Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Valguse nimel

(lühiromaan aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003 (Odüsseia)

Hinne
Hindajaid
4
8
4
3
0
Keskmine hinne
3.684
Arvustused (19)

Sandri jutustust on huvitav lugeda, ent kahju oli ta pöördumine lõpus poliitilis-ideoloogiliseks (vähemalt näib nii). Ehk mõtles autor kriitikale, mille kohaselt ta "kirjutab hästi, aga tal pole midagi öelda" ja pani "iva" sisse... ei tea.

Tegevus toimub Maale sarnaneval planeedil, mille inimesed on asustanud. Peategelane on sõjaväeosast palka saav autojuht, kelle elu pööratakse pea peale seejärel, kui ta naise juurest kodust leiab teise mehe ning naine ta ära neab. Tegu pole siiski mitte sõnakõlksuga, vaid spetsiifilisi psühhofüsioloogilisi nähtusi perioodiliselt esilekutsuva seisundiga. Needusest vabanemiseks on olemas võimalusi, ent täpselt pole need teada. Peategelane püüab paaniliselt "paraneda" mõistmata, et on vaid ise ettur suuremas mängus.

Kui oleks minu teha, lõiganuks ma lõpplahenduse maha ja arendanuks teemat kuhugi teises suunas ja kindlasti romaanimõõduni välja. Aga lihtne on õpetada... Tore ikkagi, et Eesti autorilt jälle raamat ilmunud ja selline, mida häbeneda pole põhjust.

Teksti loeti eesti keeles

Päris hästi loetav tükk, kuigi püüdlik Strugackite kopeerimine hakkab kohe silma. No ei ole usutav, et 21 valgusaasta kaugusel luuakse mingisugune 70ndate N. Liidu ühiskonna kloon. Räpasus, sodi, mustus, mingid sõjaväelased, maika väel köögis kruusist kahtlast vedelikku joovad intelligendid, kes kolmeliitrisest klaaspurgist hapukurki peale hammustavad. Jäle. Strugackeid võib mõista, ulmevormis irisesid nad asjade üle mis neile ei meeldinud, aga Sanderit mitte. Kuskil teise poole peal muutub muidu hästijälgitav lugu mingiks sogaks ja lõpp on juba päris tobe. Lühiromaani lugemist ei kahetse, aga ega ta midagi juurde ei andnud. Kolm väga pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi jäi nagu puudu. Üks korralik lõpp vist? Tegelikult oli päris huvitav, ainult et liiga lühike. Ja lõpul oli kiirustamise maik juures. Igatahes jättis hea mulje, mulle meeldis!
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Lugedes tekkis liiga palju küsimusi, et kõrgeimat hinnet anda. Strugatskite stiil mulle meeldib ja autor aimab seda vähemalt õhustiku osas korralikult järele. Vendade loomingule on omane ka tegevusmaailma vähene lahtijoonistamine. Neil tuleb see hästi välja, ent Sandri maailm meenutab LIIALT seitsmekümnendate Nõukogude Liitu. "Miilits" korravalve nimena, hädaabinumbrid 01-02-03, isegi taksod, mis on omaaegsete kollaste "Volgade " täpsed koopiad. Muidugi ka slängiväljend "julged poisid" kagebiitide kohta jne. Kirjeldatud planeedi koloniseerijad kopeerivad tõesti täpipealt stagnaaega, ent milleks? Ja kuidas saab kauges tulevikus, kui toimuvad tähelennud 21. valgusaasta kaugusele, eksisteerida nii madal tehniline tase, mis jääb kohati maha meie kaasaja omastki? Raadiovastuvõtjaid, milletaolist tekstis kirjeldatakse, toodeti vist küll väga ammu? Ja milline on poliitiline olukord koloniaalplaneedil, mitu riiki seal eksisteerib? Ent suurepärase õhustiku eest saab teos mult algulmainitud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole lugenud vendade Strugatskite loomingut ja selle tõttu ei saa ka "Valguse nimel" nende lugudega võrrelda. Õhustik, mis seal loodud oli, tundus tõepoolest imelik ja selline, mida võib näha vanades vene filmides. Algusele heidan ette igavust. Tegelikult võib seda ette heita ka mitmele teisele kohale selles tekstis. Lõpus läks aga kõik nõmedaks. Kuni kartsaheitmise kohani oli veel loetav aga see pime usk, mis mina-tegelast näis täitvat, kui ta kindralist rääkis tekitas tõesti tunde nagu loeks midagi vanemat, kui ees oli öeldud. Midagi, mis on kirja pandud mõnes riigis, kus toimub isikukultus. Mitte eriti tänapäevalik. Ütlesin vist kõik mis öelda on. 3- - .
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Strugatskeid jäljendas tõesti hästi. Kui palju selle nõukogude õhustiku loomises loogikat oli on tõesti küsimus, kuid see ei häirinud piisavalt, et hinnet alla viia. Lõpp oleks võinud parem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Minu maitse jaoks natuke liialt Strugatskite moodi. Strugatskid ajasid oma rida hästi, aga kahest piisab täiesti.
Samas on loo segasus ja unenäoline, visandlik maailm just nimelt strugatskilik - minu jaoks on servadest hägusad nii "Obretšennõi grad" kui "Tigu nõlvakul". Ja ega neilgi kõik asjad yhevõrra hästi õnnestunud.
Sopa, eriti just yhiskondliku sopa kallal ma ei viriseks. Kui inimesed on suutnud seda yle kogu Maa laiali tassida ja alustavad nyyd vähehaaval ka lähiruumiga, mis seal 21 valgusaasta kaugusel ikka nii erilist on.
Aga tekst on hästi tehtud. Ei logise. Mitte mõni koolipoisi katsetus.
Teksti loeti eesti keeles

Päris tubli saavutus. Miskiks suurteoseks küll ei kvalifitseeru, kuid samas on näha, et autor oskab ja tahab hästi kirjutada. Tubli keskmik. Kõrgem hinne jääb andmata, sest lugu polnud minu jaoks piisavalt köitev, ka jättis see eelnevateski retsensioonides mainit nõrk lõpplahendus pisut nõutuks. Samas ma ei viriseks Sanderi teksti strugatskilikkuse kallal. Tegelikult ei häirinud mind üldse see, et mingis Maast 21 valgusaasta kaugusel oleval planeedil harrastatakse elu, mis iseloomulik kunagisele Nõukogude Liidule. Kindlasti on võimalik sellele mingi suhteliselt veenev põhjus välja mõelda.

Kokkuvõtteks saan rõõmuga öelda, et ilmavalgust on jälle näinud täiesti korralik algupärane ulmeline lühiromaan. Edu autorile edaspidiseks!

Teksti loeti eesti keeles

Lihtne on hukka mõista, raskem ehk mõista.

Mulle Kristjan Sanderi looming meeldib... mööndustega, aga meeldib. Mööndused tulenevad just paarist suhteliselt lollist tekstist, mis kirjaniku kontos on. Lühiromaan «Valguse nimel» nende lollide tekstide hulka ei kuulu ning seda on juba ilmselt hindest näha.

Ma ei näe mingit vajadust siinkohal sisust rääkida, sest lühiromaani kümnenda arvustajana saaksin ma sellise tegevusega vaid võimalike tulevaste lugejate naudingut rikkuda. Eelnevad arvustused on hädavajaliku miinimumi juba välja öelnud. Vaidleks pigem eelarvustajatega ning püüaks rääkida sellest mis meeldib ... ja miks meeldib.

Lühiromaani (ja üldse autori uuema loomingu) puhul on ääretult sümpaatne just distantseerumine lääne ulme stampidest. Jah, Kristjan Sander langeb ajuti teise äärmusesse ning kasutab ehk liialt nõukogude vene ulme stampe, mida võhiklikum lugeja siis Strugatskite jäljendamiseks nimetab. Hetkel teeb seda Kristjan Sander praktiliselt ainuisikuliselt ning sestap mõjub selline nõukogude vene ulme tuules loodud algupärane eesti ulme vägagi värskelt. Uskuge mind, midagi sellist nagu Kristjan Sander kokku kirjutab, ükski venelane kirjutada ei suudaks ... ning seda just rahvuslikel põhjustel.

Alusetu on etteheide, et justkui oleks ilmvõimatu kosmoselendude ning köögis maikaväel kuukavate ja pealehammustavate subjektide kooseksisteerimine. Kas te noored seltsimehed teate, et siga inimeses ei muutu väiksemaks, kui teaduslik-tehniline progress seitsmepenikoormasaabastes kuhugi minema lippab. Piisab, kui vaadata seda, mis toimub Estconil öösiti sauna sees ja ümber.

Lühiromaani lõpp oli vast tõesti pisut kiire ja rabe, aga ega see ühiskonnale endale ka eriti kauaoodatud polnud. Autor võinuks ju paarkümmend lehekülge kirjutada selle planeedi hea uue ilma elust-olust, kuid kas see oleks lugejale midagi juurde andnud? Pilt sai ju enam kui selgeks.

«Valguse nimel» pole vist parim Kristjan Sanderi tekst, kuid autori paremate esikolmikusse kuulub see küll. Iseenesestmõista räägin ma siinkohal vaid ilmunud tekstidest.

Teksti loeti eesti keeles

Mõneti raske on mul Kristjan Sanderi tekste hinnata, kuna nad lähevad mul suht ruttu meelest. Olen sageli kimbatuses, püüdes meenutada kuu aega varem loetud Sanderi tekste. Ainuke mis tavalisel meenub, on, et oli ladus ja mõnus lugeda.

Niisamuti on ka selle teosega. Meeles on omapärane, natuke strugatskilik feeling. Ja mõni fragmendike siit ja sealt. Sanderit on süüdistatud süzhee puuduses, võib-olla on selles asi. Igastahes lugeda oli mõnus, sellest ka "4".

Teksti loeti eesti keeles

Natuke tuletas teos meelde üht eesti filmi ( nimi oli vist tont nr5, kui ma ei eksi), kus ühel planeedil kõik hirmud teoks said. Miskipärast jättis siiski romaan kuidagi tülpinud vormi, kõik oli kuidagi tumedates toonides. Ei tule meelde ühtegi kohta, kus nimitegelane oleks isegi näiteks naeratanud.Sellegipoolest oli jutt kaasakiskuv ning igav seda lugedes ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutamisoskuse puudust ei saa autorile selle teksti põhjal kindlasti ette heita. Ka mingi idee on siin olemas. Aga paraku ei saanud ma absoluutselt aru, miks on vaja sellest ideest kirjutada. Sest minu meelest on see just nimelt "mingi" idee. Jääb tunne et autor kangesti tahaks kujutada niisugust maailma, aga paraku ei tule tal pähe mingeid sündmusi, mis selles maailmas võiksid toimuda või mingeid probleeme mida seal võiks lahendada. Suure punnitamisega on midagi ikka paberile tulnud, aga see ei veena. Jätab külmaks.

Hea et allahinnatult osta õnnestus.

Teksti loeti eesti keeles

Detailideni kirjeldatakse nõukogude trööstitu tööstusolme argipäeva: masendus, lootusetus, räpasus. Just see, mida ma ei fänna. Tekst on segane (vist isegi autori taotlus), aga nii segase teksti tõttu ei teki teosega haakumist. Keskel läks romaan huvitavamaks kui autor keskendus kohaliku fauna uuringutele. Lõpp pani õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt meeldis, aga nõukogude temaatika fänn paraku eriti ei ole ja ka minu jaoks oli lõpp väheke lahja või "ebasobiv". Ent tekst ise oli ju kokkuvõttes hea.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi absurdne ja raskelt loetav lugu. On mingi inimkoloniseeritu võõrplaneet, mille ühiskond meenutab nliitu (aga maksevahendiks on kroonid). Kõik on ääretult primitiivne, räämas ning roostetav. Sõidetakse ringi bensiiniautodega, kasutatakse müntidel töötavaid telefone jne (moodsaim seade mida mainitakse on tuumareaktor.) Sündmused ise keerlevad ühe autojuhi ümber, kes saab endale kaela nn "needuse", millest vabanemiseks tuleb kasutada miskist psühotroonilist "fuma" meetodit.

Nüüd siis nüppel. Esiteks on autor ise kriitiku rollis pidevalt mõnuga maininud, et "ideed maksavad kolm kopikat pang" - aga miks siis on ta enda loos vaid üks normaalne idee? Teiseks on Sandri loodud maailm läbinisti absurdne (needsamad bensiiniveokid ja värk). Tundub, et antud teksti loomiseks on stiililt võetud kõvasti eeskuju Strugatskite (nt Tigu nõvakul) teostest, pingutades aga üle liig pikkade olustikukirjeldustega. Lisaks on dialoogid kohmakamad ja tekstis puudub vendade tekstidele omane huumor. Kokkuvõtteks jääb jutt liiga visandlikuks, kärbituks-poolikuks (lohisedes samas mõnes kohas ülemõistuse palju) sotsiaalulmeks, mis ei suutnud mind kõnetada.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu algus on väga paljulubav, ma üldiselt ei pane pahaks kui keegi kedagi "järgi aimab", eriti kui see hästi õnnestub. Pealegi ei ole ammu juba sisuliselt võimalik midagi originaalset kirjutada kuna kõik on juba ära üteldud. Võinoh, nii vähemalt väidetakse. Igaljuhul vendade Strugatskite kuju on vähemalt mu arvates selgelt tunda Kristjan Sanderi teksti tagant.

Aga edasi nagu ei läinud mitte. Idee, point nagu oleks olemas aga see kadus ära. Oli natuke olustikukirjeldust (mis meeldis, väga), lõpupoole hakkas justkui "midagi" tulema - aga mis? Ja milleks? Võib-olla on viga minus aga raamatu lõpp jäi siiralt arusaamatuks ja poolikuks. Ükski tegelane ei saanud "omaks" samuti.

Kokkuvõttes jäi plusspoolele natuke olustikku ja see, et sain raamatu üsna odavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti tore lugu. Mulle meeldis autori originaalne lähenemine maagiale — kaugelt liiga tihti võetakse meile tuttav maailm ja pannakse mõned igapäevaelu mehhanismid võlukunsti peal tööle, sageli täiesti põhjendamatult. Vahet polegi, kas tegu on Harry Potteri või mõne grimdarki fantaasiasaagaga. (Eriti naljaka näitena tuleb meelde Maniakkide Tänava taksojuht, kelle arust oli bensiini peale raha kulutamise asemel praktilisem auto loitsuga veerema panna, sinna juurde maki pealt mootorimürinat mängides.) Sandri maagia on kange kraam, tundmatu ja ohtlik; selle tagajärjed sõltuvad paljuski kasutaja teadmistest-oskustest, ja tundub, et ega kellelgi erilisi teadmisi pole. Teise inimese elu ära rikkuda on triviaalselt lihtne, needust tagasi võtta pea võimatu. Kuidas selline kontrollimatu jõud sobib lõpplahendusega, mis nõuab suurelt kurjamilt oma ihu ja hinge suvaliste jorsside kätte usaldamist, jääb mõneti küsitavaks, aga eks riigipööramine ongi üks ohtlik töö. Ühesõnaga, ma võin praegu ju objektiivsusele pretendeerides kahtlastele kohtadele osutada, aga lugedes (ja hiljuti üle lugedes) jäin igati rahule.
 
Selline häbitu nõukogude õhustiku jäljendamine valgusaastate tagusel võõrplaneedil jätab muidugi natuke naljaka mulje, nagu mitmes teiseski Sandri tekstis. (“Puruvana päeva” puhul pidin ma mitu korda järele vaatama, et peategelane on tõepoolest kahekümne ringis, mitte sada kaheksakümmend, sest tema lapsepõlv oli nii paksult paneelmaju ja Žigulisid täis.)
 
