Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Valguse nimel

(lühiromaan aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003 (Odüsseia)

Hinne
Hindajaid
4
8
4
3
0
Keskmine hinne
3.684
Arvustused (19)

Sandri jutustust on huvitav lugeda, ent kahju oli ta pöördumine lõpus poliitilis-ideoloogiliseks (vähemalt näib nii). Ehk mõtles autor kriitikale, mille kohaselt ta "kirjutab hästi, aga tal pole midagi öelda" ja pani "iva" sisse... ei tea.

Tegevus toimub Maale sarnaneval planeedil, mille inimesed on asustanud. Peategelane on sõjaväeosast palka saav autojuht, kelle elu pööratakse pea peale seejärel, kui ta naise juurest kodust leiab teise mehe ning naine ta ära neab. Tegu pole siiski mitte sõnakõlksuga, vaid spetsiifilisi psühhofüsioloogilisi nähtusi perioodiliselt esilekutsuva seisundiga. Needusest vabanemiseks on olemas võimalusi, ent täpselt pole need teada. Peategelane püüab paaniliselt "paraneda" mõistmata, et on vaid ise ettur suuremas mängus.

Kui oleks minu teha, lõiganuks ma lõpplahenduse maha ja arendanuks teemat kuhugi teises suunas ja kindlasti romaanimõõduni välja. Aga lihtne on õpetada... Tore ikkagi, et Eesti autorilt jälle raamat ilmunud ja selline, mida häbeneda pole põhjust.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hästi loetav tükk, kuigi püüdlik Strugackite kopeerimine hakkab kohe silma. No ei ole usutav, et 21 valgusaasta kaugusel luuakse mingisugune 70ndate N. Liidu ühiskonna kloon. Räpasus, sodi, mustus, mingid sõjaväelased, maika väel köögis kruusist kahtlast vedelikku joovad intelligendid, kes kolmeliitrisest klaaspurgist hapukurki peale hammustavad. Jäle. Strugackeid võib mõista, ulmevormis irisesid nad asjade üle mis neile ei meeldinud, aga Sanderit mitte. Kuskil teise poole peal muutub muidu hästijälgitav lugu mingiks sogaks ja lõpp on juba päris tobe. Lühiromaani lugemist ei kahetse, aga ega ta midagi juurde ei andnud. Kolm väga pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi jäi nagu puudu. Üks korralik lõpp vist? Tegelikult oli päris huvitav, ainult et liiga lühike. Ja lõpul oli kiirustamise maik juures. Igatahes jättis hea mulje, mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Lugedes tekkis liiga palju küsimusi, et kõrgeimat hinnet anda. Strugatskite stiil mulle meeldib ja autor aimab seda vähemalt õhustiku osas korralikult järele. Vendade loomingule on omane ka tegevusmaailma vähene lahtijoonistamine. Neil tuleb see hästi välja, ent Sandri maailm meenutab LIIALT seitsmekümnendate Nõukogude Liitu. "Miilits" korravalve nimena, hädaabinumbrid 01-02-03, isegi taksod, mis on omaaegsete kollaste "Volgade " täpsed koopiad. Muidugi ka slängiväljend "julged poisid" kagebiitide kohta jne. Kirjeldatud planeedi koloniseerijad kopeerivad tõesti täpipealt stagnaaega, ent milleks? Ja kuidas saab kauges tulevikus, kui toimuvad tähelennud 21. valgusaasta kaugusele, eksisteerida nii madal tehniline tase, mis jääb kohati maha meie kaasaja omastki? Raadiovastuvõtjaid, milletaolist tekstis kirjeldatakse, toodeti vist küll väga ammu? Ja milline on poliitiline olukord koloniaalplaneedil, mitu riiki seal eksisteerib? Ent suurepärase õhustiku eest saab teos mult algulmainitud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole lugenud vendade Strugatskite loomingut ja selle tõttu ei saa ka "Valguse nimel" nende lugudega võrrelda. Õhustik, mis seal loodud oli, tundus tõepoolest imelik ja selline, mida võib näha vanades vene filmides. Algusele heidan ette igavust. Tegelikult võib seda ette heita ka mitmele teisele kohale selles tekstis. Lõpus läks aga kõik nõmedaks. Kuni kartsaheitmise kohani oli veel loetav aga see pime usk, mis mina-tegelast näis täitvat, kui ta kindralist rääkis tekitas tõesti tunde nagu loeks midagi vanemat, kui ees oli öeldud. Midagi, mis on kirja pandud mõnes riigis, kus toimub isikukultus. Mitte eriti tänapäevalik. Ütlesin vist kõik mis öelda on. 3- - .
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Minu maitse jaoks natuke liialt Strugatskite moodi. Strugatskid ajasid oma rida hästi, aga kahest piisab täiesti.
Samas on loo segasus ja unenäoline, visandlik maailm just nimelt strugatskilik - minu jaoks on servadest hägusad nii "Obretšennõi grad" kui "Tigu nõlvakul". Ja ega neilgi kõik asjad yhevõrra hästi õnnestunud.
Sopa, eriti just yhiskondliku sopa kallal ma ei viriseks. Kui inimesed on suutnud seda yle kogu Maa laiali tassida ja alustavad nyyd vähehaaval ka lähiruumiga, mis seal 21 valgusaasta kaugusel ikka nii erilist on.
Aga tekst on hästi tehtud. Ei logise. Mitte mõni koolipoisi katsetus.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tubli saavutus. Miskiks suurteoseks küll ei kvalifitseeru, kuid samas on näha, et autor oskab ja tahab hästi kirjutada. Tubli keskmik. Kõrgem hinne jääb andmata, sest lugu polnud minu jaoks piisavalt köitev, ka jättis see eelnevateski retsensioonides mainit nõrk lõpplahendus pisut nõutuks. Samas ma ei viriseks Sanderi teksti strugatskilikkuse kallal. Tegelikult ei häirinud mind üldse see, et mingis Maast 21 valgusaasta kaugusel oleval planeedil harrastatakse elu, mis iseloomulik kunagisele Nõukogude Liidule. Kindlasti on võimalik sellele mingi suhteliselt veenev põhjus välja mõelda.

Kokkuvõtteks saan rõõmuga öelda, et ilmavalgust on jälle näinud täiesti korralik algupärane ulmeline lühiromaan. Edu autorile edaspidiseks!

Teksti loeti eesti keeles

Lihtne on hukka mõista, raskem ehk mõista.

Mulle Kristjan Sanderi looming meeldib... mööndustega, aga meeldib. Mööndused tulenevad just paarist suhteliselt lollist tekstist, mis kirjaniku kontos on. Lühiromaan «Valguse nimel» nende lollide tekstide hulka ei kuulu ning seda on juba ilmselt hindest näha.

Ma ei näe mingit vajadust siinkohal sisust rääkida, sest lühiromaani kümnenda arvustajana saaksin ma sellise tegevusega vaid võimalike tulevaste lugejate naudingut rikkuda. Eelnevad arvustused on hädavajaliku miinimumi juba välja öelnud. Vaidleks pigem eelarvustajatega ning püüaks rääkida sellest mis meeldib ... ja miks meeldib.

Lühiromaani (ja üldse autori uuema loomingu) puhul on ääretult sümpaatne just distantseerumine lääne ulme stampidest. Jah, Kristjan Sander langeb ajuti teise äärmusesse ning kasutab ehk liialt nõukogude vene ulme stampe, mida võhiklikum lugeja siis Strugatskite jäljendamiseks nimetab. Hetkel teeb seda Kristjan Sander praktiliselt ainuisikuliselt ning sestap mõjub selline nõukogude vene ulme tuules loodud algupärane eesti ulme vägagi värskelt. Uskuge mind, midagi sellist nagu Kristjan Sander kokku kirjutab, ükski venelane kirjutada ei suudaks ... ning seda just rahvuslikel põhjustel.

Alusetu on etteheide, et justkui oleks ilmvõimatu kosmoselendude ning köögis maikaväel kuukavate ja pealehammustavate subjektide kooseksisteerimine. Kas te noored seltsimehed teate, et siga inimeses ei muutu väiksemaks, kui teaduslik-tehniline progress seitsmepenikoormasaabastes kuhugi minema lippab. Piisab, kui vaadata seda, mis toimub Estconil öösiti sauna sees ja ümber.

