Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Eugene Ionesco

26.11.1909-28.03.1994

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksandr Mazin ·

Zemlja predkov

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
Raux

Meie ajastu mehe seiklused IX sajandi viikingimaailmas jätkuvad. Sedakorda mitte Taanis, vaid Venemaal. Nimelt sõidab peategelane otsima oma endist jarl Hroerichut, keda viikingid loevad hukkunuks pärast konflikti ühega Ragnar Lodbroki poegadest. Meie mees kahtleb selles ja tuleb välja, et õigusega. Hroerich on elus, kuigi kõvasti pihta saanud ning palub end nüüdsest nimetada Rjurikuks. Ainult et senisest üllast ja uljast viikingist on Laadoga kantsis saanud manipuleeriv ja ahne mölakas, mistõttu perspektiivi antud tutvus enam ei paku.
 
Ei köitnud mind need seiklused Laadoga ümbruse metsades.
Teksti loeti vene keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Raux

Natuke hämmingut tekitas sinatse teose eesti keeles ilmumine. Ülevõlli keeratud slaavi mütoloogiale tänapäevase kriminoloogia meetoditega kallale minek on ju jabur-naljakas tõepoolest, aga mingit muud väärtust kui mõned naeruturtsud antud trükis ei pakkunud. Tõsi küll, ma ei oska krimikirjandust ka väärtustada. Nii et -- oli kah.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Mahhanenko tutikas romaan "Ilma eksimisvõimaluseta" teeb algust uue sarjaga, mis ühendab endas (zombi)apokalüpsise, tulnukate invasiooni ja arvutimängud. Nimelt pärast pikka uue mobiilimängu turuletuleku reklaamikampaaniat ilmneb päeval X, et see pole mitte lihtsalt uus mäng, vaid salakaval tulnukate invasiooniplaan: argireaalsus muutub tänu tulnukate nanotehnoloogiauputusele pseudoreaalsuseks, kõik tähtajaks uue mängu kasutajateks registreerunud saavad mänguriteks, kõik muu rahvas aga kõiksugu kollideks ja lähebki lahti suur nottimine. Seda muidugi reklaamis ei öeldud, et mängusurm on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ning et kõik päevani Y välja venitanud mängurid haaratakse süsteemi järgmisse maandumiskohta kaasa kui mängu genereeritavad pärismaalased/tegelased.
 
Ilmne sarnasus zombiapokalüpsisega:omadest saavad hoobilt mörisevad vaenlased
Ilmne sarnasus arvutimängudega: iga kolli mahalöömine tõstab veidike su leveleid ning neilt pudeneb nänni.
Ilmne sarnasus invasiooniga: liiga paljude kollide mahalöömine toob kaasa süsteemi ebaterve huvi sinu isiku vastu ning ellujäämisvõimaluste järsu ahendamise.
Midagi täiesti uut: ravipakikese manustamine toob küll 100% tervist, aga nõuab teatud arvu tunde täiesti reaalset aega, mistõttu seda saab teha ainult vaiksetes nurgatagustes ja mitte madina ajal.
Midagi sama uut: Liiga agara upgrade'mise lõpetab süsteem sul lihtsalt ära, keelustades enamike relvade käsitlemise.
 
Tulemus: Peategelasel tuleb madistada nii robotterminaatorite, maagide kui ka digielukatega. Verd ja soolikaid lendab igasse kaarde ning nagu ikka, ei ole ei tulnukatel ega digiajul aimugi, kuidas homo sapiens võib plaanidele sõrad vastu ajada.
 
Teksti loeti vene keeles
Raux

Pärast mitmeaastast pausi sarja lisatud üsna vilets jätk/lõpetus haldjate ja trollide vahelisest kemplemisest ei tekitanud õieti mitte mingeid emotsioone. Võib rahulikult lugemata jätta.
Teksti loeti vene keeles
Raux

"Me maksame rauaga" või õigemine "... halja terasega" on hetkel viimane, kaheksas raamat XXI sajandi mehe seiklustest IX sajandi keskpaiku viikingiajal. Müttamine Laadoga ümbruses ja Rjuriku riigirajamispüüetele kaasaaitamine/takistamine saab selleks korraks läbi (ära ka tegelikult tüütas) ning hulgaliselt võitluskogemusi, kuulsust ja ka varandust kokku kraapinud seltskond kolib tagasi Taanimaale Ragnar Lodbroki lähikonda. Ja nagu ikka, sattub taas sekeldustesse.
 