Selle õblukese raamatuga on mul oma side, sest sel (talve)päeval, kui ma selle raamatukogust võtsin, jäin bussist maha ja pidin venna pool öömaja otsima. Ta on selline tõsine töömees, kes käib kodus ainult magamas ja kelle meelest on 15° mõnusalt soe toatemperatuur. Süüa tal ka midagi polnud, nii ma siis kössitasin lõdisedes diivanil, lugesin “Valguse nimel” ja teisest Täheajast “Kuiva ja vaikset sõda” ja jõin õhtusöögiks õlut. Väga sürri ja kustumatu elamuse jättis see kombinatsioon.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Tursk
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 21 arvustused:

Ega mul polegi selle raamatu kohta palju öelda; lapsena, kui ma Tarzaneid neelasin, tundus põnev (ja tänu vanale tõlkele meeldivalt eksootiline), aga paar aastat tagasi üle lugedes torkasid kõik puudused ikka väga teravalt silma. Hea küll, see oli Burroughsil üleüldse esimene romaan ja ajapikku ta õppis üht-teist, aga tema süžeed ja tegelased jäävad sellegipoolest kuni surmani väga ühetaoliseks ja värvituks, kuidagi siivsaks ja hädiseks. Kui võrrelda Burroughsi näituseks Howardiga, kelle jõulise ja sünge “Draakoni Tunni” ma printsessiraamatule kohe otsa lugesin, pole küsimustki, kumb on parem kirjanik (jätame Howardi romaani süžeeprobleemid siinkohal kõrvale).

Aga olgu peale, ma ei tulnud siia tegelikult Burroughsi kiruma. Selle kirjatüki ajendiks oli paar päeva tagasi wõrgust leitud eestiaegne “Marsi printsessi” tõlge, mille Heining & Ko 1993. aastal üsna naljaka kaanepildiga varustatult uuesti välja andis. (Õieti leidsin ma lausa kaks tõlget, aga kõigest järjekorras.) Esmalt ilmus salapärase H. M.i tõlge järjejutuna ajalehes Koit (17. aprill – 14. august 1923) ja kõik need numbrid on Digaris olemas. (Samas numbris, kus “Marsi printsess” lõpeb, algab kohe selle järg “Marsi jumalad”, mis sai uusväljaandes pealkirjaks “Raevukas Carter”.) Ehkki üheksakümnendate versiooni lugedes jäi mulle omal ajal mulje, et see on peale kirjapildi täiesti originaalitruu, kohendati teksti trükiks ette valmistades tegelikult päris kõvasti, mis on ilmne juba eessõna esimesest lausest alates. Koidus ilmudes kõlas see nõnda (pikad essid ja kaksisveed on selguse huvides ära jäetud):

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile esitades raamatu näol, usun, et mõni sõna sellest tähelpanemisväärilisest isikust võiks pakkuda huvi.

H&Ko versioonis sai sellest:

Kapten Carteri imelikku käsikirja teile raamatuna esitades usun, et mõni sõna sellest tähelepanuväärsest isikust võiks teile huvi pakkuda.

Ja nõnda edasi.

Kümme aastat hiljem ilmus romaan täiesti uues tõlkes ajalehes Virulane (22. august – 14. november 1933), sedakorda mõnevõrra lühendatult. Ja selle versiooniga on hoopis naljakas lugu, sest Digaris on olemas ainult selle teine pool. 22. augusti Virulases on küll teade, et sellessamas numbris hakkab ilmuma “kuulsa “Tarzani” lugude autori — Edgar Rice Burroughs'i — uus romaan”, aga mida pole, on järjejutt ise; esimest korda näeb seda alles 30. septembri skännis. Sellest varasemad numbrid on kuueleheküljelised, mis võiks sellele mõistatusele valgust heita — küllap ilmus järjejutt esialgu kahel viimasel, reklaamidega leheküljel, mille keegi hea inimene on skännitud eksemplaridel küljest lõiganud. Digaris igatahes selle versiooni esimest poolt ei ole, nagu võtmesõnaotsing näitab. (Cartereid ja isegi John Cartereid esineb mitmes kohas, aga Barsoomi oma ilmub välja alles 30. septembril.) Muide, kui keegi peaks väga ihkama seda tõlget tervikuna lugeda, siis ESTERi sõnul on Rahvusraamatukogus olemas neist Virulase väljalõigetest kokkuköidetud raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ehkki “Shakespeare for Squirrels” on tehniliselt sarja kolmas raamat, ühendab neid ainult peategelane ja mina ise sain eelnenud romaanidest teada alles autori järelsõnast. Kõik lood on täiesti iseseisvad ja varasemate lugemine pole vajalik. Küll aga kuluks ära lähem tutvus Shakespeare’i näidenditega, sest tema nimi pole pealkirjas sugugi juhuslikult. Konkreetselt on tegevuspaiga ja suurema osa tegelaste aluseks “Suveöö unenägu”, ehkki autor on siia juurde seganud veel mitmeid näidendeid ja omaenese fantaasiat.
 
Narr nimega Pocket, tema juhmardist õpipoiss Drool ja nende ahvipärdik, kes on piraatide poolt paadiloguga merele loksuma jäetud, uhutakse rannale Kreekas, mis millegipärast ei sarnane sugugi selle Kreekaga, mida peategelane kuulu järgi teab, vaid on kaetud lopsaka ürgmetsaga ja täis kõiksugu veidraid olendeid. Haldjate otsa komistanud peategelastele hakkab elu juba üsna mõnusana tunduma, kui nad mässitakse mõrvaloosse — nimelt on Puck, kes peaks justkui surematu olema, ammust maha lastud. Kohalikud (inimestest) võimukandjad käsivad Pocketil mõrvar leida, vastasel juhul tehakse ta koos oma sõbraga peajagu lühemaks. Selle juures abistavad (ja takistavad) teda kamp kiimaseid haldjaneiusid, juhuslikult metsas kohatud teatritrupp, kes harjutavad peagi lavastuma pidavat näidendit, ja hulk muid värvikaid tegelasi, enamik neist Shakespeare’ilt laenatud.
 
Nagu üsna varakult selgeks saab, valitseb selles maailmas teatriloogika; näiteks tapetakse Pocket ühel hetkel linnavahtide poolt, kes jäävad siis jahmunult jõllitama tühja kohta, kus ta hetk tagasi seisis, sellal kui vägagi nähtav narr ise ei saa millestki aru ja põgeneb kandade välkudes. (Hiljem tuleb küll välja, et “jutustaja lohakuse tõttu” on süžees loogikaviga ja mingil hetkel ilmub ta märkamatult elavate sekka tagasi.) Nagu Shakespeare, kasutab ka Moore ära iga võimaluse midagi kahemõttelist öelda — tõsi küll, kuna ta kirjutab ikkagi tänapäevasele lugejale, on suurem osa dialoogist pigem ühemõtteline —, ja tulemust oleks kõige parem kirjeldada kui lustlikult roppu. Pidevad seksiteemalised naljad, koomiline vägivald ja pea eranditult kõlupäised tegelased teevad sellest ühe kõige naljakama raamatu, mida ma olen kunagi lugenud. Ja “pidevad seksiteemalised naljad” ei ole liialdus. Pornoga muidugi tegu pole, rõhk on siiski huumoril ja mahladest nõretavad detailid jäävad lugeja kujutlusvõime hooleks, aga olge hoiatatud :-D
 
Suur osa viidetest kirjandusklassikale jooksis mul muidugi mööda külgi maha, sest Shakespeare’ist ei tea ma praktiliselt midagi, aga et toimuv arusaamatuks jääks, ei pea sellegipoolest kartma. See on ikkagi täiesti iseseisev ja loogilise süžeega lugu, mitte konkreetse näidendi fanattidele mõeldud primitiivne paroodia.
 
“Huge, innit?” said Moth.
“I am sad and my knob is huge,” cried Bottom, with an asinine whimper.
“Bottom, do stop whinging about your enormous dong,” said I. “We are trying to sleep.”
“I miss Titania,” said Bottom.
“Last you saw her you were terrified of her,” I said.
“Absence makes the fond grow harder,” whispered Cobweb.
 
Mis sellest kõigest eesti keeles on saanud, ei oska ma arvata ja pole julenud ka järgi uurida. Igatahes kui ma sel aastal lõpuks Stalkeri hääletamiseni jõuan (mis on mul häbiväärsel kombel õnnestunud ainult kaks korda), panen selle raamatu üsna kindlasti kolme parima tõlkeromaani hulka.
Teksti loeti inglise keeles

Paar kuud tagasi arvustasin siin Chris Robersoni juttu “Death on the Crosstime Express” ja ütlesin, et ülejäänud antoloogia kohta ei oska veel midagi arvata. Olles raamatu nüüd läbi lugenud, peab tunnistama, et Robersoni lugu osutus siin üheks parimaks. Peamiseks probleemiks tundub olevat koostaja seatud mahupiirang, sest korraga mahlaka ulmelise maailma ja sisuka intriigi välja arendamiseks ei jätku lihtsalt ruumi; enamasti kannatavad mõlemad. Muidugi võib õigustatult(?) väita, et tüüpiline ulmekirjanik lihtsalt ei oska krimilugu kirjutada, aga isegi üks autorite hulka ära eksinud päris krimikirjanik ei tule ülesandega toime. Mitmel puhul tekib kiusatus öelda, et “autori loominguga edasi tutvuma see küll ei kutsu”, aga ka mulle juba tuntud kirjanikud on selliste käkkidega esindatud, et siit ei tasu küll mingeid järeldusi teha.
 
Suurem osa lugudest on silmnähtavalt tellimise peale valmis visatud; on mingi ulmeline element, on mingi krimielement ja nende vahel puudub enamasti igasugune seos. Uurija lahendab kuriteo poolkogemata, sest kurjategija jätab lahkelt maha mingi asitõendi, mida tõlgendatakse just nii, nagu autorile parajasti parim tundus, ja kõik ülejäänud variandid jäävad läbi kaalumata. Keegi isegi ei vihja sellisele võimalusele. (Mitmel korral tähendab uurija küll sügavamõtteliselt, et “tegelikult on kõik palju keerulisem, aga mis mina vaenelaps siin ära teha saan”.) Rahule jäin ma ainult mõne looga ja neist enamikku ühendab autorite soovimatus mingit eriti värvikat sündmuspaika välja mõelda, valides selle asemel meile tuttava maailma või selle otsese tuletise. Need lood on seetõttu küllaltki väheulmelised ja tavakirjanduslikud, mis pole ju ka hea lahendus.
 
“Crosstime Expressi” ei hakka ma siinkohal uuesti tutvustama, seega…
 
…alustame raamatu kõige halvemast loost, saab risu jalust ära. “Murder in Geektopia” on napist mahust hoolimata erakordselt tüütu jahumine maailma teemal, kus eelmise sajandi algul tulid võimule nohikud ja tänu nende pingutustele on sõda ja kuritegevus täiesti kadunud. See peaks meeldima neile, kelle arvates “Ready Player One” lugeda kõlbas, Di Filippo jutt koosneb samamoodi 95% ulatuses viidetest popkultuurile. Pole vaja öeldagi, et süžee on hästi abitu.
 
Kolm lugu käsitlevad maailmu, kus ühed või teised põlisrahvad jäid vallutustest puutumata ja võtsid eurooplaste asemel juhtrolli.
 
“Running the Snake” leiab aset alternatiivses Britannias, mis on tõepoolest britilik (st keldid tõrjusid mandrirahva sissetungi edukalt ja kuninganna käib ringi, sinerõikaga värvitud tissid paljad). Lollide lüpsmiseks uue kultuse asutanud sulikamp satub plindrisse, kui nende templis sureb tähtis ülik ja süüdlaseks tundub olevat seal jumalusena teeniv tohutu madu. Papjeemašeest marionetil küll mürgihambad puuduvad, aga eks sa tõesta kohtu ees, et sa pole kaamel… Lahendus on triviaalne ja ainus, mida selle loo puhul positiivset võib leida, on ehk humoorikas toon, mis IMHO kaldub pigem jantlikkuse poole.
 
“Sacrifice” on ainus lugu selles antoloogias, mille autoriks päris krimikirjanik, aga ausalt öeldes oli selle sisu mul arvustuse kirjutamise ajaks nii põhjalikult meelest läinud, et pidin raamatust järgi vaatama. Asteekide mail toimuv lugu on edasi antud eurooplase silme läbi, kellele ei mahu kuidagi pähe, millise rahuga kohalikud pidevat inimeste ohverdamist võtavad. Vähe sellest, et ohverdatakse sõjavange ja kurjategijaid, ka printsess, kellele ta euroopalike kombeid ja inglise keelt õpetab, on nõuks võtnud end lähemal ajal ohverdada lasta. Maailm peab ju edasi kestma… Krimilugu keerleb Hiina konsuli poja ümber, kes ei surnud teps mitte vabatahtlikult.
 
Ka Buckelli loos “The People’s Machine” kohtame asteeke (mehhikaid), ehkki peategelaseks on seekord mõrva uurimiseks Euroopasse sõitnud asteegi ülik. Keegi püüab asteeke süüdi lavastada; asjasse on segatud mehaanilised arvutid ja vangivõetud nuhkidele loengut pidada armastavad revolutsionäärid.
 
Veel ühe rühma moodustavad lood, mis küll toimuvad mingil määral meile harjumuspärases euroopalikus keskkonnas, aga selleni on viinud hoopis teistsugused arengud.
 
“Fate and the Fire-lance” leiab aset dramaatiliselt lahknenud maailmas, mida autor pole vaevunud tegelikult väga erinevaks kirjutama. Rooma impeerium on kahekümnenda sajandi alguses ikka veel alles, aga sellegipoolest ähvardab puhkeda maailmasõda, kui 1914. aastal tapetakse ertshertsog Franz… vabandust, hoopis Rooma keisri poeg Gavrilo Princip. Süüdlane tunnistab kohe üles, kui sellele pisutki vihjata; tema süüd pole küll võimalik tõestada, mis vabandab sellist käitumist mõnevõrra, aga totakas lugu on see sellegipoolest.
 
Holy infodump, Batman! “The Sultan’s Emissary” autor pole end tausta kirjeldamisel tagasi hoidnud ja julgelt pool tekstist on lihtsalt ajalooloeng. Musulmannid vallutasid keskajal pea kogu Euroopa ja Ameerikad pealekauba, ja nüüd on sultani saadik iseseisvaks jäänud Suurbritannias tapetud. Süüdlaseks tundub olevat kristlane… Ehkki sellises plahvatusohtlikus situatsioonis ootaks, et poliitika mängib tõenditest olulisemat rolli, ei osuta autor sellele üldse tähelepanu.
 
Kõige ulmelisem ja ühtlasi mõnes mõttes suvalisem lugu siin on “Via Vortex”, mille komponentidel puudub igasugune nähtav seos. Et Vereinigten Staaten von Amerika on saksakeelne, on sellises raamatus muidugi enesestmõistetav, aga Meaney on oma maailma õnnistanud ka ebahariliku füüsikaga — prioriteetne side toimub mingisuguse keeriselise tehnoloogia abil, mis võimaldab ka teleportatsiooni. Ehkki selline reisimismoodus maksab ränka raha, on veelgi pelutavamaks teguriks see, kuidas juppideks võetud inimene sihtkohas uuesti kokku pannakse. Üsna võigas lugu… Abitut lõpplahendust poleks siia üldse vaja olnud, pigem võinuks otsad lahtiseks jätta ja rohkem õudusele rõhuda. Teistsugusest ajaloost hoolimata ei suuda autor vastu panna kiusatusele sisse tuua meie maailma nähtuste analoogid (Einstein on sama kuulus kui meil ja Empire State Building on ka olemas, ehkki Toweri nime all).
 
“The Adventure of the Southsea Trunk” kuulub järgmisse luguderühma, mis leiavad aset väga tuttavas USAs või Suurbritannias, millele on mingi vint peale keeratud. Alguses tundub, et McDevitt on asja teistest tõsisemalt võtnud ja esimese vihje, et midagi on korrast ära, saame siis, kui Sherlock Holmesi loojana mainitakse hoopis kedagi kahekümne esimese sajandi kirjanikku… aga siis laguneb süžee jälle koost, müsteerium saab triviaalse lahenduse ja põneva sissejuhatuse tagant paljastub midagi hoopis nürimat.
 
“Worlds of Possibilities” on esmapilgul paljulubav lugu, kus juba aastaid surnud olnud mafiooso värske laiba avastanud politseinikud jooksevad ringi nagu peata kanad, ehkki nagu autor peagi avaldab, on paralleelmaailmade olemasolu neile hästi teada ja nendevaheline reisimine kui mitte just tavaline, siis igal juhul võimalik. Miks Cadigan lugejat nii saamatult alt tõmmata üritas, ei oska mina öelda.
 