Lühiromaani lõpp oli vast tõesti pisut kiire ja rabe, aga ega see ühiskonnale endale ka eriti kauaoodatud polnud. Autor võinuks ju paarkümmend lehekülge kirjutada selle planeedi hea uue ilma elust-olust, kuid kas see oleks lugejale midagi juurde andnud? Pilt sai ju enam kui selgeks.

«Valguse nimel» pole vist parim Kristjan Sanderi tekst, kuid autori paremate esikolmikusse kuulub see küll. Iseenesestmõista räägin ma siinkohal vaid ilmunud tekstidest.

Teksti loeti eesti keeles

Mõneti raske on mul Kristjan Sanderi tekste hinnata, kuna nad lähevad mul suht ruttu meelest. Olen sageli kimbatuses, püüdes meenutada kuu aega varem loetud Sanderi tekste. Ainuke mis tavalisel meenub, on, et oli ladus ja mõnus lugeda.

Niisamuti on ka selle teosega. Meeles on omapärane, natuke strugatskilik feeling. Ja mõni fragmendike siit ja sealt. Sanderit on süüdistatud süzhee puuduses, võib-olla on selles asi. Igastahes lugeda oli mõnus, sellest ka "4".

Teksti loeti eesti keeles

Natuke tuletas teos meelde üht eesti filmi ( nimi oli vist tont nr5, kui ma ei eksi), kus ühel planeedil kõik hirmud teoks said. Miskipärast jättis siiski romaan kuidagi tülpinud vormi, kõik oli kuidagi tumedates toonides. Ei tule meelde ühtegi kohta, kus nimitegelane oleks isegi näiteks naeratanud.Sellegipoolest oli jutt kaasakiskuv ning igav seda lugedes ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutamisoskuse puudust ei saa autorile selle teksti põhjal kindlasti ette heita. Ka mingi idee on siin olemas. Aga paraku ei saanud ma absoluutselt aru, miks on vaja sellest ideest kirjutada. Sest minu meelest on see just nimelt "mingi" idee. Jääb tunne et autor kangesti tahaks kujutada niisugust maailma, aga paraku ei tule tal pähe mingeid sündmusi, mis selles maailmas võiksid toimuda või mingeid probleeme mida seal võiks lahendada. Suure punnitamisega on midagi ikka paberile tulnud, aga see ei veena. Jätab külmaks.

Hea et allahinnatult osta õnnestus.

Teksti loeti eesti keeles

Detailideni kirjeldatakse nõukogude trööstitu tööstusolme argipäeva: masendus, lootusetus, räpasus. Just see, mida ma ei fänna. Tekst on segane (vist isegi autori taotlus), aga nii segase teksti tõttu ei teki teosega haakumist. Keskel läks romaan huvitavamaks kui autor keskendus kohaliku fauna uuringutele. Lõpp pani õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt meeldis, aga nõukogude temaatika fänn paraku eriti ei ole ja ka minu jaoks oli lõpp väheke lahja või "ebasobiv". Ent tekst ise oli ju kokkuvõttes hea.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi absurdne ja raskelt loetav lugu. On mingi inimkoloniseeritu võõrplaneet, mille ühiskond meenutab nliitu (aga maksevahendiks on kroonid). Kõik on ääretult primitiivne, räämas ning roostetav. Sõidetakse ringi bensiiniautodega, kasutatakse müntidel töötavaid telefone jne (moodsaim seade mida mainitakse on tuumareaktor.) Sündmused ise keerlevad ühe autojuhi ümber, kes saab endale kaela nn "needuse", millest vabanemiseks tuleb kasutada miskist psühotroonilist "fuma" meetodit.

Nüüd siis nüppel. Esiteks on autor ise kriitiku rollis pidevalt mõnuga maininud, et "ideed maksavad kolm kopikat pang" - aga miks siis on ta enda loos vaid üks normaalne idee? Teiseks on Sandri loodud maailm läbinisti absurdne (needsamad bensiiniveokid ja värk). Tundub, et antud teksti loomiseks on stiililt võetud kõvasti eeskuju Strugatskite (nt Tigu nõvakul) teostest, pingutades aga üle liig pikkade olustikukirjeldustega. Lisaks on dialoogid kohmakamad ja tekstis puudub vendade tekstidele omane huumor. Kokkuvõtteks jääb jutt liiga visandlikuks, kärbituks-poolikuks (lohisedes samas mõnes kohas ülemõistuse palju) sotsiaalulmeks, mis ei suutnud mind kõnetada.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti tore lugu. Mulle meeldis autori originaalne lähenemine maagiale — kaugelt liiga tihti võetakse meile tuttav maailm ja pannakse mõned igapäevaelu mehhanismid võlukunsti peal tööle, sageli täiesti põhjendamatult. Vahet polegi, kas tegu on Harry Potteri või mõne grimdarki fantaasiasaagaga. (Eriti naljaka näitena tuleb meelde Maniakkide Tänava taksojuht, kelle arust oli bensiini peale raha kulutamise asemel praktilisem auto loitsuga veerema panna, sinna juurde maki pealt mootorimürinat mängides.) Sandri maagia on kange kraam, tundmatu ja ohtlik; selle tagajärjed sõltuvad paljuski kasutaja teadmistest-oskustest, ja tundub, et ega kellelgi erilisi teadmisi pole. Teise inimese elu ära rikkuda on triviaalselt lihtne, needust tagasi võtta pea võimatu. Kuidas selline kontrollimatu jõud sobib lõpplahendusega, mis nõuab suurelt kurjamilt oma ihu ja hinge suvaliste jorsside kätte usaldamist, jääb mõneti küsitavaks, aga eks riigipööramine ongi üks ohtlik töö. Ühesõnaga, ma võin praegu ju objektiivsusele pretendeerides kahtlastele kohtadele osutada, aga lugedes (ja hiljuti üle lugedes) jäin igati rahule.
 
Selline häbitu nõukogude õhustiku jäljendamine valgusaastate tagusel võõrplaneedil jätab muidugi natuke naljaka mulje, nagu mitmes teiseski Sandri tekstis. (“Puruvana päeva” puhul pidin ma mitu korda järele vaatama, et peategelane on tõepoolest kahekümne ringis, mitte sada kaheksakümmend, sest tema lapsepõlv oli nii paksult paneelmaju ja Žigulisid täis.)
 
Selle õblukese raamatuga on mul oma side, sest sel (talve)päeval, kui ma selle raamatukogust võtsin, jäin bussist maha ja pidin venna pool öömaja otsima. Ta on selline tõsine töömees, kes käib kodus ainult magamas ja kelle meelest on 15° mõnusalt soe toatemperatuur. Süüa tal ka midagi polnud, nii ma siis kössitasin lõdisedes diivanil, lugesin “Valguse nimel” ja teisest Täheajast “Kuiva ja vaikset sõda” ja jõin õhtusöögiks õlut. Väga sürri ja kustumatu elamuse jättis see kombinatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kätte on jõudnud teine osa romaanisarjast "The Final Architecture". Väikese kangekaelse kosmoselaeva Vulture God samavõrd väike ja kangekaelne meeskond jätkab seiklemist paljude mõistuslike liikide poolt asustatud kosmoses. Jätkuvalt kummitab kõiki omavahel rivaalitsevaid tsivilisatsioone eksistentsiaalne oht mida kehastavad kuusuurused Arhitektid, kes mingi arusaadava põhjuseta hävitavad kõiki mõistusliku eluga planeete.
 
Ainsaks võimaluseks Arhitektidele kuidagigi vastu astuda tunduvad olevat Vahendajad ("Intermediaries") - väga üksikud inimesed kes on suutnud ellu jääda julmas ettevalmistusprogrammis millega nad on omandanud võime navigeerida meie tavalisest kosmosest väljaspool asuvas ruumis ("unspace") kust ilmselt on pärit ka Arhitektid. Üks võimekamaid Vahendajaid on Idris Telemmier, kes on liitunud kosmoselaeva Vulture God meeskonnaga. Kuna Vahendaja teenused on selles maailmas väga väärtuslik vahend mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks, üritavad erinevad huvigrupid kogu aeg Idrist enda kätte saada, ja mitte kõik neist ei hooli sellest et tegelikult oleks vaja keskenduda võitlusele Arhitektidega.
 
