Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Valguse nimel

(lühiromaan aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003 (Odüsseia)

Hinne
Hindajaid
4
8
4
3
0
Keskmine hinne
3.684
Arvustused (19)

Sandri jutustust on huvitav lugeda, ent kahju oli ta pöördumine lõpus poliitilis-ideoloogiliseks (vähemalt näib nii). Ehk mõtles autor kriitikale, mille kohaselt ta "kirjutab hästi, aga tal pole midagi öelda" ja pani "iva" sisse... ei tea.

Tegevus toimub Maale sarnaneval planeedil, mille inimesed on asustanud. Peategelane on sõjaväeosast palka saav autojuht, kelle elu pööratakse pea peale seejärel, kui ta naise juurest kodust leiab teise mehe ning naine ta ära neab. Tegu pole siiski mitte sõnakõlksuga, vaid spetsiifilisi psühhofüsioloogilisi nähtusi perioodiliselt esilekutsuva seisundiga. Needusest vabanemiseks on olemas võimalusi, ent täpselt pole need teada. Peategelane püüab paaniliselt "paraneda" mõistmata, et on vaid ise ettur suuremas mängus.

Kui oleks minu teha, lõiganuks ma lõpplahenduse maha ja arendanuks teemat kuhugi teises suunas ja kindlasti romaanimõõduni välja. Aga lihtne on õpetada... Tore ikkagi, et Eesti autorilt jälle raamat ilmunud ja selline, mida häbeneda pole põhjust.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hästi loetav tükk, kuigi püüdlik Strugackite kopeerimine hakkab kohe silma. No ei ole usutav, et 21 valgusaasta kaugusel luuakse mingisugune 70ndate N. Liidu ühiskonna kloon. Räpasus, sodi, mustus, mingid sõjaväelased, maika väel köögis kruusist kahtlast vedelikku joovad intelligendid, kes kolmeliitrisest klaaspurgist hapukurki peale hammustavad. Jäle. Strugackeid võib mõista, ulmevormis irisesid nad asjade üle mis neile ei meeldinud, aga Sanderit mitte. Kuskil teise poole peal muutub muidu hästijälgitav lugu mingiks sogaks ja lõpp on juba päris tobe. Lühiromaani lugemist ei kahetse, aga ega ta midagi juurde ei andnud. Kolm väga pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi jäi nagu puudu. Üks korralik lõpp vist? Tegelikult oli päris huvitav, ainult et liiga lühike. Ja lõpul oli kiirustamise maik juures. Igatahes jättis hea mulje, mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Lugedes tekkis liiga palju küsimusi, et kõrgeimat hinnet anda. Strugatskite stiil mulle meeldib ja autor aimab seda vähemalt õhustiku osas korralikult järele. Vendade loomingule on omane ka tegevusmaailma vähene lahtijoonistamine. Neil tuleb see hästi välja, ent Sandri maailm meenutab LIIALT seitsmekümnendate Nõukogude Liitu. "Miilits" korravalve nimena, hädaabinumbrid 01-02-03, isegi taksod, mis on omaaegsete kollaste "Volgade " täpsed koopiad. Muidugi ka slängiväljend "julged poisid" kagebiitide kohta jne. Kirjeldatud planeedi koloniseerijad kopeerivad tõesti täpipealt stagnaaega, ent milleks? Ja kuidas saab kauges tulevikus, kui toimuvad tähelennud 21. valgusaasta kaugusele, eksisteerida nii madal tehniline tase, mis jääb kohati maha meie kaasaja omastki? Raadiovastuvõtjaid, milletaolist tekstis kirjeldatakse, toodeti vist küll väga ammu? Ja milline on poliitiline olukord koloniaalplaneedil, mitu riiki seal eksisteerib? Ent suurepärase õhustiku eest saab teos mult algulmainitud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole lugenud vendade Strugatskite loomingut ja selle tõttu ei saa ka "Valguse nimel" nende lugudega võrrelda. Õhustik, mis seal loodud oli, tundus tõepoolest imelik ja selline, mida võib näha vanades vene filmides. Algusele heidan ette igavust. Tegelikult võib seda ette heita ka mitmele teisele kohale selles tekstis. Lõpus läks aga kõik nõmedaks. Kuni kartsaheitmise kohani oli veel loetav aga see pime usk, mis mina-tegelast näis täitvat, kui ta kindralist rääkis tekitas tõesti tunde nagu loeks midagi vanemat, kui ees oli öeldud. Midagi, mis on kirja pandud mõnes riigis, kus toimub isikukultus. Mitte eriti tänapäevalik. Ütlesin vist kõik mis öelda on. 3- - .
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Minu maitse jaoks natuke liialt Strugatskite moodi. Strugatskid ajasid oma rida hästi, aga kahest piisab täiesti.
Samas on loo segasus ja unenäoline, visandlik maailm just nimelt strugatskilik - minu jaoks on servadest hägusad nii "Obretšennõi grad" kui "Tigu nõlvakul". Ja ega neilgi kõik asjad yhevõrra hästi õnnestunud.
Sopa, eriti just yhiskondliku sopa kallal ma ei viriseks. Kui inimesed on suutnud seda yle kogu Maa laiali tassida ja alustavad nyyd vähehaaval ka lähiruumiga, mis seal 21 valgusaasta kaugusel ikka nii erilist on.
Aga tekst on hästi tehtud. Ei logise. Mitte mõni koolipoisi katsetus.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tubli saavutus. Miskiks suurteoseks küll ei kvalifitseeru, kuid samas on näha, et autor oskab ja tahab hästi kirjutada. Tubli keskmik. Kõrgem hinne jääb andmata, sest lugu polnud minu jaoks piisavalt köitev, ka jättis see eelnevateski retsensioonides mainit nõrk lõpplahendus pisut nõutuks. Samas ma ei viriseks Sanderi teksti strugatskilikkuse kallal. Tegelikult ei häirinud mind üldse see, et mingis Maast 21 valgusaasta kaugusel oleval planeedil harrastatakse elu, mis iseloomulik kunagisele Nõukogude Liidule. Kindlasti on võimalik sellele mingi suhteliselt veenev põhjus välja mõelda.

Kokkuvõtteks saan rõõmuga öelda, et ilmavalgust on jälle näinud täiesti korralik algupärane ulmeline lühiromaan. Edu autorile edaspidiseks!

Teksti loeti eesti keeles

Lihtne on hukka mõista, raskem ehk mõista.

Mulle Kristjan Sanderi looming meeldib... mööndustega, aga meeldib. Mööndused tulenevad just paarist suhteliselt lollist tekstist, mis kirjaniku kontos on. Lühiromaan «Valguse nimel» nende lollide tekstide hulka ei kuulu ning seda on juba ilmselt hindest näha.

Ma ei näe mingit vajadust siinkohal sisust rääkida, sest lühiromaani kümnenda arvustajana saaksin ma sellise tegevusega vaid võimalike tulevaste lugejate naudingut rikkuda. Eelnevad arvustused on hädavajaliku miinimumi juba välja öelnud. Vaidleks pigem eelarvustajatega ning püüaks rääkida sellest mis meeldib ... ja miks meeldib.

Lühiromaani (ja üldse autori uuema loomingu) puhul on ääretult sümpaatne just distantseerumine lääne ulme stampidest. Jah, Kristjan Sander langeb ajuti teise äärmusesse ning kasutab ehk liialt nõukogude vene ulme stampe, mida võhiklikum lugeja siis Strugatskite jäljendamiseks nimetab. Hetkel teeb seda Kristjan Sander praktiliselt ainuisikuliselt ning sestap mõjub selline nõukogude vene ulme tuules loodud algupärane eesti ulme vägagi värskelt. Uskuge mind, midagi sellist nagu Kristjan Sander kokku kirjutab, ükski venelane kirjutada ei suudaks ... ning seda just rahvuslikel põhjustel.

Alusetu on etteheide, et justkui oleks ilmvõimatu kosmoselendude ning köögis maikaväel kuukavate ja pealehammustavate subjektide kooseksisteerimine. Kas te noored seltsimehed teate, et siga inimeses ei muutu väiksemaks, kui teaduslik-tehniline progress seitsmepenikoormasaabastes kuhugi minema lippab. Piisab, kui vaadata seda, mis toimub Estconil öösiti sauna sees ja ümber.

Lühiromaani lõpp oli vast tõesti pisut kiire ja rabe, aga ega see ühiskonnale endale ka eriti kauaoodatud polnud. Autor võinuks ju paarkümmend lehekülge kirjutada selle planeedi hea uue ilma elust-olust, kuid kas see oleks lugejale midagi juurde andnud? Pilt sai ju enam kui selgeks.

«Valguse nimel» pole vist parim Kristjan Sanderi tekst, kuid autori paremate esikolmikusse kuulub see küll. Iseenesestmõista räägin ma siinkohal vaid ilmunud tekstidest.

Teksti loeti eesti keeles

Mõneti raske on mul Kristjan Sanderi tekste hinnata, kuna nad lähevad mul suht ruttu meelest. Olen sageli kimbatuses, püüdes meenutada kuu aega varem loetud Sanderi tekste. Ainuke mis tavalisel meenub, on, et oli ladus ja mõnus lugeda.

Niisamuti on ka selle teosega. Meeles on omapärane, natuke strugatskilik feeling. Ja mõni fragmendike siit ja sealt. Sanderit on süüdistatud süzhee puuduses, võib-olla on selles asi. Igastahes lugeda oli mõnus, sellest ka "4".

Teksti loeti eesti keeles

Natuke tuletas teos meelde üht eesti filmi ( nimi oli vist tont nr5, kui ma ei eksi), kus ühel planeedil kõik hirmud teoks said. Miskipärast jättis siiski romaan kuidagi tülpinud vormi, kõik oli kuidagi tumedates toonides. Ei tule meelde ühtegi kohta, kus nimitegelane oleks isegi näiteks naeratanud.Sellegipoolest oli jutt kaasakiskuv ning igav seda lugedes ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutamisoskuse puudust ei saa autorile selle teksti põhjal kindlasti ette heita. Ka mingi idee on siin olemas. Aga paraku ei saanud ma absoluutselt aru, miks on vaja sellest ideest kirjutada. Sest minu meelest on see just nimelt "mingi" idee. Jääb tunne et autor kangesti tahaks kujutada niisugust maailma, aga paraku ei tule tal pähe mingeid sündmusi, mis selles maailmas võiksid toimuda või mingeid probleeme mida seal võiks lahendada. Suure punnitamisega on midagi ikka paberile tulnud, aga see ei veena. Jätab külmaks.

Hea et allahinnatult osta õnnestus.

