillud omavahel kokku klapivad. Autor ei ürita seda lugeja jaoks lihtsamaks teha, vaid vastupidi, tundub just nautivat seda et alles mingi järjekordse tegevusliini kahekümnendal leheküljel saab minusugune lihtsameelne tüüp aru kuidas see eelneva sündmustikuga haakub ja kes need tegelased on. Aga mida edasi ma Hutchinsoni loen seda enam märkan et mulle hakkab selline kirjutamislaad meeldima.
Teksti loeti inglise keeles

See raamat nõuab lugejalt omajagu keskendumist sest tegevus on väga killustunud (võiks öelda et samamoodi nagu selles kujutatav Euroopa). Loo ülesehitus on selline kus üks tegevusliin justkui lõpeb ja siis algab järgmine peatükk hoopis teises riigis, vahepeal on möödunud arusaamatu hulk aega ja tegevus ei tundu olevat eelnevaga kuidagi seotud. Mitmed olulised kõrvaltegelased, kes kuskil esimestes episoodides tegutsevad, ilmuvad paarsada lehekülge hiljem teises kontekstis uuesti välja ja siis on oluline mäletada mis värk nendega eelmisel korral oli.  
 
Kuna ma eluliste asjaolude tõttu lugesin seda lühikeste juppide kaupa pikema ajavahemiku jooksul, siis jäin loo jälgimisega hätta ja lõpuni jõudes oli tunne et midagi olulist jäi mul siit kätte saamata. Seega tegin midagi mida ma üldiselt enam väga ammu ei ole teinud - kohe pärast lõppu jõudmist kerisin e-lugeri raamatu algusesse tagasi ja alustasin uuesti. Nüüd teistkordselt lõpuni jõudnuna saan tunnistada et see tasus ära.
Teksti loeti inglise keeles

Pikalt ei oskagi eelarvustatate kiitusi täiendada. Kindlasti üks meeldivamaid lugemiselamusi üle hulga aja, ja tõepoolest tundsin ennast kui lehekülgede külge naelutatuna.
 
Paralleeli võiks tõmmata sama autori varasema romaaniga "Century Rain" mis mulle samuti väga meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on eelarvustaja juba ammendavalt kokku võtnud ja ka tema hinnanguga teosele jääb üle ainult nõustuda. Maksimumhinnet ei hakka ma siiski panema, sest noh... päris ülivõrretesse tõusta pole Morgani loomingu hindamisel minu meelest siiski põhjust.
 
Kes on lugenud sama autori "Altered Carbon" sarja, see juba teab mida Morganilt oodata ja ei pea pettuma. Ka minu ootused said täidetud, ja kuigi "Altered Carboni" kolmanda raamatu lõpuks oli mul sellest kergelt kopp ees siis paistab et 3 aastat pausi on piisav et võib ühe sellise teose jälle rõõmsalt läbi lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Legends & Lattes on fantasy-romaan mille proloogi esimeses lauses raiub peategelane ühe vaenlase suure mõõgaga surnuks. See aga ei iseloomusta sugugi seda mis edasi juhtuma hakkab.
 
Suurte kogemustega orcist palgasõdur otsustab et temal on nüüd kõrini sellest iga päev vaenlaste mõõgaga pooleks raiumisest, tema asub selle asemel linna elama ja avab kohvipoe. Väljakutse on seda keerulisem et niisugusest asjast nagu kohv ei ole sealkandis keegi midagi kuulnud. Kogu lugu keerlebki kohvipoe ja selle ümber koonduva meeskonna ülesehitamise ümber. Ei leia siit tüüpilisele 21. sajandi fantasy-romaanile iseloomulikke seitsmekihilisi intriige kuningakodade vahel, kurjameid kes hirmsa nõidusega püüavad endale allutada kogu maailma, saja tuhande mehelisi armeesid kes peavad veriseid ja ülimalt graafiliselt kirjeldatud lahinguid, või muud sorti maailmapäästmist.
 
Et siis midagi justkui polegi?
 