Nii saamegi tutvuda mitmetesse tsivilisatsioonidesse kuuluvate olendite ja grupeeringutega, mille väljamõtlemisel ei ole Tchaikovsky oma fantaasiat eriti ohjeldanud ning see mitmekesisus on romaani üks tugevamaid külgi. Kogu seda issanda loomaaeda siin üles loetleda või isegi kuidagi ülevaatlikult kokku võtta tundub ausalt öeldes veidi mõttetu, sest nagunii ei suudaks ma seda autori vääriliselt edasi anda. Seega soovitan seda ikkagi originaalis lugeda.
 
Siiski ei saa ma piirduda ainult kiidulauluga. Kui Tchaikovsky loodud maailm on väga köitev, siis selles toimuvad sündmused ausalt öeldes mitte nii väga. Kui ütleksin et tegu on mingi B-filmi ümberjutustusega siis teeksin autorile kindlasti tugevalt liiga, aga mingi kerge sellesuunaline kõrvalmaitse on asjal küljes küll. Tegevustik on suhteliselt üllatustevaba ja tegelased on üsna selgelt jaotunud headeks ja pahadeks. Kuskil romaani lõpu poole leiab iidsete tulnukate poolt maha jäetud baasis aset tohutult pikalt kirjeldatud madin, mille üksikasjalikust kirjeldusest enese läbi närimine tundus nagu palgatöö, ainult et paraku ilma palgata. Ja kogu selle loo aluseks olev teaduslik-fantastiline element, seesama "unspace", mõjus pigem müstika kui füüsikana.
 
Aga kokkuvõttes ma lugemist siiski ei kahetse, sest värvikas tegelaste galerii suudab need puudused päris hästi tasakaalustada.
Teksti loeti inglise keeles
8.2022

Käes on niisiis "Võililledünastia" sarja viimane osa. Eelmise osa "The Veiled Throne" 1000 lehekülge kulusid pigem malenuppude (antud juhul peaks tegelikult ütlema zamaki-nuppude) lauale sättimiseks ja peamine tegevusliin väga palju edasi ei arenenud. Pean veel kord üle rõhutama et sellest hoolimata oli see minu meelest maksimumhinnet väärt lugu.
 
Nüüd aga on nupud laual ja viimase 1000 leheküljega peab see mäng lahenduseni jõudma. Kas Võililledünastia suudab sissetungijad Dara saarestikust tagasi lüüa või vastupidi, saabub Lyucu vägedele täiendus ja nad viivad vallutussõja võiduka lõpuni? Lugedes seda romaani suvel 2022 on raske mitte tõmmata paralleele meie enda maailmas praegu toimuvaga, ehkki ilmselt on "Speaking Bones" lõpuni kirjutatud siiski enne kui Venemaa Ukrainat ründas.
 
Kui keegi veel aru pole saanud siis "Võililledünastia" ei ole sirgjooneline lugu sellest kuidas vaprad kodumaa kaitsjad targa keisrinna juhtimisel seisavad vastu kurjade metslaste väele ja lõpuks võidutseb õiglus. Dünastia ise on jätkuvalt lõhestunud nende vahel kes näevad ainsa lahendusena sõjalist vasturünnakut ja nende vahel kelle arvates on olemas ka teine võimalus mis säästaks hulga inimelusid (tahtmine tõmmata paralleele mõnede Euroopa poliitikutega tugevneb veelgi). See on lugu strateegiliste valikute tegemisest mille tulemused nende tegemise hetkel pole sugugi kindlad, aga kui valik on kord langetatud siis pannakse kõik mängu ega kohkuta tagasi ühestki vajalikust ohverdusest. Kellel oli õigus ja kes eksis, see selgub paraku alles tagantjärele. Samuti arutletakse küsimuse üle mis sedalaadi teostes sageli käsitlemist ei leia - kui võit on kord saavutatud siis mis saab edasi? Klišee "maailm ei ole enam kunagi endine" leiab kinnitust. Kohati küll kipuvad siin tegelased liiga palju "suuremaks kui elu" paisuma ja mõjuvad pigem muistenditegelaste kui inimestena, aga see ei ületa siiski taluvuspiiri.
 
Ja kõik see toimub muidugi maailmas mis on uskumatult rikkalik ja mitmetahuline. Tegelased kaaluvad enda eluvalikuid lähtuvalt erinevate tuhandeaastaste filosoofiakoolkondade seisukohtadest. Tarkused on talletatud ürikutesse uskumatult keerulises kirjasüsteemis aga selle kõrval eksisteerib ka teine, lihtsam. Väga oluline on see, millises asendis inimesed formaalsetel kogunemistel (põrandal või patjadel) istuvad. Mängitakse erinevaid lauamänge. Pruulitakse erinevaid alkohoolseid jooke. Ja nii edasi.
 
Raugenud ei ole autori entusiasm teaduslik-tehnilise revolutsiooni kujutamisel. Eks üldtunnustatud trafareti kohaselt on ootuspärane et sõda tehnoloogilia arengule tõhusa tõuke annab. Pean siiski ütlema et kõikvõimalike leiutiste üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi kippusin kohati diagonaalis lugema ja seejuures kahtlema kas nende loomine isegi väljamõeldud maailmas ei tule kuidagi liiga kergelt.
 
Lõpplahendus võtab lausa eepilised mõõtmed ja mõjub ehk natuke liialt "maaliliselt päikeseloojangusse ratsutamisena", aga nii vägeva loo kokku võtmiseks võib-olla tohib ka sedasi teha. Minu jaoks on see sari kindlasti viimaste aastate üks suuremaid lugemiselamusi.
Teksti loeti inglise keeles

Selle romaaniga lõpetab K.J. Parker oma Piiramise triloogia. Nagu sellele sarjale kohane, on ka viimane osa üsnagi iseseisev. Tegevus toimub küll samas maailmas ja samas ajastus, tegelased aga on uued. Seekord ka tegevuspaik.
 
Seekordse osa peategelaseks on Felix. Felix oli impeeriumi armees nooremohvitser, aga skandaali tõttu sunniti ta sealt lahkuma ja saadeti jalust ära naaberimpeeriumi Echmeni pealinna diplomaatilisse esindusse, kus ta töötab tõlgina. Ühel hetkel jõuab Echmeni pealinna informatsioon sarja kahe eelmise osa sündmuste lühikokkuvõttest - Felixi kodumaa Roburi impeerium on sõjas hävitatud ja kõik selle elanikud ilmselt tapetud. Kuna riiki mida ta esindab ei ole enam olemas, kaotab Felix oma diplomaatilise staatuse ja tema väljavaated on täbarad. Õnnekombel (Felix ei jäta kohe alguses mainimata et tema nimi tähendab tõlkes "õnnelik") on ta hiljuti hukkamisest päästnud ühe "metslaste printsessi" ja võetakse tänutäheks selle rahva juurde tõlgina tööle. Siit hakkavadki hargnema sündmused millele jällegi, nagu Parkeril tavaks, romaani pealkiri otseselt viitab.
 
Raamatust endast mitteolenevatel põhjustel edenes mul selle lugemine üsna katkendlikult. Võib-olla sel põhjusel jättis see osa mulle eelmistest veidi kahvatuma mulje. Peamiselt jäi häirima see kuivõrd kergelt, ilma igasuguste suuremate tagasilöökideta, peategelasel kõik avantüürid õnnestusid mis ta ette võttis. Parkerile omaselt sai küll nalja, erilist põnevust või üllatusi aga loetule tagasi mõeldes ei meenu. Positiivsele poolele võib kanda selle kuidas peategelase varasem elulugu meile alles loo käigus järk-järgult avaneb. Kokkuvõttes on 4 siiski õige hinne sellele teosele.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on teise osaga Piiramise triloogias. Esimese osa (Sixteen Ways to Defend a Walled City) lõpus mäletatavasti sai peategelane Orhan üsna tõsiselt haavata ja paistis olevat selge et ellu ta ei jää. Mina uskusin et mingi imeline tervenemine peab siiski toimuma sest muidu ei saa sari ju jätkuda. Autor aga lahendas selle dilemma teisiti. Nimelt on teisel osal hoopis uus peategelane.
 
