Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Valguse nimel

(lühiromaan aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003 (Odüsseia)

Hinne
Hindajaid
4
8
4
3
0
Keskmine hinne
3.684
Arvustused (19)

Sandri jutustust on huvitav lugeda, ent kahju oli ta pöördumine lõpus poliitilis-ideoloogiliseks (vähemalt näib nii). Ehk mõtles autor kriitikale, mille kohaselt ta "kirjutab hästi, aga tal pole midagi öelda" ja pani "iva" sisse... ei tea.

Tegevus toimub Maale sarnaneval planeedil, mille inimesed on asustanud. Peategelane on sõjaväeosast palka saav autojuht, kelle elu pööratakse pea peale seejärel, kui ta naise juurest kodust leiab teise mehe ning naine ta ära neab. Tegu pole siiski mitte sõnakõlksuga, vaid spetsiifilisi psühhofüsioloogilisi nähtusi perioodiliselt esilekutsuva seisundiga. Needusest vabanemiseks on olemas võimalusi, ent täpselt pole need teada. Peategelane püüab paaniliselt "paraneda" mõistmata, et on vaid ise ettur suuremas mängus.

Kui oleks minu teha, lõiganuks ma lõpplahenduse maha ja arendanuks teemat kuhugi teises suunas ja kindlasti romaanimõõduni välja. Aga lihtne on õpetada... Tore ikkagi, et Eesti autorilt jälle raamat ilmunud ja selline, mida häbeneda pole põhjust.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hästi loetav tükk, kuigi püüdlik Strugackite kopeerimine hakkab kohe silma. No ei ole usutav, et 21 valgusaasta kaugusel luuakse mingisugune 70ndate N. Liidu ühiskonna kloon. Räpasus, sodi, mustus, mingid sõjaväelased, maika väel köögis kruusist kahtlast vedelikku joovad intelligendid, kes kolmeliitrisest klaaspurgist hapukurki peale hammustavad. Jäle. Strugackeid võib mõista, ulmevormis irisesid nad asjade üle mis neile ei meeldinud, aga Sanderit mitte. Kuskil teise poole peal muutub muidu hästijälgitav lugu mingiks sogaks ja lõpp on juba päris tobe. Lühiromaani lugemist ei kahetse, aga ega ta midagi juurde ei andnud. Kolm väga pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi jäi nagu puudu. Üks korralik lõpp vist? Tegelikult oli päris huvitav, ainult et liiga lühike. Ja lõpul oli kiirustamise maik juures. Igatahes jättis hea mulje, mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Lugedes tekkis liiga palju küsimusi, et kõrgeimat hinnet anda. Strugatskite stiil mulle meeldib ja autor aimab seda vähemalt õhustiku osas korralikult järele. Vendade loomingule on omane ka tegevusmaailma vähene lahtijoonistamine. Neil tuleb see hästi välja, ent Sandri maailm meenutab LIIALT seitsmekümnendate Nõukogude Liitu. "Miilits" korravalve nimena, hädaabinumbrid 01-02-03, isegi taksod, mis on omaaegsete kollaste "Volgade " täpsed koopiad. Muidugi ka slängiväljend "julged poisid" kagebiitide kohta jne. Kirjeldatud planeedi koloniseerijad kopeerivad tõesti täpipealt stagnaaega, ent milleks? Ja kuidas saab kauges tulevikus, kui toimuvad tähelennud 21. valgusaasta kaugusele, eksisteerida nii madal tehniline tase, mis jääb kohati maha meie kaasaja omastki? Raadiovastuvõtjaid, milletaolist tekstis kirjeldatakse, toodeti vist küll väga ammu? Ja milline on poliitiline olukord koloniaalplaneedil, mitu riiki seal eksisteerib? Ent suurepärase õhustiku eest saab teos mult algulmainitud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole lugenud vendade Strugatskite loomingut ja selle tõttu ei saa ka "Valguse nimel" nende lugudega võrrelda. Õhustik, mis seal loodud oli, tundus tõepoolest imelik ja selline, mida võib näha vanades vene filmides. Algusele heidan ette igavust. Tegelikult võib seda ette heita ka mitmele teisele kohale selles tekstis. Lõpus läks aga kõik nõmedaks. Kuni kartsaheitmise kohani oli veel loetav aga see pime usk, mis mina-tegelast näis täitvat, kui ta kindralist rääkis tekitas tõesti tunde nagu loeks midagi vanemat, kui ees oli öeldud. Midagi, mis on kirja pandud mõnes riigis, kus toimub isikukultus. Mitte eriti tänapäevalik. Ütlesin vist kõik mis öelda on. 3- - .
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Minu maitse jaoks natuke liialt Strugatskite moodi. Strugatskid ajasid oma rida hästi, aga kahest piisab täiesti.
Samas on loo segasus ja unenäoline, visandlik maailm just nimelt strugatskilik - minu jaoks on servadest hägusad nii "Obretšennõi grad" kui "Tigu nõlvakul". Ja ega neilgi kõik asjad yhevõrra hästi õnnestunud.
Sopa, eriti just yhiskondliku sopa kallal ma ei viriseks. Kui inimesed on suutnud seda yle kogu Maa laiali tassida ja alustavad nyyd vähehaaval ka lähiruumiga, mis seal 21 valgusaasta kaugusel ikka nii erilist on.
Aga tekst on hästi tehtud. Ei logise. Mitte mõni koolipoisi katsetus.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tubli saavutus. Miskiks suurteoseks küll ei kvalifitseeru, kuid samas on näha, et autor oskab ja tahab hästi kirjutada. Tubli keskmik. Kõrgem hinne jääb andmata, sest lugu polnud minu jaoks piisavalt köitev, ka jättis see eelnevateski retsensioonides mainit nõrk lõpplahendus pisut nõutuks. Samas ma ei viriseks Sanderi teksti strugatskilikkuse kallal. Tegelikult ei häirinud mind üldse see, et mingis Maast 21 valgusaasta kaugusel oleval planeedil harrastatakse elu, mis iseloomulik kunagisele Nõukogude Liidule. Kindlasti on võimalik sellele mingi suhteliselt veenev põhjus välja mõelda.

Kokkuvõtteks saan rõõmuga öelda, et ilmavalgust on jälle näinud täiesti korralik algupärane ulmeline lühiromaan. Edu autorile edaspidiseks!

Teksti loeti eesti keeles

Lihtne on hukka mõista, raskem ehk mõista.

Mulle Kristjan Sanderi looming meeldib... mööndustega, aga meeldib. Mööndused tulenevad just paarist suhteliselt lollist tekstist, mis kirjaniku kontos on. Lühiromaan «Valguse nimel» nende lollide tekstide hulka ei kuulu ning seda on juba ilmselt hindest näha.

