Kasutajainfo

Kristjan Sander

08.12.1977–

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Loodimine

(jutt aastast 2002)
https://algernon.ee/node/166

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; aprill [algversioon, pealkirjaga «Kivike»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Algernon
Hinne
Hindajaid
3
2
2
1
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

2+. Kristjan teab teoreetiliselt hästi, kuidas kirjutada tuleb, ja tema kirjutamise õpetus "Algernonis" on väga hea, aga kui ta oma mõtteid sõnadesse valama hakkab, jääb üle ainult õlgu kehitada ja ohata: «See ei ole see...» Stiil on Kristjanil käpas, aga sisu on tal nõrgem ja minu jaoks loeb see stiilist enam.
Teksti loeti eesti keeles

3. K.S. kirjutab küll ilusaid ja pikki lauseid, kuid kuhu jäävad need lühikesed ja tabavad laused? Kirjeldused on täpsed ja piltiandvad, kuid kipuvad minema igavaks ning monotoonseks, haigutama ajavaks. Seal kus lugu lõppes, oleks õieti pidanud lugu algama. Ja viimane lause: "kivike jääb alles, isegi kui te selle unustate," kehtib väga hästi antud lookese pihta. Kindlasti ununeb see jutuke nii ühel kui teisel, aga alles jääb ta ikkagi -- sellisena nagu ta on, samamoodi nagu suhtub meri maasse ja maa merre... jah, nii see on. 3
Teksti loeti eesti keeles

Vaadake, sõbrad.

Ajukääbusi on maailmas alati olnud. On ka edaspidi. Mõnikord on nad kirjanike seas, mõnikord arvustajate hulgas. Selline see elu on. Hea vähemalt, et nad jälle arvustatavaid tekste omaenda surematute teostega võrdlema ei hakka.

Olen seda teksti mujal juba kiitnud, viidanud teatavale aleksandrgrinilikule stiilile ja tegevuskohale. Üldiselt on väga vahva, et eesti ulmes on ka 5-10 autorit, kes lisaks kangele tahtmisele ka oskavad oma ideesid kirja panna nii, et neid teostusi kirjandusinimeste ees häbenema ei pea.

Aga Taivo märkus selle kohta, et Kristjanil õnnestub KUIDAS paremini kui MILLEST, on jumala õige. Ja autor peaks selle peale tõsiselt mõtlema. Sest kui seda MILLEST kunagi ei hakkagi olema, siis lugejad võivad mingil hetkel ära tüdineda.

Mina mitte, aga ma loen eesti ulmet üldiselt siiski akad. huvist asja vastu, muidu võiks ju vabalt ka "Algernoni" jututoimetaja kohalt tagasi astuda... Lugemisrõõmu saad heal juhul kuus-seitse korda aastas.

Aga see viimane lõik ei käi "Kivikese" kohta, loomulikult. Kohustuslik lugemine neile, kes armastavad veidi selliseid tardunud pilte ja tekste; kes suudavad lisaks kirjapandud sõnadele näha ka neid, mida autor pole pidanud vajalikuks kirja panna. Hea kirjandus ühesõnaga!

Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on "Kivike" selge ande raiskamine. Kui 75% tekstist on ainult üksikasjalikud kirjeldused, jääb paraku mulje, et autor ainult oma kirjeldamisoskuse demonstreerimiseks selle teksti ongi kirjutanud. Ka ei ole ma veendunud, et miljöö nii põhjalik loomine oli ülejäänud 25%le krundiks tarvilik. Eks ole ka enamik lugejaid mahajäetud maju ja linnakuid näinud ja tegevuskoha vaatluse saanuks tunduvalt vähemtüütult edasi anda. Ja loo häguse pointiga on ka probleeme - ma küll ei tea, kas need on minu või autori probleemid - ehkki täielikuks pettumuseks seda nüüd ka nimetada ei saa. Ja loodetavasti ei pea keegi mind (ainuüksi) seetõttu ajukääbuseks, et mulle kõnealune Sanderi jutt ei meeldinud.
Teksti loeti eesti keeles

Grini olen suht vähe lugenud-pikematest asjadest vaid "Sädelevat maailma" , "Kuldketti" ja "Rotipüüdjat"-ja pean tunnistama, et käesolev tekst minus mingeid Grini-assotsiatsioone küll ei tekitanud. Tegu oli ju ikka Lovecrafti Cthulhu-lugude pastiššiga. Ent võib-olla on küsimus lihtsalt mu väheses kompetentsuses Grini alal, mainitud autor mus erilist vaimustust ei tekita. Ent see selleks, käesolev tekst oli hea. Kirjelduste abil meeleolu loovad asjad mulle üldiselt meeldivad, vähemalt siis, kui ma seda meeleolu mingilgi määral mõista suudan. Tegevust võib mõnes loos olla ju palju, ent fooni nõrkus ja hägusus ei lase sel piisavalt intensiivsena tunduda. Käesoleval tekstil seda probleemi igatahes polnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kõikvõimalikud Cthulhu-tuletised meeldivad mulle üldiselt originaalist enam, kuid selle ulme vanima ja väärikaima alamžanri alamžanri austajate hulka ei kuulu ma kaugeltki mitte. Enamasti kajastub see enam-meeldimine selles et hindeks tuleb 2 asemel 3.

"Loodimine" on aga tase omaette ja alla 5 pole sellele kuidagi võimalik anda. Paljud arvustajad (küllap minagi) on paljude Kristjan Sanderi juttude kohta Baasis kurtnud, et neis on küllaga haaravaid kirjeldusi ja meisterlikult loodud meeleolu, kuid puudu jääb sisust. "Loodimine" on sedalaadi jutt, mida just nii ongi vist ainuõige kirjutada. Kindlasti oleks seda kuidagi võimalik kirja panna ka "sisu" vormis, kuid on kahtlane kas tahaksin talle sel juhul panna poolegi käesoleva arvustusega kaasnevast hindest.

Jõululaupeval lugemiseks sobis nagu rusikas silmaauku.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Lagunev ja allakäiv linn koos alguse bussisõiduga meenutasid väga tugevalt Lovecrafti lugu "The Shadow over Innsmouth" ja ka edasi läheb asi suhteliselt samas võtmes, õnneks puuduvad küll maa alt valla pääsevad konnad. Üldkokkuvõttes paneks nelja.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Atraktiivse pealkirjaga jutustus kulgeb täpselt nii, nagu peaks järgnema vähemalt keskmise pikkusega romaan, aga üsna ootamatult tõmmatakse kõik otsad kiiresti kokku.
 