Kõike on, aga mõõdukal määral. Eks uue ettevõtte alustamisel esineb ikka tagasilööke, ja mõned neist on ka tõsised. Mingil hetkel paistab et kohalike katusepakkujatega läheb asi veriseks, aga sinna see lugu siiski välja ei jõua. Ära tapetaksegi kogu loo käigus ainult kaks... olendit. Üks, nagu juba nimetatud, proloogi esimeses lauses, ja teine epiloogi lõpus.
 
Ühe lausega kokku võttes võiks siis öelda et see on lugu elus uue lehekülje pööramisest. Autori biograafiat vaadates võib arvata et teema pole talle ka isiklikult võõras, aga eks see niimoodi ole vist enamuse kirjanikega - vaevalt on kuigi palju neid kes keskkooli lõpetamise järel kohe elukutseliseks kirjanikuks hakkasid.
 
Lugu on kirja pandud parajal määral kerge muheda huumoriga (mitte Pratchetti stiilis komejandina) ja hoolimata näilisest sündmustevaesusest ei mõju igavalt. Tervikuna andis selle lugemine sarnase sooja tunde nagu esimene tass kohvi külma talvepäeva hommikul.
Teksti loeti inglise keeles

The Last Watch on J.S.Dewes-i esimene romaan. Tegu on üsnagi kanoonilise kosmoseooperiga. Kosmosel kus see ooper toimub on aga üks üllatav asi - äär ehk Divide. Piki äärt paiknevad kosmosejaamad mida mehitavad üksused koosnevad peamiselt impeeriumi armees ebasoosingusse sattunud sõjaväelastest. Paarsada aastat tagasi on inimkond saanud võitu vaenulikust tulnukate tsivilisatsioonist ja ääre peal toimub nüüd valvamine et ega vaenlane sealtpoolt ometi uuesti ei ründa. Keegi ei ole samas päris kindel kas nad just teiselt poolt äärt tulid või kas selline asi nagu "teisel pool" üldse eksisteerib.
 
Selle lavakujunduse tõttu reklaamib kirjastaja antud raamatut loosungiga "The Expanse meets Nigh's Watch from the Game of Thrones", mida mina omakorda võrdleksin sõrme võrdlemisega ühe teise kehaosaga. No ei ole iga romaan kus toimub kraavi kaevamine kohe uus Tõe ja Õiguse esimene osa. Aga jäägu see kirjastuse südametunnistusele.
 
Lugu algab sellest kuidas jaama saabub uus nekrut kellel erinevalt 99% isikkoosseisust puudub sõjaväeline taust. Tegu ei ole samas ka mingi tavalist päritolu jorsiga vaid... aga seda püüab peategelane igaks juhuks varjata. Mis tal küll kuigi pikalt ei õnnestu ja toob kaasa hulga ebameeldivusi. Ega ta ise ka oma käitumisega just ei soodusta kollektiivi sulandumist, aga siiski õnnestub tal millegipärast võita komandöri ja paari kaasvõitleja usaldus. Samas hakkavad Juhtuma Asjad. Selgub et inimkonna ürgvaenlane ei ole siiski vist nii lõplikult alistatud nagu arvati, samal ajal hakkab universum ootamatult kokku tõmbuma... ja nii edasi. Muidugi peab üksildase kosmosejaama meeskond maailma ära päästma.
 
See kõlab minusuguse lihtlugeja suust mu enda jaoks kohatult üleolevalt, aga noore autori esimese romaani kohta ei ole tulemus sugugi paha. Tegelaste vaheline suhete dünaamika tundub kohati küll väheusutav, samuti on kogu süžee üsnagi sirgjooneline Hollywoodi kassafilmi oma, millest ka minu tõrge ülalviidatud meistriteostega võrdlemise osas. Dialoog samas on paljudes kohtades täitsa nauditav. Mis mind eelkõige häirima jäi on kogu selle tegevuspaigaks oleva universumi teatav startrekilik naiivsus. Kui juba tegevuspaigaks on sõna otses mõttes universumi äär ja küsimuse alla kerkib kogu universumi äralõppemisega ähvardav katastroof siis sellised autorid nagu Cixin Liu või minu pärast Alastair Reynolds suudavad seda kujutada nii et see on minu jaoks veenev. Dewesi loomingut vaatan selles osas ikkagi nagu multifilmi. Dewes ongi varem tegelnud lühifilmide ja SF-arvutimängude stsenaariumide kirjutamisega, nii et mingis mõttes võiks öelda et ta ei suutnud selle esimese romaaniga oma liistudest kõrgemale tõusta.
 
