Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Geriljeero

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 3/99» 1999

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
2
1
3
4
1
Keskmine hinne
2.909
Arvustused (11)

Kristjan Sanderi jutt «Geriljeero» on õpetlik vaid ühel põhjusel – teksti lugedes saab aimu kuivõrd nõrgast tasemest piisab, et trükki jõuda. Kindlasti on Eestis kirjutatud viletsamaid ulmejutte, kindlasti on neid ka paberil ilmunud... kuid usun, et XX sajandi lõpus on isegi Eestis piisavalt palju paremaid jutte olemas.

Jutus on olemas üks Kristjan Sanderi lugude põhipuudus – tahtmine lõpetada tekst hästi lööva puändiga! Antud puänt muudab, aga üsna ebavajalikuks ballastiks kogu selle eelneva dzhunglimadina kirjelduse... jutt on lihtsalt tasakaalust väljas. Oleks pidanud alustama vangipõlvest ning lahingust vaid meenutustena kirjutama. Jutt oli ka idee poolest üsna kolmandajärguline.

Ilgelt häiris ka see, et autor pole kodus materjalis, millest ta kirjutab – vähemasti mind jättis see kõik üsna külmaks ning ei haaranud üldse. Ma ei tea, kas Kristjan Sander on lugenud Lucius Shepardi jutte... kui pole, siis peaks... sest siis saaks ta aru, kuidas säherdusel materjalil põhinevat ulmeproosat teha tuleb.

Jaksu edaspidiseks!

Teksti loeti eesti keeles

Sellel teemal -- tapetu uuestisünd tema (suurima) vaenlase lapsena -- on kirjutatud küll ja küll. Antud lugu jäi liiga pealiskaudseks, et teiste sarnaste seast silma torgata... ja herr Sander peaks selliselt tasemelt juba märksa kõrgemale olema tõusnud (vrdl kasvõi Galahar). Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Nii sünnivad hamletid. Isatapjad. Diktaatorid. Seksuaalkurjategijad. Massimõrvarid.

Niisugune lugu võiks juhtuda tänapäevalT$et$eenias.

Teksti loeti eesti keeles

Igav. Kahjuks. Sest Sander on kahtlemata on enamaks suuteline, kui see siin oli. Püant oli kuidagi eriliselt hall, arvestades jutu lõpule eelneva tekstiga (siis sisu enesega). Kahtlemata sellest teemast palju rohkemat ja paremat välja mõelda ja kirjutada. Kuigi sellisel (pigem sarnasel) ideel tuginevad paljud jutud, millede seast ikka kahtlemata paremaid saaks leida...
Teksti loeti eesti keeles

Nii suuremaid kui väiksemaid puudusi on eesti ulmekirjanikel palju. Üheks olulisemaks nende seas pean autorite oskamatust või tahtmatust oma loomingut "sõeluda", ehk siis tungi iga viimanegi rida mistahes hinna eest ära avaldada ("Marduse" sõelast ma siinkohal rääkima ei hakka, sest see on omaette teema. Kivistik trambib eestlasliku visadusega ämbrist ämbrisse ja eestlaslik tarkus ütleb talle, et kõndimine ei peagi kerge olema; ajakiri ilmub ja selle fakti ees müts maha, minugi poolest.)

"Geriljeero" on loona viletsuste viletsus ning esmane vastutus jutu avalikustamise eest lasub ennekõike autori enda õlul. Minu arvamus on, et kirjanik peaks iga oma loo puhul meeles pidama, et iga tema jutt võib kellelegi lugejate seast olla tema visiitkaart, st, esimene jutt sellelt autorilt. Visiitkaardile, mille K. Sander mulle ulatas, oli kirjutatud just "Geriljeero" ja sellest piisas, et kõnealusele sulemehele kriips peale tõmmata. Ka eesti autorite ulmet ilmub juba sedavõrd palju, et järjest vähem aega jääb otsuse tegemiseks selle kohta keda lugeda ja keda mitte. Ja loodetavasti tiheneb konkurents veelgi, mistõttu oleks ju enesekriitikaks põhjust küllaga.

Oli tõesti juhus, sedapuhku õnnelik, et "Geriljeero" ei jäänud viimaseks K. Sanderi jutuks, mida lugenud olen. Õnnelik juhus sellepärast, et nüüdseks on tema näol tegemist ühega minu lemmikautoritest eesti ulmes.

