Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Geriljeero

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 3/99» 1999

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
2
1
3
4
1
Keskmine hinne
2.909
Arvustused (11)

Kristjan Sanderi jutt «Geriljeero» on õpetlik vaid ühel põhjusel – teksti lugedes saab aimu kuivõrd nõrgast tasemest piisab, et trükki jõuda. Kindlasti on Eestis kirjutatud viletsamaid ulmejutte, kindlasti on neid ka paberil ilmunud... kuid usun, et XX sajandi lõpus on isegi Eestis piisavalt palju paremaid jutte olemas.

Jutus on olemas üks Kristjan Sanderi lugude põhipuudus – tahtmine lõpetada tekst hästi lööva puändiga! Antud puänt muudab, aga üsna ebavajalikuks ballastiks kogu selle eelneva dzhunglimadina kirjelduse... jutt on lihtsalt tasakaalust väljas. Oleks pidanud alustama vangipõlvest ning lahingust vaid meenutustena kirjutama. Jutt oli ka idee poolest üsna kolmandajärguline.

Ilgelt häiris ka see, et autor pole kodus materjalis, millest ta kirjutab – vähemasti mind jättis see kõik üsna külmaks ning ei haaranud üldse. Ma ei tea, kas Kristjan Sander on lugenud Lucius Shepardi jutte... kui pole, siis peaks... sest siis saaks ta aru, kuidas säherdusel materjalil põhinevat ulmeproosat teha tuleb.

Jaksu edaspidiseks!

Teksti loeti eesti keeles

Sellel teemal -- tapetu uuestisünd tema (suurima) vaenlase lapsena -- on kirjutatud küll ja küll. Antud lugu jäi liiga pealiskaudseks, et teiste sarnaste seast silma torgata... ja herr Sander peaks selliselt tasemelt juba märksa kõrgemale olema tõusnud (vrdl kasvõi Galahar). Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Nii sünnivad hamletid. Isatapjad. Diktaatorid. Seksuaalkurjategijad. Massimõrvarid.

Niisugune lugu võiks juhtuda tänapäevalT$et$eenias.

Teksti loeti eesti keeles

Igav. Kahjuks. Sest Sander on kahtlemata on enamaks suuteline, kui see siin oli. Püant oli kuidagi eriliselt hall, arvestades jutu lõpule eelneva tekstiga (siis sisu enesega). Kahtlemata sellest teemast palju rohkemat ja paremat välja mõelda ja kirjutada. Kuigi sellisel (pigem sarnasel) ideel tuginevad paljud jutud, millede seast ikka kahtlemata paremaid saaks leida...
Teksti loeti eesti keeles

Nii suuremaid kui väiksemaid puudusi on eesti ulmekirjanikel palju. Üheks olulisemaks nende seas pean autorite oskamatust või tahtmatust oma loomingut "sõeluda", ehk siis tungi iga viimanegi rida mistahes hinna eest ära avaldada ("Marduse" sõelast ma siinkohal rääkima ei hakka, sest see on omaette teema. Kivistik trambib eestlasliku visadusega ämbrist ämbrisse ja eestlaslik tarkus ütleb talle, et kõndimine ei peagi kerge olema; ajakiri ilmub ja selle fakti ees müts maha, minugi poolest.)

"Geriljeero" on loona viletsuste viletsus ning esmane vastutus jutu avalikustamise eest lasub ennekõike autori enda õlul. Minu arvamus on, et kirjanik peaks iga oma loo puhul meeles pidama, et iga tema jutt võib kellelegi lugejate seast olla tema visiitkaart, st, esimene jutt sellelt autorilt. Visiitkaardile, mille K. Sander mulle ulatas, oli kirjutatud just "Geriljeero" ja sellest piisas, et kõnealusele sulemehele kriips peale tõmmata. Ka eesti autorite ulmet ilmub juba sedavõrd palju, et järjest vähem aega jääb otsuse tegemiseks selle kohta keda lugeda ja keda mitte. Ja loodetavasti tiheneb konkurents veelgi, mistõttu oleks ju enesekriitikaks põhjust küllaga.

Oli tõesti juhus, sedapuhku õnnelik, et "Geriljeero" ei jäänud viimaseks K. Sanderi jutuks, mida lugenud olen. Õnnelik juhus sellepärast, et nüüdseks on tema näol tegemist ühega minu lemmikautoritest eesti ulmes.