Hindeks tuleb nõrk neli, kuigi kaalusin ka tugevat kolme.
Teksti loeti inglise keeles

"Bear Head" ei ole otseselt võttes järg romaanile "Dogs of War", aga toimub samas maailmas ja tõukub samast peamisest ulmeideest - inimeste kõrvale on tekkinud "bioformid" - biotehnoloogilisel teel loomadest arendatud, algselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud intelligentsed olendid. Seekordse romaani tegevus aga toimub mitte Mehhikos vaid hoopis Marsil, mida on bioformide ja ka samalaadse tehnoloogiaga marsikõlblikumaks täiustatud inimeste abil asutud terraformima. Romaanist "Dogs of War" on järgmisse osasse edasi jõudnud kaks keskset tegelast kellest ühe reedab pealkiri. Kumbki neist kahest ei ole siiski romaani peategelane. Selleks on hoopis Marsi maasarnastamismeeskonna inimesest liige Jimmy Marten, lihttööline, väikestviisi narkomaan ja krooniline võlgnik kes ei ütle ära ka mõnest ebaseaduslikust haltuuraotsast kui sellega õnnestub võlausaldajad natukeseks ajaks jälle eemale tõrjuda. Ükskord laseb Jimmy lisateenistuse huvides ajutiselt oma pähe uploadida hämara päritoluga andmepaketi. See aga osutub millekski enamaks kui lihtsalt passiivne hunnik faile.
 
"Bear Head" on vaba eelmise romaani "Dogs of War" põhilisest puudusest - tolle teine pool muutus bioformide "inimõiguste" teemaliseks arutluseks mille seisukohtadega ma sugugi vaielda ei taha aga mida ei oleks vaja olnud menetleda nii pikalt ja tüütult nagu mustvalge väärtfilm. Ka "Bear Head"-is on autori selleteemaline positsioon selgelt esile toodud, siin aga on see kenasti põimitud üldise tegevustiku sekka ja ei tõmba lool tempot alla. Korralik "kütmine" käib algusest lõpuni ja eetilised küsimused selle kohta kas bioformidel on hing või millisel määral on sobilik seda tehnoloogiat rakendada inimeste peal ei mõju loenguna. Samas on siin kogu bioformide teemat ka piisavalt huvitavates suundades edasi arendatud nii et see romaan ei mõju lihtlabase liugulaskmisena kord juba välja mõeldud maailma peal. Kellele "Dogs of War" esimene pool meeldis, sellele peaks "Bear Head" tervikuna meeldima veel rohkem.
 
P.S. Nagu ka nendele kes on veendunud et kõik poliitikud on nälkjad :)
Teksti loeti inglise keeles

Urmas Roolaid on eelnevas arvustuses suuresti ära öelnud selle mida ka mina oleksin öelda tahtnud. Huvitavaid ideid on autoril küllaga, oskust nendest kaasahaaravat maailma ja selles hargnevat lugu moodustada paraku mitte nii väga. Esimesed paar peatükki, kus maailm oli veel tundmatu ja tegelased uued, nautisin lugemist täiega. Aga sellest hetkest kui algas loo põhiline sündmustik kadus miskipärast mu huvi nii tegelaste, sündmuste kui ka sündmuspaikade vastu. Kogu loojutustamise stiil tundus kuidagi hüplik ja konspektiivne, pidin  lugejana päris kõvasti pingutama et üritada loosse kuidagi sisse elada ja päriselt see mul ei õnnestunudki.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu algas nagu iga teine "geenipõnevik", jõudis aga välja hoopis kuhugi mujale. Ehkki Greg Bearist räägitakse siin eespool kui hard sf autorist, siis Blood Music-u peamine iva on minu meelest ikkagi pigem filosoofia kui loodusteaduse valdkonnast. Mis ei ole etteheide.
 
