Kasutajainfo

Jeremiah Digges

1903-1971

Teosed

· Jeremiah Digges ·

The Arbutus Collar

(jutt aastast 1936)

ajakirjapublikatsioon: «Story Magazine» 1936; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: "Maileesikakee"; antoloogia "Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud", Tallinn "Katherine" 1991

Hinne
Hindajaid
0
0
4
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (4)

Enne oleks mees peaaegu tapnud oma naise armukese. Nüüd tappis tema isa oma minia. Üks tahtlik tapmine puha, kuid Digges pakub seda justkui parema lahendusena.

Selles stiilis lugusid on ka Tolkienil. Tolkien on ikka parem.

Teksti loeti eesti keeles

Muinasjutt? Adrifted, kas sa natukese liiga karm pole? Paluks natukese fantaasiat ja loomingulisust! Ei tea, kas siis mina näen asju naiivselt või eksivad teised, aga panna oma poja naisele kaela kõige ilusam klaasist kaelakee, mis terav kui žilett ja ta tappa sellega - no päris OK creepy tegu ju. Motiiv ja kõik oli olemas pealegi. Sellegipoolest nõustun hindega, mis eelpool pandud - 3. Mulle ei meeldinud viis kuidas jutt edasi anti ja nimed, mis olid liiga absurdsed, kuid siiski naljakad. Näiteks Thankful Stocker - üks naisterahvas ja Sandwich - koha nimi, kus tegevus toimub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole tegelikult ulme. Krimka hoopis. Ja pealegi nii kunstliku süžeega, et pigem tekitab mitte põnevust ja vaimustust, vaid hämmastust. No ei saa kõike nii detailselt ette planeerida ja siis täpselt nii ka läheb. Elus nii ei käi.
Teksti loeti eesti keeles

Päris originaalne lugu, aga oleks võinud veel veidi viimistleda. Jättis vähe kiirustades tehtud kirjatüki mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinusega
Miinusega sellepärast, et tegelikult on ju mõte iseseisva mõistusega kättemaksuhimulisest tuulest päris tobe. Aga milline teine kirjanik suudaks sellise tobeda mõtte nii elegantselt välja mängida, et tulemuseks on nauditav ja põnev jutt? Väga vähesed, ma pakun. Kui üldse...
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinusega. Mulle selline stiil sobib. On huvitavat madinat, salapära, huumorit, ei muututa paatoslikuks. Eriti meeldis see, et inimesed, olukorrad, asjad ja arusaamad ei ole kivisse raiutud, vaid võivad mõne aja pärast paista hoopis teistsugustena. Lahe. Mis aga mõnevõrra häiris seoses praeguse Vene sõjaterroriga Ukrainas, oli see peategelase (ja ma oletan, et ka autori) mitte otsene, aga siiski tunnetatav suurvene šovinism ja nõukogude liidu taganutmine. Sellistele on Harkov tõesti samasugune Vene linn nagu Moskva ja Orjol. Selles mõttes oli "kangelane" ikka vatnik mis vatnik, ainult leebemal kujul, mitte nii reljeefselt. Ja sellised usuvadki, et päästavad maailma, tegelikult seda p*** keerates. Ehk nagu öeldakse, põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.
Teksti loeti eesti keeles

Neli miinusega selle paroodia eest. Kui see raamat on aga tõsimeelselt kirjutatud, siis ta on küll iseenese paroodia. 
Kokkuvõttes, see teos on paroodia noorsookirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Üks paras kompottparoodia. Sellisena isegi täiesti aktsepteeritav. Parajalt lahe ja kiire lugemine selle tobeda ja ajuvaba maailma ning seltskonna kohta. Kõik on kõvasti üle vindi keeratud.
Teksti loeti eesti keeles