USA väikelinna saabub keegi mees Buddy Carson, peas kauboimüts, millel kiri "Buddy". Asub hotelli. Väikeses linnas jääb kahtlane võõras kergesti silma, aga esialgu pole teda nagu milleski süüdistada. Lugeja näeb toimuvat läbi mitme inimese silmade, sh kohaliku šerifi ja Buddy silmade. Seetõttu on lugeja politseinikust ees ja saab teada, et kauboimütsiga võõras põeb mingisugust haigust, mis sarnaneb vähile, aga see pole siiski päris haigus. Tema organismis elutseb mingi võõras eluvorm, võib-olla koguni kosmosest vms. See tema sisemine "vähk" annab sümptomites järgi siis, kui ta nakatab mõnda teist inimest. Nakatamine käib lihtsalt - tuleb lihtsalt puudutada teise inimese keha, nii et piisab ka kätlemisest. Nakatunud inimesel arenevad mõne tunni või päeva jooksul välja muhkkatkule sarnanevad sümptomid, samuti muutub veri mustaks. Inimene sureb mõne päeva jooksul, aga ise ta nakatusohtlik ei ole. Kauboi peab regulaarselt kedagi nakatama, et tal endal enesetunne parem oleks, sams näib see võõrorganism laadivat teda mingi julmuse ja kurjusega, nii et kellegi nakatamine pakub mehele ka sadistlikku rõõmu.
 
Tekst on stiililiselt hästi kirjutatud, on palju teravmeelseid võrdlusi. Aga seda, kust see "vähk" alguse sai, meie teada ei saagi. Kauboi oma minevikku ei mäleta, lihtsalt ärkas ühel hetkel põllul ja nii see läks.
Teksti loeti inglise keeles

Toimub võimas maavärisemine. "India oli häwinenud, Hiinast oli jäänud waid mälestus. /---/ Lõuna-Euroopat polnud enam ning Saksamaa muutus kõrweks, millest lained uhtusid kõik elawa./---/ Troopilises Indias samuti kerkis merepõhi. Meresügawuses elutsewad olendid kärwasid kiiresti kuiwal mudal ja õhk oli küllastunud kohutawast raipe haisust." (lk. 3).
 
Tegevus toimub 1-2 kuu vältel inglismaal. Nooremapoolne advokaat Martin, tema naine Helene ja nende 2 last. Katastroofi hetkel olid pereisa ja naine-lapsed lahus ja neil tekkis vastastikku arvamine, et teised on hukkunud. Helene saab ühte paati, millega pääseb ühele saare osale, mees jääb teisele poole. Kui suured need maatükid on, ei tea, aga tundub, et ikka kümneid ja kümneid miile. Ellujäänud inimesed grupeeruvad röövlijõukudeks, kus kehtivad julmad reeglid. Eriline probleem on naised, ked on ellujäänute hulgas vähemus (suhe umbes 1:3). Mis meetodiga saavad mehed endale naise valida ja kas naisel ka mingi sõnaõigus on? Tom satub mingil hetkel kokku hakkaja ja füüsiliselt tugeva Klaaraga (originaalis ilmselt Clara või Clair), kellega koopereerutakse ka intiimsel tasemel. Tomi abikaasa Helene ja lapsed satuvad aga tema advokaadist abikaasa kunagise kaitsealuse Tomi hoole alla, kes tänutundest kaitseb advokaadi peret teiste meeste eest. Sündmuste peamised liinid ongi ellujäänud jõhkrate inimgruppide omavaheline võitlus ning abikaasade püüd teineteist leida. Kui lõpuks taas kokku saadakse, on probleem - Martinil on justkui juba uus abikaasa, mis tekkis teadmises, et Helene on kindlasti surnud. Kui ma õigesti aru sain, siis lõpplahendusena jääbki Martinile 2 naist. Seda kinnitab ka asjaolu, et minu loetud eksemplaris on viimase lause järele kirjutanud keegi ammune lugeja sulepeaga: "Nii jagavad kaks naist ühte meest. Väga ideaalne.".
 
Romaanil on peal oma aja pitser ja arvatavasti öeldaks selle kohta "vähenõudlikule lugejale".
Teksti loeti eesti keeles

Žanriliselt romaani ja jutukogu vahepealne asi: proloog, 5 juttu, juttude vahel vahepalad ja siis epiloog.
Donald on sõbralik ja altruistlik vanapoiss, kes ei tee kärbselegi liiga. Ühel päeval aitab ta üles jäisel tänaval kukkunud kummalise mehe. Paistab, et kukkudes ta pole viga saanud, aga mees kordab, et ta on nälga suremas. Donald viib mehe enda koju, kus too siiski keeldub tavalist toitu söömast - ta on vampiir. Kui Donald teadvusele tuleb, on ta uimane ja paraja portsu vere jagu kergem. Aga et ta on heasüdamlik, siis ta ütleb: "Aga sa oleksid võinud lihtsalt küsida ju!"
Vampiir kutsub sõbraliku mehe kaasa koletiste kinnisesse klubisse. Seal on igasugu olevusi: libahundid, vampiirid ja teised, samuti nende erinevad ritsugutised (mille nimetused on ka mõne jutu pealkirjad). Selles klubis juuakse ja aetakse lõbusat juttu. Kogumiku kolm esimest lugu on kolme erineva klubis jutustatud lood oma elust, peamiselt lapsepõlvest. Kaks viimast lugu on klubis vaadatud filmide ümberjutustused.
Lood on sellised humoorikad ja toredad, mitte väga õudsed. Tavaliselt huumori ja õuduse segamine head tulemust ei anna, aga siin on enam-vähem.
Soomekeelne versioon kannab pealkirja "Hirviöklubi".
Teksti loeti soome keeles

Omapärane libahundilugu, kus ei puudu Venemaalt saabunud kummaline printsess, kõrge müüriga majas katseid tegev okultist, armastus ja parasjagu klišeid, sh õnnelik lõpp.
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud inglise mustkunstniku ja kõhurääkija Val Andrewsi romaani tegevus paigutub 1950-ndate Londonisse. Pealinna saabub ameeriklasest stsenarist, kes lisaks isiklikele põhjustele on pidanud USAs taluma ka senaator MMarthy tagakiusamist oletatavalt kommunistlike vaadetega inimeste vastu. Ta leiab endale odava üürikorteri Baker Streetil. Odavast üürihinnast saab ta aru alles siis, kui õhtul ilmub tema juurde Sherlock Holmesi vaim, kes oma vanas kodus kummitab. Siis mõistab stsenarist ka seda, kes on majaperemees Hudson - endise omaniku missis Hudsoni poeg. Esimese ehmatuse järel saavad stsenarist ja Holmes sõpradeks. Üüriline sisustab korterit Holmesi maitse järgi ja puhub tollele õige koostisega piibusuitsu näkku. Holmes omakorda aitab üürilist filmistsenaariumite (kriminullid) kirjutamisel. Loomulikult lahendab Holmes ka ühe mõrvamüsteeriumi.
 
Leebe, aga hambutu huumoriga lühike romaan, mis ei tekita erilist traumat ega ka õnnejoovastust.
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud eesti ulmekirjaniku Toomas Haugi näidend kannab alapealkirja "Okultne seanss".
 