Kujutatud reaalsuse nihe meenutas mulle varem loetud (aga tunduvalt hiljem kirjutatud) qntm-i teost "There Is No Antimemetics Division". Kellele Blood Music meeldis, sellele võiks sobida ka too, kuigi hoopis teist valdkonda käsitlev apokalüpsis.
Teksti loeti inglise keeles

Minu lugemiskogemus ühtib Mart K. omaga. Olles jõudnud lugemisega umbes veerandi peale olin sunnitud otsustama et elu on liiga lühike selleks et seda antud teose peale kulutada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus. Maailmas on toimunud kaks olulist muudatust. Esiteks on kliima soojenemise tagajärjed hoogsalt laienenud ja muutnud paljud piirkonnad rohkem või vähem elamiskõlbmatuks. Järjest kasvav inimkond peab toime tulema järjest kahaneva elamiskõlbliku ja haritava maa peal. Kohati on ühiskondlik kord hakanud käest minema, aga mingist üleüldisest anarhiast ja inimkonna lõpust ei saa siiski  kaugeltki rääkida.
 
Väljapääsu on otsitud geneetikast. See teadusharu on päris kõvasti edasi arenenud ja jõuti isegi selleni et geneetiliselt oli võimalik "parandada" üksikuid inimesi. Toimus katse ulatuslikult modifitseerida riisitaimi ja sellega hüppeliselt põllusaaki kasvatada. See asi läks aga käest ära ja tagajärjeks oli hoopis näljahäda mille tulemusel hukkus sadu miljoneid inimesi. Selle peale keelati igasugune geneetikaga tegelemine rangelt ära ja riigid asusid teostama järelevalvet sellest keelust kinnipidamise üle. USA vastav asutus kannab nime Gene Protection Agency (GPA) ja selle asutuse agent Logan Ramsay ongi romaani peategelane. Fakt mida ta eriti laialt ei kuuluta on see et just tema ema oli see geniaalne teadlane kes juhtis näljahädani viinud eksperimenti.
 
Ühe geneetiku kinnipidamisel saadud info viib Logani reidile illegaalsesse geneetikalaborisse, mis osutub aga lõksuks ja Logan saab plahvatuses vigastada. Esialgu tundub et vigastused ei ole püsivad ja ta paraneb täielikult. Pikapeale hakkavad aga temaga toimuma muudatused millele vihjab teose pealkiri. Ja siit käivitubki tegelik lugu mille käigus Logan peab selgusele jõudma miks temaga selline upgrade läbi viidi ja kes seda tegi. Mõistagi ei toimu see kõik niisama, vaid mängus on maailma saatus.
 
Lugu ise, tuleb tunnistada, ei vasta oma tasemelt põrmugi nendele ootustele mille minus oli tekitanud eelmine loetud Blake Crouchi romaan "Recursion". Pole siin ei erilisi uuenduslikke ulmeideid, ootamatuid süžeepöördeid ega järjest üleskruttivat pinevust. Ei teki kuigi suurt kaasaelamist keerulisse olukorda sattunud peategelasele vaid pigem tahtmine õlgu kehitada ja nentida et nojah, küllap ta sellest kuidagi välja tuleb. Tegu on lihtsalt ühe järjekordse "tavaline inimene muutub supermaniks" looga mis sadadele varem ilmunud samateemalistele lugudele midagi uut ei lisa.
Teksti loeti inglise keeles

Kätte on jõudnud teine osa romaanisarjast "The Final Architecture". Väikese kangekaelse kosmoselaeva Vulture God samavõrd väike ja kangekaelne meeskond jätkab seiklemist paljude mõistuslike liikide poolt asustatud kosmoses. Jätkuvalt kummitab kõiki omavahel rivaalitsevaid tsivilisatsioone eksistentsiaalne oht mida kehastavad kuusuurused Arhitektid, kes mingi arusaadava põhjuseta hävitavad kõiki mõistusliku eluga planeete.
 