Sündmused leiavad aset seitse aastat pärast eelmise osa lõppu. Linna piiramine kestab üllataval kombel ikka veel, sest on tekkinud strateegiline tasakaal. Piirajate vägi blokeerib linna maa poolt, merel aga on ülemvõim endiselt impeeriumi laevastiku käes ja tänu sellele peavad kaitsjad vastu. Üle linnamüüri sajab aeg-ajalt küll suuri kive mis lömastavad mõne inimese või maja, aga seda võetakse igapäevase elu osana ja tavaline linnakodanik oma pead kogu selle piiramise jamaga eriti ei vaeva.
 
Esimese osa kangelast, hukkunud Orhani, ei mäleta seitse aastat hiljem rahva hulgas praktiliselt mitte keegi. Üldise avaliku arvamuse kohaselt saavutas suure võidu piirajate üle hoopis Lysimachus. Lysimachus oli esimeses osas tegelikult Orhani ihukaitsja - endine tippgladiaator ja suhteliselt juhm tüüp. Mis aga olulisem - ta näeb palju rohkem sõjakangelase moodi välja kui Orhan. Siiski ei ole selle romaani peategelaseks mitte Lysimachus vaid hoopis Notker. Või kuidas võtta...
 
Notker on näitekirjanik ja näitleja, seejuures enda arvates suhteliselt vilets. Mõnevõrra suuremat edu on ta saavutanud parodistina. Ja just sellest asjaolust hakkavadki romaani sündmused hargnema. Arvustuses spoilerdamine ei ole viisakas, aga ma vabandan ennast sellega et antud juhul on autor selle juba romaani pealkirjas ära teinud. Nimelt juhtub Lysimachusega seesama üle linnamüüri lendav suur kivi. Antud tegelase kadumine poliitika näitelavalt ei sobi teistele võimukandjatele kohe kuidagi. Õnnekombel tuleb kellelgi neist hea mõte, ja peatselt seisabki Notker elumuutva valiku ees - hakka Lysimachuseks või sure. Ja nii lähebki jälle käiku sama skeem nagu sarja esimeses osas - sõjaaja liidri rolli justkui täiesti sobimatu isik peab vastu tahtmist hakkama Linna päästma. Valitsemiseks ei ole Notkeril tegelikult muidugi mingit huvi, tema plaan on Lysimachuse rolli mängida ainult nii kaua kuni avaneb esimene võimalus täita oma taskud palees leiduvate võimalikult väikeste ja väärtuslike esemetega ning siis öö varjus vaikselt välja hiilida. Seda võimalust aga ei tule ega tule, ja rollist pääsemata on Notker-Lysimachus sunnitud astuma aina järgmisi samme võitluses linna piiravate barbaritega.
 
Nagu Orhani, nii ka Notkeri tegevust saadab pidevalt tema küüniline ja huumoriga vürtsitatud sisemonoloog. Saame koos autori ja Notkeriga irvitada selliste teemade üle mille üle meile ju ikka irvitada meeldib, nagu näiteks poliitikute üldine tühisus või riigibürokraatia uskumatud jaburused. Saame aru, et valitsejad ei ole sageli troonile tõusnud mitte tänu pärimisõigusele või omaenda erilisele võimekusele vaid lihtsalt mingi totra juhuse läbi. Kui mõned võtmeisikud ütlevad et sa oled imperaator siis sa oledki imperaator. Ja pead leidma võimaluse kuidas sellest terve nahaga välja tulla.
Teksti loeti inglise keeles
5.2022

Kolonel Orhan on impeeriumi armee insenerivägede ülem. Impeerium sarnaneb mitmes mõttes vana Roomaga, eriti selle poolest et impeeriumi südameks ja sisuliselt sünonüümiks on Linn, mida kipuvad kimbutama erinevad barbarite hõimud. Tegelikult ei kuulu ka Orhan ise privilegeeritud põhirahvuse hulka. Aga terav mõistus, parajalt küüniline ilmavaade ja oskus impeeriumi bürokraatiamasinaga enda ja oma väeosa huvides manipuleerida on viinud ta sellisele suhteliselt kõrgele positsioonile.
 
Romaani sündmused käivituvad sellest et mingi järjekordne mereröövlite armaada ründab sadamalinna kus Orhan parajasti mitte just päris ametlikke kanaleid kasutades üritab oma väeosale hankida sillaehituseks vajalikku 60 kilomeetrit köit. Selliseid rünnakuid on varemgi ette tulnud, nüüd aga läheb olukord ootamatult tõsiseks. Esimesele rünnakule järgnevad eri regioonides veel mõned. Ilmselt ei ole niisuguse koordineeritud rünnakulaine taga mingid juhuslikud väikesed hõimupealikud, aga kes neid niite siis tõmbab, see jääb esialgu mõistatuseks. Igatahes on varsti olukord selline et kogu impeeriumi armee on maha notitud, välja arvatud Orhani juhitud insenerivägede üksus mille liikmed on pigem ehitajad kui sõjamehed. Ja Orhan, kes ei ole oma karjääris silma paistnud just erakordse riigitruudusega, asub juhtima ülekaaluka vaenlase poolt ümber piiratud Linna kaitsmist.
 
Seda mis järgneb on kirjeldatud üsna tempokalt ja samas mõnusa kuiva huumoriga. Siin juhtub kõike mida ühest vanaaegsest linna piiramise loost oskaks oodata. Ja kuna peategelane on ikkagi insener siis üsna põhjalikult saame tutvuda erisuguste piiramise või kaitse seisukohast oluliste masinaitega. Kas teie näiteks teadsite mille poolest erinevad teineteisest "trebuchet" ja "catapult"? Mina pidin Wikipediast järele uurima.
 
Tegelased peale Orhani enda on kujutatud üsnagi skemaatiliselt, kohati isegi karikatuurselt. Suure isiksuse- ja suhteromaaniga kindlasti tegemist ei ole, rõhk on selgelt seiklusel. Maailma kus tegevus toimub ei ole väga põhjalikult kirjeldatud aga siiski on antud omajagu intrigeerivaid viiteid ajaloole ja poliitikale. Sellest piisab et tekiks tunnetus et tegu pole lihtsalt geneerilise vana Rooma klooniga.
 
Lõpp tuleb loole küll väga järsult. Võib-olla võiks seda mõista sest tegu on alles triloogia "The Siege" avaosaga, samas aga on lõpp üsnagi "lõplikult" vormistatud nii et päris huvitav on näha kuidas sellele loole jätk on külge poogitud. Võtangi selle kohe järgmiseks käsile.
Teksti loeti inglise keeles

Siin me siis nüüd oleme, kümme aastat ja üheksa romaani hiljem. Mida kokkuvõtteks arvata? Ma ütleks et tegu on küllaltki heal tasemel kosmoseooperisarjaga, aga siin-seal silma jäänud võrdlused mille kohaselt tegu olevat lausa kosmoseooperite "Jää ja tule lauluga" on küll pehmelt öeldes tugevasti liialdatud. Vähemalt ühes osas ta muidugi ületab seda Martini fantasy-epopöad - sari jõuab tõepoolest lõppu välja.
 
Kõige suurem probleem mis mul selle viimase osa juures tekkis oli süvenev tunne et siin ei ole midagi uut. Kesksed tegelased ehk siis kosmoselaeva Rocinante meeskond on juba läbi ja lõhki tuttavad ja kogu nende tegevus ja dialoog on sama etteaimatav nagu vaataks "A-rühma" järjekordset osa. Samuti juba teab mitmendat korda selles sarjas ilmub lavale üks uus "peaaegu peamine paha" tegelane ja lõpus selgub siiski et ega ta päris üdini paha ka ei ole.
 