Teksti loeti eesti keeles

Detailideni kirjeldatakse nõukogude trööstitu tööstusolme argipäeva: masendus, lootusetus, räpasus. Just see, mida ma ei fänna. Tekst on segane (vist isegi autori taotlus), aga nii segase teksti tõttu ei teki teosega haakumist. Keskel läks romaan huvitavamaks kui autor keskendus kohaliku fauna uuringutele. Lõpp pani õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt meeldis, aga nõukogude temaatika fänn paraku eriti ei ole ja ka minu jaoks oli lõpp väheke lahja või "ebasobiv". Ent tekst ise oli ju kokkuvõttes hea.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi absurdne ja raskelt loetav lugu. On mingi inimkoloniseeritu võõrplaneet, mille ühiskond meenutab nliitu (aga maksevahendiks on kroonid). Kõik on ääretult primitiivne, räämas ning roostetav. Sõidetakse ringi bensiiniautodega, kasutatakse müntidel töötavaid telefone jne (moodsaim seade mida mainitakse on tuumareaktor.) Sündmused ise keerlevad ühe autojuhi ümber, kes saab endale kaela nn "needuse", millest vabanemiseks tuleb kasutada miskist psühotroonilist "fuma" meetodit.

Nüüd siis nüppel. Esiteks on autor ise kriitiku rollis pidevalt mõnuga maininud, et "ideed maksavad kolm kopikat pang" - aga miks siis on ta enda loos vaid üks normaalne idee? Teiseks on Sandri loodud maailm läbinisti absurdne (needsamad bensiiniveokid ja värk). Tundub, et antud teksti loomiseks on stiililt võetud kõvasti eeskuju Strugatskite (nt Tigu nõvakul) teostest, pingutades aga üle liig pikkade olustikukirjeldustega. Lisaks on dialoogid kohmakamad ja tekstis puudub vendade tekstidele omane huumor. Kokkuvõtteks jääb jutt liiga visandlikuks, kärbituks-poolikuks (lohisedes samas mõnes kohas ülemõistuse palju) sotsiaalulmeks, mis ei suutnud mind kõnetada.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti tore lugu. Mulle meeldis autori originaalne lähenemine maagiale — kaugelt liiga tihti võetakse meile tuttav maailm ja pannakse mõned igapäevaelu mehhanismid võlukunsti peal tööle, sageli täiesti põhjendamatult. Vahet polegi, kas tegu on Harry Potteri või mõne grimdarki fantaasiasaagaga. (Eriti naljaka näitena tuleb meelde Maniakkide Tänava taksojuht, kelle arust oli bensiini peale raha kulutamise asemel praktilisem auto loitsuga veerema panna, sinna juurde maki pealt mootorimürinat mängides.) Sandri maagia on kange kraam, tundmatu ja ohtlik; selle tagajärjed sõltuvad paljuski kasutaja teadmistest-oskustest, ja tundub, et ega kellelgi erilisi teadmisi pole. Teise inimese elu ära rikkuda on triviaalselt lihtne, needust tagasi võtta pea võimatu. Kuidas selline kontrollimatu jõud sobib lõpplahendusega, mis nõuab suurelt kurjamilt oma ihu ja hinge suvaliste jorsside kätte usaldamist, jääb mõneti küsitavaks, aga eks riigipööramine ongi üks ohtlik töö. Ühesõnaga, ma võin praegu ju objektiivsusele pretendeerides kahtlastele kohtadele osutada, aga lugedes (ja hiljuti üle lugedes) jäin igati rahule.
 
Selline häbitu nõukogude õhustiku jäljendamine valgusaastate tagusel võõrplaneedil jätab muidugi natuke naljaka mulje, nagu mitmes teiseski Sandri tekstis. (“Puruvana päeva” puhul pidin ma mitu korda järele vaatama, et peategelane on tõepoolest kahekümne ringis, mitte sada kaheksakümmend, sest tema lapsepõlv oli nii paksult paneelmaju ja Žigulisid täis.)
 
Selle õblukese raamatuga on mul oma side, sest sel (talve)päeval, kui ma selle raamatukogust võtsin, jäin bussist maha ja pidin venna pool öömaja otsima. Ta on selline tõsine töömees, kes käib kodus ainult magamas ja kelle meelest on 15° mõnusalt soe toatemperatuur. Süüa tal ka midagi polnud, nii ma siis kössitasin lõdisedes diivanil, lugesin “Valguse nimel” ja teisest Täheajast “Kuiva ja vaikset sõda” ja jõin õhtusöögiks õlut. Väga sürri ja kustumatu elamuse jättis see kombinatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
x
Jüri Kallas
20.04.1967
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Kuigi kõik bibliograafiad märgivad selle teose romaaniks, on tegu siiski lühiromaaniga ja mitte mingi piiripealse juhtumiga – isegi meie Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ei läheks see teos romaanina kirja...
 
Raamatu tegevus saab alguse Veenusel, kus elab see osa inimkonnast, kes Päikesesüsteemi veel pidama on jäänud. Maa on eluks kõlbmatu – üleujutused ja mürgine atmosfäär. Suur osa inimkonda on tagasipöördumatult lahkunud tähtedele. Veenuse ühiskond vegeteerib üsna range religoosse võimu all. Vegeteerib just selles mõtes, et palju teadmisi on unustatud ja ega mingit arengut samuti pole. Õitseb salakaubandus, mis tegeleb elamikõlbmatult Maalt luks- ja nipsasjakeste Veenusele vedamise ja seal müümisega.  
 
Raamatud on samuti salakaup ja just raamatute kaudu saab lugeja tuttavaks lühiromaani peategelase Joachimiga, kes on bioloog ja mitte lihtsalt bioloog, vaid suisa geniaalne kohe. Võiks suisa öelda tippteadlane, kui Veenuse ühiskonnas taoline mõiste veel alles oleks.
 
Ühel päeval külastab Joachimi taas talle raamatuid müüv salakaubavedaja, kes teatab, et nende organisastioonile on antud ülesanne Joachim Maale toimetada...
 
Joachim jõuabki väljasurnud Maale, kus asub kellegi Elle'i teenistusse. Elle on kuritegelik-mässuliste tegelaste seas austatud daam, kes koos oma monstrumliku teenriga elab mäestikukatakombides. Joachim peab elustama Elle'i surnud tütre, et sellest siis lühiromaani pealkirjas mainitud elav surm.  
 
Lühiromaan ilmus esmakordselt 1958. aasta teises kvartalis, kirjastuse Fleuve Noire ulmesarja «Anticipation» 113. köitena. Kaanepildi tegi René Brantonne, kelle tehtu kaunistas aastaid selle sarja köidete kaasi ning mis praeguseks on omandanud suisa kultusliku staatuse.
 
1966. aastal ilmus Brasiilias sarja «Argonauta» 107. köitena portugali tõlge «O Império dos Mutantes», mis ühtlasi on ka selle teose ainus ametlik tõlge.
 
1970. aasta lõpus toimus ka Stefan Wuli tagasitulek prantsuse lugeja lauale – Gérard Kleini koostatud valiksarjas «Ailleurs et demain – Classiques» ilmus esinduslik köide Stafan Wuli kolme romaani/lühiromaaniga, sealhulgas ka siinarvustatav. Isikliku lugemiskogemuse pealt väidaks, et valik oli pisut kummaline, kuid eks Gérard Klein teadis paremini. Kogumiku eessõnas rääkis Klein, kuidas Wuli köited on raamatukogudes ribadeks loetud, kuidas antikvariaatidest pole Wuli teoseid eriti leida ja kui leiadki, siis suht kehva eksemplari.  
 
Seda tagasituleku kogumikku tehti järgnevatel aastatel veel kolm kordustrükki, lühiromaani «La mort vivante» anti kahe erineva kaanepildiga ja kolme kujundusega eraldi köitena veel ka neli korda välja ning loomulikult on see ilmunud mõlemas Stefan Wuli teostekogus. Kokku siis kümme kordustrükki.  
 
Ka tehti üsna hiljuti koomiks. Koomiks on sedavõrd värske, et paljud bibliograafiad seda veel ei kajastagi.  
 
Lugesin lühiromaani «Живая смерть» wõrgus ringlevas vene fännitõlkes. Tõlge polnud just kõige parem, aga hinnet see ei mõjuta, sest Stefan Wuli tekstid pole keeleilu otsimise kohad. Küll võib vene tõlkele ette heita teatavat lihtsustamist terminoloogia ja maailma vahendamisel. Kuid ega ma siin tõlkekriitikat tee...
 
Raamatu algus vireleva Veenusega on hea ning hea on ka lõpp, kus katakombides toimub tapmine ja tagaajamine, sest see on just see, milles Stefan Wul tugev oli – maailmade väljamõtlemine ja kirjeldamine ning neis ilmades toimuv märul. Kui aga läheb seisundite ja mõtete kirjeldamiseks, siis muutub autor kobavaks ning lugeja hakkab niheleme, sest ei veena see kõik. Nii on ka lühiromaani keskpaik, täpsemalt kaks kolmandikku üsna rutiinse teadustöö, Joachimi salaarmastuslike õhkamiste ning kasvavate kloonide kiunu kirjeldus. Saan aru, et kõik see on vajalik, aga seda on liiga palju ja see kõik on üsna tüütu.  
 
Mind teeb ajuti päris nõutuks lühiromaani suur austamine kirjaniku kodumaal – et pidevalt mainitakse ja pidevalt ringleb kõikvõimalikes olulise ulme nimekirjades. Ikka veel! Jah, ma saan aru, et kloonimine oli 1958. aastal enam kui raju idee. Ka saan aru, et gooti romaani ja postapoliku SF-i ühendamine on huvitav, aga vaid huvitav, sest tulemus on kergelt hädine. Samas algus oli hea ja lohutu lõpp samuti ning see kallutab hinde siiski nõrga kolme kasuks.  
 
Ulmeseosed: Stefan Wul «La mort vivante»
Teksti loeti vene keeles
2.2020

Igaks juhuks ütlen kohe ära, et need kaks imelikku poolakeelset sõna on teose n-ö peategelase nimi.
 