Ma ei näe mingit vajadust siinkohal sisust rääkida, sest lühiromaani kümnenda arvustajana saaksin ma sellise tegevusega vaid võimalike tulevaste lugejate naudingut rikkuda. Eelnevad arvustused on hädavajaliku miinimumi juba välja öelnud. Vaidleks pigem eelarvustajatega ning püüaks rääkida sellest mis meeldib ... ja miks meeldib.

Lühiromaani (ja üldse autori uuema loomingu) puhul on ääretult sümpaatne just distantseerumine lääne ulme stampidest. Jah, Kristjan Sander langeb ajuti teise äärmusesse ning kasutab ehk liialt nõukogude vene ulme stampe, mida võhiklikum lugeja siis Strugatskite jäljendamiseks nimetab. Hetkel teeb seda Kristjan Sander praktiliselt ainuisikuliselt ning sestap mõjub selline nõukogude vene ulme tuules loodud algupärane eesti ulme vägagi värskelt. Uskuge mind, midagi sellist nagu Kristjan Sander kokku kirjutab, ükski venelane kirjutada ei suudaks ... ning seda just rahvuslikel põhjustel.

Alusetu on etteheide, et justkui oleks ilmvõimatu kosmoselendude ning köögis maikaväel kuukavate ja pealehammustavate subjektide kooseksisteerimine. Kas te noored seltsimehed teate, et siga inimeses ei muutu väiksemaks, kui teaduslik-tehniline progress seitsmepenikoormasaabastes kuhugi minema lippab. Piisab, kui vaadata seda, mis toimub Estconil öösiti sauna sees ja ümber.

Lühiromaani lõpp oli vast tõesti pisut kiire ja rabe, aga ega see ühiskonnale endale ka eriti kauaoodatud polnud. Autor võinuks ju paarkümmend lehekülge kirjutada selle planeedi hea uue ilma elust-olust, kuid kas see oleks lugejale midagi juurde andnud? Pilt sai ju enam kui selgeks.

«Valguse nimel» pole vist parim Kristjan Sanderi tekst, kuid autori paremate esikolmikusse kuulub see küll. Iseenesestmõista räägin ma siinkohal vaid ilmunud tekstidest.

Teksti loeti eesti keeles

Mõneti raske on mul Kristjan Sanderi tekste hinnata, kuna nad lähevad mul suht ruttu meelest. Olen sageli kimbatuses, püüdes meenutada kuu aega varem loetud Sanderi tekste. Ainuke mis tavalisel meenub, on, et oli ladus ja mõnus lugeda.

Niisamuti on ka selle teosega. Meeles on omapärane, natuke strugatskilik feeling. Ja mõni fragmendike siit ja sealt. Sanderit on süüdistatud süzhee puuduses, võib-olla on selles asi. Igastahes lugeda oli mõnus, sellest ka "4".

Teksti loeti eesti keeles

Natuke tuletas teos meelde üht eesti filmi ( nimi oli vist tont nr5, kui ma ei eksi), kus ühel planeedil kõik hirmud teoks said. Miskipärast jättis siiski romaan kuidagi tülpinud vormi, kõik oli kuidagi tumedates toonides. Ei tule meelde ühtegi kohta, kus nimitegelane oleks isegi näiteks naeratanud.Sellegipoolest oli jutt kaasakiskuv ning igav seda lugedes ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutamisoskuse puudust ei saa autorile selle teksti põhjal kindlasti ette heita. Ka mingi idee on siin olemas. Aga paraku ei saanud ma absoluutselt aru, miks on vaja sellest ideest kirjutada. Sest minu meelest on see just nimelt "mingi" idee. Jääb tunne et autor kangesti tahaks kujutada niisugust maailma, aga paraku ei tule tal pähe mingeid sündmusi, mis selles maailmas võiksid toimuda või mingeid probleeme mida seal võiks lahendada. Suure punnitamisega on midagi ikka paberile tulnud, aga see ei veena. Jätab külmaks.

Hea et allahinnatult osta õnnestus.

Teksti loeti eesti keeles

Detailideni kirjeldatakse nõukogude trööstitu tööstusolme argipäeva: masendus, lootusetus, räpasus. Just see, mida ma ei fänna. Tekst on segane (vist isegi autori taotlus), aga nii segase teksti tõttu ei teki teosega haakumist. Keskel läks romaan huvitavamaks kui autor keskendus kohaliku fauna uuringutele. Lõpp pani õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt meeldis, aga nõukogude temaatika fänn paraku eriti ei ole ja ka minu jaoks oli lõpp väheke lahja või "ebasobiv". Ent tekst ise oli ju kokkuvõttes hea.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi absurdne ja raskelt loetav lugu. On mingi inimkoloniseeritu võõrplaneet, mille ühiskond meenutab nliitu (aga maksevahendiks on kroonid). Kõik on ääretult primitiivne, räämas ning roostetav. Sõidetakse ringi bensiiniautodega, kasutatakse müntidel töötavaid telefone jne (moodsaim seade mida mainitakse on tuumareaktor.) Sündmused ise keerlevad ühe autojuhi ümber, kes saab endale kaela nn "needuse", millest vabanemiseks tuleb kasutada miskist psühotroonilist "fuma" meetodit.

Nüüd siis nüppel. Esiteks on autor ise kriitiku rollis pidevalt mõnuga maininud, et "ideed maksavad kolm kopikat pang" - aga miks siis on ta enda loos vaid üks normaalne idee? Teiseks on Sandri loodud maailm läbinisti absurdne (needsamad bensiiniveokid ja värk). Tundub, et antud teksti loomiseks on stiililt võetud kõvasti eeskuju Strugatskite (nt Tigu nõvakul) teostest, pingutades aga üle liig pikkade olustikukirjeldustega. Lisaks on dialoogid kohmakamad ja tekstis puudub vendade tekstidele omane huumor. Kokkuvõtteks jääb jutt liiga visandlikuks, kärbituks-poolikuks (lohisedes samas mõnes kohas ülemõistuse palju) sotsiaalulmeks, mis ei suutnud mind kõnetada.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti tore lugu. Mulle meeldis autori originaalne lähenemine maagiale — kaugelt liiga tihti võetakse meile tuttav maailm ja pannakse mõned igapäevaelu mehhanismid võlukunsti peal tööle, sageli täiesti põhjendamatult. Vahet polegi, kas tegu on Harry Potteri või mõne grimdarki fantaasiasaagaga. (Eriti naljaka näitena tuleb meelde Maniakkide Tänava taksojuht, kelle arust oli bensiini peale raha kulutamise asemel praktilisem auto loitsuga veerema panna, sinna juurde maki pealt mootorimürinat mängides.) Sandri maagia on kange kraam, tundmatu ja ohtlik; selle tagajärjed sõltuvad paljuski kasutaja teadmistest-oskustest, ja tundub, et ega kellelgi erilisi teadmisi pole. Teise inimese elu ära rikkuda on triviaalselt lihtne, needust tagasi võtta pea võimatu. Kuidas selline kontrollimatu jõud sobib lõpplahendusega, mis nõuab suurelt kurjamilt oma ihu ja hinge suvaliste jorsside kätte usaldamist, jääb mõneti küsitavaks, aga eks riigipööramine ongi üks ohtlik töö. Ühesõnaga, ma võin praegu ju objektiivsusele pretendeerides kahtlastele kohtadele osutada, aga lugedes (ja hiljuti üle lugedes) jäin igati rahule.
 