Nõrgapoolne neli. Stiili on ja huvitavaid detaile on ja tegevus jookseb ka hästi, aga on üks suur miinus - mitte ühegi tegelasega ei taha samastuda ega seega ka kaasa elada, sest kõik on ebasümpaatsed. Kõik viimseni. 
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt igav teos. Olgugi, et lühike, ma pidin hambad ristis lõpuni läbi punnitama. Juba situatsioon on jabur: keegi kuuleb kuskilt kosmosest, et lauldakse ja hüütakse appi. Selle peale aktiveerub kogu universum päästeoperatsiooniks. Autor armastab keerulisi võõrsõnu, see ei muuda lugu arusaadavamaks ja loetavamaks. Lisaks hüpleb sõnavulin kogu aeg liinist kõrvale, et sealt veelgi kõrvalhüppeid teha. Näib, nagu oleks kirjanikul olnud suhtlemisvaegus ja ta on kogu jutuvada korraga välja pahvatanud, hoolimata sellest, kas vestluspartner suudab seda vada ka jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Moodne teadus versus iidsed teadmised. Hoogne lugu, mis kulgeb ladusalt. Autor on püüdnud jälgi segada jeti-liini sissetoomisega, mis muudab jutu tagantjärgi segaseks. Puänt on ka selline, et no ei tea... Aga ega see lugu ära ka ei rikkunud just. Seos ulmega siin jällegi küsitav. 
Loo moraal: Kuula, mis targematel öelda on.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi ulmelist selles loos pole. Äärmisel juhul alternatiivajalugu, aga ma kahtlen kõvasti isegi selles. Pigem on see lühike ajalooline seiklusjutt. Ei köitnud üldse.  Kohe algus oli kohutav. Asmund oli ujunud 4 miili tormises meres (see olla liig isegi viikingile!) peale nädalaid kestnud nälga, janu, kurnatust, kurnatust, magamatust. Siis see Asmund ujus karile ja kaotas kurnatusest teadvuse. Ning siis valgustab kirjanik lugejaid, et Asmund oli ujunud rõngassärgis ja kiivriga, pikk mõõk vööl. Et kui hakkad uppuma, siis kindlasti ei tule mõtet sind põhjatirivatest metallkolakatest lahti saada? Ajuvabaduse tipp!
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas tehisintellekt võib meid ohustada. Või siis lugu sellest, kuidas jumalat mängivad teadlased mängivad inimkonna eksistentsiga.
Loo moraal: Ära mängi jumalat.
Teksti loeti eesti keeles

Parim lugu selles kogumikus. Väga liigutav jutt loovuse ja materialismi konfliktist. Peategelane on inimkonna ajaloos kõige leidlikum leiutaja peale Leidur Leo (Miki Hiir). Paraku on ta täiesti saamatu nii vara kokkuajamisel kui ka armuasjades. Ühel momendil tundus, et asi hakkab läägeks muutuma, kui vahendati peategelase naabrite ja töökaaslaste kiidulaulu temale, aga õnneks jonksas lugu tagasi õigesse renni. Päris nõukogude olme kriitiline lugu iseenesest. Väga meeldis ülipeen (habras) huumor, mis oli mõnusaks vürtsiks. 
Loo moraal: Oska ära tunda õiget
Teksti loeti eesti keeles

Mitte just suuri üllatusi pakkuv jutuke Loch Nessi - laadsest elukast ja tema varjamisest avalikkuse ees. 
Loo moraal: Igaühel on õigus privaatsusele.
Teksti loeti eesti keeles

Võib-olla veidi lihtsakoeline lugu ülitehnoloogilisest ja ülerahvastatud maailmast. 
Loo moraal: Looduslik on ilus
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku nimilugu ning samas üks nõrgimatest lülidest selles kogumikus. Loo keskmes on konflikt objektiivsuse ja ebaobjektiivsuse vahel. Väheke moraalilugev on see tekst.
Loo moraal: Maha kõik, kes pole tolerantsed
Teksti loeti eesti keeles

Segasevõitu lugu maailma päästmisest arusaamatul moel. Sellised ülepakutud dramaatikaga lood mõjuvad kohati paroodiana. Universumit luuakse miljardite aastatega ja siis tuleb mingi pilv ja hävitab universumi nädalatega. Kuidas nii kiiret objekti üldse märgata suudeti kui valgusel kulub sealt maale jõudmiseni palju-palju aastaid?? Ah, ma ei püüagi siin asjale loogikaga läheneda, lootusetu. 
Loo moraal: Jumala teed on imelikud
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, liiga kontsentreeritud ja hoogne lugu inimese ja tehisintellekti konfliktist, tehnilistest saavutustest sõltumises.
Loo moraal: Kui teed tiivad, ära lenda päikesesse.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukast inimkestas ja tekkivast identiteediprobleemist - kes ma olen, kas rohkem tunukas (üliinimene) või inimene (ekslik olevus). Kui on valik, et kas täiuslikkus või ebatäiuslikkus, siis võidakse valida ka ebatäiuslikkus, sest seda otsust hakkavad mõjutama ebaratsionaalsed emotsioonid. Siit saan järeldada, et peategelane oli muutunud pigem inimeseks kui jäänud tulnukaks. Tõsi, inimeseks koos supervõimetega. 
Loo moraal: Toida hunti ja hunt ei vaata enam metsa poole. 
Teksti loeti eesti keeles

Nauditav kosmoselennu lugu. Konflikt inim- ja tehismõistuse vahel. Väga kaasahaarav. Huvitav on see, et kosmonaudi hüüdnimi - Valgus on eesti keeles ilmselt tähenduslikumgi kui originaalkeeles! 
Loo moraal: Sõprus on üle kõige
Teksti loeti eesti keeles