Ainsaks võimaluseks Arhitektidele kuidagigi vastu astuda tunduvad olevat Vahendajad ("Intermediaries") - väga üksikud inimesed kes on suutnud ellu jääda julmas ettevalmistusprogrammis millega nad on omandanud võime navigeerida meie tavalisest kosmosest väljaspool asuvas ruumis ("unspace") kust ilmselt on pärit ka Arhitektid. Üks võimekamaid Vahendajaid on Idris Telemmier, kes on liitunud kosmoselaeva Vulture God meeskonnaga. Kuna Vahendaja teenused on selles maailmas väga väärtuslik vahend mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks, üritavad erinevad huvigrupid kogu aeg Idrist enda kätte saada, ja mitte kõik neist ei hooli sellest et tegelikult oleks vaja keskenduda võitlusele Arhitektidega.
 
Nii saamegi tutvuda mitmetesse tsivilisatsioonidesse kuuluvate olendite ja grupeeringutega, mille väljamõtlemisel ei ole Tchaikovsky oma fantaasiat eriti ohjeldanud ning see mitmekesisus on romaani üks tugevamaid külgi. Kogu seda issanda loomaaeda siin üles loetleda või isegi kuidagi ülevaatlikult kokku võtta tundub ausalt öeldes veidi mõttetu, sest nagunii ei suudaks ma seda autori vääriliselt edasi anda. Seega soovitan seda ikkagi originaalis lugeda.
 
Siiski ei saa ma piirduda ainult kiidulauluga. Kui Tchaikovsky loodud maailm on väga köitev, siis selles toimuvad sündmused ausalt öeldes mitte nii väga. Kui ütleksin et tegu on mingi B-filmi ümberjutustusega siis teeksin autorile kindlasti tugevalt liiga, aga mingi kerge sellesuunaline kõrvalmaitse on asjal küljes küll. Tegevustik on suhteliselt üllatustevaba ja tegelased on üsna selgelt jaotunud headeks ja pahadeks. Kuskil romaani lõpu poole leiab iidsete tulnukate poolt maha jäetud baasis aset tohutult pikalt kirjeldatud madin, mille üksikasjalikust kirjeldusest enese läbi närimine tundus nagu palgatöö, ainult et paraku ilma palgata. Ja kogu selle loo aluseks olev teaduslik-fantastiline element, seesama "unspace", mõjus pigem müstika kui füüsikana.
 
Aga kokkuvõttes ma lugemist siiski ei kahetse, sest värvikas tegelaste galerii suudab need puudused päris hästi tasakaalustada.
Teksti loeti inglise keeles
8.2022

Käes on niisiis "Võililledünastia" sarja viimane osa. Eelmise osa "The Veiled Throne" 1000 lehekülge kulusid pigem malenuppude (antud juhul peaks tegelikult ütlema zamaki-nuppude) lauale sättimiseks ja peamine tegevusliin väga palju edasi ei arenenud. Pean veel kord üle rõhutama et sellest hoolimata oli see minu meelest maksimumhinnet väärt lugu.
 
Nüüd aga on nupud laual ja viimase 1000 leheküljega peab see mäng lahenduseni jõudma. Kas Võililledünastia suudab sissetungijad Dara saarestikust tagasi lüüa või vastupidi, saabub Lyucu vägedele täiendus ja nad viivad vallutussõja võiduka lõpuni? Lugedes seda romaani suvel 2022 on raske mitte tõmmata paralleele meie enda maailmas praegu toimuvaga, ehkki ilmselt on "Speaking Bones" lõpuni kirjutatud siiski enne kui Venemaa Ukrainat ründas.
 
Kui keegi veel aru pole saanud siis "Võililledünastia" ei ole sirgjooneline lugu sellest kuidas vaprad kodumaa kaitsjad targa keisrinna juhtimisel seisavad vastu kurjade metslaste väele ja lõpuks võidutseb õiglus. Dünastia ise on jätkuvalt lõhestunud nende vahel kes näevad ainsa lahendusena sõjalist vasturünnakut ja nende vahel kelle arvates on olemas ka teine võimalus mis säästaks hulga inimelusid (tahtmine tõmmata paralleele mõnede Euroopa poliitikutega tugevneb veelgi). See on lugu strateegiliste valikute tegemisest mille tulemused nende tegemise hetkel pole sugugi kindlad, aga kui valik on kord langetatud siis pannakse kõik mängu ega kohkuta tagasi ühestki vajalikust ohverdusest. Kellel oli õigus ja kes eksis, see selgub paraku alles tagantjärele. Samuti arutletakse küsimuse üle mis sedalaadi teostes sageli käsitlemist ei leia - kui võit on kord saavutatud siis mis saab edasi? Klišee "maailm ei ole enam kunagi endine" leiab kinnitust. Kohati küll kipuvad siin tegelased liiga palju "suuremaks kui elu" paisuma ja mõjuvad pigem muistenditegelaste kui inimestena, aga see ei ületa siiski taluvuspiiri.
 