Romaani tegevus toimub alternatiivajaloolises maailmas, kus Nõukogude-Poola sõda lõppes poolakate kaotusega, nn Wisła imet 1920. aasta augustis ei juhtunud ning Poolast sai veel üks liiduvabariik. Järgnesid küüditamised ja kõige poolaliku väljajuurimine. Näiteks oli poola keele rääkimine keelatud ning selle eest võis kohapeal maha lasta. Sel ajal, kui meie ajaloos toimus II maailmasõda, viskasid liitlased bolševike pealetungi takistamiseks kolm tuumapommi ning tekkis nn radioaktiivne kolmnurk, mis võttis enda alla korraliku osa Poola ja Ukraina territoorimist. Lapsed sündisid mutantidena ja ega ka täiskasvanute elu ja tervis kiita polnud. Romaani ajalooversioonis suri Stalin alles 1981. aastal. Sama kümnendi lõpupoole kerkis esile partisan Xavras Wyżryn, kes organiseeris kiirelt ja edukalt ülepoolalise vastupanuliikumise. Mees oli oli nii kuulus ja edukas, et Hollywood tegi temast suisa mängufilmi.
 
Raamatu tegevus saab alguse 90ndate lõpus, mil Xavras Wyżryni partisanisalgaga liitub üks ameerika ajakirjanik, kes peab tegema reportaaži kohapealt ehk siis Xavrase ja ta rühma retkest Moskvasse, kus partisanid plaanivad kättemaksuks Poola rahva kannatuste eest õhkida tuumapommi. Romaan ongi kirjeldus sellest maailmast ja partisanivõitluse olmest, lahates samas küsimusi, kui kaugele saab selle võitlusega minna ning millal muutub vabadusvõitlus lihtlabaseks terrorismiks.
 
Tegu on lühikese romaaniga, mil mahtu umbes 150 lehekülge ning ilmus see esmakordselt 1997. aastal koos ühe teise niisama lühikese romaaniga Jacek Dukaj esimeses raamatus. Üllatuslikult on romaan 2012. aastal pealkirjaga «Gli imperi tremano» ilmunud ka itaalia keeles. Ausaltöelda ei kujuta ma päris hästi ette, mida luges teosest välja itaalia lugeja, millise elamuse ta sai, kui üldse sai? Kuid ega see itaaliakeelne köide polnud ka kommertväljaanne, pigem ikka toetuste peal tehtud väikekirjastuslik üritus propageerimaks Poola kultuuri ja ulmet.
 
Rääkides mõistmisest ja romaanist aru saamisest. Tegu on üsna lihtsa partisanilooga, kus siis võõra ehk ameerika ajakirjaniku silme läbi näidatakse poolakate ränka elu elajaliku nõukogude okupatsiooni tingimustes. Pealtnäha lihtsa, sest Jacek Dukaj poleks ta ise, kui ta ei paneks teksti seoseid ja vihjeid, ei laseks tekstil tegutseda ka muudel tasanditel, kui sirgjooneline lugu. Ja siin tekibki küsimus, kui palju saab romaanist aru muukeelne lugeja. Kas ta hammustab läbi Sienkiewiczi kolmiku, kas tunneb piiblit, on kursis katoliikluse ja märtrite teemaga? Kas tunneb piisavalt omaaegset ajalugu, et mõista, mida Dukaj teistpidi keeras ja kuhu suunas?
 
Ei, loomulikult saab romaani lugeda, kui ühe naiivse heaoluühiskonna ajakirjaniku kannatuste rada põrgulikus keskkonnas. Kuidas ajakirjanik muutub ja kuidas ta paljust ei hakkagi aru saama, sest see kõik on tema jaoks nii võõras.
 
Eks omad probleemid on ka paadunud ulmefännil, sest kui alternatiivajalooline skeem ja postapolikud toonid kõrvale jätta, siis on tegu üsna madala ulmesisaldusega tekstiga. Metsas on lingvomiinid, mis poola keelt kuuldes kohe plahvatavad. Ameerika ajakirjanikul on kaasas kõrgtehnoloogiline kiiver, mis on nii satelliitsidevahend, kui ka eesrindlik arvuti. Pisut kummalist sõjatehnikat ja tuumapomme samuti. Ja ongi peaaegu kogu ulme!
 
Mind vähene ulmebutafooria ei seganud, sest romaan on veenev, on raju ja ajuti suisa naturalistlik. Äh, mis ma ikka seletan, ütlen vaid, et ma olen seda teksti vähemalt viis korda lugenud ja päris kindlasti loen oma elu jooksul vähemalt paar korda veel... 
 
Ulmeseosed: Jacek Dukaj «Xavras Wyżryn»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

«Annie Thorne'i kadumine» on C. J. Tudori teine romaan maakeeles ja üldse autori teine romaan. Debüütromaan «Kriidimees» oli puhtakujuline kriminaallugu, aga Annie kadumise raamatut on nimetatud ka õudusromaaniks. Jah, romaanis on üleloomuliku õudusloo elemente, on õõva, kuid päris puhtakoeliseks õuduslooks ma seda siiski ei nimetaks.
 
Romaani sisuks on Joseph Thorne'i tagasitulek kodukanti, Arnhilli alevikku. Joseph on inglise keele õpetaja, kuid üsna ruttu saab lugeja aru, et see on vaid pealispind. Mehes on palju muudki ja kindlasti pole tegu ka läbinisti seaduskuuleka isikuga. Juba võltsitud soovituskirjad annavad sellest aimu. Samas tunduvad need soovituskirjad olevat veel suhteliselt süütu kraam.
 
Pealkirjas mainitud Annie Thorne on Josephi noorem õde, kes ühel ööl kadunuks jäi, kaks ööd-päeva hiljem välja ilmus, midagi enda kadumise kohta rääkida ei osanud ning oli ka pisut teistsugune kui enne kadumist. Joseph Thorne asub õpetajana tööle sealsamas koolis, kus ta ise lapsena käis, õpilaste hulgas on tema enda koolikaaslaste lapsed. Ja jälle on üks laps kaduma läinud ja kahe ööpäeva pärast taas välja ilmunud – näib, et taas ja jälle, et kõik kordub. Ning peaaegu igaüks Arnhillis, kes Josephit varasemast teab, küsib temalt kohe, et miks ta tagasi tuli? Miks!?
 
Puhtakoeliseks õuduslooks ei nimetaks ma romaani juba seetõttu, et lisaks õudusele huvitab autorit ka olude kriitika, mõõdukalt kriminaalsed tegelased, koolielu ja koolikiusamine ning mis kõik veel. Autor kas ei suuda püsida ühes laadis või on selline hüplemine tal teadlik. Romaani alguses kippusin ma pigem autorit süüdistama, aga lugemise edenedes pigem tunnustama. Ilmselgelt saab C. J. Tudor endale püstitatud kõrguste ületamisega hakkama. Kuigi tegevus hüpleb teemalt teemale, hüppab ajaliselt edasi-tagasi ning on reaalselt toimuv ja on peategelase mõtted; suudab autor siiski loo kenasti ohjes ja lugejale arusaadava hoida. Mulle lugejana selline loo esitus ei meeldinud, aga ausa inimesena tunnistan, et autor sai hakkama.
 
Raamat on julm ja ajuti ka jälk. Jälkused tulevad mängu siis, kui autor kirjeldab, mida lapsed üksteisega teevad. See, mida me umbmääraselt nimetame koolikiusamiseks, kuid mille sisu see neutraalne sõna sageli edasi ei anna. Laste vaimse ja füüsilise sadismi kõrval on romaanis kirjeldatud üleloomulik õudus juba päris leebe ja hubane.
 
Õudusest! Kui tahta olla väga küüniline, siis võib romaani õudusideestiku kokku võtta lihtsalt – H. P. Lovecrafti jutt «Rotid müüri taga» segatuna Stephen Kingi romaaniga «Lemmikloomasurnuaid». Ei tahaks öelda, et ebaoriginaalne, aga üldjoontes on mainitud kahe teose segu küll.
 
Ma ei oska öelda, kas ma soovitan romaani lugeda või mitte? Oli hetki, kus romaan mulle tõesti ei meeldinud. Ei meeldinud C. J. Tudori kirjutamislaad, ei meeldinud teemad, ei meeldinud tõlkija Jüri Kolgi kirg liigkasutada sõna «pask». Samas, ma lugesin selle romaani ühe õhtu-ööga läbi – kui pimedaks läks, siis alustasin ja kell viis hommikul lõpetasin. Ju siis ikka köitis ja meeldis!    
 
Ulmeseosed: C. J. Tudor «The Taking of Annie Thorne»
Teksti loeti eesti keeles

«Sezon burz», mille pealkiri maakeeles võiks olla «Tormiaeg», on Andrzej Sapkowski hilisem lisandus oma nõiduri maailma-sarja.   
 
Romaani käivitavaks sündmuseks on nõidur Geralti mõõkade vargus. Mõõgad on head ja kallid, aga eelkõige on need Geraltile tarvilikud tema töö jaoks... on n-ö elatusvahendiks. Pisut uurimist ja saab selgeks, et tegu polnud lihtsa vargusega. Ja kes üldse julgeks nõidurilt tema mõõkasid varastada. Ilmselge, et tegu on mingi võimupoliitilise mänguga, kus kadunud mõõgad peavad sundima Geralti tegema midagi, mida ta muidu tõenäoliselt ei teeks. Ja nii ongi: Geraltiga võetakse ühendust ja tehakse ettepanekuid. Ka selliseid, millest on enam kui keeruline keelduda...   
 
Romaan ongi suuresti lugu sellest, kuidas Geralt oma mõõku otsib ja mis siis temaga kõige selle käigus juhtub. Aga juhtub palju: armulugu naismaagiga, geneetilis-maagiliste eksperimentide käigus loodud koletiste hävitamine, viirastuslik laevaretk soisel jõel, vaenutsemine maagidega ning suur poliitika ja selle jubehaakivad hammasrattad.  
 
«Sezon burz» ilmus 2013. aasta lõpupoole ning selle ilmumine oli päris ootamatu üllatus. Andrzej Sapkowski oli ju korduvalt öelnud, et viies romaan on ka viimane Geralti-romaan ning ega selle lõpp mingile järjele ka eriti kohta ei jätnud. Ja samas hakkas Andrzej Sapkowski mingil hetkel otsekui möödaminnes mainima, et ta vist ikka kirjutab ühe romaani veel...  
 
Kõige segasem on ehk romaani «Sezon burz» asukoht sarja kronoloogias. Üks on kindel – see on eellugu, mille nautimiseks oleks arukas varasemad köited enne läbi lugeda. Üldiselt paigutub romaan kogu sarja ette, nn nullköiteks, sest raamatu lõpp on peaaegu jutu «Nõidur» algus. Geralt on kuulnud vampiiriks muutunud kunigatütrest, on kuulnud suurest vaevatasust ja asub romaani lõpus Temeeria poole teele. Kuid romaani alguseks on Geralt ja Yennefer juba esimest korda lahku läinud, mis ei klapi kuidagi kronoloogigaga, sest nad tutvusid alles esimese kogumiku viimases jutus «Viimane soov». Ja ma parem ei hakka siin rääkima Geralti ja Nimue kohtumisest, mis peab olema mingitsorti lõikuvate ajatasandite teema, sest Nimue elas mitusada aastat pärast Geralti. Lühidalt: romaani asukoht kronoloogias on segane!  
 