Samamoodi mafioosolaipade teemaline “Chicago” on rumalavõitu lugu alternatiivsest Al Capone’ist ja tema kloonidest.
 
“Conspiracies: A Very Condensed 937-Page Novel” räägib sellest, kuidas ametiühinguboss Jimmy Hoffa mitte mõrvati, vaid tulnukate poolt rööviti, ja millise segaduse ta nende juures korraldas. Tüüpiline Resnick. Mulle Resnick ei meeldi.
 
“The Blood of Peter Francisco” on üks antoloogia kolmest parimast loost, niivõrd-kuivõrd see midagi ütleb. Väga peavooluline tekst, kus ajaloo alternatiivsust on raske märgata, kui konkreetse ajajärguga lähedalt tuttav pole. Mina oma väikese kalaaruga ei taibanud toimuvast mõhkugi. Muidu väldib Park teistega samasse ämbrisse astumist edukalt, sest pole mingit krimilugu püüdnudki arendada — tegevus on edasi antud kurjategija kaasosalise silme läbi. Kes vihjed ära tabab, võiks seda ehk nautidagi.
 
“G-Men” ei püüa midagi väga uudset välja mõelda; maailm on ilmselgelt meie oma ja õigupoolest on ajaloo lahknemisest möödas ainult paar tundi, nii et midagi ebaharilikumat hakkab juhtuma alles vahetult loo lõpus. Linnaosast, mis on tuntud kahtlasevõitu seksuaalsusega härrasmeeste külaskäikude poolest, leitakse kaks väga ootamatut laipa ja asja kinnimätsimise katsed viivad selleni, et kuuekümnendate USA poliitiline maastik tõotab hoopis teistsuguseks kujuneda… Ameeriklasi kõnetab see kahtlemata rohkem kui siinset rahvast. Igati hästi kirja pandud, aga paraku napib ulmelisust siingi.
 
Stirlingi lugu “A Murder in Eddsford” võiks iseloomustada kui pastoraalset olupildikest laibaga. Juba alguses oli mul tunne, et see kuulub Emberverse’i sarja, ja autor kinnitas seda peagi. (Sarjaga ei pea tuttav olema, et loost aru saada — mina tean sellest ainult kuulu järgi ja autor poetab teksti piisavalt infot, et midagi segaseks ei jääks.) Toimumispaigaks on meie oma maailm, lihtsalt (mõneti ebaharilikul moel) postapokalüptiline, ja selle tuttavlikkus võimaldab tausta kirjeldamise suuremalt jaolt vahele jätta, mis jätab rohkem ruumi loo enese jaoks. Ehkki süüdlase arvasin ma väga varakult ära, näitab see pigem, et süžee on loogiline ja autor ei ürita lugejat alt tõmmata. Minu lemmik selles antoloogias, mis on lisaks kirjanduslikule kompetentsusele ka traditsioonilisel moel selgelt ulmeline.
 
Ehkki enamik antoloogia jutte on nii lihtsad, et peale sisukokkuvõtte polegi nende kohta midagi öelda, osutus arvustuse kirjutamine üllatavalt vaevaliseks ja aeganõudvaks. See on lihtsalt nii hall raamat; siin pole midagi, mis vaimustust tekitaks, ega ka midagi, mis eriti närvi ajaks ja sõimu vääriks. Kokkuvõttes meenutab see pigem suvalist jutuvõistluse-Täheaega kui kogenud koostaja viiendat antoloogiat. Hea küll, ma liialdan natuke, sest autorid on suuremalt jaolt ikkagi professionaalid ja elementaarne kirjaoskus on kõigil olemas, aga lugeda pole seda siiski mõtet. Kes minu hinnangut ei usalda ja tahab ise pilgu peale visata, leiab selle Internet Archive’i e-raamatukogust (lugemiseks peab konto registreerima).
Teksti loeti inglise keeles
2.2022

“Famous Men” on mõnes mõttes äraspidine romaan; kui tihtipeale on paralleelmaailmadest rääkivates lugudes tegelasteks kas maailmade vahel reisimist enesestmõistetavana võtvad inimesed või nendega korraks kokkupuutuvad lihtsurelikud, siis siin tõstetakse ühest reaalsusest teise tohutu hulk asjast mitte midagi jagavaid tavainimesi ja eksootiliseks võõraks maailmaks, kuhu nad satuvad, on meie enda oma.
 
Ühel juhuslikul päeval umbes praegu (raamatu ilmumisaasta sobib tegevusajaks hästi) avaneb New Yorgis Calvary kalmistul maailmadevaheline värav ja sealt hakkab voolama põgenikke, tuhat tükki korraga, kelle järel värav sulgub uuesti tunniks ajaks. Saja viiekümne kuuenda rühma järel neid enam rohkem ei tule; keegi ei tea täpselt, mis teisel pool juhtus, aga üsna kindlasti oli sellel mingi seos käimasolnud tuumasõjaga. Ütlen kohe ära, et värav on ühepoolne, sealtkaudu meie maailmast välja ei pääse, ja keegi põgenikest ei tea selle tööpõhimõttest midagi, seega rohkem meil nende maailmaga tegemist ei tule — seda jäävad esindama ainult sealt pärit inimesed ja need vähesed esemed, mille nad kaasa tõid. Nende maailm ei erinenud meie omast väga dramaatiliselt, olles meie omaga identne kuni kahekümnenda sajandi alguseni, mistõttu on väga paljud asjad põgenikele tuttavad. Erinevusi esineb peamiselt keelepruugis ja hoonestuses; meie maailma suurte autode asemel olid tüüpilisteks erasõidukiteks väikesed “kapslid” ja New Yorgi metroo oli mitte maa-alune, vaid rippraudtee.
 
Romaani tegevustik algab kolm aastat hiljem ja esitatakse meile kahe põgeniku silme läbi, kelleks on Helen (Hel) ja meie maailmas tema elukaaslaseks saanud Vikram. (Väravast läbisaadetuid valiti loosiga ja Heli parajasti Californias viibinud mees ja väike poeg jäid maha.) Sellal kui Vikram püüab assimileeruda, kannatab Hel ränga kaotusvalu käes, keeldub oma eluga midagi ette võtmast ja lebotab kodus. Tema peamiseks sidemeks vana maailmaga kujuneb sealse tuntud ulmekirjaniku Ezra Sleighti romaan “The Pyronauts”, mille Vikram muude raamatute seas kaasa võttis (ta kirjutas parajasti selleteemalist doktoritööd). Hel leiab ajapikku just läbi selle raamatu oma elule uue eesmärgi — kui ta komistab maja otsa, kus mõlema maailma Sleightid elasid, tekib tal idee rajada maailmade lahknemise teemaline muuseum. Ezra Sleight kujuneb omamoodi selle lahknemise sümboliks (Hel ise kahtlustab lausa, et ta oli selle põhjuseks) — meie maailmas uppus ta lapsepõlves ja niipalju kui keegi suudab tuvastada, võttis ajalugu teise kursi umbes samal ajal, aastal 1909.
 
Meie maailma inimeste suhtumine põgenikesse varieerub ükskõiksest aktiivselt vaenulikuni; nagu suuremat võõrasterühma ikka, demoniseeritakse neidki. Valitsus kehtestab põgenikele eraldi reeglid — nad kõik peavad esimese viie aasta jooksul käima kord nädalas propagandakoosolekutel, kus neile tambitakse pähe Jumala, põhiseaduse ja õunapiruka tähtsust. (Muidugi on põgenikel väga naljakas vaadata videot USA õigussüsteemist, mis on kõige õiglasem kogu maailmas ja, nagu kogemustest teada, keeldub põgenike peksmise ja tapmise suhtes midagi ette võtmast.) Enamiku põgenike igapäevaelu ei ole siiski väga dramaatiliselt erinev kohalike omast, sest nad on ikkagi üsna tüüpilised newyorklased ja räägivad pea samasugust inglise keelt; ehkki juriidiliselt alamast klassist, ei ole neid enamasti võimalik muust rahvast eristada. Mis põhjustab ka probleeme, sest ajaloo lahknemise tõttu on paljud asjad olemata jäänud — ühe põgeniku kaelal olev väga prominentne haakrist paneb kõiki, kellega ta kohtub, teda natsiks pidama.
 
See ei ole eriti madinarohke raamat, mõni võiks seda lausa uimaseks nimetada; suur osa tegevustikust on lihtsalt võõrasse keskkonda paisatud lihtinimeste igapäevaelu. Suuri avastusi, kangelastegusid ega dramaatilisi läbimurdeid ei tasu siit oodata, mitte keegi põgenikest ei ole võimeline oma maailma tagasi pöörduma ega julgeolekuagentuuridele/sõjaväele õpetama, kuidas sinna pääseks. Niipalju kui põnevust esineb, on see hästi argine, ja ehkki üks tegelane komistab millelegi, mis võiks anda lootust taas vanasse maailma pääsemiseks, osutub tema arvamus ekslikuks. Tegevustiku vahele on põimitud katkendeid Sleighti romaanist ja intervjuusid poole tosina põgenikuga, kes esindavad väga erinevaid elualasid (üks neist on meie maailmas vanamuti tapnud ja istub vangis).
 
Ehkki ma lootsin siit midagi muud (mulle meeldib kärts-mürts ja maailmade vahel hüppamine, surmavaenlane sabas), ei näe ma erilist põhjust kaevata. Lõpp vajub mõnevõrra ära, sest autor toob sisse mingisuguse alamõõdulise kurjami, kelle eesmärgiks on kõik vanast maailmast pärinev hävitada — oleks tema käitumine impulsiivsem ja sihitum, jätaks ta selles slice of life kompotis veenvama mulje. Nagu paljud teisedki lugejad, pean märkima, et tegelased ei ole just kõige värvikamad, mis torkab ulmelise elemendi nappuse tõttu teravamalt silma kui muidu, ja temaatikast hoolimata pole autoril kaotuse ja võõrandumise kohta midagi eriti sisukat öelda. Võiks öelda, et see on romaan, mis pigem ergutab kujutlusvõimet kui väljendab midagi sügavamõttelist.
 
Autori eesnimi on muide tõepoolest K — BAAS on üks vähestest saitidest, kus talle pole vastu tema tahtmist punkti sappa riputatud :->
Teksti loeti inglise keeles

Tõesti tore lugu. Mulle meeldis autori originaalne lähenemine maagiale — kaugelt liiga tihti võetakse meile tuttav maailm ja pannakse mõned igapäevaelu mehhanismid võlukunsti peal tööle, sageli täiesti põhjendamatult. Vahet polegi, kas tegu on Harry Potteri või mõne grimdarki fantaasiasaagaga. (Eriti naljaka näitena tuleb meelde Maniakkide Tänava taksojuht, kelle arust oli bensiini peale raha kulutamise asemel praktilisem auto loitsuga veerema panna, sinna juurde maki pealt mootorimürinat mängides.) Sandri maagia on kange kraam, tundmatu ja ohtlik; selle tagajärjed sõltuvad paljuski kasutaja teadmistest-oskustest, ja tundub, et ega kellelgi erilisi teadmisi pole. Teise inimese elu ära rikkuda on triviaalselt lihtne, needust tagasi võtta pea võimatu. Kuidas selline kontrollimatu jõud sobib lõpplahendusega, mis nõuab suurelt kurjamilt oma ihu ja hinge suvaliste jorsside kätte usaldamist, jääb mõneti küsitavaks, aga eks riigipööramine ongi üks ohtlik töö. Ühesõnaga, ma võin praegu ju objektiivsusele pretendeerides kahtlastele kohtadele osutada, aga lugedes (ja hiljuti üle lugedes) jäin igati rahule.
 
Selline häbitu nõukogude õhustiku jäljendamine valgusaastate tagusel võõrplaneedil jätab muidugi natuke naljaka mulje, nagu mitmes teiseski Sandri tekstis. (“Puruvana päeva” puhul pidin ma mitu korda järele vaatama, et peategelane on tõepoolest kahekümne ringis, mitte sada kaheksakümmend, sest tema lapsepõlv oli nii paksult paneelmaju ja Žigulisid täis.)
 
Selle õblukese raamatuga on mul oma side, sest sel (talve)päeval, kui ma selle raamatukogust võtsin, jäin bussist maha ja pidin venna pool öömaja otsima. Ta on selline tõsine töömees, kes käib kodus ainult magamas ja kelle meelest on 15° mõnusalt soe toatemperatuur. Süüa tal ka midagi polnud, nii ma siis kössitasin lõdisedes diivanil, lugesin “Valguse nimel” ja teisest Täheajast “Kuiva ja vaikset sõda” ja jõin õhtusöögiks õlut. Väga sürri ja kustumatu elamuse jättis see kombinatsioon.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist jääb mulje kui Connie Willise ajarännulugude ja Jasper Fforde’i Thursday Nexti sarja ebaõnnestunud sulamist. Kui täpne olla, siis Fforde’i meenutab ainult esimene kolmandik, sealt edasi lõpetab autor lollitamise ära ja asi läheb tõsisemaks. Ja ma ütlesin teadlikult “lollitamise”, sest kui Thursday alternatiivne reaalsus on läbinisti jabur ja sellisena järjekindel, siis St. Mary sari leiab aset meie maailmas ning huumori allikaks on peamiselt jutustaja kerglane toon ja tegelaskonna süüdimatu käitumine. Mõlemad on karjuvas vastuolus kirjeldatavate ohtudega, mistõttu jätab peategelane mitte vaimuka, vaid pigem psühhootilise mulje.
 
Tegevus toimub millalgi ebamäärases lähitulevikus (hologrammid on igapäevased, aga muidu jätab tehnika juba natuke vanamoelise mulje). St. Mary on ajarändudega tegelev salajane asutus, mille palgal on korraga umbes pooltosin väliagenti, kes peavad katma kogu tuntud ajaloo (ja eelajaloo). Tegelaste, kaasa arvatud möödaminnes mainitud taustategelaste nappus ongi üks romaani ebausutavamaid aspekte; isegi Little Britainist leiaks natuke rohkem kvalifitseeritud inimesi. Või noh, arvestades St. Mary tava valida töötajaid eksamiga, milles läbi kukkunud teist võimalust ei saa, vist siiski ei leiaks. Et üleüldse keegi sõelast läbi pääseb, on peategelase kirjeldatavat bardakki arvestades täiesti uskumatu — viimaseks katseks olev ellujäämisõppus vabas looduses on avaliku saladusena pigem ignoreerimiseks mõeldud ja ainult loll ei saada seda mööda kusagil nurgataguses peidus konutades. Seda hoolimata sellest, et St. Mary tibatillukest ajaloolaste kontingenti ähvardab välitöödel pidevalt surm ja nad kõik peaksid oma (ja teiste) ettevalmistust äärmiselt tõsiselt võtma. Personaliga käiakse üldse erakordselt pohhuistlikult ringi. Markantse näitena on iga agendi esimene ajareis (mis sooritatakse üksi) tegelikult eriti mõnitav psühholoogiline katse — värske ajarändur jäetakse paariks nädalaks kuhugi ürgaega lõksu ja selle ainsaks eesmärgiks on teada saada, kui tugevad närvid tal on.
 
Autoril puudub eriline ettekujutus, millega ajaloolased üldse tegelevad ja kuidas nad käituksid, kui tekiks võimalus minevikku reisida. Kogu seda väidetavat eriharidust ja -treeningut pole tegelaste käitumises-mõtlemises kusagil märgata ja ajarändude organiseeritus jätab enam kui soovida. Hetkekski ei jää muljet, nagu tegeleks asutus tõsise uurimistööga ja peaks oma olemasolu kuidagi õigustama. Kord saadetakse kõik (tolleks hetkeks ellujäänud) agendid läbi elama mingit suvalist sündmust Esimeses maailmasõjas, siis jälle kaks ajaloolast (mitte paleontoloogi!) kuuks ajaks kriidiajastusse vaatlusi tegema. Romaani keskne intriig saab muide alguse siit, kasvades välja pealtnäha juhuslikust seksuaalse ahistamise juhtumist. Seda vähemalt oskab autor mingil määral usutavana kujutada; peategelane ei taha oma karjääri ohtu seada ja teeb näo, et kõik on korras, kui ahistaja enam tema elumoodulisse ei pääse.
 