Ei paista sarjale lõppu veel nii pea tulevat.
Teksti loeti vene keeles
Raux

XXI sajandi mehe IX sajandi viikingiaja seikluste sarja seitsmes osa toimub samuti Venemaa metsades ning on kantud vastuseisust Rjuriku ning tema kunagiste ustavate alluvate vahel, mis viib lõpuks taas kord oluliste kadudeni sarja püsitegelaste hulgas. Sarnaselt sarja eelmise raamatuga kord ei suutnud mäsukirjeldus mind köita.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Meie ajastu mehe seiklused IX sajandi viikingimaailmas jätkuvad. Sedakorda mitte Taanis, vaid Venemaal. Nimelt sõidab peategelane otsima oma endist jarl Hroerichut, keda viikingid loevad hukkunuks pärast konflikti ühega Ragnar Lodbroki poegadest. Meie mees kahtleb selles ja tuleb välja, et õigusega. Hroerich on elus, kuigi kõvasti pihta saanud ning palub end nüüdsest nimetada Rjurikuks. Ainult et senisest üllast ja uljast viikingist on Laadoga kantsis saanud manipuleeriv ja ahne mölakas, mistõttu perspektiivi antud tutvus enam ei paku.
 
Ei köitnud mind need seiklused Laadoga ümbruse metsades.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Sarja viies osa on tegelikult üksainus verine Põhjala saagat vääriv kättemaksuepisood, mille -- st saaga -- asjaolude kokkulangemisel peategelane -- meie XXI sajandi mees viikingiajal -- ka füüsilisel kujul kätte saab. Eelmise osa lõpul meie kangelase kodu kallal vägivallatsenud seltskond saab tunda karmi Nemesise vaimu ja Ragnaröki ootuses Odini koda täieneb hulga vahvuritega. Lõpp hea, kõik hea (suuremale osale ellujäänutele).
Teksti loeti vene keeles
Raux

Neljas osa XXI sajandi mehe seiklustest viikingimaailmas algab täpselt sama hoogsalt kui eelmisedki -- st toimub tõhus Euroopa inimpopulatsiooni puruksjahvatamine, peaosas sedakorda suures osas superviiking Ragnarist natuke vähem tuntud viimase pojuke Ivar Konditu, kes korraldas rööretke Inglismaale. No ja meie mees on ka asjas osaline. Kuidas siis muidu, kui tema õnnest räägitakse juba legende. Aga iga hea asi saab ju ükskord otsa, ning ca 3,75 raamatut lakkamatult karjääri teinud mees jääb hoobilt ilma nii omandatud laevadest, ustavatest alluvatest, kaunist naisukesest kui ka koduks väljaehitatud mõisast. C'est la vie!
Teksti loeti vene keeles
Raux

Sisukokkuvõtteks piisab, kui öelda et tegu on Ragnar Lodbroki rüüsteretkega Prantsusmaale /ajalooline fakt/ ja sellele järgneva rüüsteretkega Vahemerele ja Rooma /reaalsuses toimus mõnevõrra hiljem ja mitte Ragnari poolt/. Ühesõnaga, XXI sajandi mees IX sajandil omandab palju varandust ja lõpuks terve laeva. Elus, terve ja rikas -- küll läheb teisel hästi!
Teksti loeti vene keeles
Raux

Meie (so XXI sajandi) mehe seiklused IX sajandi viikingite maailmas jätkuvad. Suuremaid lahinguid seekord ei toimu, peategelane omandab Taanis maatüki, armukese, verevenna, hulga trääle, hunniku rahaekvivalenti-hõbedat, aga samuti hea hulga sõdalaskuulsust, sõjalist väljaõpet ja omaduse oma organismis berserkiomadused käivitada. See viimane on viikingimaailmas täiesti enneolematu nähtus ning ongi raamatu ainuke ulmeline osa peale kahe sõnavahetuse kohaliku jeti ehk trolliga. Rohkem midagi uut ulmelist sarja enam lisandu, samas  aga nähtus leiab edaspidi ohtralt ekspluateerimist. Asja olemus seisneb selles, et berserk üldjuhul on karuloom, kes raevuhoos haavamatu terminaatorina kõik ettejääva nö hakklihamasinana ära jahvatab -- paraku ei jätku "patareitoidet" aga rohkem kui 5 minutiks, peale mida on tüüp päev-kaks täiesti koomas, peategelasele aga tekib saatjaks valge hundivolask, kelle ilmumine viib mehe täielikult kaine peaga (!) berserki seisundisse, kuid järgnevat koomat ei tekita. Tõsi, hundu on isepäine ja ilmub siis kui ise tahab, aga mitte siis, kui vaja on. 
 
Parem kui esimene osa.
 
 
Teksti loeti vene keeles
Raux

Mazinit võib pidada üheks olulisemaks vene ulmekirjandusmaastiku kujundajaks, kuna tema alustas raamatute masstootmist teemal -- meie (so XXI sajandi) mees kusagil ammuses minevikus. Seejuures ei ole üldse oluline, kuidas too sinna satub ja sageli piirdubki ulmeline osa vaid eelmainitud seigaga. Selles sarjas on ulmet näpuotsaga siiski rohkem jagatud.
 