Kuna tegu on ikkagi massiivse sarja finaaliga, siis muidugi pannakse püsti ka selle vääriline hädaoht mille peategelased kõrvaldama peavad. Varasemates osades on võitlus käinud üldiselt ikkagi inimeste vahel, kuigi seejuures on olulisel kohal teatav "iidsete tulnukate" tehnoloogia. Nüüd aga tuuakse mängu tõeliselt interdimensionaalne oht mis ähvardab vaata et kogu universumi minema pühkida, ja inimkonna koos sellega. Paraku ei ole see liin kuigi veenvalt välja kukkunud ja mõjub rohkem müstitsismi kui ulmena.
 
Samas loo lõpp kuhu viimaks välja jõutakse on päris hea selles mõttes et võtab tõepoolest, kui kulunud väljendit kasutada, kõik otsad kenasti kokku.
 
Kõigist loetletud puudustest hoolimata leian siiski et tegu on sarjaga mille läbilugemisele tasus aega kulutada.
Teksti loeti inglise keeles

Kätte on jõudnud düstoopiline tulevik. Umbes üks inimpõlvkond tagasi on toimunud ühiskonna globaalne kollaps, mille laiemaid tagamaid võime ainult aimata. Romaani tegevus toimub kunagise Linna varemetes, mille eksistents juba enne katastroofi oli tihedalt seotud Firmaga. Firma tegevusalaks oli biotehnoloogia - valmistati erinevaid geniaalseid ja jubedaid organisme mis ilmselt olid eelkõige mõeldud kasutamiseks relvana. Kui kõik kokku kukkus, lõppes ka organiseeritud tegevus Firmas ja kogu see saatana loomaaed valgus laiali mööda Linna ja selle ümbrust.
 
Sellel biotehnoloogia prügimäel hoiavad endal elu sees viimased inimesed, kelle põhiline ellujäämisstrateegia on biotehnoloogia enese huvides ära kasutamine. Iga varemetest leitud tehismardikas või killuke oskusteavet võib anda olelusvõitluses eelise mis lubab elus püsida veel ühe päeva, veel ühe nädala...
 
Romaani peamine tegevusliin jälgib ühte linnaelanike paari, kelleks on endine Firma töötaja Wick ja temaga koos elav segastel asjaoludel Linna sattunud Rachel. Ühel igapäevasel kogumisretkel leiab Rachel mingi uutmoodi organismi ja toob selle koju. Esialgu paistab tegu olevat küll unikaalse aga mitte eriti kasuliku asjaga, mis meenutab lihtsalt toataime. Seega lastakse tal rahulikult aknalaual vegeteerida. Pikapeale siiski selgub et sel tegelasel on sisu rohkem kui väljast vaadates aimaks, ning ta käivitab tegevusliini mis ähvardab Wicki ja Racheli kooselu lausa lõpetada.
 
Kui düstoopiline tulevikumaailm on autoril minu meelest hästi õnnestunud, siis sellesse maailma paigutatud süzee on paraku viisakalt öeldes suhteliselt triviaalne ja ei võimalda teos tervikuna nautida. Sellel paistab eksisteerivat isegi järg, millega tutvumiseks minul igatahes huvi ei tekkinud.
Teksti loeti inglise keeles

"Das Boot" hüperruumis. Toomas Tursk on selle juba nii hästi kokku võtnud et ega mul palju lisada ei ole.
 
Pisut häiris lugemisel tegelaste rohkus, või siis visandlikkus. Minategelane viitab jutu sees nimepidi paljudele laevameeskonna liikmetele, ja paljudel juhtudel tekkis minul igatahes raskusi sellega et nime taha ka mingi isik manada.
 
Huvitav tegelane oli vana vintske, lõputust hulgast missioonidest võidukalt läbi tulnud laevakapten, kes alailma piipu popsutas, ja keda kõik kutsusidki lihtsalt Vanameheks. Seejuures oli see Vanamees tõesti vist meeskonna vanim liige, lausa 26-aastane...
 
Ja loomulikult kass.
Teksti loeti inglise keeles

"Võililledünastia" sarja kolmandat romaani said lugejad oodata lausa 5 aastat. Tundub et autoril läks asi "pisut" käest ära. Oli ju sari esalgu triloogiana mõeldud, nüüd aga jõudis meieni 1000-leheküljeline tellis mis, nagu välja tuleb, on alles "viimase osa esimene pool". Jah, Ken Liu kirjutas triloogia kolmanda osa ühe raamatuna valmis aga see sai avaldamiseks liiga tüse. Nii et neljas osa ilmub nüüd poole aasta pärast. Küünikud ütlevad ilmselt et autor tahab fännidelt veel ühe korra raha korjata. Aga mina ei kurda sest tegu on igati lugemist väärt teosega.
 
Loo taustsüsteemiks ja ühtlasi suuresti ka sisuks on keeruline poliitiline olukord mis kujunes välja pärast eelmises osas kujutatud Lyucu vallutajate sissetungi Dara saarestikku. Sissetung õnnestus osaliselt. Kaks saart on Lyucu poolt okupeeritud ja seal valitseb pinev kuid vähemalt esialgu suhteliselt veretu vastasseis vallutajate ning okupeeritud tsiviilelanikkonna vahel. Ülejäänud Dara saarestikku valitseb endiselt Võililledünastia. Nominaalselt on troonil Kuni Garu lesk keisrinna Jia, ja ega ta ei ole seal kellegi käpiknukk. Samas ei ole ta ka päris absoluutne monarh, sest mitmed Kuni ja Jia lapsed osalevad samuti võimu teostamisel. Nende ideed selle kohta kuidas Lyucu vallutajad okupeeritud saartelt minema lüüa on ema omadest erinevad, mis tekitab kuningakojas pingeid.
 
Samal ajal on üks Võililledünastia printsess rännanud üle ookeani Lyucu kodumandrile, et sõlmida sõjaline liit Lyucu poolt allasurutud Agoni rahvaga ja niimoodi Lyucu ülemvõim hävitada. Sellega peab ta toime tulema enne kui ookeanil kaht mannert eraldavas Tormide Müüris tekib järgmine lühiajaline läbipääs mis võimaldaks Lyucul saata Darasse lisavägesid oma vallutuse lõpuleviimiseks.
 
Mulle avaldas lugemisel muljet see kuivõrd Ken Liu loodud maailm tundub "päris". Kohati see nagu ei olekski klassikaline fantasy mis kujutab mingisugust troonide mängu, vaid justkui olustikuromaan mis lihtsalt juhtumisi leiab aset väljamõeldud maailmas. Meile esitatakse palju fragmente selle maailma filosoofia ajaloost, aga ka kokanduse ja restoranipidamise valdkondadesse saame põhjaliku sissevaate. Vahepeal tekkis mul selliste kohtade peal lausa tunne et autor on siia liiga kauaks kinni jäänud ja hakka või arvustuse hinnet langetama, aga see tunne läks siiski üle ja tagantjärele mõeldes tundub see kõik pigem tore.
 
Sarnaselt sarja eelmise osaga kujutab Ken Liu ka siin suure entusiasmiga ja ülipõhjalikult mitmesuguseid uuenduslikke "vanahiina" tehnoloogiavidinaid ja nende kasutusvõimalusi. Ma ei suuda hoiduda kujutlemast et küllap tal ka päriselt kodus mõni pisike isejuhtiva vankri prototüüp ringi sõidab...
 
Mõnevõrra ootamatult ja mind lugejana isegi segadusse ajades sajab kuskil poole raamatu pealt sisse värvikas kamp täiesti uusi tegelasi. Nad seavad end lehekülgedel mugavalt sisse ja muutuvadki hulgaks ajaks uuteks peategelasteks. Fookus kitseneb globaalselt poliitiliselt areenilt ühe provintsipealinna toitlustussektorisse ja algaks justkui täiesti uus romaan. Pikapeale muidugi selgub siiski et see kõik on eelneva ja järgnevaga seotud.
 