Taylori maailmas on ajalugu fikseeritud ja seda muuta üritajaid tabab — väidetavalt — kiire surm, ka pole võimalik minevikust midagi kaasa tuua. Kui täpne olla, siis viimane reegel ei kehti päris sajaprotsendiliselt. Ühel hetkel avastatakse siiski võimalus iidseid, pöördumatult kadunuks arvatud kultuuriväärtusi päästa, aga St. Mary ei hakka pilootprojektina mingite neandertallasekontide ega kuldripatsitega vaeva nägema, vaid võtab kohe ette Aleksandria raamatukogu! Paradokside ja muu ajarändude karvasemasse külge puutuvaga pole autor pead vaevama hakanud; peale ühe kohustusliku ajasilmuse on süžee lihtne ja lineaarne. Kui Aleksandriasse raamatuid päästma minnes selgub, et nad on natuke hiljaks jäänud ja hoone juba põleb, ei tule neile pähegi oma aega naasta ja uuesti üritada (ehkki korduvalt samasse aja- ja ruumipunkti reisimist on varem juba ette tulnud). Eks autori eesmärgiks oligi kergekaaluline seiklus, aga tore oleks, kui selles loos vähemalt midagigi läbimõeldut leiduks.
 
Selgusetuks jääb, mida nende rahastajatel saadava infoga teha on — rangelt salajas hoitavad ajarännud ei saa ometi midagi teadustöös kasutamiseks kõlblikku produtseerida ja lahenduse sellele probleemile leiutab autor alles romaani käigus, kui asutuse tegevus on juba aastaid kestnud. Ka tundub enam kui veider, et rohkem tehnika abi ei kasutata. Kahe inimese ja mitmenädalase toiduvaru mahutamiseks piisava ajamasina asemel, mida on autori vastupidisest kinnitusest hoolimata väga raske maskeerida, oleks ju palju praktilisem minevikku peamiselt kaameraid ja muid salvestusseadmeid saata. Andmeid saaks rohkem ja lihtsamalt, kahuriliha kuluks ka vähem.
 
Muidugi on loos olemas konkureeriv (ja hästi paha) ajarändurite organisatsioon, ajasilmus ja armulugu. Viimane on mõeldud eriti kirglikuna, aga võtab pigem kulmu kergitama — kord kepib paarike raevukalt äsja hunnikusse aetud auto najal, kord röögib peategelase kallim tema peale, sest ta ei rääkinud oma nurisünnitusest. Mis muide juhtub möödaminnes, paari kuu pikkuse perioodi jooksul, mille ta veedab töölt minemalööduna näruse abiraha peal hallitavas kütmata toapugerikus vireledes. Vallandamise eest on vastutav üks väga vähestest tegelastest, kes romaanist üldse meelde jääb — eriline mõrd, kellel on elus ainult kaks eesmärki, St. Mary iga hinna eest oma käpa alla saada ja peategelasele sitta keerata. Need napid lõigud on mõnes mõttes kõige köitvamad, sest siin on autoril toimuvast ettekujutus olemas, erinevalt teaduslikust uurimistööst või veidralt kergekaalulisest märulist. Mõrrale kusjuures näidatakse mõneti ebausutava sündmusteahela kulminatsioonina koht kätte; kättemaksufantaasiana on see igati rahuldustpakkuv.
 
Ega ma lugemist väga ei kahetse, lihtne lobe lugu oli ja sai kiiresti läbi, aga soovitada ma seda küll ei saa ja need tosinkond järge jäävad minust puutumata.
Teksti loeti inglise keeles

Selle jutu kohta polegi palju öelda; lihtne, nukravõitu lugu, tänaseks pea pähe kulunud. Pärineb ajast, kui kosmoselaevad olid puust, mehed — kes siis veel — rauast ja maadeavastamise-vallutamise motiiv kosmoseulme tuumaks. (Ajalugu, nagu ikka, läks teist teed; antiainepüti otsas tähtedele põrutamine on endiselt täielik ulme, aga elektroonika kiire arengu tõttu on elementaarne oodata, et ka kõige kaugema ekspeditsiooniga saab kogu aeg sidet pidada.) Nagu peategelane hilinenult mõistab, ei ole päriskangelastel ja levinud ettekujutusel neist eriti midagi ühist. Pilt säravas turvises rüütlist võib ju innustada (kangelas?)tegusid sooritama, aga tegelikkus, jah, tegelikkus teeb omad korrektiivid ja äsja põrgust läbi käinud inimene on paratamatult ebaesteetiline narts. Hea seegi, kui asi sellega piirdub. Nõukogude Liidus polnud üldjuhul viisakas rääkida trauma tõsisematest, tihtipeale püsivatest tagajärgedest.
 
Seda lapsepõlves lugedes pidin esialgu leppima ainult jutu teise poolega, sest selle Horisondi numbri, kus esimene osa ilmus, leidsin ma üles aastaid hiljem. Sellest hoolimata ei jäänud midagi arusaamatuks, pigem avaldas lugu niimoodi enamgi muljet. Vihjeid on nii lühikese teksti kohta ehk paljuvõitu (see koht, kus Siver püüab meenutada, ega Sinilinnu meeskonna hulgas ühtki Krai-nimelist polnud, on nüüd üle lugedes natuke naljakas).
 
Esimeses eesti tõlkes (“Me armastame Maad” versiooni pole lugenud) on muide mõned laused ja lõigud puudu; inglise keeles on need olemas, aga see-eest on seal üks koht, kus tõlkija on tähelepanematuse tõttu kahe eri tegelase laused kokku keevitanud.
 
Mõlemad Horisondi numbrid on olemas DIGARis: 3/1969 ja 4/1969.
 
“Mitu erinevat keelt” on eesti ja inglise, vene keelt ma paraku ei oska.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alustada tuleks muidugi sellest, et küberpungi mõiste on aastakümnete jooksul üha kitsamaks muutunud. Tänapäeval on asi selge — küberpunk on žanr, kus jaapanikeelseid neoonreklaame peegeldavatel vihmamärgadel tänavatel hulkuvad überstiilsed heidikud teenivad elatist hiidkorporatsioone häkkides ja narkootikume müües, pidades selle käigus konkurentide ja politseiga ohtraid tulevahetusi. Samas kaheksakümnendatel polnud asi kaugeltki nii selge; see kamp, kellele lõpuks küberpunkarite silt külge kleebiti, kirjutas väga mitmepalgelist ulmet. Muidugi ühendas enamikku neist viimase kümnendi jooksul ilmnenud tehnoloogiliste ja ühiskondlike suundumuste märkamine ja ärakasutamine — üha personaalsemaks muutuvate arvutite ja üldisemalt elektroonika pealetung, uued teadusharud (nagu geenitehnoloogia), uued narkootikumid, uus professionaalne äri ja kuritegevus —, aga selliseid “high-tech low-lifes” tegelaskonnaga lugusid, mis on tänapäeva küberpungi tuumaks, leidub antoloogias oodatust palju vähem.
 
“These are all hot young verbal pilots who think nothing of taking forty-thousand tons of screaming heavy metal prose and throwing it straight at the ground in a forced power dive shedding sparks and literary chaos only to pull up at the last possible instant shy of total grammatical implosion just to see the horrified looks on the pale upturned faces of the civilians as the afterburners cut in,” väidab tagakaanel Michael Swanwick (kellelt pole raamatus paraku ühtki juttu). Lahe tsitaat, aga midagi nii dramaatilist siit ei leia. Sterling ütleb eessõnas, et vältis teadlikult lugusid, mis on juba mitmel pool mujal ilmunud — küllap selle kaela saab ajada paljud veidramad valikud.
 
Kaks juttu eriti paistavad teiste hulgast silma sellega, kui vähe need siia sobivad:
 
“Tales of Houdini” on kaheldamatult antoloogia kõige kentsakam lugu ja täiesti seletamatul kombel siia sattunud; kas “Software’i” autorilt Rudy Ruckerilt polnud tõesti valida midagi paslikumat kui nupuke Harry Houdini üha uskumatumatest vägitükkidest, minu pea ei võta.
 
Greg Beari “Petra” on täiesti häbitult ebateaduslik jutt, hm, Looja surmast. Tuleb välja, et ainult tema tahe hoidiski reaalsust koos ja kui ta kõrvad pea alla paneb (või nii vähemalt usutakse), läheb maailm üsna nihkesse, tegevuspaigaks oleva katedraali skulptuurid ärkavad ellu ja, nagu välja tuleb, suudavad koguni inimestega järglasi saada. (Väljaspool katedraali toimuvast on teada ainult niipalju, et kuradi ohtlik on ja metsa küttepuid tooma läinud inimesed võivad ka tagasi tulemata jääda, aga arvata võib, et ümmarguse maamuna asemel laiub seal midagi hoopis veidramat.) Selle jutu küberpungiantoloogiasse valimise mõistlikkuse üle võib vaielda, aga muidu pole sellele midagi ette heita.
 
Bearilt oli mul seni loetud ainult romaan “Blood Music” (mille aluseks olnud jutt sobinuks siia küllap paremini), mis käsitleb samuti reaalsuse teemat, ehkki hoopis teise, puhtfüüsikalise nurga alt. Niipalju kui ma öelda oskan, on nii Ruckeri kui Beari looming suuremalt jaolt sarnane ja mõnes mõttes küllaltki traditsiooniline — tegelasteks on sageli teadlased ja süžee aluseks mingi füüsika- või matemaatikaprobleem, ehkki stiili ja mõtteviisi poolest on neil siiski palju enam ühist Gibsoni kui ütleme Heinleini või Asimoviga.
 
Kõige puhtamad “päris” küberpunklood nende kaante vahel on “400 Boys”, “Freezone”, “Stone Lives” ja vähemal määral ka “Snake-Eyes” ja “Rock On”.
 
Tom Maddoxi “Snake-Eyesi” peategelaseks on õhujõudude veteran, kelle pähe istutatud arvutikola põhjustab tal mäluauke ja sundkäitumist. Võiks öelda, et ta on elektrooniliselt seestunud — kohe jutu alguses tuleb ta teadvusele ja leiab, et tema mõistuse alamad kihid (“reptilian brain”, või nagu ta seda ise kutsub, “the snake”) on pannud ta kassitoitu sööma. Arvata võib, et ta ei ole sellise olukorraga üldse rahul. Püüe probleemile lahendust leida viib ta kosmosejaama, kus ta kohtub kaaskannatajate ja nende üle vahti pidava tehisintellektiga. Nagu selgub, polegi tema probleemile õiget lahendust; ta peab kas õppima sellega koos elama või enesetapu sooritama.
 
“Snake-Eyes” muide leiab aset samas (või sarnases) maailmas kui Maddoxi romaan “Halo”; siinne tehismõistus Aleph esineb ka romaanis.
 
Pat Cadigan on nende noorte vihaste meeste seas üsna ebaharilik, ja mitte lihtsalt selle poolest, et ta on naine. Tema lugusid iseloomustab tavapärasest inimlikum, isiklikum, ehkki sugugi mitte Tõeliste Meeste™ stiilis pretensioonikalt süvapsühholoogiline lähenemine. Ei saa öelda, et jutud, mida ma temalt seni lugenud olen, oleksid mulle eriti meeldinud, aga “Rock On” tundus neist natuke parem. Võibolla on asi lihtsalt selles, et ma olen nüüd vanemaks ja targemaks saanud :-)
 
See on üks kahest antoloogias leiduvast muusikateemalisest jutust; peategelaseks on ebamäärases vanuses, aga end ülejäänud tegelastega võrreldes vanana tundev naine, kelle talendiks on end arvuti külge ühendatuna võtta ka kõige keskpärasema bändi emotsioonid ja neist midagi tõeliselt vägevat kokku sünteesida (sedasorti rahvast kutsutakse slängiväljendiga sinner). Ükskõik kui palju ta püüab sellisest elust tüdinuna põgeneda, leitakse ta ikka üles ja sunnitakse oma “pattude” eest maksma.
 
Marc Laidlaw’ “400 Boys” on kaheksakümnendate muusikavideo stiilis naeruväärne paberõhuke apokalüpsis. Selline, kus ühiskonnakorra kokkuvarisemise järel noortekambad juuksed turri ajavad, näod sõjamaalingutega katavad ja lahinguid lööma hakkavad. Hea küll, autor seletab ära, miks nad sellised on (mõistlikum rahvas on linnast jalga lasknud ja seal varjavad end ainult sõduriks värbamist vältivad noored), aga ega asi sellest usutavam ei tundu. Sisu on stiili nimel ohverdatud. Pealkirjas figureerivad poisid on muide mõnevõrra üleloomulik nähtus; tundub, et Mehhiko-Nõukogude pakt, mis Ameerikaga sõdib, on kasutanud mingeid väga veidraid relvi.
 
Paul Di Filippo “Stone Lives” algab hiidkorporatsioonide kiiskavate pilvelõhkujate varjus asuvas düstoopilises getos, milletaolistes tundub elavat suurem osa selle tuleviku rahvastikust. Riike enam pole, elu on karm olelusvõitlus ja niivõrd kui räpaste masside jaoks mingi kord üldse olemas on, on selleks korporatiivne feodaalkord. Nimitegelane Stone on lapsena pimedaks torgatud noormees, kes polegi oma armetu eluga eriti rahulolematu, kui getosse tulnud väljaspoolse maailma esindajad talle ettepaneku teevad, millest ei saa keelduda. Noh, nagu selgub, polnud ta sugugi juhuslikult valitud — milles peitub ka loo nõrkus. Stone’i ühe väga erilise ülesande täitmiseks palganud triljonärist jääb saladuse selgumisel väga naiivne ja lausa ennasthävitavalt rumal mulje — sellise mõtteviisiga nii kõrgele ei roni.
 
Disko pole oluline, punk on põhiline, kuulutab John Shirley “Freezone’is”. See lugu on kõige halvemas mõttes küberpunk, selline süžeevaba freakshow, kus lugejat veetakse mööda ühiskonna põhjakihi urkaid ringi ja see kõik on nii edgy, nii edgy. (“Johnny Mnemonic” ei meeldi mulle samal põhjusel.) Väga kaugele autori fantaasialend muidugi ei küüni ja tema väljamõeldud väärastunud keskkond paneb pigem muigama. See lugu jätab teistest enam vihase, maskuliinse (pea naistevihkajaliku) ja demonstratiivselt heteroseksuaalse mulje. Ärge muretsege, ükskõik kui perversseks maailm muutub, homosid vihkavad endiselt kõik ja nad on omaenese getosse surutud, kus nad saavad rahus super-AIDSi surra. (Et lugu veel eriti edgy saaks, käiakse ka seal ära.)
 
See on antoloogia teine jutt, kus läbivaks teemaks muusika. Erinevalt Cadiganist näib Shirley sügavalt vihkavalt kõike vähegi moodsat; tema peategelane on vanakooli rokkar eriti jälgis diskomaailmas. “Minimono” muusikuid on kujutatud rõhutatult ebainimlike masinaorjade ja perversselt aseksuaalsetena, samas kui meie narmendava nahktagi alt paistva sinakaskaame kanarinnaga kangelane, kes kannab ka pimedas päikeseprille, peab end tõeliseks meheks. Tema fetišistlik usk rokkmuusikasse meenutab kõige enam nõukogude teismelise püüet hästi autentne ja läänelik olla :-P Kui tõsiselt autor peategelast ja tema tülgastust kõige modernse suhtes võttis, on raske öelda, aga ega lugu sellest paremaks ei muutu, kui sellele iroonilises võtmes läheneda. Antoloogia absoluutne põhi, millest oli lausa piin end läbi närida.
 
Ja lõpetuseks jutud, mis jäävad kindlasti-küberpungi ja üldse-mitte-küberpungi vahele:
 
“The Gernsback Continuum” ja “Red Star, Winter Orbit” on “Põleva Kroomi” kaante vahel eesti keeleski ilmunud ja kõigil niikuinii juba loetud. Piisab, kui öelda, et “Gernsback” on üks mu lemmikuid Gibsoni loomingus ja muidu üsna viisaka “Red Stari” puuduseks on Sterlingi osalus.
 