Selline häbitu nõukogude õhustiku jäljendamine valgusaastate tagusel võõrplaneedil jätab muidugi natuke naljaka mulje, nagu mitmes teiseski Sandri tekstis. (“Puruvana päeva” puhul pidin ma mitu korda järele vaatama, et peategelane on tõepoolest kahekümne ringis, mitte sada kaheksakümmend, sest tema lapsepõlv oli nii paksult paneelmaju ja Žigulisid täis.)
 
Selle õblukese raamatuga on mul oma side, sest sel (talve)päeval, kui ma selle raamatukogust võtsin, jäin bussist maha ja pidin venna pool öömaja otsima. Ta on selline tõsine töömees, kes käib kodus ainult magamas ja kelle meelest on 15° mõnusalt soe toatemperatuur. Süüa tal ka midagi polnud, nii ma siis kössitasin lõdisedes diivanil, lugesin “Valguse nimel” ja teisest Täheajast “Kuiva ja vaikset sõda” ja jõin õhtusöögiks õlut. Väga sürri ja kustumatu elamuse jättis see kombinatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
x
Joel Jans
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Kuna ulme ei ole siis ei peaks ka kommenteerima aga olgu see post siis teistele hoiatuseks. Tegemist on uimase ja häirivalt pikki kirjeldusi sisaldava looga, mille peategelaseks on kooliõpetaja kes armunud jõuka taluniku tütresse. Samasse tüdrukusse on armunud ka kohalik eluvend, kes mängib ühel ööl õpetajale vembu teeseldes, et on peata ratsanik. Õpetaja põgeneb külast minema ja hakkab advokaadiks ning sellega lugu ka lõpeb. Miks see baasi on pandud pole vähimatki aimu.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses tundub, et tuleb vahva õuduslugu aga siis hakkab elluärganud muumia janditama ja teda üles äratanud härradega kemplema, et kumma  maailm on parem ja mind see kaasa tõmmata ei suutnud. Lihtsalt ei olnud vaimukas ja mõjus aegununa. Võibolla mõne lugeja jaoks päästab hinde teksti vanus ja see, et esitatud idee on oma ajast ees aga mind see leebuma ei pane.  
Teksti loeti eesti keeles

Pisut etteaimatav süzee aga mõnusa atmosfääriga etnoõudus Leedu rahvaluulest ja legendidest huvituvast professorist, kes läheb uurima ühe sealse krahvi raamatukogus leiduvaid haruldasi teoseid ning avastab, et tema võõrustaja on tegelikult libakaru. Loo kõige suuremaks üllatuseks on kahtlemata tema vanus. Ilma baasi vaatamata oleks pakkunud, et kirjutatud kusagil sajandi alguses-keskpaiku ehk siis väga hästi vananenud tekst mida kõlbab lugeda ka tänapäeval.
Teksti loeti eesti keeles

Antud jutt meenutab tugevalt Insener Garini hüperboloidi, ehk peategelasteks on taas geniaalne insener ja ahne ärimees, kes üritavad oma uudse hävitusrelvaga kogu maailma aktsiaturge raputada. Relvaks ise on seekord aga Aeliitast pärinev Mstislav Losi pulssrakett, mis on lõhkeainega täidetud ning millega üritatakse kuud pooleks lüüa. Mulle meeldis. Kirjeldused on mastaapsed ja haaravad ning ka lõpp oli päris muhe. Nimelt selgub, et kogu inimkond saab kosmilistest kataklüsmist sedavõrd sügava ühise trauma, et otsustab kapitalismi täielikult hüljata ning puna-hipideks hakata.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelaseks on siin nagu ka eelmisteski teostes legendaarne häkker Jean le Flambeur, kes on põgeneb esimese romaani alguses ühe Sobornosti looja Joséphine Pellegrini ning Oorti pilvest pärit soome-sõdalastsiki Mieli abiga kübervanglast. Pellegrini vajab nimelt Marsil tema abi ja üldises plaanis tuleb Jeanil varastada tagasi ka oma enda mälestused. Järgnevates raamatutes selgub, et asi on muidugi palju keerulisem ja Jean jääb Fjodorovistide ehk Sobornosti ja arvutimängurite ehk Zokude üha paisuva sõja vahele, kus peamine kisma käib väga erilise seadme ümber, mis lubab universumit ümber konfigureerida. Lisaks on peategelane sattunud ootamatult isarolli, kuna ta varastas eelmises teoses  sobornosti kõige vanema ja tähtsama pooljumala lapsepõlves tehtud ajukoopia ning peab nüüd ka selle jõnglasega tegelema.
 
Minuarvates on see mida Rajaniemi teeb ehe pimeda hobusega miiniväljal kappamine. Ehk lugeja ei ole veel tema eelmistest sündmustepöördest toibunud, kui juba uus vint on peale keeratud ja järjekordne pöörane konseptsioon välja käidud. Teemantlinnad orbiitidel, millede külgedel elavad omaette terved mikrorassid, Sobornosti hävitajad -  meetripikkused komputrooniumiga jurakad, kuhu pakitud tuhandeid lahing-hingi. Spetsiaalsed sõjateadvused, mis inimese loogikast erinevad, singulaarsed jumalolendid lõputu arvutusvõimsusega kodeerimas lahti universumi kui kõige suuremat kvantarvutit ja nii lehekülgede viisi. Piisab kergest tähelepanu hajumisest, et mõne teise autori raamatujagu ideid mööda libiseks. Ja see on ka põhjus miks Rajaniemi lugemine pole teps mitte kerge. Mul juhtus sageli nii, et lugesin kümmekond lehekülge, tõdesin, et ma ei saa midagi aru ning vedasin end arvutitaha wikisse, misjärel juhtus omakorda nii, et ma ei viitsinud edasi lugeda vaid veerasin sama mõtet juba oma peas ning uutes suundades edasi. 
 
Ahjaa, nagu eelminegi raamat ei saa ma siingi üle ega ümber võrdlusest Bobvesi maailmaga. Lugedes torkas nimelt pähe, et Bob on nagu early adopter või 60nendate lõpu hipi, kes on saanud mõnel esimesel PDP11 mainframel unixi kompileeritud ja unistab nüüd ilusast piirangutega digiühiskonnast. Rajaniemi on aga vaade meie praegusele tänapäevale, kus suurkorporatsioonid on võtnud kõik need hipi vinged vidinad ja kasutavad neid äriks, kasumiks ning aegajalt ka inetuteks kuritöödeks.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ja ei jõudnud ära naerda. Nagu Totu kuul ainult, et surmtõsiselt kirjutatud :) Mina omaltpoolt tahaks küll selle teksti keskmist hinnet kergitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kauge tulevik on nagu liberaali unistus, rahvariike pole, arvutid on kõikjal, loodusresursse ei raisata ja kõik masinad kestavad igavesti. Õnnetuseks ilmuvad kosmosest Alieni ja Predatori ristsugutised, kes otsustavad inimesed maha tappa ning igasuguse võidulootuse kaotanud inimkond põgeneb läbi ajatunnelite viissada aastat minevikku ehk siis Simaki kaasaega.   
 