Kui tahaks midagi ette heita siis võiks ette heita just seda et 1000 leheküljega ei jõuta "maailma päästmisele" peaaegu üldse lähemale. Aga kui nii kaasahaaravalt jutustatakse, siis võib küll mõneks ajaks paigale istuma jääda.
Teksti loeti inglise keeles

Paar päeva tagasi kuulsin kõrvalt kuidas kolleeg A küsis kolleegilt B: "Kas sa tead et uus Expanse sarja raamat on ilmunud?". Sel hetkel oleksin tahtnud vahele pista et jah, mina tean, ja selle autor on Adrian Tchaikovsky.
 
Või noh, tegelikult ei oleks tahtnud vahele pista, aga nii on kombeks kirjutada.
 
Igatahes, selle romaaniga alustab Tchaikovsky uut kosmoseooperi-sarja "Final Architects". Tegevus toimub universumis mida asustavad mitmed mõistuslikud tsivilisatsioonid, nende hulgas inimesed. Läbisaamine teiste tsivilisatsioonidega, aga ka erinevate inimkolooniate vahel, ei ole alati just roosiline. Siis aga ilmuvad välja eriti apokalüptilised vaenlased - Arhitektid - kes hävitavad pidurdamatult kõiki mõistusliku eluga planeete ja kelle vastu kõik teised on sunnitud moodustama vastumeelse ühisrinde.  
 
Selleks ajaks kui lugu päriselt algab on Maast järel see mis romaani pealkirjas nimetatud. Pärast mitmeid Arhitektide rünnakuid on inimkonna riismed laiali paisatud mööda eluks halvasti sobivaid kolooniaplaneete. Ja selles segadikus seikleb ringi väike kangekaelne kosmoselaev Vulture God, mille pardale saatuse keerdkäigud on kokku toonud värvikireva meeskonna.  
 
Seega loo põhiskeem ei ole midagi ülearu originaalset. Kindlasti aga ei taha ma Tchaikovskyt lihtlabases kopeerimises süüdistada, sest eristuvaid aspekte on siin ikka omajagu. Tooksin esile kasvõi selle et ainult mõned laevameeskonna liikmetest on inimesed. Samas on võõrliikide esindajad kujutatud piisavalt sümpaatsels, laskmata lugejal seejuures unustada et tegu ei ole inimesega - asi milles autorid minu meelest sageli ebaõnnestuvad.  
 
Kõige kesksemad tegelased on siiski inimesed, ja eks nendega ole see probleem mis selliste seikluslugude peategelastega sageli - nad on natuke liiga kangelaslikud selleks et päris inimestena mõjuda. Sellised tavalised kosmoseooperi tegelased kelle tegemisi on huvitav jälgida aga kellega samastuda lugeja eriti ei saa.  
 
Kokkuvõttes hindaksin seda teost tugeva neljaga. Vähe tõenäoline et ma sellele kahe aasta pärast eriti tagasi mõtlen, aga sarja järgmise osa võtan kindlasti käsile kui see ilmub.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmiste Revelation Space sarja osade lugemisest on mul tänaseks ligi 10 aastat möödas. Enne "Inhibitor Phase" avamist ei mäletanud ma nende sisust eriti midagi, aga meeles oli et üle keskmise positiivne mulje oli nendest jäänud.
 
Tuleb tõdeda et minu silmis ei suutnud Reynolds selle romaaniga ootuste tasemel püsida. Absoluutskaalal (kui selline olemas oleks) ei olegi ehk tegu halva looga, aga Revelation Space eelmiste osade kõrval jääb see küll liialt hõredaks, kahvatuks ja lihtsaks. Natuke liiga mitu korda juhtub seda et tegelase seest koorub välja mingi vanem, targem ja võimekam tegelane kes jällegi aitab maailmalõpule natuke edukamalt vastu seista kui tema eelmine kehastus. Ja iga kord ei olegi see ülekantud tähenduses :) Lõpuks mõjub see kõik nagu üks suur deus ex.
Teksti loeti inglise keeles

Suuresti saan nõustuda eelmiste arvustustega. Romaani kaks liini on üsna erineva iseloomuga lood, ja väärtuslikum nendest on kindlasti see mis leiab aset minevikus. Seda on eelnevad arvustajad juba piisavalt kiitnud, nii et ma ei näe põhjust nende juttu üle korrata.  
 
Tulevikus, peategelaste kaasajas toimuv on selline suhteliselt vodevillilik jant. Kuigi ka siin on tegelikult asi naljast kaugel, inimesed surevad. Praegu, ligi 30 aastat pärast ilmumist, on aga sellele autori tahtest sõltumatult tekkinud lisaväärtused mis vägisi sunnivad ka seda osa kõrgemalt hindama kui ehk vahetult pärast teose ilmumist olekisn teinud.  
 
Puhkeb epideemia.  
 
Ülikoolilinnak pannakse karantiini.  
 
Esimese asjana tekib mure et WC-paber saab otsa.  
 
Oxfordi tänavatel toimuvad meeleavaldused kus nõutakse Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust.  
 
... ja see kõik pandi kirja aastal 1992.  
 
Veidi jäid siiski häirima selle tuleviku mõned anakronismid - juba eelpool viidatud asjaolu et tulevikus puuduvad mobiiltelefonid ja suur osa jamast tekib selle tõttu et ei õnnestu teha kaugekõnesid.
Teksti loeti inglise keeles

Olles nüüd "Collapsing Empire" triloogiaga lõpuni jõudnud, on aeg kirja panna oma kokkuvõtlik seisukoht.  
 
Sellel sarjal ei ole ambitsiooni pakkuda lugejale erilist uudsete SF-ideede tulevärki ega ka kõrgtasemel inimhingede inseneeriat. Tulevikumaailm on edasi antud üsnagi visandlikult, nagu Raul Sulbi juba esimese osa esimeses arvustuses märkis. Tegelased on konkreetselt jagatud headeks ja halbadeks, iga tegelane teab täpselt kummale poolele ta kuulub ja kellelgi ei tule mõttessegi neid piire ületada. Tegu on lihtsa (kuid mitte liiga naiivse) kõrgtasemel meelelahutusega, mille juures Scalzi peamine juhtmõte näib olevat "põhiline et pulli saab". Ja seda kahtlemata saab. Lugemist kahetsema ei pea vähimalgi määral.
Teksti loeti inglise keeles

Loo põhiline idee ei ole halb, ja kirja on see kõik pandud piisavalt köitvalt et ei teki tahtmist poole lugemise pealt suvalises kohas raamat käest panna ja millegi muuga tegelda.      
 
Päev pärast lõpetamist loetule tagasi mõeldes jääb aga maksimumhinnangust siiski veidi puudu. Nagu eelnevates arvustustes mainitud, lugu on tegelikult lühike ja kuigi sisaldab omajagu intriigi tundub ta siiski kuidagi... lihtne.
 
Lisaks: need paar tegelast kes esitavad "eriti lahedat dialoogi" on kirjutatud natuke liiga lahedaks nii et kipuvad mõjuma pigem karikatuurselt. Ja veel jäi mind painama see kuidas uus imperaator oma esivanemate salvestustega tutvumisel sai suure šokina teada et kogu impeerium on tegelikult üks suur petuskeem mille ainsaks eesmärgiks on teenida keiserliku perekonna majandushuve... No tõesti, ei ole paari tuhande aasta jooksul terves impeeriumis tekkinud ühtki majandusanalüütikut kes oleks selle ilmselge tõe avastanud?    
 
Etteheidetest hoolimata on tegu siiski kindlalt positiivse lugemiskogemusega ja ei ole mingit põhjust miks mitte asuda kohe sarja järgmise osa kallale.
Teksti loeti inglise keeles

Kauge tulevik. Kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Kaotatud lahingu järel hulbib tähtedevahelises ruumis inimeste sõjalaeva vrakk, mille kallal tegutseb väikese lammutuslaeva Kakskümmend Viis meeskond, et päästa rusudest kõik mis on veel kasutuskõlblik. Ootamatult avastatakse vrakilt aga vaenlaste superrelv, ja läheb lahti madin mitme erineva suurkorporatsiooni vahel kes kõik tahaksid selle enda valdusesse saada.  
 
Algus tundus paljutõotav, aga mida edasi lugesin seda madalamale langes paraku hinne mida olen valmis autori debüütromaanile panema. Põhjuseid selleks on paar tükki.  
 