James Patrick Kelly “Solstice” esindab sarnast suunda kui “Snake-Eyes”: tehnikarohke ja stiilne, aga mõistlikkuse piirides, mitte piinlikkusttekitavalt jou-jou-jopsadi-jou tüüpi lahe. Need, kes mäletavad kunagi Marduses ilmunud “Valguse levi tühjuses”, ei pea kartma: “Solstice” on täiesti erinev.
 
See on haigevõitu lugu, ehkki erinevalt “Freezone’ist” ei röögi see sulle näkku, kui perversne kõik on. Esmalugemisel, kui ma ei osanud (väsimuse tõttu?) õigetele asjadele keskenduda, jäi suurem osa olulistest detailidest märkamata ja alles hiljem tekkisid kahtlused, et midagi on vist viltu. Atribuutika on väga kaheksakümnendatele iseloomulik: disainnarkootikumid, body mods, video. Peategelaseks on kunstnik, kes on enda loodud (legaalsete) narkootikumidega püstirikkaks saanud ja omale kloonitud tütre hankinud. Nende omavaheline suhe pole, ütleme nii, päris harjumuspärane, ehkki mees ise ei arva sugugi, et midagi valesti oleks. Teda on kujutatud täiesti empaatiavõimetuna, kes ei suuda suhteid luua muidu kui omandipõhiselt; iroonilisel kombel mõistab ta oma käitumise tagajärgi siis, kui tema katse tüdruku uuele kallimale koht kätte näidata untsu läheb.
 
Ilmselt antoloogia kõige kirjanduslikum jutt, mis kuuldavasti ongi Kelly iseloomulikuks jooneks. Ma ei oskagi sellele loole eriti midagi ette heita, aga see jättis mind üsna külmaks.
 
Lewis Shineri “Till Human Voices Wake Us” on mõneti õlgu kehitama panev laast. Eksootilisele saarele puhkusele tulnud, õnnetus abielus kontorirott topib nina valesse kohta ja maksab selle eest üsna ränka hinda.
 
Sterlingi ja Shineri “Mozart in Mirrorshades” meeldib mulle selles antoloogias “Gernsbacki” järel vast kõige rohkem, ehkki andetu Sterlingi panus tuleb sellele ainult kahjuks. See lugu leiab aset kaheksateistkümnendas sajandis (ehkki mitte meie maailmas), kust kahekümne esimese sajandi ameeriklased fossiilkütuseid hangivad. (Kolmkümmend viis aastat hiljem on sellisest vanakooli kolonialismist muidugi naljakas lugeda; naftapuudust pole meil veel tükk aega karta, probleemid on hoopis mujal.) Nagu pealkiri vihjab, on nende saabumine ajaloo parajalt sassi löönud ning teismeline Wolfgang Gottlieb kimab võrriga ringi, makk kaenlas, ja mängib rokkbändis. Et peategelane, ajavärava loonud firma alamastme töötaja Marie Antoinette’i magatab, pole sellises olukorras sugugi märkimisväärne. Kohalikel muidugi ajab nende sigatsemine kopsu üle maksa ja ega tulevikurahvast nende tehnilisest ülekaalust hoolimata väga palju pole…
 
“Mirrorshadesi” ei tasu lugeda neil, kes loodavad hologrammid-ja-katanad stiilis puhtaverelist küberpunki; ka rabavate ideede tulevärki ei tasu siit otsida. See antoloogia on väärtuslik ennekõike ajaloodokumendina, andes teatava ettekujutuse, mida ja keda küberpungi riiakas prohvet Sterling tollal oluliseks ja esinduslikuks pidas. Kui hea ülevaate siit sellest ajajärgust saab, on iseküsimus (lõppude lõpuks püüdis Sterling oma sõpruskonda maailma nabana näidata), aga mina tunnen küll, et pilt sai natuke selgemaks.
 
Antoloogia on olemas Internet Archive’i wõrguraamatukogus (lugemiseks tuleb konto registreerida).
Teksti loeti inglise keeles

“Deadline” kuulub kategooriasse “Raul Sulbi loeb ja mõnuleb, normaalsed inimesed hoiavad peast kinni” :-P (Üllataval kombel on keegi suutnud sellele juba nelja panna, kahtlemata vägivallaga ähvardamise tagajärjel.)
 
See on siis see kurikuulus jutt, mille peale FBI Campbellil näpud sahtli vahele lõi ja kurjalt päris, miks tema ajakiri salastatud infot avaldab. Õigupoolest ainult selle fakti poolest lugu silma paistabki, muidu on tegu igati keskpärase pulp-ulmega. (Hirmus mõeldagi, aga ma olen ka hullemat lugenud.) Kõigest paarikümne lehekülje sisse on autor suutnud mahutada hüpliku ja üsna totaka süžee. Vaenulikule territooriumile saadetud agent maandub juhtumisi sõbraliku vastupanuvõitleja naabrusse, kes peab teda faktide kiuste julgeolekutöötajaks ja valmistub teda surnuks piinama. Erakordselt jabura blufiga õnnestub tal pääseda põhipaha laborisse, kes paljastab, et teab tema ülesandest Kõige Kurjem Vidin hävitada. Peategelane saavutab (järjekorras juba kolmandat valedega vürtsitatud füüsikaloengut pidades!) kõigest hoolimata põhipaha usalduse ja lööb ta oimetuks, pääsedes Vidinaga plehku. Ja nagu kiuste keerab autor kõigele veel viimasel leheküljel vindi peale, lastes seni vaenulik olnud ja nüüd korraga sõbralikuks muutunud sõbralikul tegelasel vaenulikuks osutuda — mille avaldab seletamatul moel kohale ilmuda osanud, seni surnuks peetud tegelane.
 
Seda, et autori kirjeldatav pomm ei saa mingil tingimusel töötada, ei hakka ma talle ette heitma, suur osa vajalikust infost oli tollal sõjasaladus, ja üleüldse. Küll aga saab ja tuleb ette heita absoluutselt kõike muud, kaasa arvatud seda, et ta pommi üldse nii detailselt kirjeldab. Süžee on abitu, täis põhjendamatuid otsuseid ja kannapöördeid; mida leppimatult vaenulikum mõni tegelane on, seda lihtsam on teda ümber veenda. Stiil on ajastule kohaselt amatöörlik (lauseni “He wore a smock, and from its sleeves extended competent-looking hands” jõudes hakkasin ma kõva häälega irvitama). Paaris kohas viitab autor ka sellele, et tegelased pole päris inimesed, aga loo seisukohast puudub sellel mõte, pigem muudab see sabaga vehkimine asja veelgi totramaks. Aastaid hiljem iseloomustas Cartmill ise seda lugu sõnaga “clunker”, mis on ikka väga leebelt öeldud. Et jutt oma loomusele kohaselt õnnistatud saaks, tuleks selle kallale lasta mõni meie värvikama keelepruugiga arvustaja; mina piirdun tõdemusega, et mingigi väärtus on sellel ainult ajaloolise kurioosumina.
 
Kartmatud, tugeva tervisega fännid leiavad selle Astoundingu numbri Internet Archive’ist.
Teksti loeti inglise keeles

Ehkki tehniliselt on “Passage” Starfishersi triloogia eellugu, leiab see aset lausa mitu sajandit varem ja sellel puudub ülejäänud romaanidega suurem seos. Sarja teisi osi pole ma lugenud ja võin kinnitada, et käesoleva raamatu mõistmiseks pole see ka vajalik.
 
Romaan leiab aset ebamäärases tulevikus, kus inimkond on levinud paljudele planeetidele ja põrganud kokku vaenuliku humanoidse liigiga, kellega on loo alguseks juba aastkümneid sõda käinud. Vaenlase kohta ei saa me õieti midagi teada (võibolla triloogias on neist rohkem juttu), aga süžee seisukohalt polegi nende olemus üldse tähtis, nad võiksid samahästi ka vaenulik inimrühmitus olla.
 
Sõda ei lähe inimkonna jaoks sugugi hästi ja nende ainsaks oluliseks eeliseks tulnukate ees on ronijate (climbers) nimeline imerelv. Ronijad on eriotstarbelised laevad, mis kasutavad ära seni ainult inimestele tuntud füüsikalist fenomeni, nn nullruumi, mis sarnaneb pisut tavalise hüperruumiga, aga asub mõnes mõttes vastassuunas, normaalruumist “ülalpool”, mis annabki laevadele nende nime. Inimesed saavad selles ruumis vaenlase alusele või baasile märkamatult ligi hiilida, korraks välja hüpates seda kõiksugu vahva moonaga kostitada ja siis uuesti haihtuda. Päris haavamatud nad siiski pole — nullruumis viibivast kehast jääb normaalruumi maha tilluke musta augu sarnane “vari”, mida vaenlane saab kurjasti ära kasutada. Mis veelgi hullem, nullruumis saab ka pardal tekkivast soojusest vabaneda ainult selle pea olematu pindalaga varju kaudu. Kogu kirjeldatav lahingutegevus sarnaneb tugevalt vanakooli allveesõjaga — laevad on tillukesed, ressursse minimaalselt, meeskond läheb missiooni lõpuks võikalt haisema, eduka tegutsemise võtmeks on märkamatuks jäämine ja tugevad närvid ning soojuse akumuleerumine nullruumis püsima sunnitud ronijas on üsna üheselt võrreldav süsihappegaasi kogunemisega pikalt vee all viibivas diiselallveelaevas.
 
Peategelane on ajakirjanik, kes sõidab kaasa ühe ronijamissiooniga, et nende kangelaslikust tegevusest reportaaže kirjutada. Ehkki autor räägib alguse poole, kui kitsas ja ebameeldiv ronija pardal on, oleksin mina isiklikult oodanud natuke rohkem detaile. Praegu piirdub igapäevase laevaelu kirjelduse kõige värvikam osa peategelase avastusega, et tema koi on pesuruumis, otse kraanikausi kohal, mida kasutatakse ka kusel käimiseks. (Konstruktsioonis algselt ettenähtud kolmest peldikust kaks on maha monteeritud, et relvadele rohkem ruumi teha.) Tõeliselt huvitavaks läheb pardal alles siis, kui tulnukad nad nurka ajavad ja sunnivad nii kauaks nullruumi jääma, et laeva kogu sisemus kattub ligase rohelise hallitusega ja mitu meest sureb kuumarabandusse.
 
Meeskond jääb mõneti kahvatuks; nende kõige tähelepanuväärsemaks iseloomujooneks näib olevat umbusaldus peategelase vastu (ja paaril juhul otsene põlgus). Sedasorti rämedaid suhteid, mida muidu võiks stressirohkes keskkonnas kokkupressitud meestekambalt oodata, siin eriti ei kohta. (Ja asi pole sugugi selles, nagu Cook sellistest asjadest tagasi kohkuks — see saab selgeks juba üsna alguses, kui peategelane ohvitseride labrakale veetakse.) Sõjavägi küll naisi ära ei põlga, aga iga konkreetse ronija pardal on kas ainult mehed või ainult naised, mille põhjenduseks toob autor äärmiselt stressirohked missioonid, mis muutuksid seksuaalsuhete lisandumisel plahvatusohtlikuks. Sealjuures ei vihja ta poole sõnagagi võimalusele, et mees- ja naiskondi koostades inimeste seksuaalset sättumust arvesse võetaks, mis tundub isegi kaheksakümnendate ameeriklase kohta mõneti lühinägelik.
 
Sügavaid karaktereid, hõrku stiili ja muud sellist ei tasu siit oodata; “Passage” on küllaltki tavapärane sõjaromaan, kus autsaider kasvab aegamööda meeskonnaga kokku, elab üle nii tapva igavuse kui eheda õuduse perioode, saavutab üht-teist ja loo lõpus jõuab mingi osa tegelastest isegi koju tagasi.
 
Esimese peatüki esimene pool muide on kirjutatud üsna värvikas ja kujundlikus stiilis, mis ei sarnane eriti ülejäänud romaaniga; autor rõhub seal fragmentaarsetele piltidele ja võõristusmomendile. Soomukis läbi maatasa tehtud linna loksuva ajakirjaniku jaoks on sõda sel hetkel ainult kusagil pea kohal toimuv pooleldi mõistetamatu vaatemäng. Esmalugemisel tundus see osa üllatavalt raske ja keskendumist nõudev, aga sealt edasi muutub stiil lihtsamaks ja paraku ka pisut igavamaks.
Teksti loeti inglise keeles

Selleaastaseid stalkerivõitjaid vaadates tuli tuttav pealkiri suisa üllatusena, sest ma olen harjunud, et minu lugemus ja hääletusnimekiri kattuvad umbestäpselt 0% ulatuses. Tuleb välja, et juhtusin seda kõigest paar nädalat enne Estconi lugema.
 
Üldmulje on absurdselt vägivaldne ja lapsik, selline eluvõõra teismelise ettekujutus moraalitust kurjategijate maailmast. Mingid jätised kimavad kosmoses ringi, piinavad ja tapavad üksteist, varastavad mingeid ilgelt väärtuslikke vidinaid… Siin-seal nähtud süžeekirjelduste põhjal võiks ju arvata, et mulle meeldib, aga lugedes tuli meelde pigem Miikael Jekimovi “Läbi külma metalli” kui “Neuromant”. Tegelasteks on Eriti Karmid Mehed (hea küll, üks on tegelikult naine), kelle ebaloomulikult madal enesealalhoiuinstinkt lubaks neil tegelikus maailmas umbes viis minutit elus püsida ja keda pole veel teise ilma saadetud ainult tänu sellele, et nende süüdimatu sarimõrvarlus ei huvita absoluutselt kedagi. Kõiksugu lahe butafooria, millest Asheri maailm kubiseb, et jäta tema esituses erilist muljet. Tähtedevahelises pimeduses eksleval planetoidil elav vana paranoiline tehisintellekt peaks ju päris mahlane detail olema, aga autor kirjeldab talle küllaminekut umbes sama köitvalt kui poeskäiku (ainult laipu on rohkem). Ma olen tema maailmaga varasemate arvustuste kaudu natuke tuttav ja kuni “Arheoloogiat” lugema sattusin, tundus see paljutõotav, aga nüüd võtab pigem õlgu kehitama.
 
Ei teagi, kas tasub Asherile rohkem tähelepanu osutada. Esimene kokkupuude selle piilupartide ja prussakate maailmaga osutus igatahes küllaltki eemaletõukavaks.
Teksti loeti inglise keeles
11.2021

Lapsepõlves oli see minu jaoks üsna oluline raamat. (Vahepeal arvasin, et “Purpurpunaste pilvede maa” järel üks esimesi loetud ulmeromaane üldse, aga see ei saa mingil juhul tõsi olla, sest 94. aastaks, kui Kuldsule väljaanne ilmus, olin ma juba päris mitu aastat nii linna- kui kooliraamatukogus leiduvat läbi töötanud.) Ma mäletan, et pisut peale selle lugemist olin koos isaga bussi oodates poes soojas, keksisin ringi, vehkisin kätega ja seletasin õhinal, kuidas rohelistel nelja sõrmega tulnukatel olid ksillid ja nad tankidega kiirgavaid mislikke tapma sõitsid :-D
 
Tegelikult on madinastseenid loos suhteliselt ebaolulised; et peategelane on arst, mitte löömamees, ei tundunud mulle lapsena sugugi tähtis, aga nüüd torkas see silma küll. Erinevalt Tarzani-raamatutest, mida ma tollal neelasin, ei ajenda seiklusi mitte tema kalduvus kõigile molli sõita, vaid soov vigastatud ja surevaid võõraid aidata, niivõrd kui ta olude kiuste suudab. Ajuti võib ta ju oma rammu poolest silma paista, aga tõeliselt oluliste probleemide lahendamisel on toore jõuga vähe teha. Peategelane on kõigest suurde keerukasse universumisse sattunud tühine putukas ja temast kui üksikisikust sõltub väga vähe; millegi saavutamiseks peavad väga paljud pikaajaliselt koostööd tegema. Terved tsivilisatsioonid ja potentsiaalselt aastatuhandeid, kui täpne olla.
 
Ilukirjanduslikest konventsioonidest taipasin ma tollal nii vähe, et olin lausa nördinud autorit valetamiselt tabades — kaanel on kirjas Francis Carsac, aga peategelase jutustust annab meile edasi hoopis keegi F. Bory?!? Muidugi, sellistest *kirtsutab nina* puudustest võis tänu loo haaravusele mööda vaadata. Omal ajal köitis mind just see idee, et minagi võiksin ju teoreetiliselt kurjade robotvallutajate vastases võitluses kaasa lüüa.
 