Seltskond sugulasi istub seansilaua ümber ja püüab välja kutsuda vanavanavanaema vaimu. See ei taha õnnestuda. Üks osaline on varem erakonna suvepäevadel noorparteilaste algatusel välja kutsunud Karl Marxi vaimu, nii et põhimõtteliselt peaks ka vaar-vaarema tulema. Tõsi, seal oli seansi vahendajaks Elisa, kes hiljem vahetati Tele2 vastu - parem levi vms.Tuleb aga jälle Marx, kes tsiteerib "Kapitali". Näidend rõhub põhiliselt kaua ümber istuvate inimeste suurele vanusevahele, nii et vanad ei saa paljudest noorte sõnadest ja vastupidi.
 
Et näidend on ilmunud armastatud Eesti ulmeajakirjas Akadeemia, peaks selles idee järgi lisaks koomikale olema ka sügavus, aga ilmselt ei ole mul tuukrile vajalikke omadusi. Et Marxi austatakse mõnes ringkonnas rohkem kui vanavanemate tarkust - see pole vist teab mis uudis.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan liigitub ulme vanimasse ja konkurentsitult hinnatuimasse alamžanri. See on danbrownilik põnevuslugu (kui püüda mingit äratuntavat iseloomustust anda) ja selle märksõnadeks on satanism, okultism, piibel, surematus, Igavene Juut.
Sündmused hakkavad hargnema kuriteost: tänavalt leitakse vägistatud ja raskelt läbi pekstud teismeline tüdruk. Enne surma on ta veel teadvusel ja kui näeb voodi ees arsti, bakterioloogi ja Nobeli teaduspreemia laureaati, hakkab ta hirmunult karjuma: "Devil daddy! Devil daddy!". See viib kahtluse peategelasele, kellel kuriteoga siiski mingit pistmist ei ole. Küll aga taipab see arst-teadlane, et tüdruk võib rääkida hoopis hr Batterdayst, kummalisest härrasmehest, kes on arstiga äravahetamiseni sarnane ja kellega arst seetõttu tutvunud on. Tüdruku surmale eelneb aga kummaline sündroom: ta vananeb 24 tunni jooksul raugaealiseks. Tekib kahtlus, et ohver sai vägistamisel mingisuguse "nakkuse", mis levimisel ähvardab kogu inimkonda. Järgneb võitlus selle ärahoidmiseks, kus detektiivitööd ja paralleele religiooniga hakkavad tõmbama teadlane ja tema abikaasa. Hoogne süžee tõmbub kokku justkui surmale immuunse hr Batterfieldi ja prosatanistliku sekti ümber, kes püüab saavutada igavese elu allikat.
Lõpp on dramaatiline, aga õnnelik.
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud Eesti ulmekirjaniku Jüri Lina Rootsis trükitud romaan määratleb end ise "esoteerilise romaanina". Tuleb nõustuda. Raamat pakatab kõiksugu ebaharilikest ja teadusega disharmoonias olevatest teooriatest. Peale selle on see ka autobiograafilise koega romaan, kus peategelasel on palju kokkulangevat autoriga, keda Vikipeedia defineerib kultuuritegelase, publitsisti, kirjaniku, filmirežissööri, vandenõudeuurija ja ufoloogina.
Seido on romaani alguses 30-aastane eestlane, noor, aga tunnustamata helilooja, kes on põgenemas paadiga Soome. NSVL-is Andropovi aeg ja mehele on Eestis kõik vastumeelne. Kapitalistlikku maailma (eelkõige nn demokraatlikku Läänt) nimetab peategelane Kartaagoks.
"Seido oli nägus blond siniste silmadega noormees. Ta ei suutnud endale kaua seletada, miks ta just eestlaste hulka kommunistlikku vangipõlve oli sattunud. Pidi olema mingi oluline põhjus, miks ta siia väiklasesse ühiskonda oli pidanud sündima. Oma ülitundelise ja otsiva meelelaadiga taipas ta, et niisama ei juhtu kunagi midagi. Ka kommunism poleks niisama saanud laiutama hakata. Seido leidis, et siin elasid piiratud materialistlikud inimesed. Kõigi nende vastu, kes pööblist kuidagi erinesid, oldi lausa tigedas. Tal oli raske leppida, et eestlased põlgasid andekaid rahvuskaaslasi. Andekate üle uhkuse tundmine asemel sülitati neile näkku, sõimati hulluks, trambiti jalge alla ja naeruvääristati, kuni selle maailma vägevad neid olid tunnustama hakanud. Siis pidas eestlane vajalikuks tunnustatud andeka ees lömitada." (lk 15).
Selline põlglik suhtumine massi, kes "andekat" ära ei tunne läbib kogu raamatut. Lisaks ülitundelisele meelelaadile on Seidol ka üleloomulikke võimeid: ta oskab panna ohutisi (teatavaid sõnalisi vormeleid) enda ja teiste kaitseks, kui ähvardamas on hädaoht. Tema sõber Andrusel on samuti müstilisi kogemusi (lk 41-45) ja kõige ägedam parajuhtum romaanis on Giordano Bruno kuju elustumine Roomas (lk 62).
Seido asub elama Rootsisse, aga ka seal ei leia ta seda, mida ta vabast maailmast justkui ootas. Pagulaseestlaste juhid peavad teda kahtlaseks veidrikuks, tema muusika ei leia kuulajaid. Siit leiab ka omajagu arveteõiendamist Välis-Eesti juhtfiguuridega, kes on sarnaste nimede või muude tunnuste alusel äratuntavad. Seido kirjutab "figuratiivset" muusikat, mis erineb peavoolust nii palju, et rumal kuulajaskond ei suuda ära seedida. (Mulle meenub, kuidas autor mängitas 90-ndatel ühel Tallinnas peetud loengul taolist muusikat ja see oli tõesti väga raske kuulata, lausa kakofooniline; ju siis ei ole ka minule antud võimet andekust ära tunda.)
"Eemaldumine Kartaagosse" on n-ö õpetlik teos, kus lugejale selgitatakse õige ja vale vahekorda väga erinevatel teemadel. Positiivse hinnangu saavad erinevad esoteerilised seisukohad, heledad kirevad riided (sh kollased "pihikpüksid"), Ida filosoofiad (korduvalt tsiteeritakse "Dhammapadat"), kommunismivastasus, astroloogia, Giordano Bruno ja Pythagorase filosoofilis-esoteeriliesed teooriad (hülosoism), paralleelmaailmad, reinkarnatsioon, taimetoitlus, "Siioni tarkade protokollid".
Negatiivse märgi saavad materialistlik  Lääne elulaad, Rootsi liberaalne poliitika, kokkuleplus kommunistlike võimudega, liha söömine, kristlus, äärmusjuutlus, mõttelaiskus, vabamüürlased, immigratsioon jpt.
Kõiki neid vaateid serveeritakse dialoogides ja mõistulugudes (ka tähenduslikes unenägudes).
Üldiselt on see väga hea raamat autori elutunnetuse ja seisukohtade teade saamiseks, süžee mõttes mitte eriti. Pigem selline programmiline romaan.
 