Eks romaani vastuvõtt oli selline vastuokslik. Ei, kõik olid rõõmsad, et jälle Geralt, aga aega oli mööda läinud ja autor oli ka muutunud jne. Kandideeris auhindadele, aga vist ei saanud midagi. Vastuvõtt oli siiski pigem positiivne ja peagi hakati romaani ka tõlkima. Lugesin romaani üsna ilmumisjärgselt, et kas 2013. aasta lõpus või kohe järgmise alguses. Käesoleva aasta alguses teistkordsel lugemisel uurisin naljaviluks, et palju siis vahepeal ka tõlkeid on tehtud ja olin ikka üsna üllatunud. Sain kokku 15 keelt ja arvukalt kordustrükke ning kindlasti pole mu info täielik.  
 
Romaani hindamine on ääretult lihtne – maksimumhinne. Ehk väikese miinusega, aga kindlasti maksimum. Kasvõi juba seepärast, et Andrzej Sapkowski on suutnud pea 15 aastat hiljem kirjutada romaani, mis on ehk pisut teistsugune, aga täiesti varasemate sama sarja tekstide tasemel. Uskuge, see polegi nii lihtne, sest kaks korda samasse jõkke ei astu.  
 
Korduvalt on rõhutatud, et romaani tuleks lugeda siis, kui kaks jutukogu ja romaanide pentaloogia on loetud. Jah, tõesti, kui need on loetud, siis saab lugeja hästikrutitud ja -esitatud loole ka lisaks mõnusa võrdlusmomendi varemloetuga, kuidas on muutunud autori suhtumine Geralti ja kuidas on muutunud nõiduri maailmapilt. Ilmselt just sedalaadi metakirjanduslik mäng tekitab osadel lugejatel tõrkeid ja samas ei luba romaani täpselt kronoloogiasse asetada. Nii öeldaksegi sageli, et romaani tegevus toimub nõiduri maailmas või nimetatakse romaani lihtsalt nõiduri sarjaga külgnevaks järjeks.
 
Lühidalt: väga hea teos, mida sarja fännidel või hea fantasy austajatel kindlasti lugeda soovitan.  
 
Ulmeseosed: Andrzej Sapkowski «Sezon burz»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Jutustuse pealkirjaks olev sõna tähendab poola keeles petist, sullerit jne. Teksti sisu arvesse võttes oleks «Šarlatan» täitsa korrektne pealkirjatõlge.
 
Paweł Skorliński on ettevõtja, kes püüab oma väikeärile jalgu alla saada. Mees on rentinud kunagise tööstushoone, ise elab ta ülakorrusel. Vaat ühel reedeõhtul jääb mees oma eluruumides televiisori ette magama... mingil hetkel ta ärkab, tajub ruumis liikumist, näeb viirastust, tulistab seda...
 
Järgmine nädal jääb Paweł taas teleri ette tukkuma, taas ilmub viirastus ning taas püüab Paweł viirastust püstolist tappa, aga tulistab hoopis telerit. Lärmi peale ilmub kohale politseipatrull. Üks politseinik, kes ise samas kandis kasvanud, räägib algajale ettevõtjale, mis selles majas varem on juhtunud. Lühidalt: kunagi on toimunud ränk veretöö ja majas tõesti kummitab.
 
Jutustus «Hochsztapler» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta seitsmendas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hochštapler) ja ukraina (Шахрай) keelde.
 
«Hochsztapler» on tunduvalt pikem kui tüüpiline Jakub Wędrowyczi tekst, pealt nelikümmend lehekülge raamatus, aga mitte see pole hea hinde põhjuseks. Siinlahatav pikk jutustus on hulga läbimõeldum ja meenutas mulle juba Andrzej Pilipiuki mitte-Jakubi lugusid, mida ma lugenud-nautinud olen. Ajuti oli ka päris õudne...
 
Tõsi, suuresti on «Hochsztapler» Paweł Skorliński lugu – sellest, kuidas algaja ärimees kummitusega kimpus on ning kuidas praktiline mees püüab taolisest probleemist vabaneda. Jakub Wędrowycz tuleb mängu pisitasa ja otsekui möödaminnes ning peamiselt alles jutustuse teises pooles ja isegi siis käitub joodikeksortsist kuidagi talutavamalt kui tavaliselt.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Hochsztapler»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Alustama peaks vast sellest, et lahatava jutu pealkiri on maakeeli «Lõhkepea». Võiks öelda ka tuumalõhkepea, aga see oleks juba liigvaba ümberpanek.
 
Ukraina mafioosod varastasid tuumalõhkepea ja tahavad seda Poola mafioosodele maha müüa. Kohtumine lepitakse kokku, ukrainlased tulevad lõhkepeaga ja poolakad rahaga. Üldiselt tundub kõik laabuvat, aga kui poolakad dosimeetriga kontrollima hakkavad, siis dosimeeter ei reageeri. Antakse vastastikku tina, on surnuid ning ellujäänud põgenevad. Lõhkepea jäetakse maha, sest muresid niigi palju.
 
Õnnetuseks valisid mafioosod tuumatehingu toimumispaigaks Stary Majdani lähedase prügimäe. Teadupoolest on Stary Majdan just see küla, kus elab Jakub Wędrowycz ning ega kedagi ei üllatagi, kui Jakub selle lõhkepea leiab ja enesele koju tarib.
 
Jutt «Głowica» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1997. aasta neljandas numbris ning 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma autorikogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Hlavice) ja ukraina (Боєголовка) keelde.
 
Jutt läheb kenasti käima – autor kirjeldab mõnuga Ukraina mafioososid ning ega tal ka Poola omade kirjeldamisel värvidest puudust pole. Lõbus on ka see, mida Jakub leitud lõhkepeaga teeb, kuigi see osa hakkab mingil hetkel pisut venima. Päris hea on ka konstaabel Birskiga toimuv.
 
Ma täitsa tõsiselt mõtlesin juba hindeks nelja panna, aga siis tuli lõpp... õigem oleks öelda, et jutt lõppes, aga lõppu õieti polnudki.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Głowica»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Taas võib alustada tõdemusega, et see tekst ei ole jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses.
 
Keskmiselt arukas inimene suudab oletada ja pealkirjast välja lugeda, et tegu on tulevase aasta horoskoobiga. Jakub Wędrowyczi vaimus horoskoop on künismi ja misantroopia segu, mis lubab head, halba ning hulgaliselt asotsiaalseid ja morbiidseid juhtumisi.
 
Tekst «Horroskop na rok bieżący» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Esmatrüki pealkirjaks oli «Horroskop na rok 2002 według Jakuba Wędrowycza», kogumiku kordustrükkides muudeti pealkiri suvalisele aastale sobivaks. Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Horoskop na rok 2003 podle Jakuba Vandrovce) ja ukraina (Гороскоп на 2013 рік (за Якубом Вендровичем)) keelde. Seni raamatu parim tekst. Jah, ma tean, et tagapool tuleb ka maksimumhinde väärilisi, aga esimese nelja teksti seas on see pika edumaaga teistest parem. Või nagu kalade horoskoobis öeldi, et kui su nimi on Andrzej Pilipiuk, siis on sul ainulaadne võimalus saada kuulsaks kirjanikuks. Kui sul on aga mõni muu nimi, siis on su võimalused tunduvalt kehvemad, aga selles oled sa juba ise süüdi.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Horroskop na rok bieżący»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Iga slaavi keeli tönkav inimene peaks aru saama, et jutu pealkirjaks on «Kalal».
 
Joodikeksortsist Jakub Wędrowyczi suhtumine kalapüüki on lihtne – kui tahad kala, siis dünamiidiga või elektriga, aga kui kala ei taha, siis õngega.
 
Józef Paczenko, üks Jakubi püsi(jooma)kaaslastest, leiab oma semu kohaliku tuletõrjedepoo taga asuva tiigi äärest, kus eksortsistil paarkümmend õlut vees jahtumas ning ajaviiteks ka kahemeetrine toigas õngeks käes.
 
Jakub püüab kuldkala! Noh, selle, kes kolm soovi täidab. Kahjuks on Jakub kuldkala purkipaneku hetkeks juba silmini täis ning sel hetkel ei räägi temaga mitte ainult kuldkala, vaid ka ta hobune, kes käseb Jakubil end puhtaks pesta, sest nii räpast tegelast ta oma selga ei lase.
 
Pesemise ja muu taolise rahmeldamise käigus unustab Jakub aga purgi kuldkalaga tiigi kaldale...
 
Jutt «Na rybki» ilmus esmakordselt ajakirja «Fenix» 1998. aasta kolmandas numbris ning seejärel 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Na rybách) ja ukraina (На рибалці) keelde.
 
Pean tunnistama, et mind see tekst küll kuidagi ei haakinud. Ma ei saaks öelda, et kirjutatu mulle kuidagi vastu oleks hakanud, lihtsalt tüütu ja tühi oli. Helgemaid hetki oli umbes paar-kolm: Jakub Wędrowyczi kalamehekoodeks ja kaks anekdooti venelasest ja kuldkalast.
 
Eraldi tuleks ka mainida tegelast nimega Marcin Bardak, keda autor iseloomustas sõnaga «degenerant» ning lugejale anti mõista, et tegu on isegi Jakub Wędrowyczist madalama eluvormiga.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Na rybki»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Tegelikult ei ole see tekst jutt, vähemasti selle termini tavapärases tähenduses. Keeleoskaja inimene loeb ju pealkirjast välja, et tegu on väljavõtetega Jakub Wędrowyczi kokaraamatust.
 
Leheküljeline laast sisaldab kõigest kaks retsepti: Hot Dog ja Ghost Dog. Ja eks Andrzej Łaski illustratsioon jutu alguses annab kenasti mõista, et vähemasti ühe retsepti puhul tuleb sõna «koer» täht-tähelt mõista.
 
Tekst «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza» ilmus esmakordselt 2001. aastal Andrzej Pilipiuki kogumikus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Lugu on tõlgitud ka tšehhi (Z kuchařské knihy Jakuba Vandrovce) ja ukraina (З кулінарної книги Якуба Вендровича) keelde.
 
Eks see tekst selline rohmakas-küüniline naljand ole. Väga naerma ei aja, aga kerge muige suunurka veab. Kiidaks just lühidust, mis pärast kogumiku lohisevat avajuttu suisa kirgastavalt mõjub. Maksimumhinnet siit ei tule, aga ausa nelja võib küll rahuliku südamega anda.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Z książki kucharskiej Jakuba Wędrowycza»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Otsustasin läbi lugeda Andrzej Pilipiuki esimese ulmeraamatu. 
 