See raamat innustas mind mitmel korral omaenese maailma loomist katsetama. Mul on siiani alles pisut hallitanud vihik, mille kaanel seisab “Ulme”, esimesel leheküljel päikest ja planeedisüsteemi kujutavate mummude rida, nende juures järjestikku nimed Tambo, Kalint, Saul, Kan Sater jne. Kord püüdsin lausa ise romaani kirjutada. Selle esimene peatükk võttis joonelises vihikus enda alla umbes lehekülje lühilauseid stiilis “Lendav taldrik sisenes atmosfääri. Sellele lähenenud hävitaja tulistas välja kaks raketti. Taldrik kukkus alla” ja paar peatükki hiljem jäi lugu pooleli. Tõsi küll, parandamatu originaalitsejana tegin mina oma tulnukad hoopis teistsuguseks: neil oli sinine nahk.
 
Vahepeal ei lugenud ma “Tulnukaid” vähemalt viisteist aastat üle ja hakkasin sellest ähmaste mälestuste põhjal ikka väga halvasti arvama. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, lendavad taldrikud ja rohelised mehikesed on ju selline lollakavõitu värk. Hiljuti ostsin ma raamatu omale riiulisse ja leidsin, et see pole sugugi halb, kui suudad autori muigamapanevalt naiivsest maailmakujutamisest mööda vaadata. Mingit teaduslikkust ei maksa kogu selle fantastika vahelt otsida, selles suhtes on Carsac täiesti lootusetu. Erinevaid mõistuslikke liike eristab peamiselt nahavärv ja kulinaarsed eelistused. Galaktikad on keskmise Eesti väikelinna suurused; kord jäävad peategelased seniuurimata galaktika juhusliku tähesüsteemi suvalisel planeedil surnud linnas lõksu ja leitakse ikkagi üles!
 
Puuduliku keeleoskuse tõttu ei oska ma öelda, kas stiil on originaalis sama sujuv, aga üldiselt eeldaks, et tekst muutub kaudtõlkes pigem kohmakamaks. Romaani üle lugedes üllatas mind kõige enam, kuivõrd poeetiliseks, otse tajutavaks kirjeldused ajuti muutuvad:
 
Meie laager oli nii hirmuäratav ja masendav, et ma ei oska seda kirjeldada. Püüa siiski kujutleda ääretut sünget lagendikku, hämarat punakaslillat taevast, künkanõlvadel ebamääraste piirjoontega pehmeid lumehangi, küngaste vahel ksillide tumedaid ja sädelevaid, lumme vajunud läätsi ning pisitillukesi skafandrites kogusid, kes endale vaevaliselt ühe lennuaparaadi juurest teise juurde teed rajasid. Kalvenolt laskus väsinult lameda silmapiiri taha ja ta valgus meenutas veriseid sõrmi, mis mööda jäävälja meie poole sirutusid. Piiritusse universumisse eksinud haletsusväärse, abitu olendina tundsin, kui kaugel minust on Maa, ning tajusin äkki kõiki neid miljardeid ja miljardeid kilomeetreid, mis mind lahutasid mu koduplaneedist. Mulle näis, et aeg on peatunud ja on tulnud maailma lõpp. Isegi issid olid mulle sel hetkel võõrad, olendid teisest maailmast, mida miski ei sidunud minu omaga. Ulna tundis arvatavasti sedasama: ma nägin, kuidas ta kahvatas ja värisema hakkas. Akeion ja teised sinsuunid istusid läbitungimatute nägudega liikumatult ekraani ees.
 
Tänaseks olen ma vana, väsinud ja küüniline, aga selle romaani ülelugemine lasi mul jälle tunda samustki sensawundat, mis ulmefänniks saama määratud rahvast nagu magnetiga külge tõmbab. (Ei teagi, kas enamik inimesi on selle suhtes tundetud või leiavad seda mujalt?) See puhas, rikkumata entusiasm, millega autor kõigele läheneb, lubab paljustki mööda vaadata. Muidugi, kui ma “Tulnukaid” täna esimest korda loeksin, hindaksin seda märksa madalamalt, aga eks inimene ole paratamatult üks subjektiivne loom.
 
Algselt ilmus see Ralf Tominga tõlge 1968. aastal järjejutuna Noorte Hääles (2. veebruar kuni 29. märts). ETERAs on peaaegu kõik need numbrid olemas, aga paraku ei saa sellele ajavahemikule otse linkida, sest see sait tuletab oma püüdlikus veebistandardite ja heade tavade ignoreerimises lausa Flashi-ajastut meelde. Peate ise filtritel klõpsima, et kõigi trükiste seast õige nimetus ja aasta kätte saada.
 
Tõlgitud on see üsna kindlasti vene keelest (hoolimata raamatuversiooni tiitellehel olevast väitest pole seda inglise keeles kunagi ilmunudki). Pealkiri kattub vene variandiga ja kõik maavälised nimed nagu Souilik, Kalvénault, Beichitinsiantorépanséroset (kes kuulub hr’benide hulka) on umbkaudses foneetilises kirjapildis. Prantsuse nimedega on kas tõlkija või toimetaja korraliku töö teinud ja need on pea viimseni korrektsed, ainult Magnoust on saanud Magniou. Issid muide on nii originaalis kui ka vene keeles hissid, aga keegi tekstiga tegelenutest teadis, et prantsuse keeles on sõnaalguse H puhtalt kosmeetiline, ja valis tõlkesse hääldusele vastava kirjapildi. Kui palju sel mõtet oli, on iseküsimus, sest “issidest” on eestlasel ikkagi natuke naljakas lugeda.
 
Ennastsalgav kuldsulglane, kes selle arvutisse trükkis, on kahes kohas teinud silmnähtava vea ja natuke teksti vahele jätnud: lk 42, kus on juttu rakettidest ja sisepõlemismootoritest, on kahe eri kõneleja read ühte sulanud, ja lk 126, kus tuleb juttu vaprast Ossinsist, on peategelase küsimus “Kes on Ossinsi?” kaduma läinud. Algses Noorte Hääle versioonis on kõik korrektne. Muide, mitmel pool wõrgus liikuv prantsuskeelne tekst on 15+ aastat uuem ja pisut ümber töötatud; tolles rakettidest rääkivas stseenis on juba vihjatud Apollo kuulendudele (“Cependant, nous avons déjà atteint notre satellite avec nos fusées”) ja sisepõlemismootoritega lennukitest pole enam juttu. Võibolla on teksti veelgi muudetud, aga need kohad jäävad minust avastamata, kuna prantsuse keelt oskan ma ainult niipalju, et merde ja mdr segi ei läheks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle muidu tundmatu, peamiselt alternatiivajaloo žanris kirjutava Robersoni tekstikuhilad ja tal jutu ilmumise ajaks juba käes olnud Sidewise’i auhind (natuke hiljem sai ta veel ühe) ei luba teda kuidagi algajaks pidada. See lugu leiab aset üsna sümpaatsena tunduvas aurupungilikus multiversumis nimega Myriad, kus domineerivad tsiviliseeritud rahvad ja eurooplased on tagaplaanil. (Mida autor ise sellisest olukorrast arvab, saab ka kõige aeglasema taipamisega lugejale selgeks hiljemalt jutu lõpus, kus ta laseb kuninganna Victorial tseremoonitsemata porilompi plärtsatada.)
 
Pealkiri ütleb sisu kohta juba kõik olulise ära; on maailmadevaheline ekspress, on mõrv, ja juhuslikult pardal viibinud asjatundja asub seda lahendama. Aga. Peale tegevusmaailma tutvustamise ei kõlba see jutt mitte millekski. Esimesed kõhklused tekkisid juba teksti pikkust vaadates — siia ei saa ju mingisugune intriig ära mahtuda? Ja nii ongi. Hoolimata justkui Agatha Christie’ tuntud romaanile viitavast pilkupüüdvast pealkirjast ei tasu siit detektiivilugu oodata. Või üldse mingit lugu, sest tegu on kõigest kondikavaga, mille põhjalikum läbitöötamine jäi autoril kas pealesuruva tähtaja või lihtsalt oskamatuse tõttu tegemata. (Ulmeauhinnad ulmeauhindadeks, aga krimižanril on omad nõudmised ja kes pole varem midagi sellist kirjutanud, võib kergesti hätta jääda.) Suur osa tekstist kulub autoripoolsetele selgitustele, kuidas maailmadevaheline reisimine käib jne, mis jätab kõige muu jaoks üsna vähe ruumi. Müsteeriumi lahendamine toimub tervikuna kaadri taga ja lugejal ei jää üle muud kui uskuda, et süüdi kuulutatud isik seda tõepoolest on. Hea küll, ma ei nõua, et detektiiv peaks tingimata kübehaaval vastukäivaid asitõendeid koguma ja siis kohalviibijaid nende põhjal tehtud järeldustega rabama (loogikamõistatuse tüüpi “klassikalised” kriminullid mulle üldse ei meeldigi), aga natuke oleks ikka võinud põnevust kruttida ja uurimistööd näidata.
 
Lugedes tuli meelde kunagine webzine nimega “Steampunk Magazine”. Muidu tore ajakiri, aga just sealsete kirjanduslike katsetuste hulka, autoriks mõni innukas, rohkem õhustikust kui süžeest hooliv algaja, oleks see lugu sobinud nagu rusikas silmaauku. Kirjutatud on see tellimustööna antoloogia “Sideways [sic] in Crime” jaoks; mina leidsin selle mingist torrentist omaette failina, nii et ülejäänud kogumiku kvaliteedi kohta ei oska midagi öelda.
Teksti loeti inglise keeles

Täpselt neli aastat tagasi kuu arvustuse tiitlit edasi andes nimetasin muuhulgas ära arvustuse sellele jutule, mainides, et kui ma teksti enese kätte saan, panen sellele tõenäoliselt hea hinde.

Palun andestust.

Tol hetkel piirdus minu Sterlingi-kogemus tema kogumikuga “Skismaatriks+”. Ma ei oska asja lähemalt uurimata öelda, kas varasem Sterling oli parem või suutis tõlkija tema abituse ära varjata, aga igatahes oli “Maneki Neko” äärmiselt ebameeldiv üllatus.


Tsuyoshi booted his mediator, cleaned his superconducting heads and examined the old tapes. Home videos from the 1980s. Someone’s grandmother as a child, presumably. There had been a lot of flaking and loss of polarity in the old recording medium.


Tsuyoshi got to work with his desktop fractal detail generator, the image stabilizer, and the interlace algorithms. When he was done, Tsuyoshi’s new digital copies would look much sharper, cleaner, and better composed than the original primitive videotape.


/---/


Tsuyoshi and his wife had a lunch of ramen with naruto, and she left to go shopping. A shipment arrived by overseas package service. Cute baby clothes from Darwin, Australia. They were in his wife’s favorite color, sunshine yellow.


Tsuyoshi finished transferring the first tape to a new crystal disk. Time for a break. He left his apartment, took the elevator and went out to the corner coffeeshop. He ordered a double iced mocha cappuccino and paid with a chargecard.


His pokkecon rang. Tsuyoshi took it from his belt and answered it.


Tsiteeritud lõigud jätsid mulle niivõrd sügava mulje, et olin sunnitud lugemise katkestama ja need tulevase arvustuse seemneks eraldi faili kopeerima. Jutu sisu on tollest neetud päevast möödunud (jällegi, täpselt) 23 kuu jooksul suuremalt jaolt ununenud, aga ma mäletan hästi muljet, et BAASi-arvustused oleks justkui hoopis teisele loole. Lõpetuseks pean pahandama, et ka Lewis Shineriga kahasse kirjutatud “Mozart in Mirrorshades” kaotas pärast “Maneki Nekot” suure osa oma võlust, sest Sterlingi panus on ülelugemisel ikka väga valusalt ilmne.

Teksti loeti inglise keeles
8.2011

Mitmest loetud romaanist ja jutust on selge, et Harry Turtledove tegeleb põhimõtteliselt ulmemakaronide keetmisega. Kõhu saab täis, päris ära rikkuda on seda toitu ka üsna raske, aga mingit muljet ei jää. Konkreetselt seda juttu lugesin üle-eelmisel aastal väljamaa keeles ja üldse ei tulnud tuttav ette… alles juhtumisi “Täheaeg 2” sisukorda nähes leidsin, et olin seda kunagi varem juba tõlkes lugenud.

Detaile (paraku küll peamiselt nimesid) on omajagu, õhustikku armetult vähe. Tegelased kõnelevad püüdlikult kõiki pisiasju ära mainides; kus sellest ei piisa, tuleb appi kõikvõimsa Autori kirjeldav sulg (hea küll, vähemalt on see tehniliselt korralikult teostatud). Isegi loo olemasolu ainus õigustus, “mis siis, kui…”, on ilukirjandusele ebatüüpilises sissejuhatuses juba välja räägitud. Iseasi muidugi, et minusugune harimatu mats poleks ilma midagi taibanud…

Selline lugu siis. Hamba all ei karjunud, aga midagi head selle kohta ka öelda ei oska. Kõhe mõelda, et paarkümmend aastat kirjutada vihtunud autoril tolle pretensioonika pealkirjaga alt-ajaloo kogumiku tarvis oma loomingust midagi paremat valida polnudki…

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Tark, sportlik ja hea välimusega teadlane Steve palgatakse üheks reisiks Maa–Marss–Maa liini sõitva laeva “Arcturus” pardale, et välja selgitada, miks sel IPC kurgikujulisel uhkusel kuidagi sõiduplaani järgida ei õnnestu. Selgitab ka, aga see pole väga oluline, sest mingid Päikesesüsteemi välisaladelt kohale saabunud kurjamid asuvad laeva poolel teel katki lõikama ja minema pukseerima. Steve’il õnnestub koos targa, sportliku ja hea välimusega tibi Nadiaga end nende eest ära peita, Ganymedesel hädamaanduda ning käepärast olevast kolast abi kutsumiseks vajalikku kõrgtehnoloogiat (ja eluspüsimiseks vajalikku madaltehnoloogiat) ehitama hakata.

Ganymedes on mõistagi täpipealt nagu meie sõbralik sinine planeet, ka sealne floora ja fauna kõlbab süüa. Osa sellest on aga paraku mõistuslik — konkreetselt siis rumalad, äbarikud ja inetud koopaelanikud, kellel on kuus jäset ja kes kehvemini varustatud elusorganismidesse leppimatu vaenulikkusega suhtuvad. Mis on muidugi igati sobiv reaktsioon, sest inimesed asuvad neid otsekohe nottima (ette rutates ütlen, et romaani kandvaks ideeks ongi ‘neli jäset hea, kuus jäset halb, elagu õiglane genotsiid’).

Kauaks nad kosmosehätta ei jää; romaani teises pooles annavad nad koos sõbralike, aga ihult nõrgavõitu Titaani humanoididega “Arcturuse” kaaperdamises süüdi olevatele jupiterlastele pasunasse ning hakkavad siis kõigist heade poolele jäävatest Päikesesüsteemi liikidest armeed kokku ajama, et nood pahalased üldse ilmast ära hävitada. Laeva vangishoitud reisijad saavad ka ilusti koju.

“Doc” Smith ise olla seda nimetanud oma kõige tõsiteaduslikumaks romaaniks, milline väide on kahtlemata alatu laim (jäägu selles veendumine lugejale koduseks ülesandeks). Teksti stiilist rääkides võiks mainida, et autori Lensmani-romaanidest inspireeritud ürgaegse arvutimängu Spacewar! üks autoreid kirjeldas Smithi kui “toidukeemikut, kelle keel on tundlik ja elegantne nagu suruõhuvasar”. Dialoogid kubisevad “totally rad” kvaliteedis fiktsionaalsest slängist, mis küllap juba kirjutamise aegu rumala mulje jättis (eeskätt just neiu Nadia kõnetamiseks näib peategelane iga kord uue ja eelmisest jaburama tiitli välja mõtlevat).