Esiteks, kogu romaani keskne intriig mis seisneb selles et kelle kätte siis see salapärane relv lõpuks jääb, ei suutnud mind kuigivõrd kaasa haarata. Sebimist selle ümber oli omajagu. Kogu aeg ilmuvad välja mingid järgmise suurkorporatsiooni esindajad kes tulistavad eelmisi, ja nad kõik on üksteisega äravahetamiseni sarnased nii et mul on neist kõigist täitsa ükskõik. Mõned korrad tuleb välja, et lammutuslaeva Kakskümmend Viis meeskonna üks või teine liige on hoopis järjekordse korporatsiooni agent kelles siis ülejäänud liikmed kibedasti pettuvad sest aastatepikkune sõprus tuleb ju maha kanda. Varsti aga satutakse mingis tulevahetuses endise sõbraga vastamisi, karjutakse üksteise peale pool lehekülge ja seejärel saadakse aru et tegelikult ollakse ikkagi sõbrad...  
 
Teiseks, see tulnukate imerelv mida kõik üritavad enda valdusse saada jäi mulle oma olemuselt ja toimimisviisilt sügavalt arusaamatuks. Autor küll püüab midagi seletada nanotehnoloogiast, aga tegelikult on see ausalt öeldes ikka pigem müstika. Nanotehnoloogia asemel võiks sama hästi ka alkeemiast rääkida.  
 
"Architects of Memory" kandideeris 2021. aasta Locuse auhinnale parima debüütromaani kategoorias, jäi seal aga kuuendale kohale. Ega ma loetu põhjal selle ebaedu üle ei imesta, autor aga jätkab pingutusi ja tegelikult alles avas selle romaaniga sarja "The Memory War", millest ka teine osa tänaseks juba ilmunud on. Võib-olla läheb edasi paremaks, aga ma ei tõtta seda järele uurima.
Teksti loeti inglise keeles

Loo keskseteks tegelasteks on kaksikud Roger ja Dodger (nime pani neile keegi keda ühe tegelase sõnutsi ei tohiks mingil juhul laste nimetamise ligi lasta). Nad ei ole õigupoolest päriselt inimesed, kuigi nad ise ei ole sellest teadlikud. Lugeja eest seda fakti aga ei varjata. Kohe alguses viiakse meid ühe ülimalt kurja geeniuse-alkeemiku salajasse laborisse, kellel on maailma enesele allutamise jaoks vaja tekitada just sellised erilised kaksikud, kohe pärast sündimist nad üksteisest lahutada, saata erinevatesse kasuperedesse ja siis oodata et juhtuks õige asi.  
 
Mööduvad mõned aastad ja ühel hetkel hakkab koolipoiss Rogeri peas millegipärast rääkima keegi tüdruk. Roger ei suuda esialgu võtta seisukohta kas tegu on tavalise nähtamatu sõbraga kes ju lastel ikka olemas on, või siis algava vaimuhaigusega. Aga igatahes on tundmatust tüdrukust tublisti abi matemaatika koduste ülesannete lahendamisel. Ja nii alustavadki kaksikud teekonda enesele teadmata eesmärgi poole...  
 
Kui selgub et asjasse on segatud alkeemikud siis esimese hooga tekib minul lugejana kerge tõrge - niisuguste tegelastega teost ei saa ju ometi tõsiselt võtta? Tegelikult see antud juhul siiski väga ei häiri. Need alkeemikud on küll sellised üsnagi trafaretsed, aga toreda nüansi lisab näiteks see et nende hulka kuulub mitte ainult üks väljamõeldud lastekirjanik, vaid McGuire on siia tõmmanud ka ühe reaalse lastekirjaniku.
 
Igatahes, see loo algus kõlab nagu üks tüüplilise "noorteka" algus, aga see on siis vast sihtgrupi vanemasse otsa suunatud. Lugu on välja venitatud paarikümne aasta peale (arvestamata sisse ehitatud ajasilmuseid). Tegelased saavad loo käigus täiskasvanuks, nii et selleks hetkeks kui nad lõpuks maailma ära päästavad (vabandust, spoiler) ei ole tegu enam koolinoortega. Vägivalla osas samuti eriti noorsoosõbralikku reitingut taga ei aeta. Verd hakkab purskama juba esimeses lauses, aga päris nii graafiline nagu mõnes George R.R. Martini teoses see verelaskmine siiski ei ole. Seksi, jah, võib leida pigem ridade vahelt.  
 
Jutuvestjana on autor minu meelest hästi hakkama saanud. Olgugi et suures plaanis avatakse lugejale kohe alguses kõik kaardid, on siiski lugedes kogu aeg selline tunne et "tahaks teada mis edasi saab". Ka üksiku lõigu ja lause tasandil leiab sageli põhjust rõõmustamiseks - tegu ei ole mingi tuima "ja siis torkas tegelane A tegelast B noaga" tüüpi reportaažiga vaid pigem ikka sõnakunsti kategooriasse kuuluva tekstiga.  
 
Ja veel üks vahva nüanss. Peatükkide algusesse on paigutatud kuni lehekülje pikkused tsitaadid ühest väljamõeldud lasteraamatust, mis loo fiktsiooni kohaselt on tegelikult üks võimas alkeemia alustekst. Kuuldavasti on Seanan McGuire nüüd nõuks võtnud see väljamõeldud lasteraamat ka päriselt valmis kirjutada :)
 
Targad inimesed kes annavad välja Locuse auhindu andsid 2020. aastal parima fantasy-romaani auhinna just sellele. Ma ei näe eriti põhjust vastu vaielda.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on järjega Arkady Martine'i kaks aastat tagasi ilmunud esikromaanile "A Memory Called Empire". Eelmine lõppes sellega et väljailmunud tulnukate tõttu muutus poliitilne olukord ja Lseli kosmosejaamal õnnestus tänu sellele säilitada iseseisvus Teixcalaani impeeriumist. Lseli suursaadik pöördub impeeriumist koju tagasi, kuid paraku ei oota teda seal erilised kiiduavaldused suure poliitilise võidu puhul. Kuna sündmuste käigus on Teixcalaan saanud haisu ninna Lseli olemasolevast isiksuste surmajärgse säilitamise ("imago") tehnoloogiast, ja selles süüdistatakse just suursaadik Mahit Dzmaret, tuleb tal hoopis karta oma elu pärast.
 
Pääseteeks osutuvad jällegi needsamad tulnukad. Teixcalaani impeeriumi välisluureametnik Three Seagrass, kes eelmises osas tegutses Mahiti käsundusohvitserina, lähetatakse (või pigem lähetab iseennast) looma tulnukatega esmast diplomaatilist kontakti. Tee peal põikab ta Lselist läbi ja suudab veenda sealseid võimukandjaid et need peavad just Mahit Dzmare talle abiliseks kaasa andma. Nii siis suundutaksegi koos rindele.
 
Selle koha peal saab romaani põnevam osa paraku läbi ja järgneb suhteliselt trafaretne kosmoseooper sellest kuidas paar nutikat tegelast suudavad ära hoida apokalüptilise sõja ülekaaluka tulnukate armeega. See ei ole otseselt halb, aga mitte midagi sellist mida poleks varem loetud. Näib et kuna tulnukate rünnak juba mängu sai toodud siis ei olnud autoril pääsu sellest et kuidagi tuleb see olukord ju  lahendada, Lahendatud see saab, nii et võime kõik koos lõpuks kergendust tunda, aga ka pisut pettumust.
 
 
Teksti loeti inglise keeles

"A Memory Called Empire" on Arkady Martine'i debüütromaan mis tõi autorile kohe ka parima romaani Hugo. Nii ma  internetist lugesin ja ei teadnud kas uskuda või ei, sest seletamatu tundub et see Baasi alles nüüd jõuab.  
 