"Tutvumistseremoonia" eest aga üks, ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Nigel lugu... Sisulise ja loogilise külje pealt mõnevõrra etem, kui Urmas Alase pea samateemaline lugu, kuid ikkagi... milleks???
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole palju neid jutte, mis mind tõsiselt rabaksid ja kerge erutusvärina (ärgu nüüd keegi siinkohal nilbelt mõelgu!) tekitaksid. "Geriljeerost" aga jääb shokimälestus pikaks ajaks. Teised arvustajad viitavad, et sellel teemal on "kirjutatud küll ja küll". Noh, kas õnneks või kahjuks ei ole mina juhtunud neid asju lugema ja võib olla on mu vaimustus n.ö. siga näeb kuud - efekt. Miskipärast on mul kahju, et "Geriljeero" hindamisel nii kindlasse vähemusse olen jäänud... Kõik teised näivad oma seisukohis ka nii resoluutsed ja kindlad olevat.

Jutu põhiline võlu on minu jaoks puändis, ehkki ka sellele eelnev on ehedalt välja kukkunud. Puänt teksti viimases lõigus on minu silmis alati pluss. Lühikese tekstiga jõudis ka gerilja surmaootel hingeseisund minuni - vähemalt mulle tundus nii, vaevalt et Sander isegi teab, mida mingi siss sellistel hetkedel tunneb. No igal juhul - suutis uskuma panna.

Teksti loeti eesti keeles

Algus küll midagi head ei tõotanud, kuid mida edasi, seda paremaks läks, kui nii lühikese teksti kohta seda üldse väita saab. Puänt mulle igatahes meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Praktiliselt mitte miskit ei mäleta enam, mis jutus toimus. Üks imik vibutas lõpukaadritel oma pehmed ümmargusi rusikaid, aga see on ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Saab "väga hea" küll. N6rgapoolse, aga siiski. Ei jaga eelmateradajte arvamust selle kohta, et autor ei jaga matsu - jagab kyll ja kuidas veel. Eriti meeldivaks minu jaoks tegi asja see, et esimesel lugemisel ei saanud tegelt halligi aru ja pidin veel teisttraavi yle lugema. Teisel vaatlusel j6udiski minu peakolusse ära tundmine, et tegu on Peaaegu Väga Hea Asjaga. Ainus, milles siin v6ib jagelda on kysimus, kas tegemist on ikka zhanripuhta ulmega v6i on asi "maagiline realism". Noh, igastahes mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Alustasin vanade Marduste ülelugemist, sest suure hulga pahna seas on seal ka puhast kulda ja unustatud meistritöid. Kuna mul 1/99 ja 2/99 puuduvad, oli esimene seesinane 3/99 ja kohe esimene lugu Sandri Kiku "Geriljeero".

Siinkohal pean tsiteerima Erich Kriegerit:

Märatsev jama!

Nagu Jyrka eespool on maininud, olles lugenud Lucius Shepardit tunduvad Kiku ponnistused lasteaialapse kritseldusena. Sulepeast väljaimetud kirjeldused ja ülinõrk, mõttetu ja abitu "puänt" teevad lugemise piinarikkaks. Plusspoolele tuleb kanda selle sonimise lühidus.

Vältige kui võite!

Teksti loeti eesti keeles
x
Märt Saar
1984
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles

See ei ole ulme, vaid mehe ja naise perekonnakssaamise lugu. Ilmselt peegeldab see ka Orlau inimeseksolemise teekonda. Pildina kõlbab ja värskendab, on isegi armas. Aga jutuna on ilma saba ja jalgadeta. Sellest ka kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Üle pika aja lugesin jälle ulmekirjandust ja Zelazny ei vedanud alt. Tunnen, et olen tagasi paljukiidetul Teel. Aga olen ma ainuke, kellele tundub, et Zelazny on prohvetlikult osanud nii MacBookidest kui iPhonidest kuulutada?
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algas Harglale väga tüüpiliselt: suur hulk taustainfot antakse võimalikult otseselt ja kiirelt, võttes lugejalt avastamisrõõmu. Seevastu on jutu ülesehitus mugav ja lihtne, sellest tulenevalt ka kergesti jälgitav.
Autor suutis puändiga üllatada ja anda loole uue plaani. Siiski oleks oodanud ka kõrvaltegelastelt rohkem sügavust. Ise pean dialoogi pingestatusest tähtsamaks tõepärasust.
Teksti loeti eesti keeles

Algus oli üsnagi paljutõotav: sõjaaegses olukorras ilmub külla üsnagi räsitud rüütel. Tundub nagu peategelane... Küla on täbaras olukorras, mispeale rüütel võtab mehed enese juhtimise alla ja hakkab röövlijõukudele vastu. Palju lahinguid ja palju verd. Aga rüütel polegi peategelane, selleks on hoopiski mingi omapärane sõna, mis kordub igal leheküljel ja millest mõtleb iga tegelane: vabadus. See häiris.
Teine osa juba räägib verest. Enam ei ole nii palju vabadust, see on rohkem tagaplaanil. Veri ja kättemaks. Ainus huvitav detail on õiglased. Kuid needki ammendavad end nugade ja mustade kottidega.
On veel osasid, uusi tegelasi ja käitumisviise. Keegi pole hea, keegi ei ole täiuslik, kuigi eesmärgid on enamikul üllad ja head. Tekst on hoogne, läbimõeldud, aga etteaimatav. Loeks nagu dekoreeritud ajalooõpikut.
Oma vigadega meeldis Baiita siiski rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi psühholoogiline ulmeelement selles ju oli, aga - et lugu elama hakkaks, seda küll ei juhtunud. Karakter oli igav, mingit tegevustikku ei olnud, idee oli lame ja lõpp ettearvatav. Ainus mis üllatas, oli jutu valik kogumikku. Miks just see?
Teksti loeti eesti keeles

Niivõrd kõrge hinne on tingitud vaid jutu huvitava esimese poole eest, kus anti lugejale võimalus loos rännata. Aga see, kus Grpowski oma lahendkäike hakkas avalikustama, kippus asi nüriks. Milleks seletada terve lehekülg ühte-sama mõtet, kui seda saaks teha kahe-kolme konkreetse lausega? Ei maksa lugejat alahinnata, ta oskab ka mõelda!
Ulmet selles loos ei olnud, kirjanik vist väsis fantaseerimast, kasutades vahest vaid müstilisi nimetusi, mis ausalt-öeldes: ilma tugeva tagapõhjata auditooriumi külmaks jätavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin küll mitu nädalat, et mõista, mida "Veneetsia Peeglites" nõnda kõrgelt hinnatakse, aga tolku sellest polnud. Ikka tundub kõige nõrgema Grpowski jutuna. Nagu oleks kirjutatud vaid kogumiku avaldamise pärast. Sama kehtib ka ankrujutu "Mees, kes ei joonud viskit" puhul. Mingit erilist ideed või mõtet välja ei lugenud, ulmelist elementi jäi väheseks, Grpowski mõjus rohkem algelise kriminalistina, kes lihtlabastes lühijuttudes ringi rändab ja üritab jätta elutarka muljet, avaldades oma teadmised vaid loo lõpuridades, kus rohkem mängib rolli saatus kui eksortsisti hallid ajurakud ja vilunud oskused.
Kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea nüüd.
Minule tundus, et see lugu oli ainuüksi avaldamise pärast kirjutatud. Kuidagi väga pingutanud, liialt skemaatiline, ei jätnud muljet nagu tekst oleks elanud tervikuna. Selles mõttes siis muust Hargla loomingust tsipa erinev. Kuigi jah, mõned killud olid kogunisti nõnda head, et lõigust sai paar korda veel üle käidud.
Sisust on tunduvalt kergem aru saada, kui mõista, millised paralleelkujud on tegelikult Vana väljaku isikutel. Ajaloo tundmine ka kahjuks ei tule... Mitte et mul nüüd seda oleks, siit ka siis kolm.

Lugeja hindab oma intelligentsustasemel: nii palju kui aru saab, nii paljut ka mõistab hinnata. Paistab, et ma ise suurt ei mõistnud, siit ka see muljetamine ja keskmine kolm...

Teksti loeti eesti keeles

Ise taevani ei kiida, ei kavatsegi.

