Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Valguse nimel

(lühiromaan aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003 (Odüsseia)

Hinne
Hindajaid
4
8
4
3
0
Keskmine hinne
3.684
Arvustused (19)

Sandri jutustust on huvitav lugeda, ent kahju oli ta pöördumine lõpus poliitilis-ideoloogiliseks (vähemalt näib nii). Ehk mõtles autor kriitikale, mille kohaselt ta "kirjutab hästi, aga tal pole midagi öelda" ja pani "iva" sisse... ei tea.

Tegevus toimub Maale sarnaneval planeedil, mille inimesed on asustanud. Peategelane on sõjaväeosast palka saav autojuht, kelle elu pööratakse pea peale seejärel, kui ta naise juurest kodust leiab teise mehe ning naine ta ära neab. Tegu pole siiski mitte sõnakõlksuga, vaid spetsiifilisi psühhofüsioloogilisi nähtusi perioodiliselt esilekutsuva seisundiga. Needusest vabanemiseks on olemas võimalusi, ent täpselt pole need teada. Peategelane püüab paaniliselt "paraneda" mõistmata, et on vaid ise ettur suuremas mängus.

Kui oleks minu teha, lõiganuks ma lõpplahenduse maha ja arendanuks teemat kuhugi teises suunas ja kindlasti romaanimõõduni välja. Aga lihtne on õpetada... Tore ikkagi, et Eesti autorilt jälle raamat ilmunud ja selline, mida häbeneda pole põhjust.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hästi loetav tükk, kuigi püüdlik Strugackite kopeerimine hakkab kohe silma. No ei ole usutav, et 21 valgusaasta kaugusel luuakse mingisugune 70ndate N. Liidu ühiskonna kloon. Räpasus, sodi, mustus, mingid sõjaväelased, maika väel köögis kruusist kahtlast vedelikku joovad intelligendid, kes kolmeliitrisest klaaspurgist hapukurki peale hammustavad. Jäle. Strugackeid võib mõista, ulmevormis irisesid nad asjade üle mis neile ei meeldinud, aga Sanderit mitte. Kuskil teise poole peal muutub muidu hästijälgitav lugu mingiks sogaks ja lõpp on juba päris tobe. Lühiromaani lugemist ei kahetse, aga ega ta midagi juurde ei andnud. Kolm väga pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi jäi nagu puudu. Üks korralik lõpp vist? Tegelikult oli päris huvitav, ainult et liiga lühike. Ja lõpul oli kiirustamise maik juures. Igatahes jättis hea mulje, mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Lugedes tekkis liiga palju küsimusi, et kõrgeimat hinnet anda. Strugatskite stiil mulle meeldib ja autor aimab seda vähemalt õhustiku osas korralikult järele. Vendade loomingule on omane ka tegevusmaailma vähene lahtijoonistamine. Neil tuleb see hästi välja, ent Sandri maailm meenutab LIIALT seitsmekümnendate Nõukogude Liitu. "Miilits" korravalve nimena, hädaabinumbrid 01-02-03, isegi taksod, mis on omaaegsete kollaste "Volgade " täpsed koopiad. Muidugi ka slängiväljend "julged poisid" kagebiitide kohta jne. Kirjeldatud planeedi koloniseerijad kopeerivad tõesti täpipealt stagnaaega, ent milleks? Ja kuidas saab kauges tulevikus, kui toimuvad tähelennud 21. valgusaasta kaugusele, eksisteerida nii madal tehniline tase, mis jääb kohati maha meie kaasaja omastki? Raadiovastuvõtjaid, milletaolist tekstis kirjeldatakse, toodeti vist küll väga ammu? Ja milline on poliitiline olukord koloniaalplaneedil, mitu riiki seal eksisteerib? Ent suurepärase õhustiku eest saab teos mult algulmainitud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole lugenud vendade Strugatskite loomingut ja selle tõttu ei saa ka "Valguse nimel" nende lugudega võrrelda. Õhustik, mis seal loodud oli, tundus tõepoolest imelik ja selline, mida võib näha vanades vene filmides. Algusele heidan ette igavust. Tegelikult võib seda ette heita ka mitmele teisele kohale selles tekstis. Lõpus läks aga kõik nõmedaks. Kuni kartsaheitmise kohani oli veel loetav aga see pime usk, mis mina-tegelast näis täitvat, kui ta kindralist rääkis tekitas tõesti tunde nagu loeks midagi vanemat, kui ees oli öeldud. Midagi, mis on kirja pandud mõnes riigis, kus toimub isikukultus. Mitte eriti tänapäevalik. Ütlesin vist kõik mis öelda on. 3- - .
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Minu maitse jaoks natuke liialt Strugatskite moodi. Strugatskid ajasid oma rida hästi, aga kahest piisab täiesti.
Samas on loo segasus ja unenäoline, visandlik maailm just nimelt strugatskilik - minu jaoks on servadest hägusad nii "Obretšennõi grad" kui "Tigu nõlvakul". Ja ega neilgi kõik asjad yhevõrra hästi õnnestunud.
Sopa, eriti just yhiskondliku sopa kallal ma ei viriseks. Kui inimesed on suutnud seda yle kogu Maa laiali tassida ja alustavad nyyd vähehaaval ka lähiruumiga, mis seal 21 valgusaasta kaugusel ikka nii erilist on.
Aga tekst on hästi tehtud. Ei logise. Mitte mõni koolipoisi katsetus.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tubli saavutus. Miskiks suurteoseks küll ei kvalifitseeru, kuid samas on näha, et autor oskab ja tahab hästi kirjutada. Tubli keskmik. Kõrgem hinne jääb andmata, sest lugu polnud minu jaoks piisavalt köitev, ka jättis see eelnevateski retsensioonides mainit nõrk lõpplahendus pisut nõutuks. Samas ma ei viriseks Sanderi teksti strugatskilikkuse kallal. Tegelikult ei häirinud mind üldse see, et mingis Maast 21 valgusaasta kaugusel oleval planeedil harrastatakse elu, mis iseloomulik kunagisele Nõukogude Liidule. Kindlasti on võimalik sellele mingi suhteliselt veenev põhjus välja mõelda.