Lühijutt «Zabójca» algab uljalt – joodikeksortsist Jakub Wędrowycz askeldab oma õues, kõlab lask ning kuul viib mehelt tüki kõrva. Lasule järgneb teine jne. Jakub on päris üllatunud, et kuidas kellegil üleüldse on niipalju julgust, et tema elu kallale kippuda.
 
Eks siinlahatav palgamõrtsuka jutt olegi suuresti sellest, kuidas Jakub end varjab ning kuidas saladuslik palgamõrtsukas ta ikkagi kätte saab ja elusalt maha matab ning kuna tegu on kogumiku esimese tekstiga, siis pole ka suur üllatus, et Jakub kirstust välja ronib...
 
Lühilugu «Zabójca» ilmus esmakordselt 1998. aastal ajakirja «Fenix» kuuendas numbris. 2001. aastal taasavaldas Andrzej Pilipiuk teksti oma esimeses ulmeraamatus – jutukogus «Kroniki Jakuba Wędrowycza». Jutt on tõlgitud ka tšehhi (Zabíječ), vene (Киллер) ja ukraina (Кілер) keelde.
 
«Zabójca» on n-ö avalugu, kus lugeja peaks sarja peategelasest aimu saama, et kes ta on ja mida ta endast kujutab. Ütleks, et saab aimu küll. Avaloona on sellisel tekstil ehk isegi mingi õigustus, aga mina lugesin seda kõigepealt venekeelsest antoloogiast «Чего хотят демоны» (2008) ning seal kontekstiväliselt pani jutt küll õlgu kehitama. Samas, eks see esmatrükk ajakirjas «Fenix» oli ju samamoodi kontekstiväline.
 
Nüüd poola keeles autorikogus üle lugedes püüdsin ma meenutada oma esimest lugemiselamust ja võrdlesin seda praegusega. Noh, et oli ja ei olnud kah – olen endiselt arvamusel, et eraldiseisva tekstina see lugu ei tööta ning ega ta kogumiku avaloona kah mingi mõnusat minekut ei anna.
 
See tekst on liiga pikk! Autor kirjeldab, kuidas Jakubi elu kallale kiputakse, kuidas Jakub keldrisse varjub, kuidas Jakub palgamõrtsukat peletab, kuidas Jakub seejärel kodukõrtsi läheb ja seal suurem löömingu korraldab, siis jälle palgamõrtsukas, siis Jakub kirstus jne. Tosin lehekülge, palju rahmeldamist, aga lugeda on igav ja pole ka kuigi naljakas. Jutu lõpp on samuti suht suvaline... ütleksin, et õiget lõppu polegi. Samas, kui ma panen teksti autori kirjanikustaaži ja antud sarja taustsüsteemi, siis kolm on just õiglane hinne.
 
Ulmeseosed: Andrzej Pilipiuk «Zabójca»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles


Aleksandr Kopti kirjutas vene keeles ja elas Tallinnas... elab vist praegugi, aga ei kirjuta enam...

Kaugkosmos. Kosmoselaev ja kolmeliikmeline meeskond, kellele on muu hulgas kaasa antud ka hüpnoune aparaat Illusioon-2. Katsetamiseks. Kolm meest ja nende nais-teemalised materialiseeruvad hüpnouned...

Jutt ilmus esmakordselt 1986. aasta juulis kakskeelses Läti NSV ajakirjas: venekeelne «Nauka i tehnika» avaldas teksti pealkirjaga «И раздался детский плач...» ning lätikeelne «Zinātne un Tehnika» pealkirjaga «Un atskanēja bērna raudas...». Aleksei Bibanajevi illustratsiooniga ning venekeelsest ma seda ka lugesin.

Jutt on hiljem veel üks kord ilmunud. Peaaegu ilmunud, sest 1988. aastal koostatud antoloogia «Ночная птица» pidi valmis saama 1990. aastal. Tiraaž sai valmis alles aga järgmise aasta juunis ja hävis kohe alanud sõjas, sest antoloogia trükiti Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali trükikojas, mida tabas mürsk, trükikoda põles maha ning mainitud antoloogiat on alles käputäis eksemplare... peamiselt vaid sundeksmplarid, mida jõuti enne sõda laiali saata. Antoloogias oli jutu pealkirjaks «И раздаётся детский плач...».

Jutt «Ja kostab lapse nuttu...» on ilmumisaja ja konkreetse autori tüüpiline jutt. Et üldiselt selline tavaline nõukogude ulme, aga mingid värskemad tuuled juba puhusid ja algaja autor ka proovis. Kuna autor on algaja, siis paistab jutu tagant varemloetut, konkreetsemalt Solarise jaama fantomaatikat.

Tüüpiliselt Aleksandr Kopti loomingule, vähemasti minuloetu põhjal, on tekstis natuke liiga palju kunstlikku seletamist, mis peaks hõreda ideeskeleti rohkem kirjanduseks vormima. Ka on Koptile omaselt üks tegelane eestipärase nimega – vähemasti saab arvata, et peategelane Ivo on Eesti taustaga.

Kui kõik plussid ja miinused kokku lüüa, siis oleks üks tugev kolm vägagi aus hinne.

Ulmeseosed: Aleksandr Kopti «И раздаётся детский плач...»

Teksti loeti vene keeles


Erinevalt paljudest, kes Martha Wellsi loomingu enda jaoks alles mõrtsukboti sarjaga avastasid, olen mina teda ka varasemalt lugenud. Ammu-ammu lugesin ma mingit Martha Wellsi fantasyromaani, millest mul tänaseks suurt midagi meeles küll pole, küll aga jäi autori nimi positiivselt meelde ja on ka meeles, et Martha Wellsi tekst oli läbimõeldum kui enamus naisautorite loomingut. Et midagi head seal oli...

On kauge planeet, on ekspeditsioon, on suurkorporatsioonid, jne. Ning on androidist peategelane, kes kunagi midagi jäledat on korda saatnud ja keda seepärast mõrtsukbotiks kutsutakse. Midagi seal planeedil juhtub ja saab selgeks, et konkrurents on eriti karmiks läinud ning mõrtsukbot peab päästma inimesed.

«All Systems Red», mis avab sarja «The Murderbot Diaries» avaldas Tor.com 2017. aasta mais e-raamatu ja suureformaadilise pehmekaanelisena ning tänavu jaanuaris ka kõvakaanelisena. Viimatimainitu kaas on siis see teine ingliskeelne mu blogis. Kuigi paberraamatutes on teksti venitatud 150-le ja suisa 170-le leheküljele, on tegu siiski lühiromaaniga.

Käesoleva aasta veebruaris ilmus lühiromaan eraldi raamatuna hispaania keeles, mis minu (ehk ebatäielikel) andmetel on esimene selle teksti tõlge.

Teos läks üsna mürtsuga käima, et miski võõrplaneetne eluvorm tungis inimestele kallale ja mõrtsukbot nad päästis ning siis tuli teine peatükk, mis mul olekski viimaseks jäänud. Kui esimene peatükk oli üsna seosetu märul, siis teine oli üks iseäranis tüütu ja samas tohutult pinnapealne androidi sisekaemus. Õnneks kolmanda peatükiga loksusid asjad paika ning lugemine sai järjele, kuniks tuli iseäranis totter viimane peatükk.

«All Systems Red» on selline pisut hälbiv seikluslugu, kus autor ja tegelased pidevalt ekslevad eemale põhilisest. Ma ei saa öelda, et tegu oleks halva kirjandusega, sest peatükkides 3–7 toimuv oli hoogne ja päris leidlik tehnomärul. Lugesin huviga ning olin üsna veendunud, et võtan kohe sarja järgmise lühiromaani ette. Ja siis tuli viimane peatükk, mis sõlmis otsi, kuniks autor taipas, et ta tahab mõrtsukbotist veel kirjutada ning ta pani mõrtsukboti seepeale tegema midagi sedavõrd labast ja motiveerimatut, et mul kadus kohemaid igasugune isu sarja edasi lugeda ja tekstist jäi suhu parajalt ebameeldiv järelmaik...

Kui plussid ja miinused kokku lüüa, siis on mulje siiski positiivne ja julgeks suisa soovitada. Martha Wells kirjutab päris hästi ja auhinnad on samuti asja eest, eriti kui paigutada lühiromaan moodsa auhinnaulme iseäranis igerikku taustsüsteemi. Samas tuleb tõdeda, et hoolimata rohkest tehnost on see lühiromaan pigem SF-ks maskeerunud fantasy, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.

Ulmeseosed: Martha Wells «All Systems Red»

Teksti loeti inglise keeles


Kronoterroristliku organisatsiooni kaks liiget korraldasid miskis vivaariumis pogrommi... nad ei tapnud aega, vaid lihtsalt kaotasid seda...

Eks ma saan aru, et see selline valvelaast ole, mis asub ajakirjas kohe sisukorra järel ja mida toimetus epigraafiks ehk siis motoks nimetab – otsekui juhtkiri jutukese vormis. Sellisena autorile paras väljakutse ning kahjuks enamjaolt ka lugejale ning selline negatviivne väljakutse.

Jah, autor on vaeva näinud, on päris leidlikku sõnadega mängimist, on ulmet ja on ka päevakajaline moment. Selline ulmelaast koera-aasta alguse puhul. Lugesin läbi, mühatasin ja üle kahe ma taolisele tekstile küll anda ei suuda.

Ulmeseosed: Eleonora Ratkevitš «Собачий год»

Teksti loeti vene keeles
2.2019


Eelmise aasta alguses otsustasin ma lõpuks enesele selgeks teha Konrad T. Lewandowski fantasysarja kuuluvate tekstide omavahelised seosed ja siis mõttetöö loogilise jätkuna lugesin ka mõned sarja tekstid. Alustasin lühiromaanist, mis igatpidi on n-ö libakassi saaga (Saga o Kotołaku) esimene tekst.

Ksin on libakass, ehk siis segavereline, kes muidu on inimene, aga täiskuu ajal muutub suureks ja karmiks kaslaseks. Tegelikult võib ta küll igal ajal muutuda, aga täiskuu paiku õnnestub see tal paremini ja valutumalt.

Lühiromaan algab ühe Vana Naise surmaga... sellesama vana naise, kes kunagi ammu päästis kolme haavavaiaga maa külge naelutatud lapse... jah, Ksini. Kasvatas liba üles ja õpetas teda olema inimene... loe: vastu seisma oma loomsetele tungidele...