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud inglise ulmekirjaniku Robert Batemani romaani tegevus toimub Londonis ja selle lähistel. Aeg võiks olla ehk raamatu kirjutamise aeg (1960-ndate algus).
 
Teadmata põhjusel sureb 1-2 päeva jooksul ära suurem osa maailma elanikkonnast, alles jäävad ainult neegrid. Neegritest jäävad alles ka ainult need, kes on täiesti puhtaverelised, üks tilk valget verd ja - kööga. Üleilmne katastroof ja mustadel on nüüd küsimus, kuidas edasi? Lõpevad toiduained ja kütus, kaob elekter ja side, transpordiühendused muu maailmaga. Igal pool vedelevad laibad (kellele pühendatakse romaanis miskipärast ülivähe tähelepanu, justkui mööda minnes), mis on haiguste levimise soodustegur. Keegi tegelastest pakub, et Suurbritannias on 300 000 neegrit, aga neist ehk ainult 50 000 on puhtaverelised, st ellujäänud, kes elavad suuremates linnades. Puudu on vähegi haritud spetsialistidest, kes oskaks masinaid ehitada vms. Terendab kiviaeg.
 
Tegevusliinid kulgevad 3-4 erineva grupi tegutsemist jälgides. Peategelane on BBC Aafrika saadete töötaja, huvitava nimega Massam (peaaegu nagu "massa"). Olukorra mõistmisel kogub ta enda sõpruskonna (kümmekond inimest), kes on intelligentsem seltskond, et püüda röövimise ja laastamise olukorras mingit korda. Tema püüe luua uut valitsust kipub kohe alguses luhtuma, sest sama mõte on ka mõnel teisel. Üks neist on on vähese aruga, aga hiiglakasvu mustatööline Sam, kes saab enda valdusse relvi ja algelisi sõdureid ning nimetab end Kuningas Samiks. Ta riietab end ja oma lähemad sõjaväevormidesse, riputab medaleid täis, tellib endale palju süüa-juua ja naisi. Kolmas grupp, kelle tegemisi jälgitakse, on ühe isehakanud jutlustaja ümber kogunenud usuhullud.
 
Nagu arvata võib, on vähegi tänapäevasele sarnanevat elukorraldust säilinud Aafrikas, kus 99% on on ellujäänuid. Küsimus sellest, kas alustada nullist Inglismaal 50 000 mustanahalisega (kellel taolises ekstreemolukorras löövad välja ka halvemad omadused) või püüda suunduda Aafrikasse suuremasse kogukonda, on üks võtmeküsimusi.
 
Segadust tekitavad romaani lõpu poole ootamatult välja ilmunud kaks valget meest, kes on katastroofi ajal viibinud paar nädalat maa all koobastikus või kusagil sügaval mingil uurimistööl, ja kes maapinnale tagasi saabudes ei sure. Osadel neegritel tekib mõte nad igaks juhuks (või rassisüü tõttu) lintšida, mis aga siiski ära hoitakse.
 
Küllaltki tõsine ja ängistav lugu, kus tegelased nalja ei viska. Sisaldab nii mõndagi ebaloogilist, aga mitte sellepärast ei saanud kõrgemat hinnet panna. Lihtsalt ei köitnud.
Teksti loeti inglise keeles

USA maapiirkond. Jasper on põllumees, kes kasvatab väikest viisi tomateid, maasikaid jms kraami, mida ta maantee ääres lavkast müütab. Armastab õlut juua, stoiline tüüp. Ühel päeval sõidab tema juurde naabrimees, kes toob autokastis kohale hiigelsuure (2,4 meetrit) puidust prussaka. Olla kuskilt hoovimüügist ostnud. Olla varem idiaanlaste tootem vms olnud. Tema plaan on, et panna tee äärde reklaamid, et saab näha maailma suurimat prussakat, ja küll lollid ("cockroach suckers") on nõus 5 dollarit selle nägemise eest maksma. Jasper suhtub plaani kahtlevalt, aga ei viitsi ka vastu vaielda. Naabrimees paneb prussaka sõbra lavka juurde üles ja ehitab selle ümber kuuri. Õige pea järgneb sellele matkajate voog, kes kõik tahavad imelooma näha. Õitsema hakkab ka Jasperi puuviljaäri. Aga midagi on valesti. Jasper märkab, et kuuri ehitamine käib naabri käes vaid mõne tunniga. Hiljem ehitab naaber kuurile ühe ööga kõrge vundamendi alla. Pimedasse kuuri sisenedes kuuleb Jasper kummalist suminat, otsekui putukate hääli. Siis märkab, et ühel päeval jäävad kaks kaunist kaksikutest tšikki kuuris kadunuks. Naabrimees, kes hiigelprussakaga majandab, on ka kuidagi imelik. Tomatimüüja otsustab öösel kuuri juure luurama minna...
 
Enam-vähem rahuldav lugu alla keskpärasest õudusantoloogiast "Tales of the Al-Azif" (Crossroad Press 2019), mille lood keskenduvad Necronomiconi ümber, mille araabiakeelne nimi Al-Azif ongi.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu pealkirjastki mõista, liigituvad antoloogia 22 lugu põnevasse juudi õuduse alamžanri. Tsiteerides tagakaanelt: "The Jewish Book of Horror offers you twenty-rwo tales about the culture, history and folklore of the Jewish people.". Suurem osa autoreid on etnilised juudid (kirjanikena vähe tuntud) ja kõigis lugudes on rahvuse või usuga seotud teema sees. See annab raamatule omamoodi tõsiduse, "kerglast" ulmet on vähe. Rohkesti leiame ka tõlkimata jäetud sõnu jidišist või heebrea keelest. Jutte ja jutusisesid olulisemaid lõike eraldavad kuusnurksed Taaveti Tähed. Raamatul on koguni kolm eessõna. Kõik lood on esmatrükid- teemad varieeruvad seinast seina.

 

Richard Dansky jutus "On Seas of Bload and Salt" toimub tegevus piraatide laeval. Kapten on juudi rabi, kel otseühendus mingisuguse ingliga. Vaatevälja ujub teine laev, kus - nagu selgub - on meeskonnaks aeglaste zombidena toimetavad surnud. Röövimisplaanist loobutakse, aga võõras, lagunenud ja mererohuga kattunud laev ei upu ka kahuritule tagajärjel. See süütatakse põlema, ent tuli ei mõju. Kapten tungib oma elust hoolimata surnute laevale ja kasutab oma käsutuses olevaid maagilisi vahendeid.