Kokkuvõtteks saan rõõmuga öelda, et ilmavalgust on jälle näinud täiesti korralik algupärane ulmeline lühiromaan. Edu autorile edaspidiseks!

Teksti loeti eesti keeles

Lihtne on hukka mõista, raskem ehk mõista.

Mulle Kristjan Sanderi looming meeldib... mööndustega, aga meeldib. Mööndused tulenevad just paarist suhteliselt lollist tekstist, mis kirjaniku kontos on. Lühiromaan «Valguse nimel» nende lollide tekstide hulka ei kuulu ning seda on juba ilmselt hindest näha.

Ma ei näe mingit vajadust siinkohal sisust rääkida, sest lühiromaani kümnenda arvustajana saaksin ma sellise tegevusega vaid võimalike tulevaste lugejate naudingut rikkuda. Eelnevad arvustused on hädavajaliku miinimumi juba välja öelnud. Vaidleks pigem eelarvustajatega ning püüaks rääkida sellest mis meeldib ... ja miks meeldib.

Lühiromaani (ja üldse autori uuema loomingu) puhul on ääretult sümpaatne just distantseerumine lääne ulme stampidest. Jah, Kristjan Sander langeb ajuti teise äärmusesse ning kasutab ehk liialt nõukogude vene ulme stampe, mida võhiklikum lugeja siis Strugatskite jäljendamiseks nimetab. Hetkel teeb seda Kristjan Sander praktiliselt ainuisikuliselt ning sestap mõjub selline nõukogude vene ulme tuules loodud algupärane eesti ulme vägagi värskelt. Uskuge mind, midagi sellist nagu Kristjan Sander kokku kirjutab, ükski venelane kirjutada ei suudaks ... ning seda just rahvuslikel põhjustel.

Alusetu on etteheide, et justkui oleks ilmvõimatu kosmoselendude ning köögis maikaväel kuukavate ja pealehammustavate subjektide kooseksisteerimine. Kas te noored seltsimehed teate, et siga inimeses ei muutu väiksemaks, kui teaduslik-tehniline progress seitsmepenikoormasaabastes kuhugi minema lippab. Piisab, kui vaadata seda, mis toimub Estconil öösiti sauna sees ja ümber.

Lühiromaani lõpp oli vast tõesti pisut kiire ja rabe, aga ega see ühiskonnale endale ka eriti kauaoodatud polnud. Autor võinuks ju paarkümmend lehekülge kirjutada selle planeedi hea uue ilma elust-olust, kuid kas see oleks lugejale midagi juurde andnud? Pilt sai ju enam kui selgeks.

«Valguse nimel» pole vist parim Kristjan Sanderi tekst, kuid autori paremate esikolmikusse kuulub see küll. Iseenesestmõista räägin ma siinkohal vaid ilmunud tekstidest.

Teksti loeti eesti keeles

Mõneti raske on mul Kristjan Sanderi tekste hinnata, kuna nad lähevad mul suht ruttu meelest. Olen sageli kimbatuses, püüdes meenutada kuu aega varem loetud Sanderi tekste. Ainuke mis tavalisel meenub, on, et oli ladus ja mõnus lugeda.

Niisamuti on ka selle teosega. Meeles on omapärane, natuke strugatskilik feeling. Ja mõni fragmendike siit ja sealt. Sanderit on süüdistatud süzhee puuduses, võib-olla on selles asi. Igastahes lugeda oli mõnus, sellest ka "4".

Teksti loeti eesti keeles

Natuke tuletas teos meelde üht eesti filmi ( nimi oli vist tont nr5, kui ma ei eksi), kus ühel planeedil kõik hirmud teoks said. Miskipärast jättis siiski romaan kuidagi tülpinud vormi, kõik oli kuidagi tumedates toonides. Ei tule meelde ühtegi kohta, kus nimitegelane oleks isegi näiteks naeratanud.Sellegipoolest oli jutt kaasakiskuv ning igav seda lugedes ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutamisoskuse puudust ei saa autorile selle teksti põhjal kindlasti ette heita. Ka mingi idee on siin olemas. Aga paraku ei saanud ma absoluutselt aru, miks on vaja sellest ideest kirjutada. Sest minu meelest on see just nimelt "mingi" idee. Jääb tunne et autor kangesti tahaks kujutada niisugust maailma, aga paraku ei tule tal pähe mingeid sündmusi, mis selles maailmas võiksid toimuda või mingeid probleeme mida seal võiks lahendada. Suure punnitamisega on midagi ikka paberile tulnud, aga see ei veena. Jätab külmaks.