Kui see romaan oleks kirjutatud tänapäeval, siis oleks sellest saanud lihtsalt järjekordne sotsiaalne vaade kultuuride põrkumisest ja migrantide omaksvõtust või kiusamisest. Ehk siis vaade lihtsa inimese vaatepunktist, kes on keset seda jama sattunud. Seetõttu mõjub Simaki vaade mõnusalt originaalselt, kuna ta eeldab, et kaugete järeltulijate läbisaamisega pole erilist muret (mingeid mässe linnades küll mainitakse aga põgusalt) ning vaatleb toimuvat katastroofi läbi ajakirjanike, poliitikute ning muude kõrgel kohtadel asuvate ametnike silmade. Ajakirjanikud kaklevad parimate uudiste esmaavaldamisõiguse üle poliitikud üritavad asju mätsida, muretsevad oma tagasivalimiste pärast ja takerduvad muudesse väiklastesse probleemidesse. Maailm samal ajal laguneb, mitme miljardijagu tuleviku inimesi on majanduse põhjalikult sassi löönud ja mis kõige hullem on see, et neid minema peletanud tulnukad hakkavad tasahilju põgenikele järgnema.   
 
Mulle meeldis, oli head fantaasialendu ja originaalseid ideid, suurejoonelisust ning lõpus sisaldus ka päris nutikas puänt.
Teksti loeti inglise keeles

Mieville jätkab oma mõnusa Bas-Lag maailma arendamist. Seekord toimub tegevus merel ning peategelaseks on eelmise romaani peategelase kunagine armuke. Muid seoseid esimese teosega väga polegi seega kõlbab ka täiesti eraldi lugeda. Bellis Coldwine on naisterahvas, kes on sattunud New Crobuzonis ebasoosingusse (peamiselt siis ta kunagise armastatu tegevuse tõttu esimeses raamatus) ning ta üritab põgeneda meretaga asuvasse kolooniasse. Teel sinna ründavad neid aga piraadid ning Bellis leiab end piraatide ujuvlinnast, mis ehitatud tuhande aasta jooksul kokkuvröövitud laevarakkidest ning mida valitsevad vampiirid. No ja sealt kandub tegevus aegamööda New Crobuzonist üha kaugemale, sest ujuvlinna valitsejatel on plaan püüda kinni tohutusuur süvameres elav peletis ning see oma ujuvlinna ette rakendada.
 
Head Mievillelikku fantaasiat on siin nagu esimeseski. Toon ühe näitena stseeni, kus peategelane satub punase liivaga rannale, kus siin-seal roostetavad mõned hiiglaslikud masinad. Lähemalt uurides selgub, et rannaliiv kujutab endast ise samuti roosteräbu ja tillukesi masinaosi. Mulle meeldis siin ka see, et Mieville tõi üsnagi aurupunklikku fantasymaailma omaajgu moodsaid füüsikateooriaid (tõenöosuste kaevandamine jms). Kui mingit negatiivset aspekti esile tuua siis kahtlemata teose paksus. Kohati on tempo liiga aeglane ja Bellis pole nii põnev tegelane, et viitsiks kõigile ta tegemistele kaasa elada. Muidu aga väga kõva lugemine ja kaalusin tükk aega kas panna täishinne või mitte. Lõpuks leidsin, et Perdido meeldis mulle siiski rohkem ja sellest siis ka hinne neli.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani peategelaseks on surmamõistetud geeniteadlane, kes on tegelenud keelatud inimgeenide näppimisega. Ootamatult ilmub aga välja rikkur, kes aitab tal põgeneda ning paneb ta koos teiste sarnaste teadlastega kuskil pisikuul tööle, et nad aitaks leida sobiva relva maa anastanud tulnukate vastu. Mingid meist palju kõrgemal ja teistsugusel arengutasemel tulnukad tulid nimelt romaani sündmuste hetkeks juba kolmsada aastat tagasi kohale ning näljutasid maaelanikud surnuks. Inimkond pudenes peale seda päikesesüsteemi mööda laiali ning tegi tänu ühtede teiste tulnukate poolt kiiratud infole suure arenguhüppe (seda infoülekannet kutsutaksegi Ohiuchi hotlineks). 

Suurem osa teosest on mõnusalt kiire matk läbi hulga eri maailmate ja mikroühiskondade. Peategelane ei ole seejuures seotud lineraarselt ühe kehaga vaid temast eksisteerib terve hulk kloone, kes siis kogevad erinevaid maailmaid ning surmasaamise viise. Üks neid suudab näiteks isegi jupiterile kukkuda. Mulle igaljuhul meeldis, lühike, fantaasiarikas ja vihane.
Teksti loeti inglise keeles

Inimeste ja krabisarnaste olendite sõda, sekka palju kosmoselahingud, tehnomula ja rupskeid. Peamiseks miinuseks on kesksete inimtegelaste näotus ja üheplaanilisus, krabide liin osutus nende omast märksa põnevamaks ja päästis ka raamatu kehvemast hindest. Üle kolme siiski anda ei tahaks ja hilisem sama sarja raamat Dark Intellience on märksa põnevamalt kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles

just selline ulme, mida nohiklik ulmefänn minus on eluaeg tahtnud. Palju tehnoloogiat, palju mastaapsust, hulga lahedaid ideid jne. Väga suur rõhk on just transhumanismil, kus on ühe inimese võimalikud piirid seal. Kas üks inimene on võimeline ületama aja ja ruumi kõik piirid ja uurima kogu universumi kehatu digitaliseeritud olendina, mis võib teha endast lõputult koopiaid ning toota lõputus koguses uusi masinaid ja ideid ning konseptsioone. Panin kõhklemata viie ära kuigi, kui nüüd muutuda nohiklikust ulmefännist küüniliseks kirjandussõbraks siis arenguruumi autoril on. Tahaks näha rohkem peategelase minade vahelisi konflikte ja arusaamatusi, Ka võiks nõks nuriseda autori kosmoseteadmiste üle. Kosmoselahinguid kirjeldatakse natuke liiga vähe ja kohati jäävad nad segaseks, arusaamatuks jääb, kuidas saab Bob just hetk tagasi välja tulistatud rakette uuesti üles korjata, kas ta ei peaks ootama kuni see on oma trajektoori ära teinud vms. Samuti on vähe selgitust saanud see, et miks Bob ei saa ikkagi lükata kogu asteroidivööndit 3d printereid täis mis toodavad uusi 3d printereid jne. See kaotaks ju kohe resursipuuduse, mis takistab tal näiteks maalasi ümberasustamast ja isegi kui printerite tootmine on esialgu aeglane oleks nende juurdetekkimise tempo eksponentsiaalne. Aga neist pisiasjust hoolimata mõnus lugemine, kiire, hoogne ja transhumanismi suhtes meeldivalt jaatav ning optimistlik.
Teksti loeti inglise keeles