Kõik oleks nagu paigas -- tundub lihtsalt, et liiga paigas. Harglale tüüpiline ülesehitus, pinevust tekitav algus, väike salapärane moment kuskil lõigu lõpus, siis kaks uut tegelast. Ajaloolised viited vahele, mõni tõsiteaduslik fakt, siis jälle väike müstika...jne.jne.
Ja niimoodi see lõpp muutubki etteaimatavaks. Lugeja keskendub enam sellele, et kas loo autor suudab ikka teda üllatada või mitte. Et huvitav-huvitav, mis siis pealkirja all seekord mõeldakse. Ise arvan, et sihuke ootusärevuse tekitamine ja loo lõpule üles ehitamine kasuks ei tule. Mis sest et lühijutt ja novellipüüdlustega. Ka pealkirjastamine on jama -- seda vist Hargla ise nimetab üheks kolmest võimalikust: tekkinud hoogsa ja asjakohase mõttetöö tulemusel pärast teksti valmimist. Tundub ka, et "Excelsuse.." ja "Spitzbergeni..." on sarnaselt endi tiitlid saanud.

Võib ju öelda, et mind häirivad suht mõttetud nüansid, aga kui nad juba häirivad, siis kuidas ikka täispalle loole anda? Tekst on harglalik selle parimas mõttes, vastab kõikidele Hargla enese õpetussõnadele, kahe-kardinali-lugu on suurepärane eeskuju kõikidele, kes soovivad kirjutada nagu Hargla. Alustades siis reeglitest: tea, mida kirjutad ja kirjuta, mida tead. Huvitav algus ja suurepärased dialoogid, stabiilne ülesehitus, originaalsed tegelased, vajalkud kirjeldused, teaduslik tõepära ja loogika ning loomulikult ootamatu lõpplahendus. Kõik nagu oleks õige, omal kohal ja eeskujulik. Aga lugejana ise nii lihtsalt rahule ei jää, tüütab ära sedaviisi -- kui kõik nii korras ja paigas on. Et äkki peaks nüüd vähem harglalik olema? Ehk nagu Faizijev või Golikov?

Teksti loeti eesti keeles

Näha on, et autor ka Piiblit lugenud. Jünger vaidleb õpetajaga, käänatakse sõnu ja tegusid, kohati mõni väärtõlgendus, aga ikkagi -- huvitavalt Kristuse õpetusele (sõnadele/tegudele) lähenemine. Kui autoriks oleks Hargla, jätaks lugu kahtlemata ristiusule negatiivse varjundi ja autori selgesõnalise opositsiooni, kuid kui tegemist on Belialsiga... ei tea. Ja parem ongi, lugejal rohkem vabadust.
Häiris aga loo lõpp, otseses mõttes sai haaravast dialoogist mõõga-ja-mantli laast. Et jäi nagu küsimus rippuma: "Milleks nüüd siis selline pööre?"

Üldmulje on hea, kindlasti loen vähemalt korra veel ja taaskord on tõestanud järjekordne lühijutt, et Belialsi looming aastal 2003 on parem kui kunagi varem.

Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd aus olla, siis ma ei teadnudki, et Belials ka sedaviisi oskab kirjutada. Ja veel väga hästi kirjutada. Sootuks teistsugusena tundus, kui muud sõnutegevad jubinad.
Räägib teismelistest poistest, lapsepõlvehirmudest ja parima sõbra tapmissoovist. Kuid kuhu Belials tegelikult oma tegelastega sammub, lugeja muidugi ei tea. Ja hea on, seda huvitavam on tekst.

Juba ainuüksi selle loo pärast soovitan kogumiku kätte võtta. Mina olen esmakordselt Belialsiga ka rahul.

Teksti loeti eesti keeles

Belialsi esinduslikku loomingusse täiesti sobilik laast. Ehk siis teisisõnu -- korralik fantasymaailma poeesia, kus mõõkade asemel kehtivad pillid ja võitluse asemel meloodiad.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk neli, aga siiski neli.
Minu jaoks ehk liig lüüriline. Samaaegselt aga meenutab üht hiljuti esikümnes olnud koduvideode õudusthrillerit, vähemalt puändi poolest. Ja kui miski juba miskit meenutab, pole tegemist enam üllatava puändi, vaid loomutruu lõpuga. Ja seda ju lugeja lühijutu puhul näha ei taha...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid Belialsi lühijutte!
Nukker väike poiss ja karm saatus, siit ka paljukiidetud "armas" fiiling.
Teksti loeti eesti keeles

Ladusas stiilis kirja pandud meeleolukas jutt Poola matusetraditsioonidest ja perekonnaelust. Sisuliselt jätab Grpowski lugejaga hüvasti, annab teatepulga oma õpilasele ning jätab lugejani moraali, mis nagu pahatihti Hargla puhul ikka, ümber pealkirja keerleb. Kuigi ulmeline sisu praktiliselt puudub, on vaid nimede mainimine, ei jätnud lugu sugugi kehvemat muljet kui muu Grpowski sarja üllitised. Moraal siin oli, ja mitte sugugi halb, annab kogunisti mõtlemisainet.