 

K. D Casey "The last Plague".Juudi pere lapse silmade läbi, kus püütakse hoida oma traditsioone. Tegevuspaik on USA ja ilmselt tänapäev, aga pere elab tagakiusamise hirmus, püüab goidega (mittejuutidega) hästi läbi saada. Lõpuks ikkagi põgenetakse amishite usulahu juurde, kus elatakse end varju hoides. Siis tulevad aga sõjaväelased, kes tapavad pereema ja panevad põlema küüni,kus lapsed heinte sees peidus on. Palvete peale tuleb appi Eelija selgest taevast. Mõjub alternatiivajaloolise loona. Miljöö-lugu.

 

Marc Morgenstern "The 38th Funeral". Juudi matusekõneeja naise kurb elu: naine on loobunud algfaasis olnud muusikalilaulja karjäärist, sest mehe arvates pole see matusekõneleja naisele sobilik. Nukker tagasivaade abielule, kus tunded on kadunud ja naine peab meest matustel saatma. Viimasel matusel hakkab naine kuulma mingeid muusikalilaule, mida keegi teine ei näi kuulvat.

 

Alter S. Reiss "Same as Yesterday". Mees läheb mahajäetud suvituskohta, kus ta poisikesena suvesid veetis. Muuhulgas pani ta tollal kabalistlikud ohutised nelja kohta, et kurje vaime eemale hoida. Nüüd hulgub ta seal ringi ja toimub justkui timeshift, kui ta lendab ajas tagasi lapsepõlve ja elab uuesti asju läbi. Mh kotrollib ta ohutisi, võtab neist midagi ära ja võitleb mingi kolliga. Ei saanudki aru, kas see kõik toimus tema teadvuses või päriselt.

 

Simon Rodenbergi "Rabbi's Wife". Juudist üliõpilane tutvub kooli kaplani/rabi naisega. Naine on väga atraktiivne, rabi ise aga alkohoolik, kellel ei paista abikaasaga suuremat tunde-elu olevat. Noormees tõlgendab naise kehakeele märke valesti ja teeb lähenemiskatse, mis tagasi lükatakse. Üleloomulikuks lähevad lood aga paari aasta pärast, kui ühes kõrtsis toimuva suurema juudi ühingu peo järel ründab 5-liikmeline neonatside kamp peolt lahkuvat peategelast, tema pruuti, rabi ja rabi naist. Rabi naine annab silmad ette Steven Seagalile, aga juba üsna ulmelisel moel. Päris hea lugu.

 

Michael Picco "The Horse Leech Has Two Maws". Teine maailmasõda ja juudigeto Theresienstadtis. Autor on siin ette võtnud alukah-nimelise õuduse juudi mütoloogiast, kus viiuldajast peategelasel tuleb lisaks surmahirmule ja sakslaste tekitatud vaevale  rinda pista ka nimetatud koletisega.

 

Henry Herzi "Demon Hunter Vashti". Kuningriigi pealinnas ja just nimelt juutide kvartalis toimuvad öised salapärased mõrvad. Korrakaitsjad ei suuda tapjat leida ja kuninganna läheb ise salaja nähtamatut kurjategijat jahtima, saades enne mõõgameistrilt spetsiaalse mõõga ja pulbrit, mis deemoni nähtavaks muudab. Fantasy. Üks raamatu "kerglasemaid" lugusid.


 

Vivian Kasley "Catch and Release". Naise kägistanud ja järve visanud mees teeb järve ääres lunastusrituaali, viskab leivapuru vette. Näeb, et üks suur kala sööb selle ära. Hiljem püüab üks kalamees selle sama kala kinni. Hiiglane, aga haiseb imelikult ja on plekiline. Kalamehe naine ei taha seda puhastadagi ja keeldub söömast. Mees sööb ja temasse mingil moel seestub mõrtsuka vaim, ta tungib naisele kallale, pidades teda oma juba tapetud naiseks. Seejärel põgeneb järve, kus surnud naine teda vee alla tõmbab, aga siis lahti laseb, kui mees on kala välja oksendanud.

 

Elana Gomel ja "Bread and Salt". Ukraina päritolu juuditar sõidab pärast II MS lõppu tagasi koduküla vaatama. Natsid koos kohalike laborantidega on kõik juudid maha lasknud. Aga selgub, et naise poeg, kes tema lahkudes oli 1-kuune, on ellu jäetud. Poisi vanaema andis lapse vahetult enne hukkamist ühe pealtvaatajast naise kätte. Hukkajad justkui millegipärast kartsid sea võõrast naist ega julgenud last ta käest ära võtta, et olevat nagu nõid vms. Juuditar läheb nüüd selle naise juurde oma poega tagasi nõudma. Nelja-aastane poiss teda muidugi ära ei tunne, aga võõrasema on veel palju enamat, kui lihtsalt nõid...

 

Emili Ruth Verona "Purim Story". Juuditari ja tema isa vahelt on mingil põhjusel must kass läbi jooksnud. Nad pole väikese 6-aastaseks saanud tütre sündimise järel kohtunudki. Aga nüüd läheb naine koos tütrega isa kutse peale vanemate kodulinna küla, et osaleda juutide püha Purimi karnevalil. Tema isa käitub vastu ootusi jahedalt ja silmitseb kuidagi eriti tähelepanelikult tütretütart. Pere kokkusaamine ei ole oodatult sõbralik. Aga siis kaotab naine karnevalil teadvuse (unerohu manustamine) ja ärgates on ta juba kinniseotult isakodus ning asi näib vilets. Saame teada, miks isa ja tütar omavahel läbi ei saa - asi on tütre lapse isas, kes on deemon, ja tütretütar järelikult bat-mazzik (mida iganes see ka ei tähenda). Isa on veendunud, et tütertütar tuleb seetõttu tappa.

 

Mike Marcus ja "In the Red". Ilukirurg Aaron Resnick on suures hädas ja depressioonis. Mängukirg ja kihlveobörs on tekitanud talle suured võlad, mis on üles ostetud vene maffia poolt, ja vene maffia pole just tuntud oma paindlike tagasimaksegraafikute poolest... Aaroni naine kulutab meeletult ja on mehe vastu külm. Üldse on kõik sitasti. Aaron käib üle aastate taas sünagoogis ja otsib rabilt hingeabi. Siis võtab temaga ühendust võlausaldajast autoriteet Oleg ja teeb ettepaneku, millest on raske keelduda. Aaronist saab n-ö must kirurg, kes vaestehaiglasse sattunud põhjakihist otsib välja sobivaid elundidoonoreid ja lõikab neid osadeks, et maffia illegaalsele elundidoonori ärile kaupa pakkuda. Töö eest väheneb vastavalt võlg Olegi ees. Aga surnud ei jäta kirurgi rahule.

 

Margret Treiber ja "The Hanukkult of Taco Wisdom". Autor on koomilise ulme ajakirja Sci-fi Lampoon toimetaja ja humoorikad nüansid kajastuvad ka selles jutus. Siin on "juudi õudus" ühendatud Cthulhu Mythosega. Juudi tüdruk on sõpradega söömas/joomas/narkot tarbimas, ent nad teevad tagasiteel metsa vahel autoavarii. Ootamatult ründavad neid sektandid (Synagogue of Starry Wisdom), kelle õpetuses on seotud ortodoksne judaism ja Nyarlathothepi kultus. Sekt näeb noorteseltskonnas head võimalust korraldada ohverdus oma jumalusele.