Tekst keskendubki siis sellele, kuidas metsakolkas üleskasvanud libakass Ksin inimeste hulka läheb. Kohtub tüdrukuga, tehakse seda va vanainimeste asja, tapetakse kõiksugu pahasid, jõutakse linna, seatakse seal end sisse... siis saabuvad ühel ööl linna miskid eriti vägevad elajad, Ksin suudab ühe neist tappa ning pälvib kohaliku valitseja ja tema ülemmaagi tähelepanu...

Konrad T. Lewandowski kirjutas lühiromaani «Przybysz» 1988. aastal ja poola keeles see eraldi tekstina ilmunud polegi. Alguses oli see esimene osa autori debüütromaanist «Ksin» (1991), siis esimene osa koondromaanist «Trop kotołaka» (1998) ning üsna hiljuti kirjutas ta selle täiemahuliseks romaaniks «Ksin: Początek» (2014). Kuupeatükilisest lühiromaanist sai 25-peatükiline romaan.

«Trop kotołaka» ilmus 2001. aastal pealkirjaga «След оборотня» ka vene keeles ning lühiromaani pealkirjaks oli seal «Пришелец».

Eraldi tekstina on lühiromaan ilmunud vaid tšehhi keeles. Kõigepealt ajakirja «Ikarie» 2002. aasta esimeses numbris pealkirjaga «Kočkodlak Xin» ning samal aastal ka samanimelises kogumikus, mis sisaldas koondromaani «Trop kotołaka» kolm esimest osa ja kogumikus oli lühiromaan oma õige pealkirjaga – «Vetřelec». Ajakirjast «Ikarie» on pärit ka need kaks Jan Štěpáneki mustvalget illustratsiooni mu blogis.

Eks see üks konanism ole – et on praktiliselt võitmatu kangelane, kes suht sirgjooneliselt võiduka lõpu poole rühib. Olgu, tegelikult ma ikka pisut liialdasin, sest kõhklusi ja kahtlusi Ksinil on. Tegu ju kahe maailma vahele jäänud isikuga ning libakassi saaga maailmas on segaverelised võrdsustatud kõigi muude kollidega ning kuuluvad kindlasti hävitamisele. Et kuigi Ksin tahab oma metsikust poolest võitu saada ja inimene olla, ei vaja inimeste maailm taolist olendit... Suure tõenäosusega on tegu autori esimese tekstiga ning teatav rabedus on sellega ka kenasti põhjendatav.

Kiidaks aga teose maailma, eelkõige just kogu seda bestiaariumi. Eriti kiidaks aga teose/saaga tumedat tooni, seksi ja vägivalda ning naturalismi nende kirjeldamisel. Mulle meeldis!

Ulmeseosed: Konrad T. Lewandowski «Przybysz»

Teksti loeti pole oluline mis keeles


Sattus täna hommikul üllatuslikult selline jutt ette.   Jood hommikust kohvi, kaevad miskis wõrguraamatukogus, leiad norra ulmejutu, kuna lühike, siis loed kohe.  

Jutu peategelane, keemiatööstuses töötav andekas noormees, satub lehekioski juures vestlema ühe tütarlapsega. Elu, kogu oma lihtsuses? Kuid ei ole nii, sest tütarlaps asub klaasi taga, ühe kalli klantsajakirja kaanel. Ilus tüdruk on ja keelitab meest, et osta ajakiri ära, vii mind oma koju, sest muidu ostab selle ajakirja mõni teine ning siin käib kõiksugu imelikke ja vastikuid (vana)mehi. Kahjuks pole andekal keemikul nii palju raha kaasas ning ta lubab, et homme ostab. Järgmine päev aga seda ajakirja enam müügil pole ning tütarlaps ühe teise ajakirja kaanelt teeb noormehele valusaid etteheiteid, et kuidas ta küll nii võis, et tüdruk ootas ja kui ära viidi, siis nuttis...  

Jutt ilmus esmakordselt 1972. aastal, esimeses norra ulme antoloogias «Malstrøm: Norsk science fiction 1972». Kuigi sama köite lõpus oli kogu senise norra autorite poolt kirjutatatud ja avaldatud ulme bibliograafia ehk siis Ola Strømi koostatud «Science fiction av norske forfattere (1719-1971)», polnud see valikantoloogia. Lihtsalt Norra kirjastus Gyldendal korraldas 1971. aastal norra autoritele ulmejuttude võistluse ning antoloogiasse said siis võidulood ja teised paremad. Kui tekstide pealkirju vaadata, siis tunduvad need jutud olevat pigem sellised kirjanduslikud ja ulme uue laine hõngulised...

1976. aastal ilmus Reidar Jenseni esikkogu «Natten da stjernene falt ned» ning siinarvustatav jutt leidis ka selles köites taasavaldamist. Samal aastal ilmus jutt ka vene keeles, kirjandusliku nädalalehe «Literaturnaja gazeta» 20. oktoobri numbris. Päris lummav on jälgida, kuidas üsna seksikast pealkirjast «Forsidepiker smiler aldri to ganger» sai vene keeles suhteliselt neutraalne «Люди с журнальных обложек».  

Eks see üks satiir ole... et pigem satiir, kui ulme. Sellisena seda teksti nõukogude lugejale tutvustati, et massimeedia surmav mõju inimese vaimsele maailmale kapitalistlikus ühiskonnas. Õnneks autor nii labaselt plakatlik pole. Samas, lugejana pole ma päris kindel, mis siis täpselt toimus. Autor jättis ju mingid otsad ikka päris lahti. See ebamäärasus ongi jutu üks suurimaid puudusi. On huvitav idee, on ka hea kirjanduslik teostus, aga see kõik sumbub kuhugi ära. Kardan, et nädala-paari pärast on see tekst mul üsna ununenud. Kõike eelnevat arvesse võttes oleks ilmne liialdus, kui hinne oleks kolmest kõrgem.  

Ulmeseosed: Reidar Jensen «Forsidepiker smiler aldri to ganger»  

Teksti loeti vene keeles

Leidin enda ulmeblogist miski selle jutu teemalise vana visandi eelmise aasta algusest. Noh, et pärast mitmendat lugemist otsustasin kirjutada, aga sinna see jäi. Lugesin seda teksti nüüd vähemasti viiendat korda ning siis ma...
 
Poola poliitikud on välja töötanud välksõja plaani, et kui sobiv juhus, siis Poola ründab Ukrainat, taasühendab põlised Poola alad jne. Sobiv juhus tekib, kui India ja Pakistan omavahel hulga tuumalööke vahetavad, suured linnad rusudes, vähemalt 350 miljonit hukkunut – kes sellises olukorras märkab Poola kallaletungi Ukrainale. Õnnetuseks oli Ukraina just nii kehv vastane, kui Poola luure teadis ning viimases hädas põrutasid ukrainlased Poola poole teele oma ainsa allesjäänud tuumaraketi.
 
Poola valitsus peredega ja valitud eriüksuslased varjusid sõja ajaks Wrocławi lähedal oleva Ślęża mäe sisemusse rajatud nn Bastioni. Istusid kaks aastat seal varjul ja kui tundus, et väljas on kõik rahunenud, siis saadeti välja kolmemeheline luuresalk, mis pidi uurima ümbrust ja vaatama, mis on saanud Wrocławist. Õhtu hakul jõuabki luurajate Hummer linna lähedale, kuid neid juba oodatakse – snaiper laseb autojuhiks olnud dessantlase maha ning ülejäänud kaks meest võetakse vangi...
 
Selgub, et lisaks Ukraina tuumaraketile, tulistas ka Venemaa hulga oma rakette välja, neile vastas omaltpoolt NATO ning Euroopast on selle tulemusena saanud paras radioaktiivne tühermaa. Tasub veel mainida, et Wrocławit ja muud lähemat Poolat valitseb karmi käega ambitsioonikas prohvet Pan Jan, mees, kes teab rohkem kui mõni tuumarünnaku üle elanud kiiritushaavades inimvare teada tohiks.  
 
See, pea lühiromaani mõõtu jutustus ilmus esmakordselt 2001. aasta märtsis ajakirja «Science Fiction» teises numbris. Ajakirja toimetaja ja vist ka omanik oli Robert Jerzy Szmidt ise.
 
Jutustusest «Ognie w ruinach» sai paar aastat hiljem autori esikromaani «Apokalipsa według Pana Jana» (2003) proloog. Tegu on populaarse romaaniga, mida on kolmes kirjastuses ilmunud neli trükki, viimane alles eelmisel aastal. Võib-olla just seepärast ei pannud autor nii populaarset juttu esikkogusse, küll aga ilmus jutt Robert J. Szmidti teises kogumikus «Alpha Team» (2010).
 
Kuigi ma nüüd tean, et jutustus on romaani proloog, on tekst täiesti iseseisvalt loetav. Selline realistlik ja vihane ulme... et üsna argised ja usutavad kirjeldused mobilisatsioonist ja mobiliseeritute reaktsioonidest ning põlgus ja raev poliitikute ja kõrgemate sõjaväelaste asjus. Eks nii ole igal pool, et reeglina keeravad jama kokku need, kes ise ei vastuta ja oma nahka n-ö turule ei pea viima.
 
Ühes poolakeelses fänniarvustuses suisa väideti, et see tekst on üks esimesi poola autori n-ö postapo lugusid, aga taoline väide osutab vaid arvustaja olematule lugemusele. Äh, isegi mina võin pikemalt mõtlemata nimetada paar-kolm postapo teksti juba eelmise sajandi 80ndate poola ulmest ning mul on kahtlusi, et neid kirjutati ka varasematel kümnenditel... kindlasti kirjutati. Kuid kindlasti on Robert J. Szmidti «Ognie w ruinach» tugev ja omanäolise tekst.
 
Ulmeseosed: Robert J. Szmidt «Ognie w ruinach»
Teksti loeti pole oluline mis keeles

On selline suundumus ulmemõttes, et tekitada võimalikult palju punk-liitega ulme alamžanre. Sel juhul oleks antud jutt telepunk, või midagi taolist...
 
On tulevik ja TV on asendunud 3V-ga. Autor täpsemalt ei seletada, aga midagi interaktiivset see 3V on ja lisaks veel ka selline liikuv, et programmid justkui ise hüppavad kanalilt kanalile... et kannatamatum rahvas püüab siis programmide sabas hüpata ja n-ö lainel püsida... väärikam osa inimkonnast võtab asju pisut stoilisemalt.
 