Ühesõnaga, kunagi pole liiga hilja "Liiga hilja" lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et loo alusmaterjaliks või inspiratsiooniallikaks jällegi inglise vanameister. Tsiteeritakse ju kuningas Leari, lisatakse natuke moraalitsemist (:"ükski armastus ei õigusta elustamist"), antakse mõtlev kriminoloog Grpowski (või peaks ütlema vastupidi? Antakse rumalad kõrvaltegelased) ja puänt, mis sarjale uue hoo sisse annab.
Õnneks sel korral Hargla moraalitsemise kahtlast teed pidi niivõrd ei läinud. Olles loonud teksti, mida juhib rumal peategelane (sel korral mitte Pan, vaid McMoran) ei saagi ühtki lugejat rahuldavat kuldset tõetera välja hauduma panna. Lisaks võib öelda, et "Eeben" kui sarja neljas lugu, alles kogumikule Põnevusromaani tiitli andiski.

Siiamaani olen selgusele jõudmata, kas hindeks olgu 4 või 5. Aga jäägu siis sel korral 4 ja pingutamisrõõm Harglale, mil ta järgnevaid lühijutte kavatseb kirjutama hakata.

Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on jutuga, mis meenub vaid meenutades. Et on üks jutt kusagil kogumikus, mis räägib ühest maailmast. Ei olnud huvitav see maailm ja kui kogu loo sisu enam huvitav ei ole, siis miks peaks kõrgelt hindama?
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi enamik tekste viielatti ei ületa, jääb lõpuks ikkagi mulje nagu oleks üks tõsiseltvõetav Juubelikogumik läbi loetud.

Hea ja mitmekesine, lugemiselamus omaette.

Teksti loeti eesti keeles

Kosmoseooperi teeb see heaks, et lugeja on valmis ühe hoobiga kaanest kaaneni silmi vedama ja lõpuks õhkama: "oi kui tore, nüüd ootan järge."
Ja kui põhirõhk on sündmustikul, siis on see ju loogiline, et enam kõigile ei meeldi. Mullegi mitte. Kui piisavalt paeluv ei ole, siis miks üldse end piinata ja lõpuni lugeda?br>Oleks ju tore, kui mingi mõte või huvitav idee sisse toodaks. See, et kuskil tundmatus Universumis on mingid Uued Tundmatud kosmoseapararaadid ei tohiks veel kõik olla. Sellest lihtsalt ei piisa.
Ehk siis: sisu rohkem, möla vähem.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpuks oli selle ajakeeramisega kogu puänt ära nämmutatud, paralleelmaailmad jätsid külmaks, ainus, millega autor oskas alguses huvitavalt ringi käia, oli Margiti-Margoti nimi. Niisamuti jäi tegelaste usutavusest puudu.
Aga kui lugeda soojenduseks "Saamatud", mõjub "Mäng" lausa mängulise kergusega, mida lausa lust lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord on autor üritanud üht suurmeistrit järgida ja kirjutada aegumatu SF tondijutt. Tuleb välja aga, et tekst on täis ebaloogilisusi ja konarlikke mõttemõlgutusi, mis ainult segavad lugemist. Ühesõnaga, "Kaunis kannibaalia" lugemusele kasuks ei tule.
Teksti loeti eesti keeles

Mõjud Bradbury`lt on tõepoolest märgatavad, autor alustab ja lõpetab sarnaselt, püüdlikult poeetiliselt. Jutu Sisulgi pole suuri erinevusi sügismeistri loominguga, küll aga julgus kirjutada taolist süzheed ja ebalooglisuste rida `90ndatele lähenedes, väärib ilmselt heakskiitu. Ja halb lugemisvara ta ju ei ole...
...kuid poleks Bradbury`t, poleks ka seda üllitist.
Teksti loeti eesti keeles