Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.
Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.
1.
8
3.875
1.
16
3.688
2.
19
3.684
3.
8
4.125
4.
3
3.0
5.
2
2.5
1.
1
4.0
2.
4
3.0
3.
6
4.167
4.
3
3.667
5.
11
4.636
6.
11
2.909
7.
5
3.8
8.
8
3.875
9.
7
4.429
10.
8
3.5
11.
1
3.0
12.
7
4.0
13.
7
4.143
14.
8
4.25
15.
3
3.0
16.
9
3.444
17.
5
3.8
18.
4
3.75
20.
3
3.667
21.
2
2.5
23.
5
3.8
1.
6
4.333
2.
4
4.25
(jutt aastast 2004)
https://algernon.ee/punksi_metamorfoos
eesti keeles: Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012
Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.
Ja teiseks tundus jutu alguse antikvariaadi-stseen ebaproportsionaalselt pikk. Sanderi mõtted antikvariaadi teemal võivad ju huvitavad olla, aga kas neid just selles mahus just selle jutu alguses oli vaja esitada.
Aga pisiasjade kallal norimisest hoolimata on tegu ikkagi hea jutuga.
On miski tegelane, kes otsib vanu nõidumise ja maagia teemalisi ürikuid ning tundub, et antud tegelase huvi pole pelgalt akadeemiline...
Kui tulla tagasi alguses öeldud pinnapealsuse juurde, siis mind suisa lummab, et BAASis olevast kuuest arvustusest, sai vaid ühe autor aru, et jutu «Punksi metamorfoos» üks tegelasi oli Indrek Hargla loodud pan Grpowski. Olgu, võib-olla sai üks arvustaja veel aru? Või peeti seda infot puändiks, mida ei ei tohi välja lobiseda? Olgu, mõned wõrguajakirja «Algernon» lugejad märkasid kah.
Suurepärane jutt ja kogumikus «Õhtu rannal» ka esimene tekst, millele kõhkluseta viie panen. Kristjan Sander on siin saanud hakkama nii mõnegi asjaga, mis paljudel kirjanikel saavutamata jäävadki. Ta kirjeldab juttu kurja silme läbi, ta praktiliselt ei kirjelda kurja kuritegusid ning ta kirjeldab nõnda, et kurjast on lõpus isegi kahju.
Suurepärane töö pooltoonide ja meeleoludega. Lisaks veel maailm kuulsa poolaka vastase silme läbi. Ja eriti hea on, et juttu saab nautida ka lugeja, kes pole sellest poolakast kunagi midagi kuulnud.
Liu Cixin on teadusulmet viljelev hiina kirjanik, sealjuures väidetavalt kuulsaim ulmekirjanik Hiinas, keda on muuhulgas võrreldud Arthur C. Clarke`iga. "The Three-Body Problem" on esimene raamat samanimelisest triloogiast ja tänu Ken Liu tõlkele esimene lääne lugejale kättesaadavaks tehtud Cixini teos. Pealkiri viitab klassikalisest mehaanikast tuntud probleemile, mis käsitleb ennustamatut (kaoselist) astrodünaamikat süsteemis, kus kolm taevakeha avaldavad üksteisele gravitatsioonilist vastasmõju.
Kui öeldakse, et angloameerika ulme kasutab rekvisiitidena äratuntavalt ameerikalikku butafooriat, ükskõik kui kaugele ajas või ruumis süžee viib, siis TTBP seisab jalgadega kindlalt Kaug-Ida pinnal, alates peaaegu eranditult hiina tegelastest, lähtepunktist Suure Kultuurirevololutsiooni juures ning -- parema sõna puudumisel -- ebaläänelikust viisist probleemidele lähenemisel. Vähe sellest, isegi dialoogid on sellised, mille sõnajärge ja -valikut on ainuvõimalik ette kujutada mõne hiina tegelase öelduna. Plusspunktid tõlkijale igatahes.
Raamatu stiil on askeetlik, otsekohene, isegi karge. Erakordset sõnavara ega eredaid metafoore pole siit mõtet otsida, kuid ei maksa karta ka üksluisust või kuivust; lugemisnauding tuleb ideede mastaapsusest ja tehnilisest veenvusest, millega autor need ette (ja välja) kannab. Ekstaole, Cixin töötas pikka aega insenerina ühes Shanxi provintsi elektrijaamas ning oma loodusteadusi ta kahtlemata tunneb. Tehnilise ladususe ja usutavuse peale on aga võimalik ehitada haarav, mõtlemapanev, humoorikas ja samas melanhoolne lugu korralikus teadusulme võtmes rõhuga teaduse poolel. Puudu pole ka see "ahaa!"-tunne, mis tekib, kui esmalt pealtnäha juhuslikud või seostamata "tükid" loost ühel hetkel järsku tähenduslikuna kokku haakuvad. Kuna aga isegi Wikipedia sissekanne raamatu kohta annab süžeest liiga palju ära, siis enamat ma sisu kohta ei ütleks. Soovitada julgen küll.