Jutu minategelane on hispaaniakeelsete ja -meelsete 3V programmide lõa otsas. Ikka kohe tõsiselt, et käib riides otsekui teleseebi hispaanlane ja peab end ka ise hispaanlaseks, kuigi elukohaks on Burbank ja ta on tavaline ameeriklane. Naaber kannab tal aga kilti ja näikse olevat šoti 3V programmidest sisse võetud...
 
«A Citizen of 3V» ilmus esmakordselt 1984. aastal «Isaac Asimov's Science Fiction Magazine'i» mainumbris, James Odberti illustratsiooniga. Ühtlasi on see ka jutu ainus trükk inglise keeles. Ise lugesin ma juttu esmakordselt 1990. aastal ilmunud venekeelsest antoloogiast «Гея». Vene tõlge «Гражданин стереовидения» on ka jutu ainus tõlge maailmas... vähemasti minu andmetel.
 
Kui omal ajal vene keeles lugedes tundus jutt pisut elukauge hoiatusliku satiirina, siis eelmine nädal originaalis üle lugedes tundus see pigem vananenud ja ajale jalgu jäänuna. Tegelikult polnud tekst omal ajal eluvõõras, ega ole ka praegu ebaaktuaalne, küll on aga teos selline lihtsakoeline ja liigselt näpuga näitav. Hoiatus, satiir ja didaktika ning sellisena suhteliselt sihitu. Jah, televisioon on endiselt kõige edukam ja julmem ajude pesija ja mädandaja, aga teleohvrid ju kirjandust ei loe... ja kui isegi loevad, siis mitte jutte ja mitte selliseid.
 
Ulmeseosed: Ronald Anthony Cross «A Citizen of 3V»
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ega ma täpselt enam ei mäletagi, et kuidas see romaan mulle lugerisse sattus... tõenäoliselt niimoodi, et surfasin kõikvõimalikel ulmeteemalistel arvustuste ja bibliosaitidel ning autor jäi meelde ja mingil ajendil siis ma ta miski üksikteose...
 
Ilmselt olid ajendiks kiitvad arvustused ja saadud auhind. Peamiseks ajendiks siiski ilmselt intrigeeriv sisututvustus...
 
Romaan «Influx» saab alguse kusagil mahajäetud büroohoones, kus kamp teadlasi Jon Grady juhtimisel on saanud hakkama seadmega, mis peegeldab gravitatsiooni. Toimub seadme esitlemine rahastajatele. Õnnetuseks ründavad teadlasi ja rahasuunajaid mingid terroristid. Sellised kummalised terroristid, kes sõdivad liigarenenud tehnoloogia vastu ning kes leiavad, et seade, teadlased ja teised tunnistajad tuleb õhku lasta. Kõik lendabki õhku...
 
FBI hakkab asja uurima, sest see pole esimene ja ainus taoline juhtum. Et on miski jõuk terroriste, kes lasevad õhku imelikke teadusveidrikke, kes justkui oleks midagi teinud, aga ükski dokument seda ei kinnita. Samas õhkulastud hooned ja inimtükid ju on...
 
Pärast n-ö surma leiab Jon Grady end kusagilt kõrgtehnoloogiliset asutusest, mil nimeks BTC ehk siis Tehnoloogia Kontrolli Büroo. Tegu on külma sõja päevail loodud üksusega, mille eesmärgiks on eesrindlike tehnoloogiliste avastuste n-ö kalevi alla lükkamine. Noh, et ühiskond pole veel valmis ja mõned avastused võivad liig hukatuslikud olla. Gradyle tehakse ettepanek BTC tegevuses kaasa lüüa ja oma gravitatsiooni peegeldaja täiuseni timmida. Grady keeldub. Keeldumine toob kaasa asumise üksikul ookeanisaarel ning edasine keeldumine vangistuse BTC kübervanglas...
 
Tegu on 2014. aastal ilmunud üksikromaaniga, mis järgmisel aastal sai Prometheuse auhinna ning tuleb tunnistada, et asja eest sai, sest romaan on tiine üksikisiku mässust ruineeriva süsteemi vastu. Juba ilmumisaastal tõlgiti romaan saksa (Control) ja bulgaaria (Прилив) keelde, kaks aastat hiljem ilmus see ka vene keeles (Поток). Müüdud on ka filmiõigused.
 
Romaan läks üsna hästi käima, siis mingil hetkel takerdus, siis jälle lippas, takerdus ning siis pani mürinal ja hoogsalt lõpuni. Vähemasti minu lugemine toimus umbes niimoodi. Mul on üsna keeruline raamatule mingit üldsõnalist hinnangut anda, toon parem eraldi välja, mis meeldis ja mis ei meeldinud...
 
Ei meeldinud, või lihtsalt ärritas:
- eelpoolmainitud jõnksutamine
- liigfilmilik kirjutamislaad
- kurnavalt detailsed kirjeldused
- kehv karakteriloome
 
Meeldis:
- mõnus tehnomöla
- kübervangla ja kübergore
- toredad tehnovidinad ja nende rakendamine
- üldidee
 
Kui polnud tüütu ja kurnav, siis oli väga mõnus lugemine. Ja see jõnksutamine... et võib-olla on mul tõesti keskendumisraskused, aga kuu-poolteist see romaan mul seisis ja ma lugesin vahepeal kaks-kolm muud raamatut läbi. Ja need tüütud ja detailsed kirjeldused, iseäranis tagajamine tunnelites, mida filmina oleks mõnus vaadata, aga lugedes hakkasid mingil hetkel muigama ja silme ette kerkis blond kübertibi kolmandast Terminaatorist. Veel tüütum oli peatükk sellest, kuidas Jon Grady miski aparaadi abil lendama õppis – mingil hetkel läksin ma siis diagonaallugemisele, sest ma ei jaksanud enam jälgida, et kumba kätt või jalga ta parajasti liigutas. Tüütu oli ka finaalieelne lõpumärul, mille alguses olevat majasikutust anglo ja saksa väljaanded on suisa kaanelpildina (vt blogi) põlistanud.
 
Meeldis, et tegu oli karmi ja vägivaldse romaaniga – autor ei hellitanud ja ei pakkunud lihtsaid ja lohutavaid lahendusi. Mingist hetkest oli mul üsna suur kahtlus, kas mõni oluline tegelane üldse lõpuni välja veab, sest autoril hakkasid ilmnema massimõrvarlikud kalduvused ning mul kui lugejal läks laibaloendus käest...
 
Võib-olla pole techno-thriller päris minu žanr, võib-olla... Ja siiski on lugemisjärgne mulje päris positiivne – maksimumi ei pane, aga tugev neli tuleb ära küll. Kindlasti loen ma mõne Daniel Suarezi romaani veel, aga vist mitte sel aastal...
Teksti loeti inglise keeles

Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.
Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.

Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.

Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.

Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.

Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.

Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.

Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...

David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.

Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!

Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.

*

Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.

Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.

Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.

Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
Teksti loeti eesti keeles
9.2017

Otsustasin, et hakkan Andrzej Ziemiański kogumikku «Zapach szkła» otsast ja järjekorras lugema. Noh, et paar-kolm asja on sealt juba varem ajakirjades loetud ja need on väga meeldinud.    
 
Kogumiku esimene tekst on lühiromaan «Klaasi lõhn», mis ühtlasi ka raamatu nimilugu, kogumiku pikim ja enim auhinnatud.
 
Kusagil Poola Rahvavabariigi kolkas, 70ndate alguspoole, ühe väikese pansioni lähedal, märkavad puhkajad, et rohu sisse tekib mingisugune hall ring. Et rohi ja muu taimestik muutub otsekui halliks. Rahvas huvitub nähtusest loiult, siiski üks professori moodi mees läheb ringi servale isegi proove võtma, aga kuniks professor seal ettevaatlikult tegutseb, tormab ühe puhkaja poisiklutt ja haarab kätte peotäie halli rohtu. Kuna see anomaalia mõjub kuidagi ähvardavalt, siis tekitab poisikese ootamatu sööst kerge paanika – ema röögib, keegi püüab teda rahustada, keegi tahab kiirabi kutsuda, keegi soovitab miilitsasse helistada.
 
Mingil hetkel saabub vastavate eraldusmärkidega veoauto kahe mehega, kes soovitavad inimestel pansioni tagasi minna, oma tunnistused ja nimed kirja panna, et meeste ametkond saaks neile mingit kompensatsiooni maksta. Poolakas umbusklik inimene ning ei taha eriti korraldustele alluda, aga jutt kompensatsioonist paneb rahva siiski liikuma. Vahepeal veavad mehed endile selga keemiakaitse kombenisoonid, tõmbavad pähe gaasimaskid, üks haarab kalašši ja teine miski poolakate endi kuulipritsi ning need mehed tapavad kõik puhkajad. Toimuvat jälgib põõsastest aga «peaaegu viieaastane» poiss, kelle ta vanemad mängukaaslased jätsid sinna tulnukaid varitsema...
 
Eelnev oli siis lühiromaani algus. Põhiliselt toimub tegevus siiski kaasajal. Autor täpseid aastanumbreid ei anna, poolakas saab ehk vihjetest täpsema pildi, aga ega minul mittepoolakana ka midagi segaseks ei jäänud.
 
Teose peategelaseks on Marek Hofman, raskete kuritegude uurija. Lühiromaani n-ö teine algus ongi Marek Hofmani järjekordne kriminaalasi, mis tegeleb ühe erusõjaväelasega, kes hädakaitse piire ületatades tappis metsas perega grillides juhuslikult kaasaoleva püstoliga kolm automaatidega eriväelast. Ilmne, et erusõjaväalast tuldi tapma, sest kõigepealt küsiti, kas ta on pan Felicjan Matysik, eruohvitser. Pan oli ning 72-aastane pan oli tapmises ilmselgelt kibedam käsi kui noored eriväelased. Polekski ju midagi erilist, aga uurimisega seotud isikud kipuvad puha surema, kes satub liiklusõnnetusse, kes poob end lihtsalt üles. Hofman hakkab asja uurima ja selgub, et antud erusõjaväelase kohta eriti infot polegi.  
 
Hofman laseb tuttaval arvutiosaval naisterahval pan Matysiki pilti n-ö noorendada ning siis selgub, et see erusõjaväelane on üks neist kahest tegelasest, kes 70ndate alguses pansionaaditäie puhkajaid maha lasi, üks neist kahest, keda «peaaegu viieaastane» Marek põõsast nägi ning selgub, et see, mida ta täiskasvanuna pidas mingiks lapsepõlve painajaks, et see kõik oligi päriselt...  
 
Lühiromaan «Zapach szkła» ilmus esmakordselt järjeloona ajakirja «Nowa Fantastyka» 2003. aasta kolmes viimases numbris ehk siis oktoobrist detsembrini. Teos oli rohkelt illustreeritud Artur Sitniku mõnusate joonistustega, millest ma siia panin vaid järjejutu päise (vt blogi), sest illustratsioone on palju ja ilmselt pean ma neist kunagi blogis eraldi postituse tegema.
 