Ehkki “õiglane” hinne sellele — ja kõigi eelduste kohaselt ka viimsele kui ühele teisele tema teosele — oleks kusagil ühe kandis, lugesin ma romaani puhtalt selle naiivse pulp-õhustiku pärast, teades, millega riskin. Kõik see eluks sobiv ja elust kubisev Päikesesüsteem, Tõsisest Rauast™ tehnika, nihikskaaladest kubisev kosmoselaeva sild, jõuväljad ja -kiired, joatoru kaliibriga raygunid… ehhee. Ühesõnaga, sain sealt, mida tahtsin, ülejäänu võib rahulikult andeks anda ja — pärast esimese Lensmani lugemist — autori maha kanda.

Teksti loeti inglise keeles

Ehh, stalinistlik ulme:-) See on selline pikantne delikatess, umbes nagu kasside lemmik, viie meetri kauguselt hinge kinni löövad roiskunud kalarapped. Minu loetud eksemplari ostis mu isa noorpõlves sõnaraamatute ja elektroonikakäsiraamatute vahele; kas ta seda kunagi luges ka, ei tea. (Köide on heas korras ja muljumisjälgedeta, nii et ilmselt mitte.)

Ei, ma usun, et on hullematki kirjutatud ja ehk maakeeldegi tõlgitud, aga mingi armetu 220 päeva ega kahe ilmamere saladus selle teksti vastu ei saa. Autori jaoks on peaasi meie ülikauni tuleviku imesid kirjeldada, ühtegi tegelast siin pole, isegi süžee puudub. Tuiab üks pruuni ülikonnaga Moskva ajakirjanik N. Liitu mööda ringi ning laseb mugavaid ja praktilisi halle tunkesid kandvatel lihtsatel tööinimestel endale kõike lahti seletada. Vaene pealinlane ei tea millestki ööd ega mütsi ja vahib, suu ammuli, kõige elementaarsemaid asju. Mingi hale loogika ei suuda autorit takistada endale vett peale tõmbamast: olles alguses kirjeldanud, kuidas kõik autod sõidavad teesse paigutatud kaablist elektriväge ammutades, viib ta meid paar peatükki hiljem autotehasesse. Sellisesse, kuhu ühest otsast paned sisse maagi, koksi, liiva ja kasvõi saepuru ning siis teisest otsast tuleb lõpp-produkt välja. Vaadake, nali on selles, et see tehas toodab hirmsas tempos sisepõlemismootoriga autosid…

Lõpus pakutakse meile, nagu tollal tavaks, lendu nõukogude tööstuse barankakujulisele suursaavutusele, kosmosejaama K. E. Tsiolkovski (või mis iganes selle nimi oli, mul pole raamatut praegu käepärast); see on vast raamatu kõige mõistlikum osa, kui sellist kategooriat siin üldse kasutada annab.

Teksti loeti vaevu roopi tagasi hoides, väga naljakas eesti kee

Omamoodi kurikuulus tekst, mille populaarsus teismeliste arvutihuviliste seas — kellest paljud armastasid võõrastesse arvutitesse sisse murda — pani aluse küberpunkarite kräkkeritega samastamisele; nõiajahi kõrghetkel USAs võrdus korraga arvuti ja “Neuromandi” omamine enese kurjategijaks tunnistamisega.

Ma olen viimased paar aastat (alates sellest, kui eelmise sajandi Gibsoni pea täies mahus läbi sain) mõelnud, et miks kuradi pärast mulle “Neuromandi” järgsed asjad ei meeldi. Ei, loetavad, aga mitte midagi vaimustavat. Eks ma olen pirtsakas ka, näiteks muusika puhul on tavaline, et mingi esitaja kahe kindla loo peale olen sillas, ülejäänuid ei kuulaks raha eest ka… aga ikkagi? Asi ehk minu ikkagi üsna kehvas inglise keele oskuses? Sest kui oled millegagi emakeeles tuttavaks saanud, aitab see hiljem originaali raskematest kohtadest üle. Õnnetul kombel ei klapi see hästi, sest ka mitmed inglise keeles loetud keerulised tekstid on hästi peale läinud… ja veel üks eestikeelne Gibsoni romaan, “Idoru”, ei meeldi mulle kohe üldse.

Kuni mulle sobivas kontekstis meenus üks Gibsoni intervjuu, kus ta pajatas “Neuromandi” saamisloost. Olles seni ainult jutte kirjutanud, võttis ta lolli peaga vastu romaanilepingu. Ja veetis siis üsna paanilise aasta, üritades aru saada, kuidas romaani kirjutamine käib ja kuidas sellise hiidpika teksti jooksul mitte lugeja tähelepanu kaotada. Ta tegi seda paarkümmend korda täies mahus ümber (oma põntsu andis “Blade Runneri” kinnotulek, mis olla tema algse nägemuse juba teoks teinud, aga palju paremini) ja Gibsoni tekstid kipuvad ümberkirjutamise käigus aina lühemaks jääma… Ehk siis on “Neuromant” oma struktuurilt pigem lühijutt, aga sinna on nii palju sisse pressitud, et annab romaani mõõdu välja (ei, ma ei hakka nüüd promoma innovaatilist lähenemist Stalkeri kategooriatele). Ja Gibsoni jutud mulle meeldivad, kohe väga. Hiljem oli tal juba kogemusi rohkem ja romaanid tulid täitsa romaani nägu, isegi vahetuvad tegevusliinid on olemas:-)

Romaani tegelik panus ulmekirjandusse polnud mitte uue atribuutika ja tausta pakkumine vanale žanrile (mida oli lihtne kopeerida ja mida kopeeriti ka, nii et veri väljas, ja mis isegi mõned head teosed andis, nagu Richard KadreyMetrophage”), vaid väga elav ja intensiivne kirjutamisstiil (mida on väga keeruline kopeerida ja mida eriti ei kopeerita ka). Jaak Tombergi magistritöö “Ekstrapolatiivne kirjutamine” kirjeldab hästi, millega siis ikkagi tegu (ehkki tekstinäiteid on ikka üsna valus lugeda). Jäljendamishimu on muidugi kerge tekkima (eriti algajal, mis seletab kõiki noid erakordselt abituid küberpunklugusid), sest atribuutikat on lademes, nii ka suhteliselt lõdva randmega vägivalda (tegelased on ju lõppude lõpuks ehtsad psühhopaadid). Mõnel juhul annab omast arust originaalitruu jäljendus tulemuseks noh näiteks patsifistpunkaritega täidetud Viljandi. Õnneks kaotasin ma need katsetused kolides ära;-)

Esimest korda lugesin “Neuromanti” vast kolmeteistaastaselt ja tagakaas oleks peaaegu sundinud raamatut riiulisse tagasi panema — aga ju ma siis vaatasin sisse ka ja olingi hingekesest ilma… Tõlge, ehkki kahtlemata üks halva teksti etalone eesti keeles, ei ole mind tegelikult kunagi suutnud väga loksutada. On lihtsalt nii hea lugu, et tuleb selgelt ja kahinata läbi kõige hullemate atmosfäärihäirete (siinkohal võiksin pajatada mälestusi televisiooni tarvitamisest masina abil, mille pilt oli poole ekraani võrra nihkes ja hüplev). Originaal on pigem boonuseks, et saad teada, kuidas mingeid asju nimetatud on jne. Ehkki, kui juba valida on, siis loen ikka väljamaa keeles. Iga paari aasta tagant uuesti üle.

Tõsi, iga korraga märkab üha rohkem tehnilisi apsakaid — no ei saa geostatsionaarne satelliit rippuda Manhattani kohal; sealt nähtav olla küll, aga see on ikkagi teine asi… See, et Gibson arvutitest muhvigi ei teadnud, on ju üldteada, ja kõige sellest tuleneva üle ma tõesti vinguda ei viitsi. On jabur, aga võiks veel palju hullem olla. “Neuromant” ei jutusta mitte (ainult) arvutitest, vaid (ka) inimestest, narkootikumidest, linnadest, kuritegevusest, ilukirurgiast, meediast, saastest…

Võiks mainida, et kuna mina romaani esmailmumisel heal juhul alles loode olin, jäin ilma selle eeldatavasti vägevast tulevikulaksust; tänaseks on sellest tulevikust saanud “tulemata jäänud minevik”, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt tekstile veel omajagu juurde annab. Eelistan näiteks uudiseid tarbida teatava ajalise distantsiga, võiks öelda ajalookaifi pärast. Arvake ära, mis hinde ma Gibsoni “The Gernsback Continuumile” panin?

Noore ja naiivsena olin ma absoluutselt kindel, et kui Gibsonit veel tõlgitakse, siis stiiliühtsuse huvides ikka tolles äratapet kõnepruugis. “Idoru” ja “Põleva Kroomi” ilmumise ajaks olin õnneks targemaks saanud, mis potentsiaalset närvivapustust vältis. Siiski on tollest ettekujutusest jäänud riismeid: “Neuromandis” on mõned väljendid (tõrreskasvatatud, Huilgav Rusikas), mis utoopilises uues tõlkes peaks kindlasti samaks jääma. Muidu on nagu Strugatskitega, et kunagine Pioneeri järjejuttude sõnavara on üle parda visatud, aluseks võetud veel paarkümmend aastat varasem, ja siis loe ja piinle.

Eesti väljaande kaanepilt muide on maha viksitud poolikuks jäänud koomiksiversiooni esimese vihiku kaanelt. Näeb suisa parem välja kui originaal.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles
8.2010

Ma ei saagi nüüd aru, kas raamatu maht tuleneb sellest, et Kunnas on tahtnud kasvõi plasmanui neljaks kõik oma geniaalsed ideed edasi anda, või sellest, et ta muretses lugeja taipamisvõime pärast ning püüdis kõik nanopuust ja kvantpunaselt ette teha. Või äkki mõlemast.

Asi pole isegi selles, nagu Gort Ashryn oleks mehe debüüt. Ta on oma kirjutusoskust juba mitmel korral tõestanud, lisaks dokumentaalromaanile “Viiv pikas sõjas” ka romaanid “Kustumatu valguse maailm” ja “Sõdurjumala teener”. Viimaste ühisväljaande võtsin ma kõige kibedamal ulmelugemise ajal (vähem kui kuu enne Stalkeri-hääletust) spetsiaalselt raamatukogust, veendumaks, et “Viivust” jäänud hea mulje tõele vastab. Vastab jah. Aga Gort Ashryniga on ta endale pikalt ja mõnuga vett tõmmanud.

Sulatatakse Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII pärast pikka kosmosereisi üles, ja niipea, kui ta enamvähem oma nime meenutada suudab (hehe), järgneb sada viiskümmend lehekülge ekspositsioonilist dialoogi stiilis “Nagu te hästi teate, [lehekülg detailset möla], ja kas te oskate selle põhjustest midagi rääkida?” — “Mul pole küll arvutti käepärast, aga minu eelkäijate mälestused [pool lehekülge detailset möla], mis küll asja sugugi selgemaks ei tee, oskaksite ehk mind valgustada?” Vähemalt niipalju viisakust on autoril olnud, et nimetada selle möla kogukestuseks realistlik kuus tundi — mis muidugi kuidagi ei selgita, miks ikkagi laipväsinud sõjaväelased teineteisele populaarteaduslikke loenguid peavad. Praktiliselt kõik dialoogid järgivad sama mustrit, ja teate mis, natuke nagu kehv on lugeda. Meile esimese köite jooksul katkematu joana kaela valatav maailm ei ole eriti huvitav, ammugi ei mängi need ajaloodetailid loos mingit olulist rolli.

Teksti puhtkirjanduslik tase on ikka väga nõrk, aga ulmeline osa ootab alles ees! Üsna lugemise alguses tekkisid mul tugevad paralleelid ühe enim sitta imitatsiooni sünnitanud ulmežanri, küberpungiga, ja ma mõtlesin Gort Ashryni iseloomustamiseks välja sõna ‘heinleinpunk’. Ebaaus Kunnase suhtes, aga ise ta ju hakkas norima…

Kogu atribuutika järgib põhimõtet, et kõik uus on lihtsalt hästiminiaturiseeritud vana. Tore muidugi, et autor suudab ette kujutada, et ükski tehnoloogia ei teki tühja koha peale, ja et see tavaliselt ka vidinate nimetustes kajastub, aga piirduda lihtsalt olemasolevatele asjadele hästi futude eesliidete lisamisega, ilma et nende olemuses midagi muutuks… Noh, et kõik asjad on väidetavalt tihkelt nanosid (vabandust, vananenud tehnoloogia, pikosid) täis, aga roboti alt ära kruvitud jalad on ikka kahtlaselt rauast ja õliplekilised. Tavaline õppevahend Gort Ashryni maailmas on täiuslikult reaalsust kopeeriv arvutisimulatsioon, aga selle nähtav ja kuuldav osa mängitakse ikkagi maha keskmise rokk-kontserti mahus hologrammi abil! Jättes kõrvale natuke naljaka fakti, et ulme-hologrammidel pole tõesti mitte midagi pistmist tegelike hologrammidega, peab ikkagi küsima: miks nii?

Peamiselt piirdub tehnika võimsuse edasiandmine hooletute möödaminnes märkustega, kuidas näiteks detsimeeritavad hukati lähidistantsilt (kolmsada meetrit), aga ei siin ega järgmises osas ei joonistu kuidagi välja, kuidas lähidistantsi selline tähendus lahingutaktikat mõjutab. Või siis mainib minategelane, kuidas ta hästi närvis oli ja mingi otsuse tegemine hullult kaua võttis, mingi neli millisekundit (ma jätan siinkohal väga hoolikalt norimata selle kallal, kuidas peaks kuitahes vahetult närvisüsteemi ühendatud arvuti suutma signaale ajus kiiremini edasi pressida kui see biokeemiliselt võimalik — määdzhik noh, tulevik). Arvutid, muide. Mingi nipiga ületab üksainus selline miljoneid kordi inimese ajupotentsiaali. Jätame — jällegi — kõrvale probleemi, kuidas saab arvuti võimsuselt inimest nii palju ületada ja ikkagi üheselt masinlikuks jääda (noh, see ‘potentsiaal’ võib ju tähendada näiteks elementide arvu riistvaras, mitte vaimset suutlikkust); häda on selles, et nonde arvutite suutlikkus ei avaldu kuidagi süsteemselt. Lisa sellisele hullvõimsale masinale üks armetu tattaeglane inimaju ja ongi võitmatu kooslus — nimetatud aeglus on oluline, sest piirab üsna rängalt reaktsioonikiirust. Võitlevad vennad (vist küll alles järgmises osas) isepaljunevate lahingurobotitega, ja ena imet, nood on täiesti abitud, sest suudavad arvutada korraga 2hästi_väike_n käitumismustrit, ja väike bounding overwatch või midagi inimeste poolt muudab kogu robotite kiiruse ja võimekuse ebaoluliseks nende taktikaliste puudujääkide tõttu…

Absoluutselt kogu tehnika on hoolikalt lahti seletatud, muidugi nii, et olemusest aimu ei saaks (ei ole ju olemas neid asju), aga piisavalt, et väga puiselt mõjuda.

Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.

Biosensoorne akustika on siis elutajuv kuulmine? Nunuh, väga ilmekas… Q-kiired (nii üheksateistkümnes sajand on see nimi) aga imerohi, mis tagab, et kui tulevikus ikka väga vaja on, saavad tegelased kõigest läbi vaadata (selle kasutamine eeldatavasti nõuab samal tasemel leidlikkust kui kunagine tuumafüüsikute nali, neutriinopomm — kui see kõigest läbi võtab, siis on mingi pildi nägemine nagu komplitseeritud ju?).

Seal, kus tegelased vastastikku loengute pidamisest natuke puhata saavad ja autor midagi sisulisemat kirjeldab, on tulemus tavaliselt sama nõrk. Näide: peategelane tuli möödaminnes välja olulise taktikalise uuendusega, õpetades oma kompaniis endale lisaks välja tosin tulejuhti. Normaalselt on neid kaks. Neidsamu tulejuhte, kes, “nagu me kõik hästi teame”, esimesena surma kipuvad saama, sest kogu vastase tuli koondub neile. Selline tunne, nagu Henry Ford XXIX oleks välja tulnud olulise tehnilise uuendusega ja pannud kõigile autodele piduripedaali, kui varem olid need ainult igal kolmandal. Okei, äkki ilmnebki ammustandardiseeritud koosseisude juures täiesti rutiinselt selliseid kahe silma vahele jäänud elementaarseid võimalusi, aga siis võiks seda ju möödaminneski mainida. Ega kõik lugejad pole kogenud kaadrisõjaväelased. Ja noh, tegelastel selliste mainimistega juba hammas verel.