Ja kõik see toimub muidugi maailmas mis on uskumatult rikkalik ja mitmetahuline. Tegelased kaaluvad enda eluvalikuid lähtuvalt erinevate tuhandeaastaste filosoofiakoolkondade seisukohtadest. Tarkused on talletatud ürikutesse uskumatult keerulises kirjasüsteemis aga selle kõrval eksisteerib ka teine, lihtsam. Väga oluline on see, millises asendis inimesed formaalsetel kogunemistel (põrandal või patjadel) istuvad. Mängitakse erinevaid lauamänge. Pruulitakse erinevaid alkohoolseid jooke. Ja nii edasi.
 
Raugenud ei ole autori entusiasm teaduslik-tehnilise revolutsiooni kujutamisel. Eks üldtunnustatud trafareti kohaselt on ootuspärane et sõda tehnoloogilia arengule tõhusa tõuke annab. Pean siiski ütlema et kõikvõimalike leiutiste üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi kippusin kohati diagonaalis lugema ja seejuures kahtlema kas nende loomine isegi väljamõeldud maailmas ei tule kuidagi liiga kergelt.
 
Lõpplahendus võtab lausa eepilised mõõtmed ja mõjub ehk natuke liialt "maaliliselt päikeseloojangusse ratsutamisena", aga nii vägeva loo kokku võtmiseks võib-olla tohib ka sedasi teha. Minu jaoks on see sari kindlasti viimaste aastate üks suuremaid lugemiselamusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selle romaaniga lõpetab K.J. Parker oma Piiramise triloogia. Nagu sellele sarjale kohane, on ka viimane osa üsnagi iseseisev. Tegevus toimub küll samas maailmas ja samas ajastus, tegelased aga on uued. Seekord ka tegevuspaik.
 
Seekordse osa peategelaseks on Felix. Felix oli impeeriumi armees nooremohvitser, aga skandaali tõttu sunniti ta sealt lahkuma ja saadeti jalust ära naaberimpeeriumi Echmeni pealinna diplomaatilisse esindusse, kus ta töötab tõlgina. Ühel hetkel jõuab Echmeni pealinna informatsioon sarja kahe eelmise osa sündmuste lühikokkuvõttest - Felixi kodumaa Roburi impeerium on sõjas hävitatud ja kõik selle elanikud ilmselt tapetud. Kuna riiki mida ta esindab ei ole enam olemas, kaotab Felix oma diplomaatilise staatuse ja tema väljavaated on täbarad. Õnnekombel (Felix ei jäta kohe alguses mainimata et tema nimi tähendab tõlkes "õnnelik") on ta hiljuti hukkamisest päästnud ühe "metslaste printsessi" ja võetakse tänutäheks selle rahva juurde tõlgina tööle. Siit hakkavadki hargnema sündmused millele jällegi, nagu Parkeril tavaks, romaani pealkiri otseselt viitab.
 
Raamatust endast mitteolenevatel põhjustel edenes mul selle lugemine üsna katkendlikult. Võib-olla sel põhjusel jättis see osa mulle eelmistest veidi kahvatuma mulje. Peamiselt jäi häirima see kuivõrd kergelt, ilma igasuguste suuremate tagasilöökideta, peategelasel kõik avantüürid õnnestusid mis ta ette võttis. Parkerile omaselt sai küll nalja, erilist põnevust või üllatusi aga loetule tagasi mõeldes ei meenu. Positiivsele poolele võib kanda selle kuidas peategelase varasem elulugu meile alles loo käigus järk-järgult avaneb. Kokkuvõttes on 4 siiski õige hinne sellele teosele.
Teksti loeti inglise keeles