Teos võitis kõik auhinnad, mida poola ulmes taolises mahus tekstiga võita on võimalik – Zajdel, SFinks, Nautilus ning ka ajakirja lugejad tunnistasid loo ülekaalukalt aasta parimaks poola tekstiks. 2004. aastal andis teos nime Andrzej Ziemiański teisele jutukogule, mida kirjastus mehe parimate juttude valikuna reklaamis. Jutukogu illustreeris Dominik Broniek, kellelt siis need kaks ülejäänud pilti mu blogis.
 
Lühiromaan on üsna kirju segu ökopõnevikust, militaarsest märulist, krimiloost, spioonipõnevikust ning esineb ka lembeloo ja õuduskirjanduse elemente. Selline põnev ja samas kuidagi rahulik lugu, kus autor pajatab mõnusas rahvalikus keeles karmi loo, mille käigus lugejal tuleb pidevalt omi arusaamu ja hoiakuid tegelaste asjus ümber hinnata, nagu ka tegelastel endil...
 
Takkajärgi targana võin öelda, et tüüpiline (uuem) Ziemiański – karm, küüniline, palju relvi ja omajagu tapatööd. Ulme näikse esimesel hetkel justkui kõrvaline olevat, aga tegelikult on ju ulme esimestest ridadest kohal, kui ilmub hall ring ning loo edenedes on seda ulmet enam kui küll. Autor ei vaevu kogu fantastikat ehk lõpuni lahti seletama, aga ei saa öelda, et n-ö lahtine lõpp midagi segaseks jättis. Hindeks olev viis pole ehk kõige tugevam, aga pigem seetõttu, et Andrzej Ziemiańskiil on vähemasti paar lühiromaani veel vingemad.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Tegelikult lugesin jutustust mitu kuud tagasi, aga kirjutada sellest ei saanud, et ikka tuli midagi muud vahele või ette...
Teose peategelaseks on munk, keda Laisaks Petruseks kutsutakse, tegelik ristinimi on mehel siiski Petrus Lymandus, aga ta on eesti soost ja paganana sündinud.
Ühel ilusal päeval saabub kloostrisse üks käbe, suisa närviline tegelane, kes teatab, et Petrus ongi just see, keda ta jahib, et Petrus on talle orjaks antud ja nad lähevad nüüd Liivimaale. Uue isanda nimi on Henrik ja teda hüütakse veel ka lätlaste Henrikuks.
Jutustus ilmus 26. aprillil Elisa e-raamatuna ning on teine lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Hea ja huvitav idee, aga mitte nii hea ja mitte eriti sile tekst. On väga äge idee, mõnus ja rahulik algus, aga loo arenedes muutub mõnus lugu pigem kuivavõitu skeemiks. Eks ulmes ole teinekord ikka nii, et kirjutatakse tekste, kus idee võimutseb kirjelduste üle. Ja pole hullu, et kirjutatakse, aga Indrek Hargla oskab ja enamjaolt ka teeb märksa lopsakamat teksti ning just antud lopsakusest tundsin ma puudust – mõnusalt ja mahlaselt alanud jutustus muutus millegipärast kuivaks ideeskeletiks. Ma olen sageli virisenud, et Indrek Hargla lobiseb oma teostes ehk liigpalju. Vaat jutustuse «Clemens Fellinus, Rex Estonicum» puhul oleks ma seda loba pigem rohkem tahtnud. Kuigi, ma annan aru, et ka nii võib.
Kui aga positiivselt lõpetada, siis idee ja see, kuhu lugu välja veab... see oli üsna ootamatu, eriti autori isikut silmas pidades. Minu jaoks vähemasti.
Teksti loeti eesti keeles

Ma võin nüüd eksida, aga siinvaadeldav tekst oli mul tõenäoliselt esimene kord lugeda araabiakeelset žanriulmet.
Jutu «Laysa fī al-qamar fuqarāʼ» autor Ṭālib ʻUmrān on Süüria teadlane ja kirjanik ning teda on sageli nimetatud ka araabiakeelse žanriulme (üheks) rajajaks...
Maale läheneb hiiglaslik komeet. Arvutused näitavad, et peaks toimuma kokkupõrge. Maa valitsused püüavad komeedi trajektoori rakettidega muuta, kuid see ebaõnnestub. Seejärel võetakse salaja vastu otsus ehitada suur kosmoselaevastik ja emigreeruda Kuule. Kuna kõigi Maa elanike päästmine pole võimalik, siis koht laevas maksab ja mitte vähe. Tasuta saavad kaasa tippteadlased ja teised Kuu ühiskonna funktsioneerimiseks vajalikud, aga mitterahakad.
Minategelaseks on astronoomiadoktor Samer, kes on sedavõrd oluline teadlane, et tema ja ta pere võetakse Kuule tasuta kaasa. Doktor Sameri närivad pidevad kahtlused, et selline põgenemine pole eetiliselt õige ning Kuul need kahtlused/kõhklused vaid süvenevad...
Jutt, mille pealkiri maakeeles «Kuul vaeseid pole», ilmus esmakordselt 1983. aastal Ṭālib ʻUmrāni samanimelises autorikogus. Ülalolev kaanepilt (vt blogi) on küll selle raamatu 2002. a kordustrüki oma. Väidetavalt on autor seda teksti kolm korda ümber kirjutanud ja/või redigeerinud.
Mina lugesin juttu vene tõlkes «На Луне не бывает бедных» ja lugesin seda kommunistliku ulme almanahhi «Buinõi brodjaga» viiendast numbrist, mis ilmus eelmise aasta sügisel.
Eks see ole üks keeruline tekst hinnata. Üheltpoolt selline tavaline, pisut heietav ja n-ö punane lugu. Pole ka ju kuigi vapustav idee. Samas, autor näikse üldiselt oskavat. Sõnailu ma eriti hinnata ei saa ja tundus, et see polnud ka teemaks, kuid kompositsioon oli paigas ning näiline etteaimatavus sai mitu korda jõnksu sisse.
Kindlasti ei olnud jutu lugemine minu jaoks vapustav elamus, samas kurnav kah polnud. Jah, oli pisut vanamoodne ja meenutas nõukogude ulmet, aga teistsugune kogemus on ka midagi väärt. Hoolimata sellest, et tekst oli vormistatud korraliku ja tõsise teadusliku fantastikana, esines seal ka usklike motiive, rääkimata revolutsioonist ja kogukondliku maailmavaate kiitusest. Tugev kolm tuleb auga ära.  
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada, et olin hinnet andes omajagu hädas...
Loo kangelaseks on erak Rahomeel, kel on unistus... suur ja kardinaalne unistus. Mees tahaks ümberkaudsed hõimud paikseks muuta, sest tema arust on see hulga parem elukorraldus. Kahjuks on Rahomeel oma unistusega üksi.
Jutustus ilmus 19. aprillil Elisa e-raamatuna ning on esimene lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Alustaks positiivsest: lugu meeldis, oli huvitav, oli ootamatuid käike, oli küpseid käike... ning hoolimata teatavast etteaimatavusest oli teksti viimane veerand väga nauditavalt lahendatud. Kes vähegi Jaagup Mahkra kirjanduslikke eeskujusid teab, sel ei tohiks kohtumine ürgse ajastu ja lihastes tüüpidega kuidagi ootamatult tulla. Üllatav oli vast peategelase valik ja unistus. Eks see näita, et autor oskab oma kihudest üle olla...
Negatiivsest, mis polegi vast negatiivne. Et kui teksti esimese sõnana kohtasin nime Rahomeel, siis ma turtsatasin ja mulle tuli kohe meelde see jube Eesti film, kus Kukumägi oli muistne kuningas. Eks neid naeruturtsatusi tuli veel, aga pigem on viga minus, et ma liig küüniline selle muinas-Eesti temaatika asjus olen. Siit ka need kõhklused/kahtlused hinde asjus, et mis on autori vajakajäämised ja mis hoopis minu kompleksid...
Kõrgeima hinde asjus kallutas aga tõsiasi, et ma sain end taaskord tunda teismelise poisiklutina, kes kunagi neelas kõikvõimalikke (pseudo)ajaloolisi romaane muistse Eesti elust. Ja kui ma veel meenutan tammsaarelikku roojamisstseeni, siis tuleb nõrk viis auga ära.
Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et kõik kirjanikud peaksid oma lootusetud käsikirjad hävitama...
 
Üks mees sõidab vihmase ilmaga pimedal maanteel ning kuuleb ootamatult hüüatust: «Seis!». Mees vajutab pikemalt mõtlemata piduripedaali, saab auto pidama ja märkab siis asfaldil istuvat hiidtitte. Titt nagu titt ikka, aga ilgelt suur ning peas on kõrvaklapid ja rinnal miski karp, millest läheb juhe kõrvaklappidesse.
 
Mees võtab tite autole, viib suvilasse, kuhu ta ise parajasti teel oli. Suvilas nad siis vestlevad. Selgub, et titt on n-ö vanem mõistuslik vend, kelle teadvus energikimbuna Maale saadeti ja millele siin kohalikest materjalidest keha ehitati...
 
Jutt «Vanem vend» ilmus esmakordselt 1989. aastal ajakirja «Junõi tehnik» märtsinumbris O. Tarassenko illustratsioonidega (vt blogi). Tegu on n-ö postuumse publikatsiooniga, sest Ilja Varšavski oli selleks ajaks juba pea viisteist aastat surnud. 2002. aastal taastrükiti see jutt mahukas, 800-leheküljelises koondkogus «Тревожных симптомов нет» ja eelmisel aastal veel ka valikkogus «Под ногами Земля».
 
Ma olen seda teksti kaks korda lugenud – kohe ilmudes ja eile. Meelde polnud jäänud ja korduslugemine elamust ei andnud. Intrigeeriv algus mandus üsna kähku päris puiseks seletamiseks. Mõni mõte ju oli, aga üldiselt tüütu.
 
Ma pean Ilja Varšavskit autoriks, kes oma parimate tekstidega on absoluutne maailmatase. «Vanem vend» nimetatud tasemel ei ole, kohe üldse ei ole. Võimalik, et jutt sellisel kujul pole lõpetatud tekst – lõpp tuli ootamatult ja n-ö puänt mõjus päris mannetult. Ma mõistan, et on olemas seisukoht, et iga tekstiräbal autori arhiivist tuleks kindlasti avaldada, aga sellised tekstid autori renomeele tegelikult head ei tee.
Teksti loeti vene keeles