Kristjan Sanderi jutt «Geriljeero» on õpetlik vaid ühel põhjusel – teksti lugedes saab aimu kuivõrd nõrgast tasemest piisab, et trükki jõuda. Kindlasti on Eestis kirjutatud viletsamaid ulmejutte, kindlasti on neid ka paberil ilmunud... kuid usun, et XX sajandi lõpus on isegi Eestis piisavalt palju paremaid jutte olemas.
Jutus on olemas üks Kristjan Sanderi lugude põhipuudus – tahtmine lõpetada tekst hästi lööva puändiga! Antud puänt muudab, aga üsna ebavajalikuks ballastiks kogu selle eelneva dzhunglimadina kirjelduse... jutt on lihtsalt tasakaalust väljas. Oleks pidanud alustama vangipõlvest ning lahingust vaid meenutustena kirjutama. Jutt oli ka idee poolest üsna kolmandajärguline.
Ilgelt häiris ka see, et autor pole kodus materjalis, millest ta kirjutab – vähemasti mind jättis see kõik üsna külmaks ning ei haaranud üldse. Ma ei tea, kas Kristjan Sander on lugenud Lucius Shepardi jutte... kui pole, siis peaks... sest siis saaks ta aru, kuidas säherdusel materjalil põhinevat ulmeproosat teha tuleb.
Jaksu edaspidiseks!