Kuigi seda on nimetatud kosmoseooperiks on siin tüüpilist kosmoseooperit minu meelest pigem vähevõitu. Paremini sobiks seda nimetada poliitiliseks põnevikuks. Teixcalaani impeerium on paljusid tähesüsteeme hõlmav ja järjest laienev kosmiline üliriik. Selle serva peal asub pisike ja (seni veel) sõltumatu kosmosejaam Lsel, kus elanikke on vähem kui Pärnu linnas. Kakskümmend aastat tagasi lähetati Teixcalaani pealinna (mis võrdub peaplaneediga) Lseli suursaadik. Viisteist aastat ei ole temast midagi kuulda olnud, siis ilmub Lseli lähedusse Teixcalaani sõjalaev et peale võtta uus saadik.  
 
Jõuab siis uus saadik Teixcalaani pealinna. Natukese hämamise järel talle tunnistatakse et eelmine saadik on surnud, väidetavalt õnnetuse tagajärjel. Teixcalaani võimukandjad ei püüa eriti teeselda et nad ise ka seda õnnetuse juttu usuvad, tõde aga keegi muidugi ei tunnista. Uus saadik peab nüüd aru saama mis tegelikult toimub, kes on selles olukorras tema liitlased ja vaenlased ning kuidas säilitada Lseli iseseisvus.  
 
Tegu on sedalaadi romaaniga kus sisuline pool selgelt domineerib ulmelise üle. Kuigi väga laia klassifikatsiooni kasutades on tegu "hard sf"-iga, siis eriti "hard" ta tegelikult ei ole. Sellega ei taha ma kaugeltki hakata vihjama nagu tegu ei oleks ulmega, oh ei. Ulmeline pool ei ole siia kindlasti kuidagi vägisi külge poogitud et teos raamatupoes just sellele riiulile satuks. Ainult üks pisiasi jäi kummalise anakronismina silma kriipima - üldiselt kõrgtehnoloogilises kosmoseühiskonnas vahetatakse kirju mingitel lakiga pitseeritud USB pulkadel...!? OK, liidese tehnilist spekki tegelt ei täpsustatud aga no põhimõtteliselt.
 
Aga olgu need USB pulgad siis pealegi. Ulmeatribuutikast enam tundub autorit huvitavat "võõrana võõral maal" kohanemise ning kultuuride kokkupõrke või lõimumise teema. Ulmekeskkond laseb seda teemat efektiivselt võimendada. Samuti kannab poliitilise intriigi osa täitsa hästi ja võiks loetav olla ka siis kui ulmepoole osas silm kinni pigistada. Lugu jookseb kenasti, ei jää kuskil venima ega lase lugejal huvi kaotada.
 
Mis siis ikkagi maksimumhindest puudu jääb? Ausalt öeldes ei oskagi seda põhjendada, aga ega autor õnneks teada ei saa et ma talle päris maksimumi ei pannud. Jäägu midagi ka Teixcalaani sarja järgmise osa jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Selle romaani mastaapsusest annab kõigepealt aimu esimesel leheküljel ära toodud ajaskaala, mis saab alguse umbes 565 miljonit aastat tagasi ja lõpeb tänapäevas. Ruumiliselt Tchaikovsky meid küll kuhugi kaugele rändama ei vii. Ei olegi vaja Maalt lahkuda selleks et tutvuda mitme erineva hämmastava maailmaga.
 
Päriselt pihta hakkab lugu tänapäeva Inglismaal, kus kaks tüdrukut tegelevad hobi korras esoteeriilse kallakuga sündmuste uurimisega. Sellised juhtumid kus kellegi tuttav olevat näinud metsas lumeinimest, või siis on youtubes  avaldatud udune video millele on "kogemata jäänud" mingi fantastiline elukas. Tüdrukud käivad sündmuskohtadel asja uurimas kuid pigem ei võta seda ise päris tõsiselt. Rohkem on see ettekääne selleks et aeg-ajalt kuhugi linnast välja matkata. Kuni ühel sellisel uurimisretkel jääb üks tüdrukutest teadmata kadunuks, teine aga ei taha iseendalegi tunnistada sündmusi mis selleni viisid. Möödub neli aastat.
 
Niimoodi see algab, väikeste kohaliku tähtsusega sündmustega mis puudutavad üksikuid inimesi. Vahele on pikitud populaarteadusliku loengu vormis haaravaid ideid sellest kuidas evolutsioon Maal oleks võinud minna teisiti ja millised mõistusega liigid selle tulemusel oleksid võinud tekkida. Esialgu ei saa aru kuidas need kaks liini omavahel seotud on. Aga ilma liigse venitamiseta võtab lugu hoo üles nagu ameerika mägedel liikuv rong ja põrutab mööda rööpaid esimesse kuristikku. Juhuu!
 
Lisaks algsele peategelaste paarile ilmub veel teisigi. Lugu antakse edasi vaheldumisi mitme keskse tegelase silme läbi. Tegelaste galerii on lai, alustades transvestiidist geniaalsest matemaatikust ja lõpetades ehtsa Bondi-filmi stiilis maailmavalitsejaks tahtva kurjamiga. Tegelasi ei kasutata mitte ainult lamedate marionettidena fantastilist maailma kujutaval etendusel vaid ka nende tausta avatakse üsna põhjalikult ja veenvalt, mis võimaldab neile lugedes kaasa elada. Loo jutustamisel on teadus ja seiklus väga hästi tasakaalus. Ühest küljest ei hakka praktiliselt hetkekski igav, samas aga juhtus mõned korrad et läksin Wikipediasse mõnd paleontoloogia-teemalist artiklit lugema et ühe või teise aspekti kohta rohkem teada saada.
 
Kas sai juba piisavalt kiidusõnu? Rohkem ei taha lisada sest see ei mõjuks vist enam usutavalt.
Teksti loeti inglise keeles

Eelmisel kümnendil oma draakonitellistega paljusid lugejaid masendanud Christopher Paolini on nüüd siis kätt proovinud kosmoseooperi vallas. Minu jaoks oli see esmatutvus Paolini loominguga. Aga olles selle läbi lugenud tundub mulle et ma mõistan nende inimeste kannatusi kes siin Baasis Eragoni ja selle järgesid on arvustanud.
 
Kui alustada positiivsest siis esialgu läheb lugu kenasti käima. Kuskil tsivilisatsiooni äärealal on üks planeet, millel on üks kuu mille maasarnasamise perspektiive on saabunud uurima sellel alal tegutseva ettevõtte uurimismeeskond. Meeskonna üks liige avastab mingi võõrtsivilisatsiooni poolt maha jäetud varemed ja seal ringi kolades nakatub millegagi. Järgneb ülimalt dramaatiline ja verine stseen millest saabki romaani tegelik süžee alguse.
 
Aga kui see algus kätte jõuab siis kohe läheb ka asi käest ära. Ühest küljest kuhjatakse kokku suur hulk rohkem või vähem (pigem ikka rohkem) fantastilisi tulnukaid kes kõik omavahel ja ka inimestega sõdivad. Selle keskel on peategelane kelle tegutsemine ja meeleseisund pärast seda kui ta traagiliselt kaotas kõik oma sõbrad on kujutatud sellisena et mul on väga raske seda uskuda.
Pealiskaudsel vaatamisel jääb mulje et kogu aeg justkui toimuvad mingid "seiklused". Samas ei saa lugedes lahti tundest et no miks sellest ometi nii pikalt peab jahuma, ja kas lõpuks kuhugi välja ka jõutakse. Üksikuid häid kohti on, nagu ka päris huvitavaid tegelasi (et just peategelane selline ebausutav muinasjututegelane peab olema!). On isegi mõned ideed mis kvalifitseeruvad teaduslikuks fantastikaks. Aga tervikuna oli sellest tellisest enda läbinärimine siiski raske töö mida meelelahutuseks on keeruline kvalifitseerida.
Teksti loeti inglise keeles

Ei jätnud erilist muljet. Lugu ise on suhteliselt standardne ja sirgjooneline action, ma ütleks isegi et väheulmeline. "Läbikukkunud tapjarobot" peategelasena kõlab küll nagu huvitav idee, aga tegelaskujuna ammendab ta end suhteliselt kiiresti ega tekita tunnet et tahaks tema edasise saatuse kohta midagi teada saada.
Päriselt ma ei välista et kunagi veel mõne samasse sarja kuuluva teose ette võtan, aga pigem siiski mitte.
Teksti loeti inglise keeles