 

Ülejäänud juttude kohta loevad huvilised ise raamatust, mille väljaandjaks on Denver Horror Collective.

 
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud eesti kunstniku ja muuseumitöötaja A. Tassa kogumik "Nõiasõrmus" (alapealkirjaga "Fantastilised novellid") on valdavalt sõnarohke stiilieksperiment, mille eesmärk näib olevat lugeja kannatuse proovilepanek. Mitmed lood on siiski ladusamad, kuigi narratiivi mõttes üsna ebahuvitavad. "Suvitus mägedes" kuulub nende tavaopärasemas võtmes juttude hulka.
 
Siin on kujutatud puhkust Alpi mägedes, kus jutustajale tuleb külla Friedebert Tuglas koos "reisiseltsilisega". Reisiseltsiline on peategelasele võõras, aga tema nimi on Arthur Valdes. (Valdes on Tuglase loodud väljamõeldud kirjanik, kelle eluloolisi andmeid ta serveeris justkui tegeliku elu sündmustena.) Mees märkab, et Valdesel on sarnased vaated ja mõttekäigud, ainult too oskab mõtted lõouni mõelda, lahendusi leida, millega peategelane hakkama ei saa. Ta märkab veel, et Valdes kannab sarnaseid riideid nagu tema, samuti sõrmes sõrmust, mille ta oli varem kuhugi unustanud või kaotanud. Jääb mulje, et see reisiseltsiline on justkui tema teisik, kes pikapeale temaga identseks sulab:
 
"See olin mina, kahastatud teisendis, või õigemini ümberpöörduna, mina olin reflektsioonis, vastuhelgiks maaslamavalle. Siin lamas mu vaenlastest vihasem, kes oli minu lõppsihile jõudmatuse peegeldajaks, kelle langemine minu vabanemisega seotud, mis varjab eneses kaugusse viivaid teesid, seejuures peitumata olles, et need teed juba otsitud ja - leitud." (lk 124).
Teksti loeti eesti keeles

Pealkiri on minu meelest väga vaimukas. Tegevus toimub tänapäeval ja loo tegelased on kursis ka Lovecrafti loominguga, aga miskipärast ei taha nad tõmmata seoseid "The Dunwich Horror'iga". Teisalt meenub mulle, et Dunwich tuleb hääldada "dannitš", mitte "danuitš"....  Lugu ise sarnaneb küllaltki sellele ammusele loole ja suurt originaalsuse võlu ehk sellest ei leia.
 
North Carolina karuperses elab üks kohalik eradetektiiv, kelle poole pöördub tuttav mees hädaga - tema alpaka on öösel pihta pandud. Ümbruskonnast on kadunud viimastel aastatel palju koduloomi ja kahtlus langeb eraklikule loomade kokkuostjale Whateleyle, kelle maal ei kasva rohi ega puud ja pole tal ka nii palju abihooneid, et loomakarja ära mahutada. Mees ise väidab, et tema müüd kallimalt edasi. Samal ajal on Whateley kirjutanud suurde linna ühele maagile, kellelt palub laenuks Necronomiconi. Maag (kes on nn valge maag), ei kavatsegi ohtlikku raamatut, vaid sõidab maale tuttava detektiivi juurde asja uurima. Koos kohaliku šerifi Bobi ja nõia kaaslasest kaarnaga minnakse Whateley farmi asja uurima ja hoitakse ära Yog Sothothi saabumine meie dimensiooni.
 
Jutustuse leiame antoloogiast "Tales of Yog-Sothoth" (Macabre, Inc, 2021).
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud eesti prosaisti E. Viljaranna jutt oleks 120 aastat tagasi kandnud ilmselt pealkirja "Saladusline sõrmus ehk õudne reis teispoolsusesse". Tolleaegsete teostega ühendab teda venivus ja igavus, aga eristab selguse puudumine.
 
Proloogis põletatakse keskaegne nõid ja ilmselt mitte põhjuseta, sest enne surma neelab ta alla müstiliste võimetega sõrmuse, mis hiljem kaasaegsesse Eestisse välja jõuab. Surev vanaproua annab selle peategelasest kinnisvaravalduse töötajale tingimusel, et see peab selle andma armastatud naisele, kes peab seda kandma päeval ja ööl. Peategelase naisega juhtub aga nii, et too paneb ööesel ihualasti ei-tea-kuhu minema ja jääb kadunuks. Mees läheb vanamuti juurde, kes on äsja surnud, aga saab surnu sõrmest sõrmuse kätte ja proovib seda kodus ise. Järgneb liikumine kuhugi paralleeluniversumi, kus toimuv on segane ja pikkadele kirjeldustele kalduv, väsitav. Ma ei suuda seda kirjeldada, kuigi lugemisest on möödas alla 20 tunni. Igal juhul saab mees seal napilt eluga pääsenuna endale oma naise keha. Ja naise sõrme raius ka vist maha, et sõrmust kätte saada vms. 
Teksti loeti eesti keeles

Abielupaar on puhkusel väljamaal. Puhkavad saarel, aga käisid mandril ringi vaatamas ja nüüd on tagasiteel sadamasse, kust praamlaev nad üle peaks viima. Vestlusest selgub, et nad on napilt eluga pääsenud - riskantne möödasõit ja vastutulev suur reka. Sadamas teisi inimesi ei ole, kummalisele tüübile makstakse ülesõidu eest, nende auto on laeval ainuke. Ilm on udune, vastaskallast pole näha, aga sõit näib aina pikemaks vvenivat - mitte 20 minutit, nagu ette nähtud, vaid varsti juba tund aega. Pikapeale näib, et laeval pole peale abielupaari ainsamatki hinge. Lugeja hakkab kobamisi mõistma, et võib-olla nad siiski ei pääsenud reka käest eluga ja kas nad ei ületa mitte Styxi või Lethet...
 
Soomekeelne versioon "Vertaileva anatomiaa" on ilmunud 1994 antoloogiasarja "Kauhujen kirja" 5. osas.
Teksti loeti soome keeles

Ellen Datlow' koostatud antoloogiasarja The Best Horror of the Year 14. osa (2022) sissejuhatuses ütleb koostaja, et käesolevas raamatus ilmunud lugudest on 9 juttu USAs, 6 UK-s, 3 Kanadas, 1 Uus-Meremaal, üks põhja-Iirimaal, üks Austraalias üks Saksamaal ja 1 Eestis elavalt autorilt. Väike guugeldamine sunnib arvama, et Eestis elab Gerard McKeown, kelle kodulehel on öeldud, et tegu on iiri kirjanikuga, kes "spends his time between London, England and Tallinn, Estonia". Tema nimi ja looming on mulle seni tundmata. Jutt ei ole mitte Eesti, vaid Iiri teemal ja on algselt ilmunud antoloogias The Black Dreams: Strange Stories from Northern Ireland.
 
