See jutt juba täitsa lubab! Kaks viga olid tal kyljes: ebapraktiliselt pikk sissejuhatus ja harjumatult anarhistlik sõnakasutus. Mis aga meeldis - ”poindiga” lugu, st. jutt milles tõstatatu kutsub edasi mõtlema.
1.
8
3.875
1.
16
3.688
2.
19
3.684
3.
8
4.125
4.
3
3.0
5.
2
2.5
1.
1
4.0
2.
4
3.0
3.
6
4.167
4.
3
3.667
5.
11
4.636
6.
11
2.909
7.
5
3.8
8.
8
3.875
9.
8
4.5
10.
8
3.5
11.
1
3.0
12.
7
4.0
13.
7
4.143
14.
8
4.25
15.
3
3.0
16.
9
3.444
17.
5
3.8
18.
4
3.75
20.
3
3.667
21.
2
2.5
23.
5
3.8
25.
2
4.0
1.
6
4.333
2.
4
4.25
(jutt aastast 2001)
http://algernon.ee/node/315
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Enne viimast osa tundus tekst mulle väga tarkovskilik - st staatiline ja pretensioonikas olukirjeldus.
Jäigi mulje, et kokku taheti keeta midagi tarkovskilikku, strugatskilist ("Ajastu"), sinna lisada ohtralt olustikukirjeldusi ning lõpuks veidi tehnotrilleriks pöörata. Aga kas ei saakski ainesest mitte ühe korraliku tehnotrillerduse... mis tervikuna reaalajas kulgeks ja näiteks lühiromaani mahtu oleks?
Sisu ja kogu toimuva mõtet on võimalik mõista ilmselt tervet Kuu ordu tsüklit lugedes... ilmselt paigutub see kuhugi sinna vahele. Teisisõnu - sobib "Puruvana" ühismaailma/originaalantoloogia tekstiks, mis erladi võetuna midagi suurepärast ei kujuta, kuid kontekstis omandab täiuslikuma jume. Niiöedla annab teistele ja saab ise. Eraldi novelli jaoks on liiga palju infot ja hargnevusi, liiga paksult tausta ja vähe keskendumist toimuvale.
Isiklikult jäi mulle selgusetuks kõigi nende ordulaste ja konsulite motivatsioon... et kas nad ongi sellised 24 tundi ööpäevas kuu-asjadele pühendunud friigid. Ju siis on.
Hinnet langetab eelkõige see, et jutu enda jaoks oluline oli juba ära juhtunud ja nii loos endas suurt midagi ei toimunudki. Hinne on midagi kolme-nelja vahel. Aga vähemalt katse eest lugejat üllatada... ja enne lõpu need depressiivsed mälupildid mingisse uude konteksti valada... olgu hindeks siis nõrgapoolne neli.