"Tutvumistseremoonia" eest aga üks, ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu... Sisulise ja loogilise külje pealt mõnevõrra etem, kui Urmas Alase pea samateemaline lugu, kuid ikkagi... milleks???
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole palju neid jutte, mis mind tõsiselt rabaksid ja kerge erutusvärina (ärgu nüüd keegi siinkohal nilbelt mõelgu!) tekitaksid. "Geriljeerost" aga jääb shokimälestus pikaks ajaks. Teised arvustajad viitavad, et sellel teemal on "kirjutatud küll ja küll". Noh, kas õnneks või kahjuks ei ole mina juhtunud neid asju lugema ja võib olla on mu vaimustus n.ö. siga näeb kuud - efekt. Miskipärast on mul kahju, et "Geriljeero" hindamisel nii kindlasse vähemusse olen jäänud... Kõik teised näivad oma seisukohis ka nii resoluutsed ja kindlad olevat.

Jutu põhiline võlu on minu jaoks puändis, ehkki ka sellele eelnev on ehedalt välja kukkunud. Puänt teksti viimases lõigus on minu silmis alati pluss. Lühikese tekstiga jõudis ka gerilja surmaootel hingeseisund minuni - vähemalt mulle tundus nii, vaevalt et Sander isegi teab, mida mingi siss sellistel hetkedel tunneb. No igal juhul - suutis uskuma panna.

Teksti loeti eesti keeles

Algus küll midagi head ei tõotanud, kuid mida edasi, seda paremaks läks, kui nii lühikese teksti kohta seda üldse väita saab. Puänt mulle igatahes meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Praktiliselt mitte miskit ei mäleta enam, mis jutus toimus. Üks imik vibutas lõpukaadritel oma pehmed ümmargusi rusikaid, aga see on ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Saab "väga hea" küll. N6rgapoolse, aga siiski. Ei jaga eelmateradajte arvamust selle kohta, et autor ei jaga matsu - jagab kyll ja kuidas veel. Eriti meeldivaks minu jaoks tegi asja see, et esimesel lugemisel ei saanud tegelt halligi aru ja pidin veel teisttraavi yle lugema. Teisel vaatlusel j6udiski minu peakolusse ära tundmine, et tegu on Peaaegu Väga Hea Asjaga. Ainus, milles siin v6ib jagelda on kysimus, kas tegemist on ikka zhanripuhta ulmega v6i on asi "maagiline realism". Noh, igastahes mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin vanade Marduste ülelugemist, sest suure hulga pahna seas on seal ka puhast kulda ja unustatud meistritöid. Kuna mul 1/99 ja 2/99 puuduvad, oli esimene seesinane 3/99 ja kohe esimene lugu Sandri Kiku "Geriljeero".

Siinkohal pean tsiteerima Erich Kriegerit:

Märatsev jama!

Nagu Jyrka eespool on maininud, olles lugenud Lucius Shepardit tunduvad Kiku ponnistused lasteaialapse kritseldusena. Sulepeast väljaimetud kirjeldused ja ülinõrk, mõttetu ja abitu "puänt" teevad lugemise piinarikkaks. Plusspoolele tuleb kanda selle sonimise lühidus.

Vältige kui võite!

Teksti loeti eesti keeles
x
Laur Salundi
25.03.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Nagu ennegi olen öelnud, on "Maarjakase"-nimeline kogumik minu viimaste aegade kindel lemmik. Selle taset tõestab loomulikult ka kogumiku nimilugu, millesarnast leiab üsnagi harva. Sisust vast niipalju, et üks tegelane kohtub ühe puuvaimuga, kellesse ta armub ja edasine ei kuulu enam minu kommentaaridesse, et mitte kõike ära rääkida.

Igati tasemel jutt, milles nii muinasjutulisi kui ka elulisi momente küllaldaselt. Soovitan kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

"Painajat" pean ma üheks paremaks jutuks, mis ilmunud Herta Laipaiga kogumikus "Ilutüdruku lilled". Sisuks vast niipalju, et üks kirurg on kuskilt võõramaa nurgatagusest poest soetanud endale mingisuguse indiaanlase kuju. Kui nüüd igasugustesse klassikalistesse õudukatesse süveneda, siis nagu midagi uut ei paistagi nagu olevat, kuid pinget on kruvitud vägagi oskuslikult, mitte kohe kõike kohe ette paisates. Niisugune vaikne arendamine ja peategelase psühholoogia jälgimine annabki selle õige mõõtme, mis paneb lugeja end kõhedalt tundma. Kiidusõnadega ei saa minusugune õudukate fännaja tõesti eriti kokku hoida. Väga hea jutt!!!
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi asjalik episoodikene "külaelust". Tippsaavutuseks küll ei saa pidada, kuid tükki küljest ära kah ei võta. Võrreldes mitmete teiste tolleaegsete ühejutu autoritega suisa hästi õmmeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kena juurdlus, millele teeb (vähemalt minu meelest) karuteene liigsõnalisus ja liigne keerutamine ühe motiivi ümber, ehk siis esitatakse ühte mõtet kümnes erinevas sõnaseades, midagi uut juurde lisamata. Uimerdamise eest hinne alla, muidu kõlbas tarbida küll.
Teksti loeti eesti keeles

Selgeltnägijalt küsitakse nõu ja ta vastab ainult osaliselt. Ja teisest küljest ta hoiatab ja hoiatus unustatakse. Lõpptulemus on üsnagi selge ja traagiline kahe pulmalise jaoks, kellest üks hukkub. Sellega asi siiski ei lõpe, vaid teise jaoks hakkab mingisugusel ajal ilmuma üks salapärane kägu, kes kutsub teda kohtuma hukkunud armsamaga...

Butafooria poolest on tegemist ilmselge õudusjutuga, kuid õudsem on siin ilmselt peategelase vaikne kadumine reaalsest maailmast. Hästi sünge ja depressivne jutt, mis pole küll mu meelest parim, mis "Maarjakases" ilmus, kuid kindla viie saab ta mu käest kohe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

H. Laipaik on kujunenud üheks minu lemmikuks eestimaise fantastika vallas (eriti arvestades kogumikku "Maarjakask", milles ilmunud lugudele sarnaneb ka "Titekirikuleib" nii stiili kui ka meeleolu poolest). Ja ma ei saa öelda midagi paha ka tema muu loomingu kohta. Igatahes soovitan vägagi soojalt kui sünged jutud meeldivad.
Teksti loeti eesti keeles

MT-le omaselt aktiivselt verine jutt. Eks noid elavate surnute asju on ennegi läbi näksitud, aga sihukese hooga asju annab otsida. Näiteks "Night of the Living Deads"-is olid laibad mingid uimerdised, aga siin ikka hoogsad tegelased, nii et igatahes soovitan (sellest film teha??) lugeda kõigil, kellele istub üks mõnusalt verine asjandus.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane jutt, milles vähe üleloomulikku, kuid asi on ka selles, et see on lihtsalt üks suhteliselt mõttetu heietus. Mingi surmaootav jahimees ei pakkunud lihtsalt erilist pinget.
Teksti loeti eesti keeles

Vat see jutt on tõesti stiilne. Üks paremaid ja õudsemaid ja painavamaid kogumikus "Õudne Eesti"... Soovitan soojalt (eriti öösel).
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on õudne? "Õudse Eesti" antoloogias on paremaid jutte küllaga ja ka JS-lt olen ma mitmeid paremaid lugenud. Kolme saab hindeks ainult seepärast, et "ÕE"-d lugedes tekib võrdlusmoment mitmete teiste juttudega ja seal on nii väga tugevaid kui ka väga nõrku. See jutt on lihtsalt harju keskmine.
Teksti loeti eesti keeles

Mu arust üsnagi mõttetu ja raskeltseeditav jutt, ime et läbi lugeda jõudsin. Ja sihuke keelepruuk, nagu ka eespool mainit, mulle mitte teps ei istu. Lihtsalt nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult päris asjalik idee ja ka teostusel pole viga, aga umbes sellisel teemal on kirjutet juba päris piisavalt mitmesuguseid jutte, nii et, nii et... Aga ei laida, lugeda võib küll.
Teksti loeti eesti keeles

Arvestades MB annet ja tema paremate juttude taset, ei saa kõrgemat hinnet anda. Siit puudub see MB parematele juttudele omane painajalik õhkkond ja kogu see asi jääb kuidagi liialt ümmarguseks ja mõjutuks.
Teksti loeti eesti keeles

Laita seda juttu igatahes ei saa, tase on üsnagi kõva. Kenasti on välja toodud mitmeid rahvauskumustes esinevaid motiive katku kohta. Tase omaette igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmne pettumus. Lugenud autori kohta lühitutvustust, lootsin kõvasti rohkemat ja algus seda lubaski, kuid edasine jäi kuidagi liiga pealiskaudseks ja korduvaks, ning see armetu puänt jättis absoluutselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt üsnagi asjaliku mõttega ja natuke isegi hirmutav ja painajalik jutt, mis paraku venima kipub. Mis teha, kui kirjamehel palju sõnu käes on...
Teksti loeti eesti keeles

Miks küll uuema aja jutud kipuvad olema ainult mingid boheemlaste ja joodikute elu kirjeldused?? Ja see õudusmoment tundub kah kunstlikult siia külge olevat poogitud, et õudusantoloogiasse sisse pääseda...
Teksti loeti eesti keeles

Vat mulle see jutt jällegi eriti ei istu, jääb teine kuidagi vahepeal liiga ühte auku keerutama ja ka mingit erilist punkti ei suuda selle asja mõttes leida. Lihtsalt üks keskpärane ja nõrgamõjuline jutt.
Teksti loeti eesti keeles