Poiss sõidab jalgrattaga Põhja-Iirimaal maakohas maanteel, tal on koduni veel palju miile. Talle jõuab tagant järele mudane auto, mille juht avab akna ja küsib esiteks teed Ballymenasse. Poiss juhatab, aga sellega asi ei piirdu. Järgmine küsimus tuleb kellegi tuntud inimese kohta samast asulast. Siis veel küsimusi, nagu mälumäng. Auto sõidab aeglaselt poisi kõrval, päikeseprillides karvane juht meenutab hipit. Tagaistmel on veel keegi, keda poiss ei näe. Küsimused muutuvad tungivamaks, ent need puudutavad valdavalt kohalikku piirkonda, poliitikat ja sporti. Poiss kaalub ratta hülgamist või muul moel põgenemist, ent tema liigutused nähakse läbi. Teda hoiatatakse ähvarduse abil. Poolkobamisi vastab ta kõigile küsimustele õigesti, mispeale juht ütleb, et tal vedas, kümnest kümme. Võõras on kummaline, ta sõidab kogu aeg nii, et teele ei vaata - pilk on ainitiselt poisi näol. Auto annab gaasi ja poiss oksendab hirmust. Tasapisdi edasi liikudes kuuleb ta kaugemal eespool tulirelva laske. Ta jõuab teekraavis lebava surmaagoonias vanema naiseni, kellel ei vedanud...
 
Sugestiivsel hirmutundel põhineval jutul on muidugi lühema loo puhul nii vajalik puänt. Tahtmise korral saab "The Quizmasters'it" näha nii ulmelises kui ka mitteulmelises võtmes.
Teksti loeti inglise keeles

Viies raamat 6-osalisest "White Trash Zombie" sarjast.
 
Pealkirjas nimetatud zombi on 22-aastane hakkaja naine Angel Crawford, kes peab lahendama oma erilisest seisundist tulenevaid muresid. Hakkaja tibi, kes ei löö millegi ees risti ette. Ta on osa zombide Hõimust, mis tegutseb normaalsete inimeste seas, varjates enda olemasolu normaalsete eest arusaadavatel põhjustel. Peale selle on zombide olemasolust teadlik üks meditsiinikorporatsioon, kes sisuliselt on neile sõja kuulutanud. Zombide lemmiktoidu - inimaju - tarbimiseks on loodud tsiviliseeritud meetod: Hõimule kuulub matusebüroode võrk, tehakse ajusmuutisid jne. Probleem on see, et inimajud on neile hädavajalikud. Angel töötab poole kohaga kohtu lahkamiskambris, kust ta näppab võimalusel hallollust. Teise poole kohaga töötab ta zombi-doktori Nikase laboris, kust ta näppab jälle katselaboris valmistatud ainet V-12, mille sõltlaseks on ta saanud. Tuleb kindlasti mainita, et zombid on selles raamatus positiivsed tegelased ja halvemaid isikuomadusi kehastavad pigem tavainimesed.
 
See on hoogne ja seikluslik romaan väiksemas linnas, kus toimub kahepäevane Zombifest koos uue temaatilise filmi esilinastusega. Vormiliselt keerleb sündmustik filmi produtsendi tapmise ümber, kelle laiba juurest ei leita tema pead. Angel otsustab Hõimu juhtkonnast sõltumatult asja uurima hakata.
 
Keerulise süžeega märuli põhihoovus on siiski vaimukus, huumor, mis tugineb valdavalt peategelase punkarlikule mõttelaadile ja teravale keelele. Palju on seoseid varasemate osadega, nii et kõigi osaliste minevikusuhted jäävad hoomamatuks. Lool on õnnelik lõpp.
Teksti loeti inglise keeles

Töötukassasse tuleb luupainaja. Tal on probleem, et ta ei saa enam oma traditsioonilist tööd edasi teha. Tema objekt - 46-aastane ärimees, raudse närvikava ja kurameerimisaldis linlasest ärimees - ei reageeri vaatamata luupainaja pingutustele nii, nagu tava ette näeb. Kuidas too ka ei pingutaks ja rõhuks, mitte mingit reaktsiooni, ainult mõnuledes pomisetud: "Issand, kui hea, äkki saaks turja pealt ka pisut..." Painaja on meeleheites. Aga töötukassa konsultandil on lahendus - väike ümberprofileerumine moodsa aja nõuete kohaselt. Suunamudimine...
 
Lühike ja vaimukas jutt, mida oleks võimalik ilmselt ka anekdoodi formaati suruda.
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud armeenia ulmekirjaniku G. Markosjan-Käsperi neljas romaan kuueosalisest sarjast jätkub sealt, kus eelmine pooleli jäi. Palju on tegelaste meenutusi ja arutlusi varasematest sündmustest, nii et parem on eelmiste osadega tuttav olla. Kõige rohkem nähakse sündmusi maalase Dani silme läbi, ent keskne kangelane on siiski Maran, kes on peaaegu täiuslik inimene - tark, kõrge moraaliga, hea välimusega, füüsiliselt ja seksuaalselt võimekas, aus, napisõnaline.  
 
Romaan on ülimalt dialoogirohke, tegelased arutlevad kogu aeg omavaheliste suhete, meessoo ja naissoo suhete, eetika üle. Ollakse küllaltki tõsised. Esimene pool raamatust ongi põhiliselt taoline arutelu. Palju tähelepanu on kevzel. See on selline keha valitsemise viis, mis võimaldab arendada lihaseid ülimalt tugevateks. Oluline rakendusala on seks, kus täiuse saavutanud mehed on ülimalt hinnatud. Maran ongi üks neist meestest.
 
Teises pooles lendab 5-liikmeline luureseltskond planeedile Edur. Seal esinetakse kohalike ränduritena ja ujutakse kohaliku aristokraatia külje alla, et kohalikust ühiskonnast rohkem teada saada. Jälle võimusuhted, meeste ja naiste suhted, teistmoodi arenenud inimkoosluse eetilised tõekspidamised. Sel planeedil on ühiskond umbes 16.-17. sajandi Maa ühiskonna tasemel ja väliselt üsna harmooniline, aga omade küsitavustega. Põhiküsimusele - kust inimkond alguse sai ja kuidas ja kuhu levis - vastust siiski ei saada.  
 
Dialoogiküllast romaani on kerge lugeda. Tuleb meeles pidada, et flaier ei ole mitte reklaamleht, vaid hõljuk... Paatoslikkus ja dramaatilisus meenutasid mõnevõrra justkui Ladina-Ameerika seebisarja.
Teksti loeti vene keeles
4.2023

Armastatud eesti ulmekirjaniku A. Alliksaare näidendis on 3 vaatust ja 8 pilti, mahub 70 leheküljele. Aeg 19?? ja tegevuspaikadeks reisilaev Suures ookeanis ja nimetul saarel. Ühtegi meile tuntud kohanime teoses ei mainita.
 
Laeval reisivad muuhulgas mõned teadlased ja arstid, maalikunstnik ja veel üks segase sotsiaalse staatusega mees Aurelius, kes torkab silma fatalistliku intelligentsusega. Mingil hetkel ilmuvad laevale lenduriülikonnas mehed, kes kahtlustavad, et läheduses on merre maandunud võõras rakett ja sealt on keegi pardale ilmunud. Umbes samal ajal vajub laev (justkui) teadmata põhjusel põhja ja või siis ka mitte. Igal juhul pääsevad viis inimest Nimetule saarele. Enda arust on nad seal mingis koopas, mille avaus sulgub ja avaneb, aga saabunud saareelanik teatab, et nad on draakoni seedetraktis ja draakon kannatab nende tõttu. Draakoni kõhust pääsetakse siiski lihtsalt ja tutvutakse kummalise miniühiskonnaga saarel, millel puudub arusaadav seos meile tuntud inimühiskonnaga. Näiteks esimesel "läbiotsimisel" konfiskeeritakse ühelt merehädaliselt keelatud "esemed": üksteist tuhat soovi, viis tuhat vissada kiindumust, 330 oletust, 26 tunnet, 14 mäletust, 10 kahtlust 2 mõtet ja üks veendumus. Inimestest ja robotitest koosneva elanikkonna elukorraldus sarnaneb koomilisele absurdile, aeg-ajalt kantakse maske jms. Mingil hetkel tuleb teade, et robotid on Kuul mässu tõstnud ja tapnud asehalduri ning tuleb plaan minna sinna korda looma. Aga enne tuleb miskipärast surra. Siis ollakse jälle tagasi endisel laeval, mis on justkui töökorras ja arutatakse, kuidas saarelt pääseti.
 
Et näidend on ilmunud Loomingu Raamatukogus, siis tuleb ilmselt eeldada, et selles on Tähendust, Sümboleid, Sügavust jms. Alliksaar kuulub vist nende kirjanike hulka, kelle teoste kohta midagi halba öelda ei tohi (ilma et sind ennast lolliks tembeldataks), mistõttu soovin vaid edu tuukritele selle teose sügavustes tuhnimisel.
Teksti loeti eesti keeles

Bakuu, aasta on umbes 2010. Kuuekümnenda eluaasta ületanud Marinitsa Yuberjan läheb kohvikusse, et oodata kaugelt Iirimaalt saabuvat külalist. Marinitsa on endine armeenia päritolu aserbaidžaani näitleja, ent ta on mängimise ammu-ammu, juba nõukogude ajal lõpetanud. Seepärast on asjaolu, et keegi võõras iiri mees on ta üles otsinud ja Bakuusse kohale sõitnud, naisele arusaamatu. Kohale saabub vanemapoolne mees, kes räägib, et ta on Püha Laatsaruse Vennaskonna liige ja tal on oma ordu poolt ülesanne välja selgitada ühe nende kunagise "venna" võimalik pedofiilne käitumine. Üks Iirimaa ajaleht on haisu ninna saanud ja kavatseb asja avaldada, juhul kui vennaskond kindlalt vastupidist ei tõenda. Juhuse tõttu on leitud selle Briain O Liami nime all esinenud mehe foto aastast 1962, kus too on koos näitlejatega Bakuus, Pan-Soviet Playersi nimelise teatritrupi etendusel Bakuu Vene Teatris. On teada, et 1962. aasta suvel mängis see trupp Horace Walpole'i näidendit "The Mysterious Mother" ja asi lõppes suure seksiskandaaliga. Preester tahab teada, kas siis juhtus midagi või ei juhtunud.
 
Marinitsa ütleb kohe alguses, et kavalehel olev näitlejanna nimi M. P. Jurebian ei ole mitte tema, vaid tema kadunud ema, kes oli samuti näitleja. Tema oli sel aastal 12-aastane ja emaga kaasas. Naine ei taha kuidagi meenutada ligi neljakümne aasta eest juhtunut, aga valusad mälestused tulevad. Tulevad veel ka tema ema mälestused sõja ajast, aserite räiged vägistamised ja tapmised Mägi-Karabahhias ja muu. Tollal Alim Ibrahimi nime all esinenud produtsent üritas Bakuus tõepoolest tüdrukut vägistada, ent jõhker plaan ei õnnestunud uskumatu ja üleloomuliku vahelesegamise tõttu. Lühidalt kokku võttes ilmusid teatrisaali ja hiljem seksiurkasse mingid inimesed minevikust, kes näisid olevat pärit sellest samast Walpole'i näidendist (1768). Nende verine kättemaks näis olevat kättemaks ka naise ema vägistamise ja kannatuste eest.
 
See lugu on tugeva ja sugestiivse atmosfääriga. Põhiliseks muljetavaldavaks faktoriks on kaitsetute armeenlannade ja noore tüdruku üleelamised, mida on kirjeldatud üsnagi naturaalselt ja usutavalt. Pakun kobamisi, et autor on ise Aserbaidžaanis käinud, kuigi mina ei ole ega oska seetõttu väga julgelt hinnata, kui realistlik on linna ja teatri kirjeldused.
 
Jutustusel on väike seos ka Eestiga. Nimelt on mainitud teatrietenduse kavalehel näitlejate nimet ja näib, et Pan Soviet Players pidi esindama paljude NSVL-i rahvaste kogumit, sest kõik nimed kuuluvad reljeefselt eri rahvustesse. Ja nende hulgas on ka B. Rahuoja, kes mängis Walpole'i näidendis preester Bendeicti.
 
"Mad Matinee in Baku" on ilmunud ulmebibliofiilidele hästi tuntud Rumeenia ühemehe-kirjastuses Ex Occidente Press, kasutades ühte oma imprint'idest Passport Levant, trükiarv 100. Lühiromaanist (mis võib olla ka romaan, kuna teksti mahub sajale leheküljele) on ilmunud ka ümber töötatud versioon pealkirjaga "Matinee in Baku" Poweri kogumikus "Azerbaijan Tales" (2021), mis sisaldab kolme lühiromaani ja ühte poeemi. Aga mille poolest see teine versioon erineb, ei tea. Kirjastuse tutvustuse järgi on need lühiromaanid "dekadentlikud".
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud eesti näitekirjaniku M. Tänava näidend keerleb ühe autori meelismotiivi ümber - surnute ülestõusmine. Surnuaiavaht, tema tütar, surnud mees, okultist ja Vaim - kahe vaatuse ja viie pildi peale tuleb kokku pigem keskpärane lugu. Arvatavasti ei oleks ka tavalise proosavormi kasutamine sellest asjast mingit head asja välja võlunud, näidendina seda enam.
Teksti loeti eesti keeles