Alustasin lugemist päris optimistlikult, võrdlused olid küll Lemi ja küll ka Strugatskitega aga reaalsuses langes mõttes mu lõpphinne iga loetud hetkega. Erinevalt Strugatskitest ja Lemist pole tegelikult abstraktsete peategelase ümber toimuvate sündmuste mõte minuarvates seotud inimlikkuse proovilepanekuga. Pole Lemi Eedenile omast inimkonna kui terviku vaatlemist läbi nende arusaamatusse keskkonda asetamist. Et kuidas inimesed otsivad alati ratsionaalseid selgitusi ja analoogiaid. Pole ka stalkerlikke hingepiinu, et kuidas võõraga kohtuvad stalkerid üritavad seda omakasuks või teiste hüvanguks kasutada jms. On lihtsalt selline kulgemine, kus tegelased lähevad ükshaaval hulluks ja kui alguses tundus natukenegi põnev see, et mida peategelane võib veel avastada või mõni ootamatu hirmuäratav pööre sündmustes, mingi autori kaval konks. Siis mida edasi seda enam sain aru, et seda ei tule. Pigem selline aeglane langemine hullusesse, jälgituna erakliku inimese poolt. Lõpus paljastatakse ka põhjus - et kõik on lihtsalt mingi võõra ja võibolla isegi mitte enesest teadliku olendi katse meie maailma tungida ja seal olevat jäljendada. See raamat võib kahtlemata meeldida Tombergile, kes leiab sealt õige "täiusliku võõra" tunnetuse ja meeldib ilmselt ka Juhan Rauale, kes nagu arusaan naudib lihtsalt autori kirjelduste ja kirjutamislaadi sugestiivsust ja naha vahele pugemist. Ehk ma saan aru miks see raamat mõnedele inimestele meeldib aga minule oli see ebarahuldav matk läbi sürreaalsuse.
 
Minule jäi aga mõttest väheks. Ei ürita autor enda fantaasiat viimase piirini kruttida, et luua mingeid nutikaid konstruktsioone ja neid siis hiljem omaloodud huvitavate teooriatega lahti seletada ning pole ka Lemile või vendadele omast inimese enda lahkamist. On selline painajalik palaviku-unenäole omase stiiliga kulgemine. Ja tegelikult tundub, et ega autoril suurt mingit mõtet kah polnud... kunstijulledele täpselt see mis vaja, paneb nende hinge käima ilmselt paremini kui LSD mark keelel aga mina pole kunagi happeulmadest hoolinud
Teksti loeti eesti keeles

Bobverse edasijõudnutele ehk virtuaalsed isiksuste koopiad on muutunud inimkonna igapäevaseks koostisosaks. Jupiter on mingis singulaarsusõnnetuses täielikult hävinud ning maailma valitsevad kaks võimast klanni - zokud ja Sobornost. Zokud on digitaliseerunud endised MMO mängurid, kes lingivad endi teadvusi kokku üle kvantpaaride ning Sobornost on kamp Fedorovismi kummardajatest digitaalseid mõistusi, kes on samuti loonud endast miljoneid virtuaalseid koopiaid (neid kutsutakse gogoliteks) ning terve hulga erinevat AI ründevara. Zokud arendavad oma keerukat liitreaalsuse ühiskonda marsil ja Sobernost möllab kosmoses, omades seal planeetide suurusi arvuteid. Nende vahel on juba toimunud suur protokollisõja nimeline konflikt ning vastasseis visiseb edasi. Keskseks tegelaseks on kõigis kvantvarga romaanides Jean le Flambeuriga, kes on päikesüsteemi kõige kõver häkker. Ahjaa, kuskil seal on ka maa, mis tundub olevat suuremalt jaolt digitaalseid hauakambreid täis kõrb ning kus möllavad isepaljunevad programmid ja metsikud nanomasinad.

Kui esimene teos kvantvaras räägib zokude klannist, mis on muarust kergemini mõistetav kamp, siis teine romaan Fraktaaliprints on Sobernostist, mis on hulga segasem ja hullumeelsem. Lisaks Flameurile on siin teiseks peategelaseks maa printsess Tawaddud ning varguse objektiks on seekord ühe Sobernosti kõige tähtsama mehe noorusaegne koopia.

Minuarvates loob Rajaniemi väga kaugele arenenud digiühiskonnast lahedalt kirju ja usutava pildi. Kogu see gogolitest, korporatsioonidest, singulaarsete jumalatest, hiidteemantitest ehitatud linnadest, planeedisuurustest arvutifarmidest ning ümber päikese tiirlevatest kvantruuteritest koosnev keskkond tundub üheaegselt nii ülisegane kui ka loogiline. Ilmselt tunduks meie maailma kirjeldus mõnele 18-19 sajandi inimesele sama jabur. Praegusele teadusele endiselt kättesaamatu aga raamatu tegelastele juba antiikne tehnoloogia põimub moondunud popukultuuri, elustatud muinasjuttude või täiesti arusaamatute singulaarsete mõistuste looduga ning Rajaniemi komme mitte midagi seletada ei tee kogu selle kompoti mõistmist just lihtsamaks. Samas saan ka aru, et kui ta püüaks kõike selgitada siis ta ilmselt jääkski seda tegema ja raamatud oleksid mitte kolmsada vaid kolm tuhat lehekülge. Lisaks saab lugeja kannatlikus pidevalt, uute põnevate ideede ja konseptsioonide näol premeeritud. Mulle meeldib väga, kui ulmeautorid üritavad piiluda ennustamatu singulaarsuspunkti taha ja mõelda, kuidas tuleviku inimeste igapäevane elu võiks olla selles meile ettekujutlematus maailmas. Seega ei saa ma ka sellele Rajaniemi romaanile kuidagi alla maksimumhinde anda.
Teksti loeti inglise keeles

Lähituleviku Kuu on muudetud suurriikide katsepolügooniks, kus testitakse autonoomseid isearenevaid relvasüsteeme. Õnnetuseks arenevad relvasüsteemid aga nii kaugele, et nad ei soovi oma isandatega enam mingit tegemist teha. Appi kutsutakse vana kosmosekangelane Ijon Tichy, kes lendab kuule asja uurima ja saab seal sügava trauma - täpsemalt lõhestub ta aju kaheks täiesti eraldiseisvaks isiksuseks ning ei pea ilmselt ütlemagi, et kõik kuul nähtu jääb sellesse teise ja koostööle mittealluvasse poolde.