Hea et allahinnatult osta õnnestus.

Teksti loeti eesti keeles

Detailideni kirjeldatakse nõukogude trööstitu tööstusolme argipäeva: masendus, lootusetus, räpasus. Just see, mida ma ei fänna. Tekst on segane (vist isegi autori taotlus), aga nii segase teksti tõttu ei teki teosega haakumist. Keskel läks romaan huvitavamaks kui autor keskendus kohaliku fauna uuringutele. Lõpp pani õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt meeldis, aga nõukogude temaatika fänn paraku eriti ei ole ja ka minu jaoks oli lõpp väheke lahja või "ebasobiv". Ent tekst ise oli ju kokkuvõttes hea.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi absurdne ja raskelt loetav lugu. On mingi inimkoloniseeritu võõrplaneet, mille ühiskond meenutab nliitu (aga maksevahendiks on kroonid). Kõik on ääretult primitiivne, räämas ning roostetav. Sõidetakse ringi bensiiniautodega, kasutatakse müntidel töötavaid telefone jne (moodsaim seade mida mainitakse on tuumareaktor.) Sündmused ise keerlevad ühe autojuhi ümber, kes saab endale kaela nn "needuse", millest vabanemiseks tuleb kasutada miskist psühotroonilist "fuma" meetodit.

Nüüd siis nüppel. Esiteks on autor ise kriitiku rollis pidevalt mõnuga maininud, et "ideed maksavad kolm kopikat pang" - aga miks siis on ta enda loos vaid üks normaalne idee? Teiseks on Sandri loodud maailm läbinisti absurdne (needsamad bensiiniveokid ja värk). Tundub, et antud teksti loomiseks on stiililt võetud kõvasti eeskuju Strugatskite (nt Tigu nõvakul) teostest, pingutades aga üle liig pikkade olustikukirjeldustega. Lisaks on dialoogid kohmakamad ja tekstis puudub vendade tekstidele omane huumor. Kokkuvõtteks jääb jutt liiga visandlikuks, kärbituks-poolikuks (lohisedes samas mõnes kohas ülemõistuse palju) sotsiaalulmeks, mis ei suutnud mind kõnetada.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti tore lugu. Mulle meeldis autori originaalne lähenemine maagiale — kaugelt liiga tihti võetakse meile tuttav maailm ja pannakse mõned igapäevaelu mehhanismid võlukunsti peal tööle, sageli täiesti põhjendamatult. Vahet polegi, kas tegu on Harry Potteri või mõne grimdarki fantaasiasaagaga. (Eriti naljaka näitena tuleb meelde Maniakkide Tänava taksojuht, kelle arust oli bensiini peale raha kulutamise asemel praktilisem auto loitsuga veerema panna, sinna juurde maki pealt mootorimürinat mängides.) Sandri maagia on kange kraam, tundmatu ja ohtlik; selle tagajärjed sõltuvad paljuski kasutaja teadmistest-oskustest, ja tundub, et ega kellelgi erilisi teadmisi pole. Teise inimese elu ära rikkuda on triviaalselt lihtne, needust tagasi võtta pea võimatu. Kuidas selline kontrollimatu jõud sobib lõpplahendusega, mis nõuab suurelt kurjamilt oma ihu ja hinge suvaliste jorsside kätte usaldamist, jääb mõneti küsitavaks, aga eks riigipööramine ongi üks ohtlik töö. Ühesõnaga, ma võin praegu ju objektiivsusele pretendeerides kahtlastele kohtadele osutada, aga lugedes (ja hiljuti üle lugedes) jäin igati rahule.
 
Selline häbitu nõukogude õhustiku jäljendamine valgusaastate tagusel võõrplaneedil jätab muidugi natuke naljaka mulje, nagu mitmes teiseski Sandri tekstis. (“Puruvana päeva” puhul pidin ma mitu korda järele vaatama, et peategelane on tõepoolest kahekümne ringis, mitte sada kaheksakümmend, sest tema lapsepõlv oli nii paksult paneelmaju ja Žigulisid täis.)
 
Selle õblukese raamatuga on mul oma side, sest sel (talve)päeval, kui ma selle raamatukogust võtsin, jäin bussist maha ja pidin venna pool öömaja otsima. Ta on selline tõsine töömees, kes käib kodus ainult magamas ja kelle meelest on 15° mõnusalt soe toatemperatuur. Süüa tal ka midagi polnud, nii ma siis kössitasin lõdisedes diivanil, lugesin “Valguse nimel” ja teisest Täheajast “Kuiva ja vaikset sõda” ja jõin õhtusöögiks õlut. Väga sürri ja kustumatu elamuse jättis see kombinatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...
"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles