(jutt aastast 2002)
https://algernon.ee/node/166
eesti keeles: Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012
Ajukääbusi on maailmas alati olnud. On ka edaspidi. Mõnikord on nad kirjanike seas, mõnikord arvustajate hulgas. Selline see elu on. Hea vähemalt, et nad jälle arvustatavaid tekste omaenda surematute teostega võrdlema ei hakka.
Olen seda teksti mujal juba kiitnud, viidanud teatavale aleksandrgrinilikule stiilile ja tegevuskohale. Üldiselt on väga vahva, et eesti ulmes on ka 5-10 autorit, kes lisaks kangele tahtmisele ka oskavad oma ideesid kirja panna nii, et neid teostusi kirjandusinimeste ees häbenema ei pea.
Aga Taivo märkus selle kohta, et Kristjanil õnnestub KUIDAS paremini kui MILLEST, on jumala õige. Ja autor peaks selle peale tõsiselt mõtlema. Sest kui seda MILLEST kunagi ei hakkagi olema, siis lugejad võivad mingil hetkel ära tüdineda.
Mina mitte, aga ma loen eesti ulmet üldiselt siiski akad. huvist asja vastu, muidu võiks ju vabalt ka "Algernoni" jututoimetaja kohalt tagasi astuda... Lugemisrõõmu saad heal juhul kuus-seitse korda aastas.
Aga see viimane lõik ei käi "Kivikese" kohta, loomulikult. Kohustuslik lugemine neile, kes armastavad veidi selliseid tardunud pilte ja tekste; kes suudavad lisaks kirjapandud sõnadele näha ka neid, mida autor pole pidanud vajalikuks kirja panna. Hea kirjandus ühesõnaga!
"Loodimine" on aga tase omaette ja alla 5 pole sellele kuidagi võimalik anda. Paljud arvustajad (küllap minagi) on paljude Kristjan Sanderi juttude kohta Baasis kurtnud, et neis on küllaga haaravaid kirjeldusi ja meisterlikult loodud meeleolu, kuid puudu jääb sisust. "Loodimine" on sedalaadi jutt, mida just nii ongi vist ainuõige kirjutada. Kindlasti oleks seda kuidagi võimalik kirja panna ka "sisu" vormis, kuid on kahtlane kas tahaksin talle sel juhul panna poolegi käesoleva arvustusega kaasnevast hindest.
Jõululaupeval lugemiseks sobis nagu rusikas silmaauku.