Ijon Tichy lood jagunevad kergemateks ja naljakamateks ning tõsisemateks ja filosoofilisemateks. Antud tekst kuulub sinna tõsiste juttude poolele. Kohati läheb toimuv isegi niivõrd huumorivabaks ja filosoofiliseks, et mul hakkas juba segi minema kas peategelane on absurdimees Ijon või vana emo-navigaator Pirx. Mõned koomilisemad hetked muidugi on, näiteks saab korduvalt nalja usa julgeoleku ja erinevate luureagentuuride kulul. Peamiselt kasutab aga Lem seda teost kohana, kus mõtiskleda isepaljunevate relvasüsteemide, mikroskoopiste droonipilvede ja muu põneva ning hetkel vägagi aktuaalse tehnoloogia üle. Mulle meeldis tegelikult väga aga midagi jäi samas täiusest puudu, seega koondhindeks tubli neli pluss.

"The American Medical Association finally lost the battle to save their profession, because computers gave better diagnoses and were much more patient with patients. Prosthetic sex was replaced by a simple device called an Orgaz. This was a headset with electrodes and a handgrip that resembled a toy pistol. Pulling the trigger gave you the ultimate pleasure because the appropriate place in your brain was stimulated with no effort, no exertion necessary, plus there were no upkeep expenses for male or female remotes, nor indeed the aggravations of natural courtship and matrimony. Orgazes flooded the market. To be fitted you went to special clinics. Gynandroics and other firms that manufactured synthetic women, angels, nymphs, fauns, etc., went out of business with much gnashing of teeth. As for education, most of the developed countries did away with compulsory school attendance. "Children," went the new doctrine, "should not be subjected to daily imprisonment and the psychological torture called learning." Who needs to know how many men's shirts you can sew out of six yards of Egyptian cotton if one shirt requires seven eighths of a yard, or when two trains will collide if one engineer is eighteen, drunk, and going 100 miles an hour and the other is colorblind and doing 75, if they're separated by 15 miles of track and 43 pre-automation semaphores? Equally useless are facts about kings, wars, battles, crusades, and all the other rotten behavior of history. Geography is best learned by traveling. All you have to know is the price of the ticket and when the plane takes off. Why learn foreign languages when you can put a translator chip in your ear? The study of biology depresses and depraves young minds, nor is it practical since no one now can become a doctor or dentist (after the appearance of dentautomata, about thirty thousand out-of-work dentists in both the Americas and Eurasia have committed suicide each year). And chemistry is of no more value than a knowledge of hieroglyphics. Meanwhile on traffic signs and street signs words are slowly being replaced with pictures."

Lugeda soovitan pigem siiski vaid eriti paadunud Lemi või Ijon Tichy fännidel või siis nendel, kes tahavad oma silmaga näha, kuidas üks poolakas suutis juba 30 aastat tagasi meie tänapäevast maailma ette ennustada ja mitmed põnevad teemad enne Strossi lahti kirjutada
Teksti loeti inglise keeles

Hea vastukaal samuti hiljuti loetud Perumovi "Haldjate pistodale". Viimane oli kohutavalt veniv sõrmuste isanda uusversioon: jälle laisk kääbik, jälle vapper robustne päkkar, jälle turmamäel süttib tuli, jälle morias orkid kolistavad. Ehk ei midagi uut.  
 
Lazartsuk oli hoopis teine teema. Isegi see, et ta oli ilma mingi varjamiseta kirjutanud orkid ausateks venelasteks ja haldjad kaunites mundrites natsideks, oli kuidagi mõnus mitte häiriv. Ma saan sellest mõttemaalmast aru. Kui lugesin Sõrmuste isanda originaali ja vaatasin filme oli ka mu hinges kahtlus, et need haldjad pole ikka õiged mehed. Kas see on nüüd mingi ida-euroopa inimese paranoia või elutarkus ei tea öelda aga lugu julgen soovitada. Seda enam, et netis emakeeles olemas.  
Teksti loeti eesti keeles

Kui „Me armastame maad”, esimene kogumik oli tõesti väga tugevalt maa armastuse ja sinna tagasipöördumise teemale keskendunud, siis teine osa annab minu arvates pigem läbilõike Vene ulmest ja seal valitsenud stiilidest. Antoloogia algab 50-60ndate Nliidu kirjandusele omaste märterluslugudega ja jõuab välja 21. sajandini ehk isekate ja küüniliste tegelasteni. Sellist sarnast ülesehitust, kus liigutakse helgematest juttudest aina süngemaisse, kasutas Veiko ka enda koostatud „Keskpäeva varjude” puhul ning minule selline stiil meeldib. Kuigi üheks selle kõrvalmõjuks oli antud kogumikuga, et nüüd, mil lugemisest rohkem kui kuu, kipuvad mitmed sarnase stiili ning tooniga kõrvuti asetsenud lood kokku sulanduma. Eriti just esimesed kolm teksti: Georgi Gurevitš „Lohe Infra“ (1958),Valentina Žuravljova „Astronaut“ (1960) ja sama autori „„Kotkapoeg“ ei naase” (1961), mis tundusid juba lugedes nagu ühe autori poolt loodud pildikesed samasse maailma. Hoolimata enda nõukogude paatosest on need lood samas kuidagi helged ja mõnusad. Samuti ei mõju neis olevad eneseohverdused mitte kui tülgastavad kommunismi laiendamiseks mõeldud kangelasteod, vaid inimlikud ning raskelt tulnud otsused. „„Kotkapoeg“ ei naase” kukub ehk neist stiililiselt kõige rohkem välja. Kusjuures üks asi millega need vanad lood veel võluvad on ka tehniline läbimõeldus, isegi kui tehnoloogia pole jutus kõige esmasem teema, on rakettide omadusi, kiirusi jms üsna põhjalikult kajastatud ning see aitas vähemalt minul sageli paremini aduda, kuivõrd raske katsumus tähelend ikkagi on. Žuravljova „Astronaut” on neist ilmselt kõige parem, lohutu ja liigutav lugu ning ka pagana hästi kirja pandud. Vähemalt mul tulid lugedes silme ette kõik need värvid, millega astronaut maalis. 

Looga Ilja Varšavski „Otsusta ometi, piloot!“ (1965) lõpeb ka helgete kosmoseavastamiste tsükkel. Enam ei ole iga lend oluline ja esmakordne, vaid toimuvad juba regulaarselt nagu lennureisid ning vanu kangelasi pole enam vaja. Ka Dmitri Bilenkini „Tema Marss“ (1971) ja Olga Larionova „Päike jõuab Veevalajasse“ (1981) kuuluvad sellesse teise mõttelisse tsüklisse. Ka siin on kolmiku viimane lugu minu arvates kõige nõrgem. Pisut nõrgaks jääb minu maitsele ka Sergei Kazmenko „Viimane laev“ (1982, avaldatud võrgus 2014). Kohe temale järgnev Kir Bulõtšov „Kolmteist aastat teel“ (1984) ei vea aga alt. Kir läheb stiililiselt tagasi esimeste kolme jutu ajastusse. Toon on seal küll muidugi märksa omakasupüüdlikum, aga sisaldab samas piisavalt esimeste juttude naiivsust. Inimesed ei mõtle enam niiväga kollektiivile vaid pigem iseendile ja oma soovidele.