Nagu pealkirjastki võib aru saada, prantsatab üks tänapäeva venelane viikingiaega. Viisil, millega võrreldes on isegi John Carteri Marsile kandumine originaalne. Ühesõnaga, paljana nagu kooritud porgand kusagil võpsikus ärganud mees leiab endale kõigepealt peavarju kohalike pärismaalaste juures, siis relvad ja ... nojah -- ajastule kohaselt ka probleemid mõõgaga vehkijate näol. Mitmesuguste juhuste kokkulangemisel jõuab mees kõigepealt varjaag Hroerichi družiinasse ja ühes tollega lõpuks kurikuulsa Ragnar Lodbroki kogutavasse sõjaväkke välja.
 
Väärib märkimist, et tüübil pole tollest ajastust üldse mitte mingisuguseid teadmisi, aga see-eest on ta mitmekordne Venemaa meister ajaloolises mõõgavõitluses. Millest on oluline abi toonase inimpopulatsiooni hõredamise juures.
 
Lugu on kirja pandud hoogsalt ja humoorikalt, niivõrd-kuivõrd pidev verevalamine seda võimaldab. Ajaloolist tõde ilmselt otsida ei maksa. Päris hulk lehekülgi sisaldavad ka eestlaste tegemisi.
 
Ja kus siis ulmeline element on? Ääriveeri võiks siia alla lugeda berserki ja völva, samuti Odini pühamus saadud siraka. Aga seiklusjutuna väärib lugemist, eriti kellele viikingimaailm meeltmööda.
Teksti loeti vene keeles
Raux

... ehk siis alapealkiri "Toit, vakka!" Intrigeeriv, eksju?  
 
Võrreldes esimese raamatuga on trolle rohkem, haldjad tigedamad, olukorrad veel totramad (kes oleks küll osanud arvata, et Stockholmis asuv  Wasa laevamuuseum on puhas trollide pesa!!), no ja toit ei kipu mitte kuidagi vakka olema. Seda ei haldjate ega trollide vaatevinklist.  
Teksti loeti vene keeles
Raux

Sihuke ilus pealkiri, lausa ärgitas parema lugemisvara puudumisel käte võtma. Oletus osutuski vähemalt esimestel lehekülgedel tõeks -- tegu oligi Astrid Lindgreni "Väikevend ja Karlssoni" analoogiga. Õnneks või õnnetuseks aga ainult alguses. Tulemuseks on sihuke kerge (pigem noortekas) ja lobedalt läbi saav raamat, mis ajutegevust väga ei kurna. Pigem vastupidi.
 
Niisiis: tuleb neiu Pihkva kandist Peterburi ülikooli astuma. Ei saa sisse, kuna pole arvestanud sellega, et sissesaamiseks tuleb meelehead pakkuda. Koju tagasi minna ka ei taha ning õnnelikumad kaas-sissepürgijad sokutavad ta ühe tühjana seisva katusekorteri valvuriks -- seal pidada nimelt kummitama. Ei kummita, seal elab kohakaasluse alusel nimelt Karlsson. Ei, mitte see parajalt paks mees parimates aastates, vaid hoopis samanimeline trollide haldjavastase geneetilise aretustöö lõppsaadus, kes paraku küll on oma parimais aastais. Tembutamise asemel likvideerib Karlsson hoopis linnas haldjaid. Viimased... ütleme nii: näevad välja nagu Harry-Potteri lugude tüüpilised Malfoyde klanni liikmed, ja on täpselt sama ülbed ja sapised niisamuti. Neiu satub ühe haldjaüliku tähelepanu orbiiti, mistõttu Karlssonil tuleb veel neiu päästmisega ka tegelda.
 
Naeruturtse tuli lugemise ajal omajagu.
Teksti loeti vene keeles
Raux

Nooooojah...
 
On kah...
 
Seitsmeköitelise sarja kiiluvees triiviv jupp lugu, mis -- kuigi toimub tegelaste järgmiste põlvkonnaga -- lubab fännidel veel kord läbi elada sarja olulisemaid traagilisi hetki. Ja nagu ikka, on autori tahtel sinna hetkedesse (õigemini nende tagaplaanidesse) hoopis rohkem tegelasi ära peidetud, mida esmasel lugemisel poleks võinud arvatagi.  
 
Tegu on Harry poja Albuse looga. Isa kuulsusevari vaevab noort võluripoega, nii et suures masenduses üritab too minna ajas tagasi ja päästa Harry süül hukkunud Cedric Diggoryt. Korduvalt. Sest iga kord lähevad tagajärjed ainult ainult hullemaks.    
 
Ainult fännidele. Iseseisvat lugemisväärtust ei oma. 2+, ümardatuna kehva kolmeke.
Teksti loeti eesti keeles