Ma ei saa kohe muidu, kui pean lisama lingid kahele kirjale ulmelisti arhiivis: 02.11.1999 ja 17.04.2007 (olulised on mõlema faili esimesed kirjad Juhan Habichtilt). Gort Ashryn kannatab väga tugevalt selle all, et kõik ideed, mida autor enamvähem seostatud tekstiks suutis vormida, on raamatusse sisse saanud, on nad mingitpidi olulised või mitte (üldiselt mitte…).

Jah, mastaapset tulevikuajalugu Eestis seni tõesti pole olnud. No ja siis, ega Gort Ashryn sellest paremaks ei muutu? Star Treki, khm, headus ei sõltu kübetki sellest, kui palju sündmusi ja kui täpselt nad lähemast kolmest sajandist paika panevad.

Sotsiaalsete ja moraalsete probleemide käsitlust raamatus ei taha ma torkidagi. Lõppeks kirjutab Uido Truijagi sotsiaalsetest ja moraalsetest probleemidest…

Ahjaa, illustratsioonid. Või hea küll, pildid, ei taha nende peale võõrsõnu raisata:-) Ulmes on pildid saatanast, kui just väga head põhjust pole. Kaanepilt on mõttekas, Gort Ashryni kaanekujundused on kenad tagasihoidlikud, aga pilte teksti sisse toppida, eriti veel nii abituid, on omapärane idee. Kui üldse, siis midagi abstraktsemat; mulle jääb vist alatiseks meelde Zelazny “Valguse isanda” kunstniku omapärane agressiivne stiil.

Teksti loeti eesti keeles

Kuna parajasti vormindasin USB 1.0 otsas rippuvat terabaidist kõvaketast, eelistasin oma arvutiromu võimalikult vähe torkida ja lugesin siis esimese osa järel ka käepärast olnud teise läbi. Teises osas läheb pisut huvitavamaks, ehkki sisu on selle viiesaja lehekülje peale ikkagi häbematult vähe. Vähemalt pole tekst väga keeruline, muidu küll lõpuni poleks kannatanud… Kui nii edasi läheb, võib viimasele köitele juba rahuldava panna.

Sõda, jah: kujutame nüüd ette, kuidas raudrüütlite hiilgeajal oleks keegi võinud tänapäevast sõda kujutada. Et noh, alguses lasevad vibukütid penikoorma või paari kauguselt lendu tiheda nooltepilve, millede tekitatav vihin kõlab pigem kõuemürinana; seejärel tulevad kolmetonnistel hobustel kümnemeetriste piikidega rüütlid, kes on sünnist saadik turvist kandnud ja sellega sõna otseses mõttes ühte kasvanud… Hullult realistlik, eks, isegi kui me jätame arvestamata, et tegelikkuses pisut teisiti läks? Probleem on selles, et tekst ei tekita vähimatki tunnet, et loetav on miskitpidi tõeline. Tõeline mitte tulevikuennustamise mõttes, vaid iseeneses, kirjandusena. Tegelikult täpselt üks koht on, mis heas mõttes meelde jäi: see, kuidas mehed parajasti tankiga möla ajavad ja see teatab, et omadel on tuletoetust vaja. Veereb natuke kaugemale, teeb sekundi murdosa jooksul pooltosin lasku horisondil paistvate mägede suunas ja siis tuleb tagasi. Ei olnud lihtsalt kirjeldus, vaid midagi enamat; oleks sellist stiili rohkem, oleks juba suur samm loetava teksti poole.

(Pesin just pesu, ja sealjuures meenus kellegi kunagi Marduses ilmunud “Lihasööjad püksid”. Ei saanud autor lõpus elegantselt mainida, kuidas kuskil urkas vedelesid verest korpas püksid, mille kokkuvajunud säärtest kolletuvad luud välja ulatusid, ikka pidi sõnaselgelt ütlema, et “need olid lihasööjad püksid”. Ja ma hakkasin natuke mõtlema, et miks siis ikkagi niimoodi kaude ütlemine hea on. Me ei ole ju mingid hiina jobud aastast 1000, kes arvavad, et midagi väärt on ainult need asjad, millest enne eluaegset õppimist aru ei saa?

Ja selle läbi sain mina sõnastama Kuldse Reegli: teadmine ei tähenda mõistmist. Ämbrite kaupa kirjeldusi sellest, kuidas mehed omal päid otsast lasevad, ei too meid üldse lähemale arusaamisele, miks kuradi pärast nad niimoodi teevad. Hea kirjandus läheb mööda sellest, millest näiteks kooliõpikud kubisevad, ja annab sulle mulje, nii et sa kuidagi asjast aru saad. Kiuslik küsimus: kas reservkolonelleitnant Leo Kunnas õppis kohusetunnet, au ja julgust kooliraamatust, või äkki ikkagi kuidagi kaudsemalt, eeskuju järgi näiteks?

Siin peitubki põhjus, miks “Sõdurjumala teener” on hea kirjandus, Gort Ashryn aga mitte.)

Selles köites realiseerub lõpuks ka võimalus, et mõni tegelastest vastaspoolele üle jookseb ja, khm, sellele tagajärjed järgnevad. Tõsi, fakt, et reeturi kogu üksus hukatakse, ei mõjuta mitte kuidagi sõdurite käitumist. Ma ei viitsi arutleda teemal, kuidas ja miks selline sunnivahend määrustikku viidi ning kes ja mismoodi arvas, et see mingitpidi tõhus võiks olla (reeturil on peaaegu et definitsiooni kohaselt sügavalt savi, mis tema kaaslastest saab) — probleem on selles, et vähegi inimlike sõdurite keskel tekitaks see väga paranoilise õhkkonna, mis lahingutegevuse eskaleerudes üha süveneks. Ja Gort Ashryni maailma sõdurid on piisavalt inimlikud, et suht möödaminnes rängalt ja korduvalt määrustikku rikkuda (Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII, ma räägin sinuga!). Et raamatus, mis isegi iga väljatulistatud granaadi aintiainelise olemuse ja täpse laengu ära märgib, ei ole sellise ebaloogilisuse selgitamisele tähelepanu pööratud (geneetiline manipulatsioon? mingid põnevad tulevikunarkootikumid? lahinguarvuti poolne pidev ajupesu?), tuleb järeldada, et Kunnas ei pannud seda tähelegi. Et noh, kirjeldame mingeid hästi drastilisi sunnivahendeid, et sõjaväeelu ebainimlikkus ikka selge oleks, ja siis ongi hea ja piisav. (Siinkohal peab kuulutama, et enne Kunnase Algernoni-intervjuu lugemist uskusin ma jumala tõsiselt, et ta peabki siinset sõjaväekorraldust ilgelt heaks. Veel üks kivi autori kapsaaeda kuhjuvasse kangrusse.)

Lahe on, kuidas miljonite inimajude võimsusega arvutid on lihtsalt arvutid, aga pane jupp maad lahjemale arvutile inimkujuline kest ümber ja voilá! valmis on elukas, kes võib inimest igati asendada, ka emotsionaalselt (kuni inimese väljatõrjumiseni). Ja kes teise osa alguses kodanikuõigused said. Okei, see oli poliitiline otsus, ja ega tsivilistid hüperintelligentsete militaarmõistuste olemasolust muhvigi ei tea, ja nood on ühiskonnast isoleeritud ka, blahh blahh, aga potentsiaalset probleemi ei mainita poole sõnagagi. Muide, kui ma õieti mäletan, siis peategelase uus silmarõõm kasutab ajuna umbes samade parameetritega arvutit, kui nood naeruväärselt juhmid ja abitud isepaljunevad robotid… Näe, mida kõike femtoorgaaniline naiseihu võimaldab!

…Oot misasja? Femtoorgaaniline? Ei-ei-ei, kvantmaailm on natuke nagu fundamentaalselt erinev meile igapäevaselt tuttavast makromaailmast. Ei saa nii, et paneme elementaarosakesed ritta ja siis ütleme, et need prootonid on orgaanilised, need aga mitte — see on umbes sama mõttekas kui nende värvist või tekstuurist rääkida. Või sellesinase veideraine põlemisel tekkivast kärsahaisust. Ühesõnaga täpselt sama jama, mis esimeses osas, kogu arenenud tehnoloogia piirdub mõtlematult lisatud futuristlike eesliidetega.

Ei tea ja ei tahagi teada, kuidas peaks käima jumala normaalsete inimeste automaatne konvertimine hoopis teise keele ja kultuuriga isikuteks — määdzhik noh, tulevik, nagu eelmise osa arvustuses juba ütlesin… Põeb autor väga seda isiksuse ainulaadsuse (ja seega siis puutumatuse) asja ja tahab näidata, kui hullult ebainimlik ikka toimuv on. “Redivivusele” teeb iga kell ära…

Lahedalt toimub romaani lõpus salajasele ülesandele minek. Teeme nüüd kõik näo, et usume: meil on pikka aega ette plaanitud ülisalajane operatsioon (seesinane Manhattan Manhattani kloon Manhattan XII), mis määrab maailma saatuse. Selle teostamise lõppfaasis läheb mingi kolonel teisele planeedile, võtab sealt ühe üksuse, väidab, et peab täitma ülisalajase ülesande ja teatab kohalikule ülemjuhatajale, et nüüd vajab ta meeletut energiakogust, mille kokkukraapimiseks tuleb sisuliselt kogu väekontingent kaitseta jätta. Selle põhjendamiseks, pange tähele, pole tal midagi ette näidata. Olgu kuidas on marssali pitsatiga kullast ürikuga, millele too käsud omaenese verega kirjutanud on, tal ei ole isegi SMSi-pikkust sõnumikest (paar terabaiti vms). Ta lihtsalt ütleb, et kui seda energiat ei saa, laseb ta kindrali maha. Ilmselgelt eeldades, et kindral isegi ei ürita sellise sitapea takistamiseks midagi teha. Noh, jah, okei, kolonel lubab lisaks kindrali tapmisele seppuku sooritada (et oma subordinatsiooni rikkumist heastada), aga see on neil niikuinii umbes sama tavaline kui hammaste pesemine. Ehk on see mõeldud bürokraatia ebainimlikkust kujutama ja et näe, kui hästi peategelane ikka väljapääsmatust olukorrast välja pääses, aga paraku muudab selle ebatõenäoliseks asjaolu, et Jaak Jaagu kloon Jaak MDCLVIII ei tee kogu selle jama peale teist nägugi. Poohui need potentsiaalsed hingepiinad, ta ei pomise isegi “litsid mehed need peastaabi mehed” või midagi sellist.

Ajaränd on teadupärast imerohi, mis ravib kõike soovimatust rasedusest ülegalaktilise katastroofini, nii et kõik lahtised otsad peaks järgmises osas kõvasti umbsõlme saama.

Nüüd on siis sarja mõlemal osal Stalker olemas. Häbi on kuuluda teie hulka, vennad ja õed teaduslikus fantastikas. Häbi on. Tõesti ei taha millelegi hinnaalandust teha puhtalt sellepärast, et see eesti oma on. Ega ma eesti ulmega seksuaalsuhtes pole, et selle miinuseid plussideks peaksin… Kardan, et nüüd on jälle üks ulme etalon tavainimese jaoks juures — “noh ma lugesin selle taevani kiidetud GOST Arseenikumi läbi ja ausalt, ulme on ikka üks lapsik iba küll”.

Teksti loeti eesti keeles

Viljandi raamatukogus juba aastaid olnud romaan, mida ma märkasin alles eelmisel kevadel. Paks väljamaakeelne raamat, nii kaas (Whelani joonistatud punapäine õhukese särgiga tšikk sooritab kummalist võimlemisharjutust) kui blurb üsna kahtlased… Et BAAS selle kohta midagi ei öelnud, võtsin ta ikkagi ära. (Muide, arvustuse kirjutamise ja lõpuks õnnestunud BAASi-registreerumise vahel on umbes kolmveerand aastat; selle käigus kadus romaan ise BAASist kuhugi ära… Veider.)

Kahe tuhande aasta kauguses tulevikus, kus Maa on koloniseerinud kümneid, kui mitte sadu planeete, ja rõivamood vähikäiku teinud, seisab inimkond vastiku probleemi ees: iga üksiku planeedi elanikkond (ning kaasatoodud loom- ja taimkond) on liiga väike, et tagada piisav geneetiline mitmekesisus. Nagu sellest veel vähe oleks, on nimetatud tibatillukesed ühiskonnad suutnud oma koduplaneedid nii ära läbustada, et nood sõna otseses mõttes neile vastu hakkavad. Kõigele sellele on nimeks pandud Diversity Crisis, suurte algustähtedega ja puha.

Esimese asjana joostakse nutuga Algkoju abi otsima (esimene kontakt üle sajandite!); õnnetul kombel vallandab delegatsiooni saabumine vastiku epideemia ja Maa keeldub edaspidisest suhtlusest kolooniatega, igavesest ajast igavesti. Õnneks on siiski üks planeet, mis Kriisi all ei kannata; rumalate esivanemate poolt Pandoraks nimetatud (et me ka ei õpi). Sealne rahvas on elanud suletud linnades, oma keskkonda hoidnud nagu silmatera, häirinud seda nii vähe kui võimalik ja uurinud seda nii palju kui võimalik. Kõikjalt kolooniatest Pandora süsteemi põgenenud inimesed elavad planeedi orbiidil ülerahvastatud jaamas ja loodavad, et just nemad valitakse idüllilisele planeedile mõnda põgenikekülla elama (ega nemad ei tea, et väljaspool linnu on ainult peotäis arste, kelle ravivõtted on seadusega piiratud, põhjenduseks keskkonnatasakaalu hoidmine — kogu selle mittesekkumise taustal on küll hästi tibanatuke veider, et pandoralased on oma biosfäärist kaitseotstarbelise relvasüsteemi kujundanud).

Kolooniad on pandoralastega termotuumadiplomaatia abil kokku leppinud, et nood kasutavad oma geneetika-alaseid teadmisi kriisi lahendamiseks. Tähelepanuväärne on, et hoolimata kõigist oma imetabastest oskustest — mis hõlmavad suutlikkust luua ja elus hoida linnu juhtivaid hiiglaslikke orgaanilisi ajusid — ei piisa pandoralastele rakuproovidest. Eelnimetatud põgenikekülad on mõeldud potentsiaalsetele katsealustele, ja kui ma nüüd mälu pingutan, siis seisnes Kriisile lahenduse otsimine vist lihtsalt paljutõotavate liinide ristamises kunstliku viljastamise läbi. Või midagi sinnakanti. Karjade kaupa võõrplaneetlastest naisi igatahes rasestada tuli.

Peategelasetar Chena Trust (ulmelise hellitusnimega Supernova), tema õde Teal ja ema Helice (isa on teadmata kadunud) kuuluvad väheste õnnelike hulka, kes planeedile pääsevad. Või pigem õnnetute, sest Chena genoom osutub niivõrd väärtuslikuks, et teda püütakse iga hinna eest (hmm, vahepeal küll mitmeaastaseid pause pidades) katsealuseks värvata või suisa sundida. Teadagi, keskse konfliktita üks põnevuslugu läbi ei saa, ja kui reaalsus selle põhjendatust vähendab — näiteks ei pea rasedust kandma teps mitte munaraku omanik ise — siis seda halvem reaalsusele. Taamal hämaruses kooserdab kogu inimkonda hõlmav vandenõu, mille haare kõige ülejäänuga kokkusobivalt kuidagi tagasihoidlikuks jääb.

Autori pühapäevaroheline maailmapilt (mida täiendab hoolimatus ka muu käsitletava osas) hakkab üsna varsti närvidele käima; kõigest üle on küll asjaolu, et tekst on lihtsalt igav. Poleks ma pähe võtnud BAASi augu täitmiseks sellest arvustust kirjutada, oleksin pooleli jätnud. Ümbrispaberi järgi otsustades tunduvad vähemalt pooled tema romaanid sarnast, ee, keskkonnateemat käsitlevat.

Teksti loeti inglise keeles