Mihhail Puhhov „Üles visatud“ (1990) on samuti üks imelik tekst, väga raskelt loetav, aga enda ideelt ja selle laiahaardelisuselt kogu teose kõige suurejoonelisem ning geniaalsem. Autor võtab ette raske ülesande, kiigata singulaarsuse taha ja veab selle isegi minu arust auga välja - vähemalt ideeliselt. Hakkiva stiiliga läheb ta minuarust küll tublisti liiale, aga väga hea lugu sellegipoolest.

Boriss Rudenko „Limaan“ (2005) on mu kolmas kõige-kõige lemmik antud kogumikust. Puhtalt ülesehitatud inimlikule nahapäästmise soovile aga oi kui valusa lõpuga. 

Vladimir Iljin „Kaugkosmose seadus“ (2007). Minuarust natuke liiga anekdootlik lugu ja võll keeratakse üle, mistõttu muutub asi juba satiiriks ja mitte nii heaks ka pealekauba. Eriti kuna lõpplahendus oli etteaimatav.

Aleksandr Zolotko „Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika“ (2012). Stiililiselt ühtne viimase looga. Ilmselt võib öelda, et ka kolm antoloogia viimast lugu moodustavad mingi terviku. Ainult, et esimese kolmiku täielike antipoodidena on need puhtalt küünilistest inimestest ning Zolotko oma paremuselt teisel kohal. Idee on hea, tegelased on samuti värvikalt välja joonistatud aga midagi jääb siiski puudu, ning antoloogia parima kolmiku seltsist jääb ta napilt välja.

Ehk siis mitte nii hea kui „Me armastame maad 1”, aga korrralik kogumik sellest hoolimata. Veiko on teinud hea töö ja häid ning väga häid jutte leidus rohkem, kui nii mõneski teises antoloogias.
Arvutus ilmus esmakordselt Reaktor 2017 aasta detsembrinumbris http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-me-armastame-maad-2
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

1. Päästa meid kurjast
Jah, kindlasti hästi kirja pandud aga kuhu jäi ulme? Kogu tegevus oleks võinud leida aset ka mõnes väikeriigi sadamas. Ehk ulme võiks kulissidest suurem roll kanda olla. Lisaks veel see lõputu kohvijoomine, mis kohati omandas päris naljakad mõõtmed. Näiteks kuidas üks agenditedest teeb äärmiselt pingelise situatsiooni aeg ettepaneku jama lõpetada ja kohvi jooma minna. Teiseks oli loo lõpp liiga ebamäärane. Paljugi jäi lahtiseks, näiteks mina oleks tahtnud küll teada saada, et millega kõige kõrgemat jaama ülemust ähvardati. Ka Tähetolmu saabumine mõjus üleliigsena. Autorid oleks tahtnud sellega justkui näidata, et halvad saavad siiski karistatud ning ühtlasi siduda lugu tihedamalt Weinbergi maailmaga. Muide, mul oli selle looga ka harukordne võimalus lugeda esialgset, ainult Weinbergi, versiooni (ta algne plaan oli see Reaktoris avaldada), ning Reidari poolt kirjutatu on küll napp aga kindlasti oluline. Reidar taipas nutikalt ära, et õudust tuleb ka lugejale lähedalt näidata, mitte sellest vaid kohvikõrvale rääkida ning andis loole minuarust kõvasti elu juurde ning kergitas minu silmis ka hinnet, milleks tugev kolm.

 

2. Tsölibaadi lõpp
Mõnus lugu ja rohkem ei kommenteerikski. Üks minu kindlaid selle kogumiku lemmikuid ning sarnaselt Habichtile tulid ka mul silme ette Kuttneri „Hogbenid”. Hinne viis.

 

3. Juhtmevaba armastus
Esimene pool jutust on päris mõnusalt kirja pandud krimilugu, kus kaugelt saabunud uurija tegeleb võika mõrva uurimisega. Aga selle teise poole oleks justkui teine autor kirjutanud. Ühtäkki visatakse krimimüsteeriumi arendamine kõrvale ning seni mõnusalt kulgenud uurimistöö asendub mingi ebaloogilise juraga. Peategelane satub poolkogematta mõrvari ülestunnistust kuulma, talt rebitakse käsi küljest ning mõrvari paljastamise asemel hakkab ta hoopis miskile vanamehele eutanaasiat organiseerima. Taustal möllamas veel miski Schrödingeri politseihaarang, mis toimub ja ei toimu ning siis jälle toimub. Tundub nagu oleks autoril äkitselt kirutamisest villand saanud ja siis lõpu viie minutiga kokku visanud ja pärast isegi mitte üle lugenud. Potentsiaalselt hea krimi-ulme lõppes totruste kuhjaga ning seetõttu minupoolt hindeks kaks miinus.

 

4. Enne kui lahvatab leek
Hea lugu, head ideed, korralikult kirja pandud ning põnev. Aga kuhu jäi lõpp? Juba teine selle antoloogia lugu, mis lõppeb ilma mingi selgituseta lihtsalt ära. Ehk tahtis autor teha Strugatskite stiilis lahtise lõpu? No see kukkus tal küll siis vabandage väljendust sitasti välja. Muidu oleks viiegi pannud aga lõpu tõttu tuleb selline väga kõhklev kolm, pika-pika miinusega.

 

5. Tuulerändur
Tore dark-fantasy, mis meenutas Sapkowski nõiduri lugusid. Peamiseks miinuseks on jutu teatav mustandlikkus. See oleks nii lausetelt, kui ka sisult tunduvalt kõvemat toimetamist tahtnud. Aga nelja saab kindlasti ära ja jekimov on minuarvates endiselt üks kõige lubavamaid uusi eesti autoreid.

 

6. Kõik kivide pärast
Suhteliselt rumal MILF satub maagilise huulepulga tõttu kahe maailma vahel pendeldama. Kirja pandud ladusalt aga juttu ennast ei ole, on mingi maagiline episood inimese elust, kes pole ei huvitav ega ka ebameeldiv vaid lihtsalt igav. Lõpp jäi autoril samuti kirjutamata seega hindeks kindel kaks.

 

7. Meie külas nähti imet
Jällegi üks väga hea lugu, mida ma pikalt kommenteerima ei vaevu. Viis.

 

8. Jumala hingus
Kõige häirivam on selle jutu juures tema liiga vanamoeline stiil. See pole enam kosmos vaid mingi 19 sajandi metsiku lääne kolgas. Võibolla olekski see jutt aurupungina paremini toiminud? Iseenesest polnud ju muidu vigagi, võiks nii neljagi anda aga anakronismid ning mõningane etteaimatavus venitavad kolme peale.

 

9. Raske vihm
Kolmas lõputa lugu ja ma vist hakkan selle konseptsiooniga juba harjuma. Igaljuhul poolepealt katkestamise tunne oli ka siin aga Manfredi loodud maailmas see isegi ei häirinud. Lugu oli meeldiv segu „Perdido tänava jaamast” ja Strugatskite „Linnast”. Määndumine, veidrad haigused, pidev pimedus, lootusetus, hallus, vaesus olid mõjusalt-mahlaselt kirja pandud ning peategelane mõjus usutavalt. Lisaks oli veel lugedes peas kummitamas mõnus aimdus, et see kõik on vaid tükike suuremast ja palju haiglasemast maailmast. Seega panen (väikeste kõhkluste saatel) viie ära.

 

10. Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost
Olustikupildike usuhullu naise elust feodalismi langenud kosmosemaailmas. Meenutas heas mõttes „Juuksevaibakudujaid”, maailm vähemalt ise tundus vägagi sarnane. Hea hinde panekut takistab aga kirjutamiseks kasutatud stiil. Oli see siis tahtlikult või tahtmatu aga laused tundusid liigestest lahti ning sõnade järjekord oli kohati neis suvaline. Vähemalt minul muutis see eksperimentaalne kirjaviis lugemise ääretult raskeks (lugesin mitmes jaos aegajalt pause tehes) ja seega puhtalt loetamatuse eest hindeks kindel 2.

 

11. Mina: kaitsja
Üks! kindel üks või pigem isegi null! See pole lugu vaid halb inglite elust jutustav viienda klassi koolikirjand. Mina seda lõpuni lugeda ei suutnudki, kümme lehte taevase elu vaimuvaest kirjeldust oli juba täiesti piisav. Tegelikult oli sedagi liiga palju, mismoodi sihuke jama küll esikümnesse pääses mina aru ei saa. Seda enam, et olen lugenud ju ka teise ja kolmandasse kümnesse kuuluvaid tekste ja seal leidus kõvasti paremat kraami ja suurem enamus neist sisaldas mäekõrguse võrra rohkem mõtet või stiili. Isegi eelmise jutuvõistluse Helen Käidu lood tunduvad selle tekstiga võrreldes Stalkeri väärilised. Paber nuttis, kui seda juttu talle trükikojas pressiti ja ilmselgelt oli zürii seda hinnates kas pilves või purjus... või mõlemat.

Teksti loeti eesti keeles

Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
 
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
 
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
 
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Teksti loeti eesti keeles

Naljakas lugu, kuigi teine raamat on täiskasvanulikum, kus peategelane trügib juba suurte meeste mängumaale, meeldis see mulle vähem. Lahingud on eepilisemad, kosmoselaevad müdistavad ringi ja planeetide saatused on õhus aga köitis vähem. Ilmselt asi selles, et rohkem keskendutakse erinevatele intriigidele ja üks hirmus risti-rästi ja topelt üle kõigi käiv intriigipunumine on mulle alati nõksa igav tundunud. Need intriigid tõmbavad ka tempot alla ja lasevad paista liiga selgelt sellel välja, et autor ei anna enda tegelasele ühtegi hetke hingetõmbamiseks. Isegi kui tal on mõni lahingutest ja intriigidest vaba hetk siis ta lihtsalt valutab südant enda kui inimkonna pärast. Sihuke armutu nuudi amdine natuke väsitab, loogiline oleks, et ta tunneks mõnest pisiasjast vahel ka siirast rõõmu. Kasvõi sellest, et nüüd pole mitte midagi perse läinud. Aga tema mõtleb isegi kallima otsas olles mornilt maailma saatusest. Meenuvad juba Porutzik Rzevski anektoodid, kus Natasha on voodis ning kihku täis aga Pierre Bezuhhov vaatab mõisa aknast raagus puud ning mõtleb elu üle. Mul on tunne, et sel peategelasel on väga raskekujuline tööstress. Teiseks oli väga valus lugeda kohe peale Charles Strossi Singularity sky-d. Browni nägemust kosmosesõjast oli ikka kohmakas ja naeruväärne. Õnneks pole sedalaadi tehnovõhiklus läbiv joon. Maapeal toimuvad lahingud olid samas väga head, paistsid tõesti läbimõeldusega silma ja olid mõnusalt moodsat sõjatehnot täis. Kui veel nuriseda siis ka etteaimatavusega olid kehvad lood, kohati hakaks autori kirjutamismuster liiga selgelt eristuma, et kui ta teeb tegevuses väikese pausi siis on selge, et nüüd pöörab ta kõik peapeale ja enamasti polnud raske arusaada mis piinamisvahendi ta seekord enda tegelasele valib. Ajaviiteks endiselt huvitav lugeda aga täispunkte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmaloome oli viimase peal. Põrsikute elutsüklid, nende kohanemine dnad muutva viirusega ja ka virtuaalne tegelaskuju olid huvitavad ja mõjusid originaalselt. Card hoidis samuti suisa krimikirjaniku osavusega põnevust üleval, et mis nende Põrsikutega siis on ja miks nad tapavad ja seal tuli veel mitu ootamatut pööret. Ka religioossed teemad olid intrigeerivad, mulle tundus näiteks surnute eest kõnelemine huvitava ideena. Selline lahe humanistlik komme ja mulle on religiooni ja ulme sidumine alati paeluv tundunud. Aga miks ma ei suuda täispunkte anda? Selle neetud mehiko armuseebi pärast. Taustal on neetud põnev müsteerium seoses hästi loodud tulnukatega ja selleasemel keskendutakse lastele ja truudusetutele naistele ning nende kõigi probleemidele. Eessõnas ütles Card, et üks ta sõber kurtis lugedes kuidas ta ei suuda lastel vahet teha ning muutis neid värvikamateks. Noh mina ei suutnud neil sageli sellest hoolimata vahet teha. Miks pagan pidi neid tatte nii kuradi palju olema? Ma saan aru, et katoliiklik pere aga arvestades, et lapsi tehti peamiselt abieluvälliselt oleks olnud hea põhjus piirduda kolmega või sedasi. Peategelase ehk Enderiga samastumine oli ka peaaegu, et võimatu. Tegemist oli messia, sherlock holmesi ja supermani ristandiga ikka sõna otseses mõttes. Ülirikas, ülimõistev, ülikannatav, üliinteligentne. Ka kõige paadunum rets sulas tema pilgu all ning kõige kivinenum preester tuli tema poole üle ja andis sõbrakätt. See pole enam usutav karakter, see on Konstantin Päts Ivan Orava lugudest. Aga kui ulmeosa jälle mängu tuli siis oli see suurepärane. (less)
Teksti loeti eesti keeles